kui tiivul üle hingeldava raja, täheäigaja

Teinekord, kui inimesed jälle püüavad mu enda punutud puntrast mind välja aidata (on neilt seda palutud või mitte), peame ühiselt maha selle sama arutelu. Sellest samast veetlevast visklemisest ja romantilisest rahutusest ja põnevast painest. Kas seda on vaja. Mulle või üldse kellelegi. Kas see on õige ja tarvilik ja oluline osa elust, see olemas olemisega kaasnev vältimatu häda. Või peaks püüdma sellest vabaneda, sest ilma on igatahes kergem. Kas see, kelle tuumikosas on alati kaasas mingi valu ja nihkesolek, on huvitav värvikas liikuv arenev. Või on ta sellisena iseenda vigade ja puudujääkide lõksus. Ja oleks hoopis veetlevam ja põnevam, kui ta oleks vaba. Vaba millest? Sellest hädast siis? Aga sel juhul ju ka vaba millekski. Millegi tarvis, millegi tegemiseks. Aga mille? Ja kas see, kes võiks teha mida iganes, on kütkestavam kui see, kes saab teha ainult piiratud hulka asju. 

P5190158
üks ukseesine on alati nii

Näiteks vaatame seda lugu sellest vanamehest, kes istub oma hüti ees ja tema koer lõugab. Möödakäija küsib, miks koer lõugab. Vanamees teab, et koer on istunud naela otsa ja selle pärast lõugab (koerad on vahel sedalaadi imelikud, eriti lugudes). Möödakäija muidugi murest murtud, et miks koer siis naela pealt püsti ei tule. Vanamehe sõnul polevat koeral veel piisavalt halb. Muhelemine. Üleolev muhelemine. Igaüks liigutab end alles siis, kui ta enam muud moodi kuidagi ei saa. Kuni ta veel saab olla liigutamata, kuni tal veel täiesti üle ääre õudne ei ole, püsib ta seal, kus ta on. Ja lõugab?
Ja et kui keegi on hädas, siis me laseme tal seal lõuata kuni ta ise aru saab, et aitab küll. Kuni tal on nii halb, et ta ise midagi ette võtab?

Teine on näiteks see karjäärinõu. Või üldse igasuguse elutee nõu. Tee neid asju, mida tegemata sa sugugi olla ei saa. Mitte neid asju, mis on lihtsalt mõnusad või kergesti tulusad - see kiire rõõm on tühine ja kaduv. Tee hoopis neid asju, mille tegemata jätmine su hinge painab nii, et sa öösi ei saa und. Mille kordasaamine sulle kõvasti korda läheb. 
Sest see on karjäär ja kutsumus, millest sa ei tüdi (justkui tüdimus oleks vaikimisi kaasa antud ja temast põiklemine kuidagipidi saavutus). 
Sest see on elutee, mis sulle midagi tähendab (justkui tähendus saaks iialgi tulla ainult valust). 

P5190156
jah palun siitkaudu astuge edasi

Aeg on muidugi kaval elajas. Ta teeb kõik asjad. Kui ma jupp aega millegi kallal nikerdan, saab see asi justkui nagu minu omaks. Mulle omaseks. Isegi, kui see alguses ei tähendanud või isegi mu tahtlik valik polnud. Lihtsalt ajaga. Ja aeg kulgeb täpselt oma suvalisel kiirusel. Näiteks kui mõne asja juures on parajalt halb või veidi ebameeldiv muuhulgas, siis tundub, nagu oleks sellega eriti palju aega veedetud ja seda omasem. Kui armsad on raskesti saadud lapsed ja kui raske on loobuda suure vaevaga väljavõideldud õigustest. Sest aeg ja selle taju tegi midagi nendega. Sidus sinu külge kinni.



Ma ütlen, et ma olen oma tõrgete ja pahede, oma okaste ja impulssidega ilus huvitav värvikas nüansirohke.
Ta ütleb, et ma olen nende asjadega koos limiteeritud ja väljamõeldud raamides kinni ja et selles polevat midagi huvitavat.
Ma ütlen, et ma liigutan just tollel hetkel, kui mul muud üle ei jää. Milleks varem üldse rabeleda?
Ta ütleb, et sund ja vajadus on kurnavad motivaatorid ja niisugusena puudub mul vabadus valida.


