Sunday, November 12, 2017

metsadel ei ole vaja tänu

PB060240
öö kollane

Kuidas vestlused. Keegi ütleb või teeb muul moel ilmseks, et ta ei söö hommikusööki. Ja saab vastuseks, et ta peab. Hommikusööki peab sööma. Hommikusöök on tähtis. Kõik su hädad tulevad hommikusöögi mitte söömisest. See on tervisele kahjulik, kui sa hommikusööki ei söö. Ainult paksud inimesed jätavad hommikusöögi vahele. 
Edasi saab minna mitut moodi. Parem oleks teema kohe droppida, sest mida teemat üldsegi maisaaaru. Aganoh. Saab ka jätkata. Näiteks:
 Kui vastu öelda, et hommikul ei ole ju isu... Ei peagi isu olema, sööd ilma isuta. Vahet ei ole, et isu ei ole, sööma ikka peab. See on harjumuse asi, kui sa piisavalt kaua harjutad, siis hakkab sul hommikuti isu ka olema. (vaata ka: kui sulle õlu ei maitse, siis sa pead lihtsalt rohkem õlut jooma)
 Kui öelda, et see võib geneetiline olla... Ei ole geneetiline. Kehva kasvatuse viga. Oma lapse oled ka niisuguseks kasvatanud. Rikud oma lapse tervise ka ära. Ega selle pärast tal ei olegi hommikuti isu, et sa talle hommikul süüa pole kunagi andnud. Sellist asja nagu hommikuse isutuse geen pole olemas.
 Kui öelda, et isu tuleb, hommikul ei ole ju aega... Pead leidma aega. Tee õhtul midagi valmis. Ärka hommikul varem üles. Osta endale maisihelbeid. Hommikusöök peabki kerge olema. Kui kaua sul ikka võileibade tegemiseks kulub.
 Kui öelda, et hommikul söömine ajab koguni iiveldama... Novot, selle pärast ajabki, et sa söönud ei ole. Vali midagi õigemat söömiseks. Ärka varem üles. Mõni ime, et sul iiveldama ajab, kui sa hommikusööki pole söönud. Näed, juba ongi tervisehädad kaasas. Harjuta end hommikul sööma, siis ei aja iiveldama.
Oeh.
Ma olen neid vestlusi pidanud ja olen neid pealt kuulnud ja neist lugenud. Ja see on nii kummaline, et see nii levinud on. Ma ei usu, et taolist survestamist järgneks, kui keegi ütleb, et ta trussikuid ei kanna või palsamit ei kasuta või paljajalu jooksmas käib. Mis on samuti asjad, mida inimesed teevad mingitest oma eelistustest lähtuvalt ja mis võivad ei-tea-mida kaasa tuua. Aga millegipärast on just hommikusöök see erutav asi.
Kas selle pärast, et teiste inimeste ihulistesse asjusse enda kaasamine on mingi üldtunnustatud tõend hoolivusest. Nagu kohatud märkused kehakaalu kohta on mure tervise pärast. Või vahel ma olen näinud inimesi, kes ei jäta su kallal andunud näägutamist enne, kui sa mütsi pähe paned. 
Kas see on selle pärast, et mõned kehad ongi hommikusöögi kehad ja tundub võimatu, et kõik ei ole. Võibolla peaks, kuuldes, et mõni inimene ei menstrueerigi, kohe kisa tõstma ja talle pealetükkima kuni ta laseb arstil end üle vaadata.

PB050230
november november mida sa teed

On üks tore tambleri-koomiks, mis jutustab inimesest, kes uude kohta sattudes rehkendab, kui kaua aega läheks sealt tema surnukeha leidmiseks. Ma olen isegi seda teinud teinekord. Ja eks selle pärast ongi see koomiks nõnda tore. Hästi imelikud hämarad äratundmised puudutavad teisiti kui need teised pealiskaudsed ja kõva häälega lehvitatavad.
Mingi sarnane mõte on mul viimastel nädalatel olnud. Mitte suremisest. Vaid asjade tegemata jätmisest. Ma teen mingeid rutiinseid sisseharjund asju ja mõtlen, et kui ma enam kunagi seda asja ei teeks, kui kaua läheks aega, et keegi märkaks. Märkaks, et ma ei tee. Või märkaks, et on tegemata. Või paneks tähele seda tagajärge, mis siis tuleb, kui ei tehta. Näiteks kui ma tööle ei tuleks enam, oleks see kohe paugupealt samal päeval või nädalal teada. Näiteks kui ma enam ei blogiks, läheks paar nädalat vast. Näiteks kui ma trenni ei läheks, hakkaks võib-olla kuu või pooleteise pärast korraks küsimus õhku, et kus ma kadusin. Ja siis on mingid sellised asjad, mille puhul olen ma küllalt kindel, et täpselt mitte kui midagi ei muutuks märkimisväärselt ühegi inimese jaoks terves ilmas, kui mina seda asja enam kunagi ei teeks. Ja mõned neist asjadest on kurvad äratundmised, et tegelt ju kellelegi eriti vahet ei olegi minu higijavaev. Ja teised on rahulikud omaette muhelemised, et on asju, mille tegemine või mitte on ainult minu asi ja mis tõepoolest kellessegi ei puutu.


