Tuesday, October 31, 2017

Kuulamine ja tagasihoidlik aplaus on siin kohustuslik

Ega seda vist ei saagi teada, kas ma ärritusin silmapaistva regulaarsusega üleni üle ääre enne tujupäeviku täitma hakkamist ka ja märkan seda alles nüüd. Või on see mingi metakognitsiooni kõrvalprodukt. Hakkad ennast silmas pidama ja saad isetekkelise ärrituse tasuta kaasa. Ja lõpude lõpuks ju - mis vahet seal on.

PA220007
midagi liigutavat metsistuvates puuriitades

Mõtlesin seda üksi olemise vaeva ka veel edasi. 
Vaata. Mulle üldiselt paistab, et asjadel on mõtet ainult siis, kui need asjad on kellegagi koos. Igasugused elamused ja argipäev ja kogemused on paremad jagatuna. Hea toit ja sitt ilm ja vikerkaared ja juust ja muusika ja ööd. Isegi, kui tol läbielamise hetkel ollakse vait ja teineteist tegelikult eriti tähele ei panda, on nii hea lihtsalt taustal teada, et siin samas selles samas minuga koos on keegi teine. Ja pärast on temaga hea sellest rääkida. Meenutada. Või lihtsalt teada, et ta teab ka. Koguni teinekord mulle tundub, et elamused läheksid meelest ära ja seega kaduma ja seega oleksid misiganes, kui ma neid ainult ihuüksinda kogeksin. Nagu need ei tähendaks midagi, kui need ainult mul endal on. 
Teine on ju see sama eneseks olemine. Enda taju. Võib-olla mingitel imetlusväärselt introvertsete supervõimetega inimestel on võimalik olla ise endana sõltumata sellest, et ja kas ja kuidas teised on. Ma hästi ei kujuta ette, kuidas see käima peaks. Ei meigi minu jaoks ühtegi senssi. Ole lihtsalt sina ise ja ära hooli, mis keegi teine sellest arvab, on mulle umbes nagu soovitus gravitatsiooni eirata või veenda end, et lusikat ei olegi päriselt olemas. Esiteks võimatu ja teiseks... misasja üldsegi.
Pealegi lisaks, kui sa veel ei teadnud. Ma olen õudne ekstravert. Ma täiesti armastan inimesi. Need annavad mulle särtsu ja ajavad elu sisse ja teevad olemise heaks. Ma tulen õppetöölt ja koosolekult ja peolt reeglina hästi hops-hops-hops olekuga, sest ma olen just nii palju saanud ja olen üleni laetud ja erk. 

Nii ongi, et kui Üksildus Suur tuleb peale, on jube jama ikka. Kui inimeste hulgas olles saabub selline ühenduste tõrge, kus ma kellegagi küllaldast kontakti ei saa, saab selle vähemalt mingite sisedeemonite kaela ajada. Kraesse kirjutada. Ajavad siin mulle kärbseid pähe. Mismõttes ei saa kedagi kätte, näed, onju inimesed, saad kätte küll, kui tahad. Loll jutt suhu tagasi. Aga kui asjaolud või mingi muu taoline tagab päris füüsiliselt üksinda omaette olemise ja eriti, kui see juhtub ootamatult või harjumatult pikaks ajaks, haarab kohe igasugune rahutus.
Osa üksi olemisega tuleva rahutuse süüd saab kohe kindlasti panna ootustele. Ma kujutan ette, et need vägevad kadestusväärsed inimesed, kes alati kõigile tuututavad üksi olemise võrratutest võludest, tunnevad end üksi olles teatud kindlal moel. Ja kuna mina ei koge kohe üksi jäädes mingit jumalikku rahu ja enese meele kindluste joovastavat pealevoolu läbisegi inspiratsiooni pursetega, siis ma teen seda ilmselt valesti. Teen üksi olemist valesti. Parem kohe järele jätta, enne kui enesele viga teen või midagi.


