Võib-olla sul jäävana tundun,

PA150066
pisike puukene

Järgmise kava punktina astub haigutava publiku ette žonglöör. Mitte midagi erilist, nad on seda ennegi näinud. Artist haarab ja lennutab hulka esemeid, hoiab neid ühtlasel kiirusel õhus keerlemas. Igaüks neist on just parajalt väike, et püüda ja heita. Asju on küllaltki palju, kõrvalt vaadates jõuab ainult vaevu kogu showd pilguga haarata. Kõik on täpse väljamõõdetud kontrolli all, hops-hops-hops liigutused hoolikalt arvestatud ja habras tasakaal. Pärast mõnda aega žongleerimist (publik sirvib oma telefone ja niheleb) astub žonglöör hetkeks ettevaatlikult paar sammu valgusvihust välja ja hopst! lisab osavusnumbrisse veel paar eset - mõned eelmiste esitajate lavale laialipillutatud asjakesed, paar tükki, mis tal algusest peale taskus peidus olid, isegi publikust lisandub käputäis. Lennus olev hulk hakkab juba veidi jaburaks minema. Kõik on keerlemas, käsi on sel trikimeistril jätkuvalt kaks, aga midagi pole veel maha pudenenud. Etteaste jätkub. Rütmi hoidmiseks on heidete kõrgus suurenenud, nii jaksab vist rohkemaid asju mängus hoida. Raske öelda.
Grimm on hakanud sulama. 
Žonglööri keskendunud ilme ei reeda märkigi jõupingutusest.
Osa asjadest on lennutamisel mitmeks hargnenud, aga nende püüdmine-heitmine toimub pea silmagi pilgutamata sama tõhusalt.
"Näita tisse!" karjub keegi publikust.

PA150031
luuderohi

Tallinnas oli vahepeal üks kohutavalt ilus ja hingeminev fotonäitus. Nii mitmete tahkudega, et ma praegu isegi ei hakka. Aga üks asi tuli täna meelde küll. See fotograaf pildistas filmi peale ja mustvalgelt. Need pildid olid nii võimsad ja pisike osa nende mõjust tuli kindlasti tehnikast. Hilisemad fotod olid juba tervenisti digi ja osa olid värvilised ka. Ta oli oma elu lõpus küllaltki vaene ja ei saanud enam analoogi luksust lubada, kirjutas üks galerii seina peale prinditud leheke. Kui kurb, et inimesel peab raha olema, et oma elu tööd teha. Kui imelik, et uuemad moodsamad lahendused on odavamad ja kehvemad.
Mustvalge foto üle imestamisest veel. Me käisime Leedus ja ühes muuseumis, mis muidu rääkis kodu- ja ajaloost, oli üks terve tuba ühele fotograafile jäetud. Ja ma olin üleni: no kurat! on ikka inimestel silma. raisk, sellised pildid. 
(Vahel paneb kunstielamus ohkima, vahel vanduma.)

Ma pildistan enamasti digi, sest esiteks siis saab karistamatult lahmida võtete arvuga ja teiseks sest ma ei raatsi nii palju filme osta. Vaatan konto peal istuvat 7.39t ja katsun oma prioriteedid uuesti järele - jep, lapse söötmine on järjestustes vist ikka natuke enne oma hobi toitmist. Reastan riiulis ümber oma kümmet fotokat ja püüan meeles pidada, millises on film ja millises mitte. Miks ma arvasin, et on hea mõte endale päris Polaroid osta, kui selle film maksab 20 eurot. Miks ma ei ostnud sellele eht-retro Olympusele nööppatareisid Oomipoest, kui ma tean, et seal on odavam. Miskuradi pärast peab igal erineval fotokal olema eri toide. Ja mustvalge film maksab rohkem kui värviline ja piltide paberile tegemine on mul tervenisti tegemata juba aaaaaastaid ja oh.
Seejuures on tore endale meelde tuletada, et mu traagika on küllalt konkreetselt piiritletud. See pole mu (elu)töö. See on mu hobi. Niisama. Muu seas. Teiste kõrvalt. Võib ka olemata olla. Harrastus. Amatööria. Misiganes. Isegi ei pea ju.

