liiga kaua pole soovind

Kohv on minule tulnud ja kirjutamise aeg seega tervenisti käes.

P7220096
suvel telekas ei vaata

Miks meil on kombeks öelda, et aeg on käes. Eksole, käesolevad asjad on need asjad, mis on siin. Ja aeg on ju ideeliselt kogu aeg siin. Meil on siis nagu erinevaid aegu ja neil on võimalik vahet teha. Ei olegi kõik ühte nägu ajad. Ja on aegade ringinihkuv maastik, kus sa paikned, osa aegu on eemal ja osa on siin. Ja siis vahel mõned ajad on kohe eriti siin. Tulnud. Kohal. Kus nad siis enne ometi vahtisid? Või näiteks see tardumus, milles ollakse, oodates, et mingi aeg tuleks või jõuaks või saabuks kätte. Oota. Praegu pole veel see aeg. Nagu niisugune jões kükitamine ja voolude endast üle laskmine ja jõe sees juhtumisi triiviva värgiga nätaki! pihta saamine. Aeg tuleb.
Ühe kiirmoe vaateaknal oli särk umbes tekstiga "ära vaata tagasi, sa ei lähe sinnapoole." Mõtlesin, et peaks selle teksti kleepsuks tegema ja oma auto tahavaatepeegli kõrvale kleepima. Oleks mul sagedasti hääletajaid autos, oleks see komplektis mu sõidustiiliga juba otsapidi naljakas. Võõrad inimesed saamas miniatuurseid südareid minuga kohtumise esimestel minutitel - mis võiks olla lõbusam.

Ühe käsitluse kohaselt me oleme jõe peal ja triivime ise. Aga seljaga sõidu suunas. See, mis on ja mis oli, paistavad ilusti ära. Aga see, mis tuleb, mis saama hakkab, mis veel kordagi olnud pole, on tervenisti nähtamatu. Ilus kujund küll. Ja võiks rahulikuks teha. Sest pole justkui parata. Mis seal ikka väherda. 
Aga mind teeb ta rahutuks. Mulle meeldib kujutleda, et ma saan tulevikke kujutleda ja neid teatud versioonides ette näha ja sinnapoole rühkima asuda. Ma olen lausunud võlusõnu ja teinud enneolematuid ilmasid tõelisuseks. Ma olen teinekord asunud otsima ja siis leidnud ka. Ma ei tohi, ei saa, ei suuda lasta lihtsalt asjadel olla ja tulla ja minna. Ma tahan roolida ja rabeleda.


P7220090
miks ta pole helistanud

Üks eneseabiraamat, mida loevad lohutuseks inimesed, kes on sundmõtete ja ärevushäirete hoogude all lookas, soovitas mõelda oma sisemisest häälest kui kellestki teisest. Keegi teine, mingi sinu imelik sõber või kahtlane tuttav on sinuga kaasas. Ta kõneleb. Jutustab igasuguseid asju. See ei ole sina, kes sinu pea sees hakkab jaurama ja seletama ja arutlema ja ütlema ja mõtisklema ja laulusid ümisema ja rumalusi meelde tuletama ja olnud vestlusi läbi vestlema. See on keegi teine. See ei saa olla sina, sest sina oled see, kes seda märkab. 
Vähe sellest, et see on keegi teine. See keegi teine on ka maru tüütu. Kui tal oleks keha ja lõust peas, siis sa seisaksid temaga vastamisi ja käsiksid tal kohemaid vait jääda ja koju ära minna. Mismõttes me jalutame rahulikult rannas ja sa hakkad täiesti viisist mööda laulma mingi raadiohiti refrääni kahte fraasi. Ja ainult seda kahte fraasi. Okei, korra, kaks. Aga tundide kaupa järjest. Kes sellise värdja kaasa kutsus, jumalküll. Ma hakkan magama jääma ja tema on järsku: kuule, kuule, ära maga, mäletad seda korda kui ja ei tea mis see küll tähendas ja kes teab, mis edasi saab ja mõtleme ikka selle olematu võimatu situatsiooni tarvis ülereageerimise monoloogi praegu täies ulatuses välja!