PA240033
kurbade silmadega kiis


Siis ma olengi viimasel ajal kaevunud oma harjumustesse ja otsinud endast seda üksiolijat ka. Ja käputäie üksiolijaid olen isegi leidnud. 
Näiteks saaks mõelda, et see pole nii palju üksi kui see on ise. Isepäisusest ma saan aru. Selles on jonn ja oma tahtmised ja iseseisvus. Need on mul igatahes olemas. Muidugi põhiline rõõm 'ise'-st tuleb siis, kui keegi on seda vahepeal alla suruda üritanud. Siis saab omaette saades nagu vabanemist kogeda. Aganoh, kui keegi pole surund, sis on üksi jonnida ka natuke imelik. Ei hakka ju meelega inimeste seltsis end surutuna tundma, et päras omapead maru mõnus oleks.
Peale oma isekusse häälestumise võime on mul ka küllaltki suur isiklik ruum. See on ka mulle omane ja, tundub, alati olnud. Mõnes mõttes ju tahakski kogu aeg üksi olla. Näiteks ei meeldi mulle asjatud puudutused ja ma eelistaksin, kui inimesed hoiaksid end eemal mu peast ja hoiduksid kommenteerimast mu näoilmeid. Needsamad internetis jutlustatud imelised peiksid, kes mitu korda päevas küsivad, kuidas sa end tunned, millest sa mõtled, miks nugrutsed, oleks muarust igasugune košmaar lihtsalt.
Oo ja siis on ju olemas hommikud. Millegipärast olen ma hommikuti habras. Ei ole veini süü kõik, vahel niisamagi. Kuidagi ärkan tasapisi ettevaatlikult nikerdades. Tahaks esialgu oma tagasipöördumist teadvusse nagu pigem sammsammult tähistada. Ei kipu kohe seltsima ja sahmima. Kui ma magan kusagil, kus on võõramaid inimesi, siis ma tavaliselt püüan hästi kaua pärast ärkamist magamist teeselda, et keegi mind sobimatult varakult mingitesse, võeh, vestlustesse kaasata ei üritaks. Või magan oma ühe-inimese-telgis ja vahin seal läbi telgilae oma mõttetust, kuni ma olen valmis inimestele peale vaatama ja mitte neid pilguga mõrvama. Ja see selgineb ilusti ja pärast paari mürgist põiklemist leebun ma rahva hulgas ikka ära ka. Niiet ei midagi raevutsevalt hullu, ära karda. Kui ma ärkan ja keegi nutab või maja põleb, siis ei ole ma solvunud stseenid: 'õhh, paremat aega ei osand valida vä, peaksid teadma ju, ma pole hommikuinimene'. Hoopis leebem. Ja kohv ja komplimendid reeglina leevendavad edasi. Aga see on. Mina, inimeste ja sõnade ja ühenduste järele januneja, tahangi mõnikord harva üksi olla ka.
Niisiis. Selle teadmisega on midagi peale hakata. Seda saab nüüd kusagil tarvitusele võtta. Kogu mu kaevumistööl oli mingi mõte. Hmm. Arvatavasti jääb järgmisesse episoodi.


PA220012
tahaks flikcri pildituvastajaga mõnipäev vestelda. ta nägi siin pildil lindu. 

Üks asi, mis mind viimasel ajal on natuke painanud. Kurja teinud inimeste karistamine.
Kui inimesed näiteks laste karistamisest räägivad, tuuakse igasugu pedagoogilisi ja loogilisi arutlusi vimmast ja võimusuhetest ja karistuste määramise madalast õpetusväärtusest. Aga üks argument, mis mulle hästi loogiline tundus, on see veidral moel süüst puhastamine. Kui laps teeb mingit paha asja ja saab karistuse ja kannab karistuse ära, siis ta justkui ei ole enam selle teoga seotud. Nagu polekski teinud. See targutus, et igale teole järgneb tagajärg, on nii kuidagi nõrga järgnevusega. Tegudele järgnevad tagajärjed küll, aga need on mitmesugust laadi ja olenevad teost ja tulenevad teost ja nii edasi. Ei ole päris nii, et lustid lollusi teha, siis paned pea alla ja kannad karistust ja siis lustid edasi, eksole. Teed venna kastiauto katki, parandad ära või annad enda oma talle. Mis see nurgasistumine siin päästab.
Ühiskonnad vist pole päris sama lugu mis perekonnad. Peavad teist laadi reeglid olema. Miks inimesi peab vangistusega karistama, on minu jaoks siiamaani omanud kolme seletust. Esiteks - vangistuse hirm hoiab võib-olla mingeid inimesi pahu asju tegemast. Teiseks - pärast karistuse ärakandmist saab inimene parandatult ühiskonda naasta ja teab edaspidi paremini. Sellepärast me nimetamegi neid ka parandusasutusteks mõnes veidras kõnepruugis. Ja kolmandaks - et vältida omakohust. Keegi teeb midagi jõletut ja rahvamass tahaks ta ära lintšida ja riik ütleb: teie tehke oma elu edasi ja ärge muretsege, küll mina tegelen karistamisega. Eks neil asjadel on loogikaaugud ikka. Et ei paranda need asutused ühti või ei hirmuta vangistus kedagi või misiganes.
Aga mis mind päriselt painab on see, kuidas karistuse ärakandmine küllaldaselt puhtaks ei pese. Nii kaotab ta ära vähemalt kolmandiku selle mõttest. Et ongi kokku lepitud, et teatud karistust kandnud lõpuni ära kandnud ja karistuse alt juba vabanenud inimene ei saa kunagi enam teatud sorti töid teha. Või kui sa oled korra teinud teatud sorti üleastumise, siis sa oled edaspidi selle sildist määritud ja pole teretulnud teatud aruteludesse või seltskondadesse. Et käib mingit laadi lintšimine edasi. Kui sa korra oled Nende Suurte Reeglite vastu eksinud, oled sa samas karbis ja võrdseks loetud kõikide nendega, kelle pea on nii vussis, et nad muud ei tee kui eksivad ühiskonna vastu. Sihuke sa meil oledki. Elu lõpuni.