Üldiselt, kui sa ei tea, mida peale hakata sellega, kui ma hakkan igasuguse mõõdutundeta jahuma oma fotohuvist, siis ma võin sulle oma kogemusest öelda, mis teha. Mis inimesed reeglina teevad. Tuleb mulle vahele segada, oma taskust välja koukida oma nutitelefon, see mulle nina alla torgata ja mulle selgeks teha, et sa pildistad kõik iialgi ainult ja ainult sellega. Selle telefoniga pildistadki. Pilte. Siis ma tean.


PA150021
parkett



Rääkides harrastus-amatööria-misiganesest. Ma ei oska seisukohta võtta luulekogude osas. Ma saan aru, et vist oleks võimalik oma elu ära elada ka ilma selle osas seisukohta võtmata. Paljud elavad. Aga võta näpust. Jääb jalgu.
Esiteks. Inimesed avaldavad luulekogusid. Paljud inimesed avaldavad ja osa neist avaldab palju. Teiseks. Kõik need luulekogud ega luuletused ei ole head. Mitte maitse mõttes head (sest maitseid on mitmeid) või et arusaamatud mu lollile kunstikaugele ajule. Vaid päriselt ongi suht nõrgad. Küündimatud. Pole palju aega vaeva tööd mõtet oskusi neisse surutud. Natuke on, pisut on püütud küll, aga on mitte palju. Või on püütud väga, aga pole nagu rohkem võimeid. Kogemust. Oskusi. Tahtmist. Ambitsiooni. Ja see on okei. See on isegi natuke oodatav. See ei ole mingi saladus, kõik teavad. Autor teab, et see on lihtsalt üks asi, mis ta justkui nagu kirjutanud on. Kirjastus teab. Arvustaja teab. Misseal ikka.
Aga miks puud peavad surema.
Aga miks vaeva näha ja raha taotleda ja inimesi otsida ja tööd teha... miks suruda läbi oma tahtmine, et keegi su luuletusi loeks. Ja veel paberi peal.
Aga kes neid luuletusi loeb.
Ja siis noh see, et võib-olla ma tervenisti eksin. Võib-olla need ongi kirjandusmaastiku triumfid. Võib-olla on midagi imetlusväärset võimes enda asemel hoopis oma enesekriitika mutta tallata, teha midagi ja see välja panna ja siis sinna juurde, käed puusas, hõiselda: vaadake nüüd kõik, mina tegin! Ja võib-olla selle julguse imetlusväärsus on sõltumata tehtu kvaliteedist.


PA150015
puu on kosmos



Inimestel on hirm olla ära unustatud. Kadunud või tühised või tähtsusetud olla. 'Mis pilgu alt ära, see meelest' sorti ebaolulisuste hulgas. Endast märgi maha jätmine või elu jooksul millegi ära muutmine või vähemasti vaenlaste omamine on kõik tõendid, et päris tühine ei ole. Äkki kohe ei lähe meelest. Ja neid tõendeid peab siis tähele panema ja esile tõstma, kui unustusse vajumise hirm jälle tulla tahab. 

Suurem kui hirm olla ära unustatud, on mu hirm olla see ebameeldiv. Üks nendest inimestest, kelle nime näed osalejate või korraldajate või esinejate nimistus ja mõtled kohe kaks korda, kas sa tegelt tahad sellele asjale minna. Üks sellistest, keda seltskonnas mainitakse ja kõik teevad instinktiivselt taolise jälestuse grimassi ja siis rõõmustavad oma kogemata leitud üksmeele üle - onju ju vastik ju, sulle ju ka ei meeldi. Niisugune, kellega korra kokkupuutumisest piisab, et teada, et enam kunagi ei taha.
Ilmselt ei ole mu hirm olla see ebameeldiv väga kõikehaarav. Sest kui see oleks, siis ma ei teeks mitte midagi. Oleksin oluliselt väiksem ja vaiksem, et jumalaeest vähemalt mitte ebameeldiv olla. Ei ütleks ja ei arvaks ja ei käiks ja ei võtaks ette. Ühtegi asja. Hoiaksin end rohkem tagasi. Aga ilmselgelt ei ole ma väga tagasihoidlik. Suht häbematu ikka.