Kuigi on kirjutatud, et ilukirjanduse lugemine leevendab neid levinud häireid paremini kui eneseabiraamatud, olen ma tuvastanud parema meetodi. Teised inimesed. Võib-olla see on mingi ekstravertsuse puhang jälle. See 'raamatud või inimesed' kipub selles kontekstis end kogu aeg näole andma ju. 
Mina ei saa raamatusse süveneda, kui mu tüütu sõber ei taha vait jääda ja kogu aeg seletab. Aga teine inimene. Mitu teist inimest. Võõras uus inimene. Appi kui tore. Kogu mu keha on sellesse haaratud ja mul ei jää ühtegi mõtet ega momenti üle, et oma isiklikkusega tegeleda. See on vaimustav. Muidugi uudsuse ja vahelduse janu jäävad ikka. Muidugi oleneb inimesest või tema kohalolu intensiivsusest. On inimesi ja seltskondi, mis üsna kiiresti tekitavad rahutu janu veel millegi rohkema põnevama haaravama järele. Ja siis hakkab muidugi see seletaja jälle seletama ja siis on jälle puuks.


P7210060
keda su loojangu leegid limpsivadki


Oli küll üks Ameerika kirjanik, kes sai hästi tabavalt sõnastada selle, millised inimesed on tema inimesed. Ma seda raamatut pole tervenisti lugenud ja võib-olla kontekst annab midagi juurde. Aga mulle tundub, et selles lauses on mingi tüdimus. Mingi paljunäinud olek, kus suur osa nähtust on liigitatud kusagile ära ja sellega juba ette enam ei vaevu. Üleolevus võib-olla isegi. Ei viitsigi enam igasugustega.
Mulle on mingi alandlikkus selles osas kusagilt sisse pekstud. Kui ma ka karjuksin välja, mis laadi inimestega ma iial kavatsen vaevudagi, tunneksin end mingil ohtlikul pinnasel. Mitte tervenisti oma sõnade taga. Ma ei tea ju. Ma olen varemgi eksinud. Teised inimesed on lõputu võimaluste ookean ja ootamatus. Mis ülbus peaks olema ühes noores inimeses, et ta võtab ja teeb teatavaks, et üleüldse on inimeste osas teatud sordid ja tema tarvis on küllaldane ainult üks neist sortidest. 

Aga samal ajal. Siiski. Ühes filmis, Anomalisa, oli küll üks teemasse mahtuv kujund. Kui sa pole filmi näinud, aga tahtsid, siis ma soovitan see enne ära vaadata, muidu ma spoilin.
Igastahes. See tüdimus ja väsimus inimestest, sest nad on kõik enamvähem üks inimene. Sest on ju. Ütlevad neid samu asju neis samades kohtades, kunagi ei üllata ja kuhugi ei küündi. Olles üht neist kohanud, oled samahästi kohanud neid kõiki. Kogu aeg uuesti. Samahästi võiks olla see inimene siin, aga vahet pole, võiks olla ka mõni teine, misiganes. Sellist tüdimust ma tean. Ja ma tunnen selle tüdimuse ära sellena alles siis, kui ma kohtan kedagi, kes on keegi muu. Midagi teist. Midagi uut. Selline kellegi muu ära tundmine. Inglise keeles oli see võluvalt eristuv ka. Et on just them ja siis on someone else. Ja noh rääkimata sellest terve ilma kaotamise kurbusest, kui see eriline silmapaistev Keegi Muu hakkab oma selgelt väljapaistva jumalikkuse alt ilmutama mingit tühist inimlikkust. Kui õudne. Kui üksildane.
Kui isekas.
Asetada end kõige keskele ja siis nõuda, et ülejäänu püsiks su meelelahutusena. Ja olla isiklikult haavunud, kui see igal sekundil sel ilmvõimatul tasemel su tarvis ei seisa.