Ja samas muidugi ei taha ma, et õppeasutustes khm, kõlagem dramaatilisemalt... meie laste koolides töötaksid pedofiilid ja mõrtsukad. Või et päriselt paadunud huligaane muudkui liiklusesse tagasi lastakse. Ja mina ei tea, mitmendast veast alates lugeda inimene lõpuni nii untsuks, et teda tasub kantud karistustest ja kõigest hoolimata jalgadega peksta, kui ta midagi teha või öelda üritab.

PA150046
lõpuni välja


Teine, mis mind mõnda aega nägu krimpsutama paneb on see, kui inimesed räägivad valimistest ja ütlevad 'võitmine'. Sa ei võida valimisi. See ei ole võistlus. Sa võid võita hääli ja valijate poolehoidu ja inimeste südameid. Aga sa ei võida valimisi. Sa osutud valituks, saad palju või rohkem või arvukalt valijate hääli, edastad häälte arvus kedagi või kusagil midagi.
Kui ma annan sulle oma hääle, siis ma tahan, et sa minu eest ka kõneled seal, kus sa oma vastutusrikast tööd teed. Ma ei anna sulle oma häält, sest sa nii meeldid mulle ja ma soovin sulle edu ja võitusid igal pool. Sa ei ole mu lemmik sportlane või kuulsus, kelle edule ma tulihingeliselt kaasa elan. Võinoh, võid olla, aga see ei ole asja mõte. Kui sa saad palju hääli, siis see ei ole: woo! me võitsime, teeme nüüd, mis tahame. See on ju pigem: inimesed on meid valinud, me peame nüüd tegema, mis kokku lepitud sai. Kui sa 'võidad' valimised, peaks see muutma tõsiseks ja tegema eriti hoolsaks ja tähelepanelikuks. 
Ma ei ole küll näinud, et keegi, keda valitakse komisjoni esimeheks või (üli)õpilasesindusse või meeskonna juhiks, hakkaks kohe huilgama rõõmust, et ta just võitis. Su töö alles algab.

Piltidega on kitsas, sest ilmutamisega on kitsas ja ilm isegi läks nüüd hukka ära. Mis on muidugi nõrgad vabandused, sest lõppudelõpuks seisab kogu loome viljakus ikkagi looja külvi taga. Aga et kui mina olen looja ja mu looming on osa minust, kas ma siis olen loonuna rohkem või vähem. Kas ma teen ennast tehtu arvelt suuremaks. Või teisendan end sellevõrra ümber. Nagu jumal, kes peab end koomale tõmbama, et ilm luua, sest ta ise on juba kõik. 
Võib-olla ikka peaks novembris luuleväljakutset tegema. Siis saab äkki selle tegematajätmise paine pealt rohkem pildistada ja blogidagi.


Leidsin ühest hüljatud raamatute kastist terve õpikutäie kombekusele üleskutsuvaid näägutusi. Tekstinäidis:
"Tänaval viibijate üle ei heideta nalja ega arvustata teiste välimust ja riietust valjult, žestide ja miimikaga. Head kasvatust ei näita see, kes pöörab ringi või jääb seisma, et silmitseda uurivalt või uudishimulikult kaaskodanikku Uudistavalt ja uurivalt võib rõivastust vaadata vaid moedemonstratsioonil. Tänaval, üldse avalikkuses, vaadeldakse või imetletakse inimesi ja nende välimust ning kõike muud silmatorkamatult. Ka ei silmitseta härda kaastundega mõnda õnnetut, invaliidi. Pealetükkiv kaastunne ei tee olukorda paremaks, pigem ebamugavaks. Näpuga ei osutata kellelegi ega millelegi. Uudishimutsemine pole kunagi ilus. Kui mõne vaateakna ette on kogunenud summ inimesi, siis pole kuigi viisakas pugeda nende sekka. Muide, vaateakna peegleid ei sobi kasutada enda korrastamiseks. Korteriaknasse, samuti möödasõitvasse autosse sissevaatamine ei ole sünnis. Tänavalt ei sobi alustada pikka vestlust aknal oleva tuttavaga, on küllaldane teda lahkelt tervitada. Samuti ei laulda, vilistata, naerda rõkkavalt, ei räägita valjusti ega tülitseta seal. Isegi koera ei sobi hüüda või vilistada liiga valjusti. Koeraomanik hoolitseb ka selle eest, et tema koer ei hauguks tänaval ega tülitaks kodanikke.
Tänaval käies ei sobi süüa. Ollakse näljane, astutakse sööklasse või kohvikusse, äärmisel juhul kõrvalisele puiesteele või parki. Jäätist, puuvilja ja maiustusi süüakse kusagil pargipingil või aias. Tänaval käies ei suitsetata. Sedagi tehakse kõrvalises kohas seistes või pingil istudes."