Peale vahepeal päheturgatava hirmu on veel huvi. Huvi on huvitavam teema kui hirm.
Kui ma kusagil kuulen inimesest, kes on teiste arvates see sedasorti ebameeldiv, siis ma tahan kohe kõike kuulda. Siin tuleb see tagarääkimise teema ka jälle tagasi. Ma tahan teada, mis teeb inimese teiste silmis just niimoodi ebameeldivaks. Kas need on sõnad või teod või nende viis või tema hais või asjad või... Kui tagarääkija ise mu küsimustele ei vasta või ei tohi mu huvist teada, siis teen mõttes märkmeid ja kategoriseerin infot. Otsin vasturääkivusi ja väärtusi ja hinnanguid ja eelarvamusi ja hoiakuid ridade vahelt. Hästi põnev. 
Kui ma kusagil näen inimest, kes on teiste (või minu) arvates see ebameeldiv, pean ma teda silmas. Mida ta teeb ja kuidas ta on. Mille poolest see, kuidas ta on, erineb meeldivate inimeste olemisest ja tegemisest. Millal mina nii teen. Kuidas toimiks samas olukorras meeldiv või mitte ebameeldiv inimene.
Ja minuarust kõige huvitavam osa - ebameeldiv inimene ei tea, et ta seda on. See on täiesti vapustavalt vaimukas. Ta ei saa kunagi teada. Keegi ei tule sulle ütlema, et sa alati haised nagu hapu kala ja räägid alati kõva häälega naeruväärsusi. Sa võid vabalt terve elu ära elada, mitte kunagi teada saades, et terved koolitäied, kursusetäied, kollektiivitäied rahvahulgad sinu olemasolu meenutades valulikku grimassi teevad.  Mingeid selgeid tõendeid oma ebameeldivuse kohta ju ei tule. Ikka lood elu jooksul mingid kontaktid, mis jäävadki ja ilmselt sul on perekond, kes ei saanud sind valida ja nii. Kui sa oled alati ebameeldiv olnud, siis sa ei saagi teada, kui lähedased ja soojad saavad inimsuhted tegelikult olla. Ja ega kõigile ei peagi meeldima. Võib-olla nad on lihtsalt kadedad. Ja nii edasi. Niiet vabalt võib olla, et sa oled täiesti hingematvalt õõvastavalt nõme inimene tervenisti enese teadmata. Ja kui äge see on. Kurb ja naljakas samal ajal. Ja õudne. Nii õudne.


PA150071
kaks paari

Tahaks hullult sohki teha ja novembri vahele jätta, aga pole veel otsustada suutnud, mis nõksu selleks kasutada.
Kõhutants on mu tantsuaju üleni ära pesnud ja Tartus ei õpetata vist enam ühelegi täiskasvanud harrastajale jazztantsu, millest pidi ometi saama mu see teine see. Nüüd mai teagi.
Üleüldse seisavad kõik asjad pealehakkamise taga ja pealehakkamine seisab tegemata otsuste taga. Kõik, mis on piisavalt suur, et seda oleks mõtet teha, on liiga raske, et seda alustadagi. Kõik muu on liiga tühine, et vaevudagi. Samal ajal rutiin ja pealetükkiv pimedus mekutavad juba ahnelt mu hinge narmendavate servade kallal ja parata pole ühtegi. Sinna igatahes mitte. Võimalik, et kusagile mujale on midagi parata, aga seegi on kaheldav viimasel ajal.


Kas sa tead, onju, mis ma mõtlen, kui ma räägin neist ebameeldivatest inimestest?
Mis su viimatine ohkima/vanduma ajav kunstielamus oli?
Kuidas sul žongleerimine praegu õnnestub?

Comments

  1. ma tean seda hirmu olla ebameeldiv. ja loomulikult ei tea minagi: äkki ma päriselt olengi. ja täpselt samamoodi ei suuda ma siiski tegutsemata ja oma nina sinna-tänna toppimata jätta.

    teisalt tean ma üht või teist, kes on kellegi arust ebameeldiv, ja mingid teised - isegi sama ringkonna inimesed - ei saa sellest üldse aru. "kuidas M. küll X-i ei talu, kui Y talle ometi meeldib ja minu jaoks on X ja Y umbes sama vurhvi inimesed."

    ReplyDelete
    Replies
    1. Need võrdlused on jah ägedad. Et keegi on kellegagi sama nõme, aga inimeste reaktsioonid neile on erinevad. Või võiks arvata, et umbes sama nõmedad saavad omavahel hästi läbi, aga üldsegi mitte.

      Delete
    2. Nad ei pea isegi nõmedad olema. Vabalt võib olla, et kõrvaltvaataja arust on X ja Y sarnaste tunnustega ja kumbki pole nõme - aga kellegi teise arust on X tüütu-taktitu-ebameeldiv ja Y hästi tore.