Kõik, mis ma tahan, võiks mu tarvis seista ju ometi.

P7210054
merepoolne värav



Suvised asjad on saanud sündida. 
Olen metsas käinud ja seened sealt kaasa toonud. Suure jahtuva kivi peal loojangut vaadates soodushinnaga saadud vahuveini pudelist rüübanud. Meres paljalt ujunud ja näost ära põlenud. Rääkimata sääsepunnidest otsmikul ja kibuvitsakriimudest kintsul.
Olen folgi tarvis öömaja ja kohtumisi leppinud. Pika disainerseeliku pessupanemist edasi lükanud ja siidi kokku ostnud. Kulmud tumedamaks tooninud ja juuksed pusasse lasknud. Tantsulaagri asemel on see aasta trennihommikud ja maru mõnus ikka.
Isegi linna peal käisin litutamas ja üks kena võõras mees küsis mitmel kavalal veetleval ümbernurga moel mu numbrit ja ma ei saanud nii kaua aru, millest ta räägib. Nii ammu pole ette tulnud. Üleüldse - mida hakata peale võõra naise numbriga? Õhtuti purjus peaga helistada ja rumalusi rääkida? Samas mida mina ka tean noist asjust. Osa inimesi pidid tooli pealt alla kukkuma, kuuldes, et minul, tõepoolest minul ka, on elukaaslane. Huvitav, mis laadi inimeste puhul see siis oodatav oleks.

Ilm ongi imelik.

Comments

  1. Ma just käisin estconil, eesti ulmehuviliste kokkusaamisel ja tagasi sõites sõnastasin ära, miks mul on varasematest estconitest pea ainult head mälestused ja miks enam ei ole.

    Ma olen muutunud vanaks küüniliseks snoobiks. Jaa, ma varem ka nägin, et üks või teine inimene on ikka liiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiga juhmid, aga üldiselt on inimesed targad ja head, lihtsalt neil on mõned väikesed (või suuremad) kiiksud.
    Nüüd ma lahutan juba 2/3 inimestest enda jaoks maailmast maha kui liiiiiiiiiiiiiiiiiiga juhmid ja üldine seisukoht inimeste kohta on "lollakad", lihtsalt vahel on mõnel laheduspuhangud.

    Näiteks ilmneb see selles, et kui keegi räägib, ma varem kuulasin ja kuulasin, mõtlesin, et ma tean küll seda infot teistsugusena, aga ka tema vaatenurgal võib pointi olla, hmm. Nüüd ma kuulan natuke aega, adun, et ta ei saa nii paljust aru, aga arvab, et jagab antud teemat minust paremini, miks ta muidu seda juttu mulle räägib üldse? ja lähen minema.
    Mul ei ole huvitav.
    Mul ei ole ka huvi teda ümber veenda: mind ei huvita, mida ta mõtleb, mõelgu, mis tahab. Ta pole mulle piisavalt oluline, et hoolida, mida ta just mõtleb.

    Aga teised inimesed on ka koormavad. Kogu aeg on olnud, nüüd ma lihtsalt võtan seda teadmist rohkem omaks.
    Mul ikka väga joonistub välja muster, et kui rahvast on palju koos ning nad kõik pole lahedad-toredad ja kuhugi peitu minna ei ole, mul hakkab peavalu ja õudus ja kohutavus ja appi, miks ma teeeeeeen endaga nii?!

    ReplyDelete
  2. Stereotüübid on huvitavad asjad, mina arvaksin sulle peale vaadates miskipärast just, et raudselt sul on mingi elukaaslane.

    ReplyDelete
  3. Muidu, kirjutamise ajal oli mul tunne, et minu kommentaar suhtestub osa su jutuga üleni ja apsaluutselt.
    Praegu ma küll seost üles ei leia.
    Ma ei tea, olin vist veel väsinum kui praegu. Mul siis loogika teeb nii pikki hüppeid, vahepealseid punkte, kus aju käis, maha märkimata, et jälitada on üsna kuradi raske.

    ReplyDelete

Post a Comment