Käitumisest Iina Aasamaa Kirjastus Eesti Raamat Tallinn 1965


9 comments:

  1. See "karistus vabastab süüst" tundub olevat universaalne lähenemine - minu tormakas koer (mitte see rahulik) tegi oma eriti tormakatel tiinekakuudel nii, et jooksis keelust hoolimata näiteks kassi jãrele ja siis tuli minuti pärast ise tagasi ja viskas selili allaandmispoosi karistust vast võtma (mida muidugi enam ei tulnud, sest esiteks, kuidas sa sihukest karistad, ja teiseks oli ta ilmselgelt arvestanud sellega, et see on nagu lunaveksel, st see lõbu on väikest sahmakat väärt).

    ReplyDelete
  2. See on muidugi tõsi, et üksi olemist tehakse teatud kindlal moel. Kui niisama on keegi üksi jäänud, siis ta haarab kohe mobla ja hakkab suhtlema või paneb klapid pähe ja muusika mängima või leiab midagi muud, millega tegelda. Sest üldiselt on üksildust raske taluda. Raske on olla omaenda mõtetega, mis omasoodu muudkui tiirlevad ja painavad. Sellepärast minnaksegi kohe uusi stiimuleid otsima, et seda endas sumisevat summutada. Päriselt saab üksindusest rõõmu tunda vaid siis, kui kõik need igapäevased mõtted, mured ja probleemid on vaibunud. Ja selle saavutamiseks on tõesti teatud kindlad viisid.

    ReplyDelete
  3. Mul on hommikutega (või noh, selle ajaga, mis järgneb ärkamisele, kellaajast olenemata) sama lugu. Nii õudne, kui mind ähvardab siis kohe vestlus.

    Aga mul käib üksindusenälg vahel peal ka õhtu poole, kärarikkal koosviibimisel näiteks. Siis teen ma sageli peldikusse asja - see on üldtunnustatud eraldumispõhjus. Panen kabiini ukse kinni ja olen omaette, mitte midagi ei tee. Kogun ennast (see tunne on tõesti kogumise, enda kokkukorjamise tunne).

    Samasugune enda kogumise vajadus nagu siis, kui liiga palju on reisimist-liiklemist olnud. Reisimise peal käib endakogumine paigal olles. Kasvatan korraks bensukas juured alla ja lürbin imeaeglaselt oma kohvi või kakaod. Et kõik mu tee peale maha jäänud osad järele jõuaks.

    Karistustega - mõtlesin suht hiljuti just laste karistamisest, tähendab, sellest, mis ma ise mäletan oma lapsepõlve karistustest ja mida teised on sellest rääkinud. tüüpiline karistusejutt käib nii, et "ma tegin mingit pahandust, ei mäleta, mida, ja siis oli selline karistus..."

    Mul on nt mälestus, et mind saadeti korra millegi eest ilma õhtusöögita magama ja järgmisel hommikul ärkasin, süda paha, mispeale ema ehmus ja sellist karistust enam kunagi ei rakendanud. Aga seda, mille eest, ei mäleta absoluutselt. Tühi koht.

    Pahandused, mida ma mäletan, olid sellised, mille järel mulle seletati, miks see tegu oli vale - ja mõnikord tuli see heaks teha.

    Nii et kasvatuse mõttes tundub karistamine küll maru mõttetu - kui laps reeglina mäletab ainult karistust, aga ei saa aru või ei mäleta, mis eest.