      Delete
  2. ... ja siis üritan ma neid inimesi, kes tunduvad olevat üldtunnustatult ebameeldivad, endale meeldivaks mõelda. sest ma tahaks ma elada maailmas, kus isegi ebameeldivad tegelased kellelegi meeldivad - sest kust ma tean, et ma ise ei ole. ja ma ei tea selle maailma kehtestamiseks muud moodust, kui ise otsast pihta hakata.

    niipea, kui selgub, et keegi, kes mulle ei meeldi, on üldiselt populaarne ja tal on fännklubi, tõmban ma kergendatult hinge ja võin teda rahus mittesallida. keegi teeb temasse hästisuhtumise töö juba ära.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on vahel mure, et kui keegi on nende lahedate laste arvates hästi nõme, et äkki see nõme on hoopis mingit muud salajast moodi lahe. Et tuleb tähelepanelik olla ja mitte nii hoolega lahmida.
      Niiet ma vahel olen seltskonnas kaitsnud neid üldtunnustatult nõmedaid, et jätta endale ruumi taganemiseks hoopis teisele positsioonile.
      A maailma meeldimisbalansi peale pole ma seejuures kordagi mõelnd.

      Delete
    2. ma tõlgendan seda oma kristluse raames ka kui mingit jumalariigi tegemise plaani - kus ei diferentseerita "juuti ega kreeklast, meest ega naist". Ega nõmedaid ega lahedaid.

      Delete
  3. Mina olen snoob. See tähendab, inimesi, kes mulle ei meeldi, ongi palju.
    Mitte tasemel "kui tema tuleb üritusele, ma ei tule" (krt, ma ei saaks kuskil käia, kui nii oleks), aga tasemel "temaga rääkimine ei paku mulle vähimatki naudingut, nii et ma siis ei räägi, jalutan minema, teen muid asju."
    Tõeliselt jälestan vist kuut isikut. Või on see 8? Ei ole erilist võimalust, et neist kellegagi ühele üritusele sattuksin. Kui ANomaalika v.a. ja tema suhtes ma tõesti olen oma emale öelnud, et kui ta ei taha riskida avaliku halvastiütlemisega, ehk tasub mulle öelda, millal ta tuleb, kui on oht, et samal ajal võiksin külastada.
    Ma siis ei tule.

    Samas mulle endale on kellelegi vastik olla meelitav. Ta nii palju märkab mind, ma olen talle nii oluline, kellelegi nii eredalt meelde jääda on nauditav!
    Tõsi on, et mu meelest olen ma inimestele vastumeelt eeskätt netis ja
    a) see pole siiski päris mina, kuitahes ka üritaksin vahetu olla
    b) ka vastumeelsus ei ole siin midagi isiksustraputavat, ma saan aru, et siin ongi normaalne, et mõni ütleb kellelegi halvasti ja unustab ta järgmiseks päevaks üleni.
    c) aga isegi siin, kui ma taban ära otsese vaenulikkuse, mu hingelt on korraga 5 tonni langenud. Need, kes siiralt üritavad aidata, aga teevad mu olemise halvemaks, on mulle palju piinavamad. Aga kui keegi on mu vastu meelega ja teadlikult vastik, mul on kergendus, kõik leebus on kõrvale lükatud kui hetkel ebavajalik, ning täielik tegutsemisvabadus. Ma võin mitte väga tuntav oma pahameeles olla - vist selline loomupära, et minu õelus on nii õhuke, et seda enamasti ei märgatagi, et kellelegi viga teha, pean meelega tömbilt kuri olema - aga ma ise olen vaba end väljendama nagu tuleb =)

    Jama on, et ma ise olen kohatult populaarne sealjuures. Ehkki vbla see on pettekujutelm?
    Kui te mind salaja ei salli, ärge põdege, öelge välja.
    =P

    ReplyDelete
    Replies
    1. Need inimesed, kellele mina ei meeldi, ei väljenda küll kuidagi ühelgi mulle meeldival moel seda, et ma neile vastik olen. Suhteliselt hirmutavalt vaenulikud on. Eks ma muidugi ehmun ka alati, kui osutub, et ma kellegi silmis just see nõme olen.

      Agajah. Kui on selge, mis värk on, on palju selgem. Kuni nuputama peab, kulub jõle palju ressurssi.

