serpentiin

P7030162
vaipkate staadioni lähistel


Ära kõnele kunagi abielust kui saavutusest, lugesin ma ühest hästikirjutatud artiklist tütarde kasvatamise kohta. Ja kuidas see mind kummitas. Umbes selle lugemisega samale ajale oli jäänud mu enda ehmatav mõte sellest, et äkki ma ei abiellugi kunagi. Kui kahju sellest oleks. Ja mida see minu kohta näitaks või tähendaks, kui ma saan terve oma elu ära elada ilma iial abiellumata. Ilma kunagi olemata kellegi silmis keegi... keegi... noh. keegi sellevääriline. Niisiis kusagil on miski mu pähe tagunud veendumuse, et abielu on saavutus. Ja selle väljajuurimist ma olen teinud ligikaudu taolise põhjalikkusega, millega kassitappusid lillepeenrast välja võetakse. Järeleandmatult range sagedusega ja poole randmeni peenramaasse kaevudes.
Ei ole abielu saavutus.
Esiteks on olemas hulk inimesi, kes on nõmedad, aga nad on abielus. Seega ei ole abielus olemine või iialgi abiellumine mingi kindel kvaliteedi ja taseme näitaja. Nõme inimene leiab endale sama nõmeda (või isegi veel nõmedama) ja hakkab sellega lupsti abiellu ja ta ei ole seeläbi minust parem või kaugemale oma elus tulnud. Ma võiksin ka vabalt leida mõne inimese, kes oleks nõus minuga misiganes põhjusel abielluma, kui ainult selle linnukese kirja saamist tähtsaks pidada, aga see pole ju see. Mitte et ma teaks täpselt mis see on. Igatahes mitte see.
Teiseks on olemas veel suurem hulk inimesi, kes on lahedad, aga pole abielus. Või nad olid abielus, aga enam mitte. Või nad ei ole kunagi abielus olnud ja pole näha, et seda hakkaks juhtuma ka. Ja neid inimesi ei pea ma vähema au sees selle eest. Ja leiduvad lausa terved loetelud erinevaid mitmekülgselt lahedaid inimesi, kes on selle pärast veel mõnevõrra lahedamad, et neil ei ole püsipaarilist nende silmapaistval olemas olemise teel neile varju heitmas või neid oma raskusega tagasi hoidmas. Seega.

P6290050
metsik



Me peame kohvist rääkima. Ma joon teatavasti koorega kohvi. Kui ma palun peene asutuse teenindajalt, kes väidetavalt kohvist palju teab ja neid jookisid au sees võiks pidada, koorega kohvi, saan selle asemel hoopis hukkamõistu. Kas tead, mul juba on arvukalt kohti, kust ma hukkamõistu võiksin saada. Ma palusin praegu kohvi. 'Ikka piimaga, nagu õige on', minu eesel.
Sest kohv koorega on hea ja keegi, kes kohvist lugu peab, võiks sellest kuulnud olla. Sellest midagi teada. Aimatagi. Muidu on tema suursugused tiitlid ja kõrge letitagune positsioon lihtsalt tsiteerimine ja isegi lollpea oskab tsiteerida.
Sest koorel ja piimal on vahe. Neid kordi ma isegi ei hakka kokku lugema, kus dialoog läheb umbes nõnda: kas kohvi peale koort ka saab? jah, muidugi, piim on siin. Õäõööggh! Koooort, sa taipmatu tarkperse, oled koorest kuulnud midagi?
Muidugi olen ma rohkem kui pooltel kõigist kordadest üleni viisakas ja kannatan kenasti ära selle arutu ülekohtu, mida ma olen olnud sunnitud peentes kohvikutes oma krediitkaartiga ülbitsedes kogema. Selles mõttes muidugi imetlusväärne vaprus minu poolt. Täiesti arutult võrreldamatu selle piina ja kannatusega.

Twin Peaks on väga rahulduspakkuvalt hullumeelne olnud. Vahepeal peab end kokku võtma, et järjekordset osa vaatama hakata. Teine päev end tagasi hoidma, et ühe nädalaga kõike korraga ära ei maiustaks.
Tartu Hansalaat pidi mulle tähendama kõigest uusi luigeluust kõrvarõngaid, aga muidugi ei suutnud ma disaineri ja tema disainiga vastastikku seistes end taltsutada ja ostsin ühe ma-sellist-enam-kunagi-ei-tee tüüpi ripatsi ka lisaks.
Mõni päev on roolides hädasti vaja, et kõik korraga oma suu peaksid. Teine päev lähen päriselt meelega mõne kommertsjaama lainele ja üürgan oma häält poplaulude saatel kähedaks. Sel teemal on Selena taaskord väga hästi hakkama saanud.