    ReplyDelete
  4. Teemal "teiste mõju".
    Mina olen selgelt introvert, aga just seepärast, et teised on mulle väga märgatavad, väga teema ja ju seetõttu mind rämedalt väsitavad. Et ma võtan nad sisse ja siis nad võimutsevad seal sisemuses ja ma lihtsalt ei suuda. Pean saama üksi olla ja mõjud kuidagi oma päris-päris sisemusse laskma, umbes nagu toidu läbi seedima ning vereringesse saama, sest kui nad istuvad läbiseedimata mu olemuse otsas, ma tunnen end jubedalt. Info aina kuhjub ja seedida pole aega ja appi ...
    Sest ilma alkoholita purjus olemine (sest teised seltskonnas on alkoholiga), kaastundest kurvaks minemine ja olukord (teismeeast ju ikka mäletad, mul ulatus kahekümnendate teise poolde), kus kõik teeb nalja, KÕIK, teine ütleb "kahvel!" ja naera puruks kui naljakas - need on kõik samad asjad. Väljastpoolt sisse tulev info, mille ma omaks võtan.
    Üksi olemise aeg ongi see, mille jooksul seda infot seedin, omastan, oma vereringesse lasen. Ei ole üldse nii, et kui olukord möödas, ma seda enam ei taju. Vastupidi. Siis alles hakkan PÄRISELT tajuma, enne ma reageerisin pealispinnalt, sisse võtan omaette ja vaikselt.

    Ja ma ei oska sulle ÖELDA, mis ma selle aja sees teen. Vahet pole, mida - ei, ma üldse ei pea mõtlema möödunule, ma võin blogi kommentaarida, filmi vaadata, süüa teha, treenida, aknast välja vaadata. Mida iganes. Oluline on, et ma olen omaette, uut infot ei tule kosena peale ja saan vana vaikselt endale sisse lasta (vaikselt, tasapisi!).

    Kui ma üksi ei saa olla, ma ei lähe lihtsalt füüsiliselt ja psüühiliselt rikki ja valudesse, vaid ma ei suuda ka seda pealetulevat infot enam omandada. Seda saab liiga palju. Umbes nagu et esialgne info saamine on nagu söögi suhu panemine, ja neelamine, aga kui seedimist ei toimu, sa mingil hetkel ei saa enam süüa sõna otseses mõttes lõhki minemata.

    ReplyDelete
  5. Mul on paljude inimeste keskel pikemat aega olles pigem Bradbury viimase põlismarslase tunne, kes võttis hoobilt selle kuju, keda tema suhtluskaaslane kõige rohkem näha tahtis. Ja kui ta sattus korraga paljude inimeste keskele, siis ta suri, sest keha ei kannatanud seda muundumist välja, üritades korraga kõiki kujusid võtta.

    aga see on pikemat aega paljude iniemstega olles. Mõnikord on hoopis tunne, et paljude inimestega on lihtsam kui vähestega - vähestega ei saa päris suhtlemisest kõrvale hiilida ja tähelepanu pole viisakas uitama lasta, paljude inimeste vahel saab teha näo, et ma suhtlen, nagu Lenin - Krupskajale ütlen, et suhlen Inessa Armandiga, Inessale ütlen, et suhtlen Krupskajaga, aga ise ei suhtle üldse kellegagi või suhtlen nii põgusalt, et ei pea oma tähelepanu uitamamineku pärast muretsema.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Armas aeg, kuidas mulle meeldib see võrdlus Bradbury marslasega. Geniaalne.

      Delete
    2. "Marsi kroonikatest" seda juttu lugedes oli omal ajal täielik ahaa-elamus. Küllap ei mõelnud seda päris tühja koha pealt välja ka Bradbury.

      Delete
  6. a see enda peldikussepeitmise nõks aitab mõlemal puhul: saab natuke aega, kus ei pea korraga palju eri kujusid võtma.

    ja ei pea oma tähelepanu aktiivselt kellelegi suunama ja seda tema peal hoidma, vaid saab oma tähelepanulihased lõdvaks lasta, mingu see tähelepanu, kuhu tahab.

    see puhkusemoment meenutab isegi poolund ja see paneb mõtlema, et võib-olla on asi selles, et ma olen tavaliselt krooniliselt alamaganud. mõni ime siis, et raske on oma tähelepanu koondada.

    ReplyDelete
  7. aga on inimesi, kes mind ei väsita. pmst kellega ei ole raskem v väsitavam olla kui üksi. Kellega mul ei ole tunnet, et ma pean end nende jaoks mingisse espetsiaalsesse kujusse koondama; ja kellega mul ei ole tunnet, et nad pahandaks, kui mu tähelepanu on millelgi muul kui neil. Kellega on koosolemise head küljed ja üksiolemise head küljed korraga.

    ReplyDelete