Ma kuulan vanahärrade nõuandeid mulle suure huvi ja tähelepanelikkusega täpselt selle hetkeni, kui nad end reedavad. Kui nad lasevad mul aimata, et nad on lihtsalt inimesed, inimlikud ja lihtsad. See võib olla tühine vasturääkivus nende endi sõnastatud faktides, ebakindlus esituslaadis, halvastipügatud habe või suutmatus sarkasmi tuvastada, must küünealune või halvastivarjatud edevus. Ka midagi väikest, eksole. Siis ma tõstan nad lohutavate muidugi-muidugite saatel jumala positsioonilt alla ja sean kahtluse alla nende kõik.
Sõnad ainult jätan omale. Äkki kunagi kohtan mõnd päriselt tõeliselt teadjat inimest ja siis on mul vaja neid sõnu uuesti ära tunda.


P5190127
otse läbi

Ma tahtsin täna kirjutada lühijuttu ühest naisest, kelle mehel on surnud tüdruksõber. Ja selle surnud tüdruksõbra pilt on mehe lapsepõlvesuvilas kogu aeg seina peal ja see tüdruksõber on kogu aeg veatu oma veatute mustade juuste ja püsiva plikalikkusega ja vaatab sellelt pildilt seda naist ja sellega ei saa võistelda. Kuigi ta on, eksole, surnud. Aga seega alati tüdruk ja alati ühesugune ja veatu. Kõigest idee. Keegi, kellest mees saab igatsevalt mõelda, kui kõik päris elu üle jõu käib. Ja siis on see naine ja temal on kõik päris, mis päris naistel on, mis on küllalt palju, eksole. Aga et mis siis edasi saab. Mingi ulme - see surnud tüdruk helistab talle? Või mingi kujundlikkus - mees põgenebki lõpuks oma surnud tüdrukuga maailma otsa? Mingi värdjas moraalitsemine - naine ajab end armukadedusest hulluks ja ta pannakse kusagile kinni?
Nojah. Ta tuli ja tuli mulle, see lugu, ma mõtlen. Aga siis ma lugesin Helen Oyeyemit ja lugesin blogisid ja lugesin teisi raamatuid ja vaatasin, kuidas inimesed Reaktoris muudkui asju avaldavad ja. Mis seal ikka. Las ta jääb.
Pealegi, kui sa tahad lugeda imelikke lugusid imelikest naistest ja mõnest mehest natuke kõrvale, siis härra Fox on just see.

Mulle hullult meeldib, kuidas Vonnegut kirjutab lugude sisse lugusid, öeldes, et oli üks lugu, mis oli sellest ja mis läks nii ja lõpuks oli nõnda. Ja kõik. Et ta saab ainult metaga piirduda ja jumala äge.

Ingliskeelsetes kirjutamiskogukondades on selline sõna nagu plot bunny. Mis peaks olema vist sihuke loo idee, mis kargab pähe nagu jänku ja kui sa tal lased, siis ta paljuneb. Kuigi taolised asjad vist juhtuvad neis, kes päriselt kirjutada oskavad.


Comments

  1. Anonymous10:02

    Leida Kibuvitsal on kogumikus "Elagu inimene!" jutustus "Orfeus II" ehk lugu sellest, kuidas ühe mehe töötoas on pilt surnud tüdruksõbrast Lillest, keda mees koos naisega kalliks kadunuks hüüab... ja mis sellest kõigest edasi saab - SOOVITAN lugeda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi, Leida Kibuvitsa ma üleni armastan. Aitäh soovituse eest. See läheb kindlasti lugemisele.

      Delete
    2. Täiega teemasse lugu oli. Isegi see, et ma arvasin ka, et naine võiks pärast esimest 'miks tema saab alati ilus olla' kadedushoogu mõista, et tegemist on siiski lapsega ja hoopis talle kaasa tunda.

      Delete
    3. Anonymous17:09

      Mulle tundus ka, et sobib. Puant on ka ilus, asendatud majapidamistarvetega :)

      Delete
  2. Mu peas käis pildilugu edasi nii, et mees sureb (või läheb ära, igatahes langeb loost välja) ja naine elab tolle tüdruku pildiga edasi, sellest saab kujuteldav ideaalsõbranna, vahel räägivad temaga mh ka meest taga.

    Või siis juhtub see ilma, et mees peaks üldse pildilt välja langemagi.

    *
    Nõuannetest: kas sellist karjäärinõu antaksegi, et tee ainult seda, mida tegemata olla ei saa? ma olen peamiselt näinud selliseid nõusid, et kirge tuleb muidugi edasi ajada. Aga samal ajal on mõistlik leida midagi, mis hoiab hinge sees ja ei tundu sealjuures päris mõttetu.