P6290039
ma ei tea, kas nii häbematult üldse peaks olema lubatud silma vaadata

Ärkasin öösel üles, sest süda valutas. Mitte see muretsemise süda vaid mu füüsiline rindkeres paiknev verepump. Vahepeal, kui ma siin hästi kurb olen olnud, on ta tegelt ka valutanud, aga siis sai asja leevendada lihtsalt paremale küljele keerates. Nüüd valutas igate pidi. Ainult istuli oli enamvähem. Ajasin end püstisemasse asendisse ja lugesin hommikuga ähvardavas toahämaruses endale tasakesi Paradiisi ette. Valutav süda on mõtteis Hiiumaa mändide all olles igatahes kergem taluda.

Südamlikul teemal jätkates. On ilmnenud, et ma olen sel suvel poolkogemata röövinud mitme kena noormehe südamesüütuse. Tehniliselt nende meeste isiklikud südamed pole minusse otseselt puutunud. Aga paistab, et kombestik kanasüdameid kergelt marineerida ja neid siis orki aetult grillida, ei ole just levinud. "Oh, päriselt grillidki südameid, ma pole kunagi südant saanud." Ma seda juba aimasin, kullake, aga tead, see sinu väikene viga on kergesti kõrvaldatav, usu mind. Olla kellegi jaoks see kõige esimene, kes söödab talle südame... selles on midagi liigutavat.
Tegelikult on mul muidugi mõningane tõrge siin lehvitada oma lihasöömaga. Mind nimelt jälitab pidev kahtlus, et on hulganisti hästi ägedaid eetilisi veganeid, kes on siiamaani minust jube heal arvamusel olnud ja igavesti igatsenud minuga parimateks sõpsideks saada, samal ajal uskudes, et ju ma olen ka ikkagi vegan. Ja nüüd ma purustan nende illusioonid. Hoida oma hukatuslik himurus saladusloori all ja lasta inimestel mõelda endast seda parimat, mida nad soovivad? Või kasutada sujuvalt noortest meestest kõnelevas lauses sõna 'südamesüütus'? Ma ei tea, kas sa üldse aimad, mu elu on lakkamatu sisemine lahing.

P6280016
helistab hiljem



Kui vanamutid löövad end üles ja teevad end edevaks, riietuvad ja sätivad nad end nii, nagu oli noortel ja ilusatel kombeks sel ajal, kui nemad ise olid noored. Mis on äge. Mulle meeldib. Selline nihe ja otsene osutamine olnud aegadele. Mul on nüüd ka täiskasvanud naisena olnud võimalik osta ja teha ja kanda sihukesi ägedaid asju, mida ma teismelisena ei saanud endale lubada ja maru vahva. (khmelektrisinine ripsmetušškhm) Sinna juurde on ekstra vahva vaadata noorte inimeste imestust, kes ei ole teatud ikoonilisi ehteid või kandmisviise oma elus kordagi näinud. Ja nad ei tea. Mõistmisest rääkimata.
Teiselt poolt on siin peidus kummaline nõks enesest noorema mulje jätmiseks. Riietuda mitte nii, nagu noored sinu ajal riietusid. Vaid nii, nagu noored praegu riietuvad. Hoopis teine asi. Näiteks need naised, kellel on varastes 20ndates tütreid või sõbrannasid, paistavad teinekord küllaltki tiinekad lihtsalt selle pärast, et nad lasevad mingisugustel plikadel endale rõivaid valida. Näiteks ma olen jumala kindel, et ma hakkaksin kohe oluliselt rohkematelt inimestelt saama 'aga mida sina õpid' küsimust ja paistaksin vähemalt sada aastat noorem, kui ma teaksin, kuidas endale neid ilusaid kulmusid joonistada. Huvitav, kust nad seda õpivad.


Üleüldse tabab mind aeg-ajalt veider täna-või-jumalat kummastumus. Kuidas nii paljud asjad, millest ma nooruses unistasin, on praeguseks täiuslikult täide läinud. Näiteks see, et ma saan suvalisel hetkel hästi kõvasti kuulata just seda laulu, mis ma tahan. Kuidas ma sellest unistasin. Salvestasin raadiost kasseti peale ja palusin cd-mängijaga naabripoisil endale linte teha. Ja ikka oli see nii mitte veel see. Nüüd kuulan Nancyt ja Code One'i ja Termika ballaade kasvõi öökimiseni. Okei, täpselt öökimiseni kuulangi. 
Võib-olla internet ongi selle pärast olemas, et mina kunagi soovisin. Sesmõttes, tundub usutav ju, et just mina võiksin midagi taolist eksistentsi soovida. Ah, mis sa nüüd. Pole tänu väärt. Tee mulle hoopis üks kohv välja.

Comments

  1. Huvitaval kombel riietuvad noored praegu just nii, nagu noored riietusid siis, kui mina noor olin.

    Mul on nende riiete vastu just sel põhjusel tõrge - ma olen juba oma noorusaja moe üle elanud, kas ma peaks seda tõesti veel kord tegema?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pigem ma ütleks, et ei pea. Ma olen aru saanud, et sinu mainekujundusse ei kuulu soov vähemalt sada aastat noorem paista võõrastele suvakatele?