      Delete
    2. Raisk, ma ikka väga paljude inimeste poolset aktiivset mittemeeldimist ei suuda meeldivana võtta.
      Tekib tunne, et äkki neil ongi õigus?

      Isegi kui ma TEAN, et pole.
      Teadmine ja tundmine on nii eri asjad!

      Delete
  4. Anonymous01:22

    Sissejuhatust lugedes meenus mulle miskipärast The Night Circus, kuni tisside näitamise osani muidugi.

    ReplyDelete
  5. mattias03:22

    ühe kuu saab vabalt vahele jätta kui kõik tegemata jätta.

    ReplyDelete
  6. Meeldiv-ebameeldiva piir on naa hägune, et seal palju selgust ei pruugi olla, aga eks ta mööda mingeid stereotetüüpe kulgeb. Sõber, kellega kunagi koos aega veetsin, oli normaalne, nüüd tiirleb ümber poe ja nuiab raha, ja korduvalt, enam ta ei ole meeldiv.

    Kunstielamus, mis kiunuma pani oli ühe galerii külastamine. Ei mäletagi, kelle näitud see oli. Möödaminnes, raamatukogust tulles sattusin sinna. Juhtus see kevadel. Natuke olin ise ka süüdi, et aega ei varunud. Ei lugenud kolme A4 lehte seinal läbi, läksi otse nagu muiste saali. Uskusin lihtsameelselt näha seal pilte, mida galeriis ei olnudki. Seinal olid erinevas formaadis valged paberid kokkumurtud nagu, ma ei teagi, meenutasid lõõtsa vms.
    Nad nimetavad seda kontseptuaalseks kunstiks. Visuaalne külg on allutatud ideele, mis ei välista erinevaid tõlgendusi.

    Žonglöörimisega läheb, nagu läheb, kolinal mööda allakäiguspiraali ülesse. Ilmade kehvenemisega jääb rohkem aega toasolemiseks. Telekast igasugu rämpsu saab ka vaadata.

    Käia tööl ja tegeleda hobina mõne loomingulise alaga, seda võib ka teistpidi võtta. Looming on hoopis töö ja tööl käimine hobi jaoks raha kogumine. Eesti Vabariigis ei ole võimalik kunstist ära elada, kui sa ei ole just oma ala tipp, lasteaiast saadik koolitatud jne.
    Kunstnik on ikka külmas-näljas-paljas, et tuleb kõrvalt lisa teenida. Kuid see rahulolu, mida isetegevus pakub, on ju ka lõppude lõpuks meeldiv midagi väärt.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma vist kiunuks ka volditud paberite peale. Seal saab ju olla geomeetria ja sümmeetria ja varjud ja sügavus ja ohh.
      Muidugi seda nad teatud moodsa kunsti juures meiega teevadki - mingigi elamuse saamiseks tuleb ise kõvasti keskenduda ja siis teed ise endale elamuse oma mõttejõuga ja kunst vahib seal kõrval niisama ripakil.

      Hobi jaoks raha kogumine. Ma arvan, et ma hakkan seda lohutust kasutama, kui üha pimeduse poole järjest sagedamini tundub, et ma tööl kõik käkki keeran ja kellelegi tulu ei too.

      Delete
  7. Anonymous05:13

    See on nii üleni põnev, et mingi virtuaal ANomaalika kedagi niimoodi kohe just avalikult halvastiütlema paneb ja tormile suurt ohtu kujutab. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Muarust ei ole ta nüüd üleni virtuaalne. Osaliselt on ikka päris ka. Vähemalt vvn tarvis.

      Delete
  8. No jah, ent siiski, Marca ei jäta lugejale/vaatajale muud võimalust, kui öelda oma fotode kohta - ilus.
    Siin on nagu kaks liini, pildimaterjal erineb postituse sisust täisnurkselt. Raske uskuda, et selliseid kohti üldse Eestis olemas on. Lisaks proovi veel leida see õige tabamishetk, ja need värvid. Oleks ainult rohkem päikest, siis vaataks tunde, kuidas valgus läbi lehtede murdub kildudeks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Selle postituse juures tuleb muidugi märkida, et selliseid kohti Eestis ei pruugigi olla. Need pildid on kõik tehtud Leedus.

      Delete
    2. Sellest siis mu hämmeldus.

      Delete
  9. Isegi nimed lähevad segamini, kirjuta veel telefoni kaudu, Murca ikka, andeeksi.

    ReplyDelete

Post a Comment