    Seda "tee siis, kui ilma kuidagi ei saa" olen ma kuulnud ainult kitsalt raamatute kirjutamise kohta.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kuna hinge saab sees hoida terve müriaad asju, aga suur hulk neist söövad ka aja jooksul väidetavalt hinge välja (igavuse või tühisuse või rutiiniga), ei saa sellesse kriteeriumisse väga kinni jääda.
      Pealegi saavad osa inimesi endal hinge sees hoida, mängides videomänge või pildistades oma sööki või blogides oma tita kakast. Aga mitte kõik. Kusagilt peab lisanduma mingi müstiline lisanõks, mis teeb ühest niisama-võib-kah tegevusest kutsumuse ja elutöö. Ja ühe teooria kohaselt see müstiline miski on suutmatus mitte.

      Ma mõtlen, et mis tal selle surnud tüdrukuga ikka sõbrutseda või ühiselt mehi siunata. Sest see on ju siiski kõigest tüdruk ja tema on naine. Et nagu hoolt ja kannatlikkust talle osutada? Äkki saab plikast viimaks asjagi?
      Võib-olla seal tuleb kuidagi üldse mingi lapsepõlvede ja neist lahkumise teema sisse. Sest arvatavasti on see tuba mehe suvilas ka mitte mehe vaid natuke nagu poisi ja seal on see tüdruk ja hmm...

      Delete
    2. naisel on oma seesmine tüdruk, kellel on sõbrannat vaja? ega inimesed ei ole ju alati tervenisti täiskasvanud.

      mis hinge sees hoidmise töösse puutus, sis seal oli klausel "mis päris mõttetu ei tundu". et tajud, et asjal on väärtus ka muidu kui palgateenimise mõttes.

      oma isikliku mätta otsast ütleks, et ainult ühe asjaga tegelemine - sellega, mida ei suuda tegemata jätta - võib hulluks ajada. juba iseenda vaimse hügieeni mõttes on vaja mitut tegevust.

      kusjuures, kui mõtlema hakata. kes ütles, et selliseid tegevusi, ilma milleta ei saa olla, võib ainult üks olla? vabalt võib olla mitu sellist tegevust - ja vabalt võib olla, et ühegagi neist ei saa elada nii, et see oleks ainus tegevus, sest siis ei ole enam tore või kurnab ära vms.

      umbes nagu hingesugulastega.

      Delete
  3. Resoneerib - lugude ah-las-olla, Oyeyemi (White is for Witching) ja küsimus, et milline on õige olla? Mul needsamad enda pained, kellegi teise arvamus, et "kui ei tea, mida sa tahad, siis pole vahet, kus sa oled" ja minu arvamus, et otsiks ehk hoopis välistamise kaudu? Aga see inimene, no tal ei ole küünemusta ega teesklust, alati kui räägib, siis ma mõtlen, et ma saan aru, miks suurte liidrite järel sõtta minnakse, aga... aga tema tõde nagu ei ole minu tõde, aga ma ei julge seda lõpuni viia. Jätan vastuvaidlemise sõnad endale - mul kombeks lihtsalt ootamatult maha raputada kõik, justkui üllatuslikult teiste jaoks. Aga mis siis saab, kui järgmises kohas tekib sama tunne ja tulebki kokkuvõttes välja, et ma olen kohanematu, mitte kohaotsija?

    ReplyDelete
  4. Ma olen näinud seda sama lugu päris elus natuke teise varjundiga - sellise varjundiga, kus mees ise ütlebki ausalt (ma tahaks loota, et mitte naisele, aga ei tea), et mitte keegi (sh naine) ei suuda iial tüdruksõbraga võistelda, sest tema oli täiuslik. Huiatki ta oli muidugi, aga kena ju ette kujutada, kui päris elu parajasti väga mittetäiuslik on ja tahaks kellelegi ette heita, et see Üks ja Ainus, kellega sa kuidagi võistelda ei saa, oleks raudselt parem praegu, nagu täiega. Enesehaletsushoos hea mõelda, et vat Tema praegu mõistaks, ma ju tean. Kurb lugu on, ma olen mõelnud, kas see annab talle mingit tuge ja kas see tugi, mis ta sealt saab, on väärt seda, et ta teisi selle arvelt eemale tõukab.

    ReplyDelete

Post a Comment