      Delete
  2. Jeeeeesus, ma joon piimaga just selle pärast, et on maitsevahe. Väga selge vahe. Koor on koor ja piim on piim. Kuidas neid segi aetakse... :/

    ReplyDelete
  3. Abielu saavutuseks pidamine on ajaloolise taustaga. Eriti taunitav on vallalise staatus olnud naistel. Vanatüdruk on ikka sada korda hullem olla, kui vanapoiss, aga abieluinimene toodab väärtust juurde. Sada aastat tagasi oli selline mõtteviis veel arusaadav, sest kogu elu oli ju suurperedes, üksik naine "ei olnud ennast teostanud" taluperre laste sünnitajana ja üldse. Tänapäeval on olukord teine, aga see vana uskumus, et abielu on normaalseks inimeseks olemise juures määrav, on ikka kuskil esivanematelt päritud mälusopis alles.
    Teiseks on väikesest tüdrukust peale kasvavatud läbi muinasjuttude ja filmide lastele sisse soov olla printsess, kes leiab oma printsi ja pool (ehk isegi terve) kuningriiki ning happily ever after. Mäletad sa mõnda muinasjuttu, kus noor peategelanna jäi üksikuks ja see oli hea lõpuga muinasjutt? Mul küll esimese hooga ei meenu. Ja nii õpetatakse tüdrukud igaldama "elu suurimat päeva", valget kleiti, loori, suurt torti ja kõike, mis sinna juurde käib, sest see on ju kogu elu tähtsaim hetk. Kujutad ette, kui seda hetke ei olegi? Vaene naine, isegi abielus ei ole, ta küll ei kõlba millelski, isegi ära ei ole keegi teda võtta tahtnud...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Peaks hakkama jutustama muinasjutte, kus hästi isepäised ägedad naised oma elu jooksul muudkui veerevad (nagu kakukesed) erinevatest seisudest ja kinnihoidjatest läbi ja minema. Alguses isa juurest ja siis venna juurest ja siis peika juurest ja siis abieluettepanekute eest ja siis ... mingi lõpuboss... maitea... laste eest (?).
      Ja elavad õnnelikult elu lõpuni.

      Ja joovad sõbrannadega rannas viskit.

      Delete
  4. tõele au andes on ka neid muinasjutte, kus vaene noormes leiab õnne printsessiga (või põrguvürsti tütre vms vägeva naisterahvaga) abielludes.

    mis ühest küljest justkui illustreerib Murca postituse pointi, et abielu kui saavutus - ja laiendab seda ka meestele. aga teisest küljest võib siin kajastuda lihtsalt ajalooline praktiline mõtlemine. vaesel tundmatut päritolu tegelasel oli kõige lihtsam ühiskonnaredelil tõusta ja rikkaks saada abielu kaudu. nii meestel kui ka naistel.

    (Shakespeare'i romkomides on tüüpiline kangelane vaene noormees, kes armub rikkasse pärijannasse - olgu "Tõrksa taltsutuses", "Veneetsia kaupmehes" või "Windsori lõbusates naistes".)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Abielu on siis saavutus, kui abielluda 'üles'. Kuigi eks neid süsteeme on mitmeid, mille põhjal redeleid ette kujutada ja sis ronima kippuda.
      Majanduslik staatus paraneb, aga äkki on seltskonnas raske välja kanda mingi koledaga ühte heitmist, kõik teavad ja vaatavad ja mõtlevad eiteamis.

      Ma vist mõtlesin midagi sellist, et abieluga tõuseks justkui nagu inimese sotsiaalne staatus. Et selle žestiga tema kohta seltskonnas ja kogukonnas ja (virtuaal)tutvusringis osutatakse midagi. Vaadake: see siin on ilus ja hea ja väärtuslik. Ja kui kogukond tuleb pulma ka (või laigib fotot kleidist), siis see on ühiselt noogutamine kaasa, et just nii ongi jah. Ongi väärtuslik.
      Aga kui see ütleja on mingi nõmedik, kes teatavasti ei tunne ilusat ja head ära või kui keegi pulma ei tule, siis ei loe, staatus ei tõuse ja siis ei ole 'üles'...

      Delete
    2. meenub nagu "Guillaume de Maréchali" raamatust, et rüütli karjääriredeli oluline pulk oli abiellumine - ilma selleta jäidki teatud tasemele (naine pidi muidugi sobiv olema).

      Delete
  5. Muidu kulme joonistama (nagu ka kõike muud tegema) saab alati õppida juutuubi tutorialist.
    Ma näiteks õppisin sellise abil huuli tumedaks värvima (ühe fotoshuudi jaoks) ja teise abil kunstripsmeid peale panema.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhm, eks ma olin seda sama isegi kahtlustanud.

      Delete

Post a Comment