Üks järeleproovitult tõhus kaalulangetuse nõks ka siia vahele.
Veetsin paar nädalat miinimumtoidu programmil - kohv peletab ka nälga ja veejoomine ja taliõunad ja nii. Küll õhtul kodus kokkan. Kui jõuan. Restorani või kohvikusse või sööklasse end ei lubanud, sest mis ma sis olen taoline impulsiivne laristaja ja kulutan kogu oma palga pudinate ja vidinate peale. Nälgimine on minusugusele paras, kuidas ma muidu õppust võtan. Samal ajal suurendasin oma tantsutrenni tundide arvu kuue tunni pealt nädalas kaheksa ja poole peale. See kõik kombineerida emotsionaalse ülemõtlemise ja -reageerimisega ja paari öö alamagamisega järele andmata enesehoolduse ja vaieldamatu stiili pealt. Ja viola! kolm-neli kilo läind nigu niuhhti.
Hetkel on kadunud kilode koguarvu raske hinnata, sest ma olen lisaks kõigele veel haigeks kah jäänud ja koosnen põhiliselt teest ja tatist.
Tegelt ma vist ei tohiks sellistest asjadest nalja teha, sest ma ei tea dieetimisest midagi. Just ükspäev keegi rääkis mulle, et on juba rohkem kui nädala ranget dieeti pidanud. Mul oli parajasti kõht hästi tühi ja mõtlesin, et küsin ta petupäeva menüü kohta (sest ma lootsin, et äkki ta räägib mulle juustus küpsetatud juustust või midagi sellist) ja ta jutustas mulle innukalt, et sõi tol päeval kohe mitu (!) viinamarja ja isegi paar lonksu õlut. Minaeitea.


Tantsutrennide juurde käib hästi palju vingu ja hala, sest nende toredus tundub iseenesestmõistetav, pole mõtet juttu teha. Nende toredust iseloomustab küllalt kõnekalt juba see, et ma neis käin ja nende eest maksan ja nii. Ja noh kes ei tahaks kesknädala õhtul pool üheksa kuulda, et kogu tema pigem püüdlik loetelu attitude pöödeid läks sinna, kuhu lähvad esimesed vasikad.
(Kuigi ma pole päris kindel, kas esimesed vasikad lähevad aia taha, sest nad on natukene ullid peast ja lähvad ise oma sõrgadel, kus tahvad. Või sest see kõnekujund on sünge nagu eestlased muiste ja räägib noore emaslooma suutmatusest elusaid järglasi ilmale tuua.)


PB050226
taeva maalis ära, kiriku tarvis ei jagunud



Ma ei ole täpselt aru saanud, mis värk selle nõukogude nostalgiaga on. Otsapidi muidugi midagi saan. See võib olla nagu nooruspõlve nostalgia. Et oh jah olime kunagi noored ja meil olid koledad soengud ja naljakad toidunõud ja ahh mälestuste õõtsutav tulv. Aga vahel ma olen lugenud ja kuulnud inimestest, kelle okupatsiooniaja õrnmäletsemised on kuidagi väga... kõikehõlmavad? Enam mitte oma isiklikust mättast piiluvad läbielamised, vaid laiemad. Näiteks see inimeste seltsimeesteks nimetamise komme või nende 'nagu vanasti' asjadega viimse detailini täpsustesse pürgimine või päriselt selle ajastu kirjanduse või kunsti või eluolu ülekiitmine. Nagu nüüd oleks kõik halvasti ja tookord aeti ikka õigemat asja. Ma ei saa täpselt aru. Kas neil inimestel on lünklik mälu? Kas inimeste küüditamine ja loomeinimeste töökeelud ja igasugune arutu ülevaltpoolt pealesurutud pidurdus on kuidagi nagu tühiasjad ja tegelt oli inimese elu lust? 

Teine on seesama romantiline zombiapokalüpsise vaimustus. Äkki teeks, et ei igatseks pöördumatut katastroofi ja sadu mõttetuid surmasid? Mis rahul viga on, ah? Turvalisus ja tasakaal ei võimalda piisavalt vabadust sulle vä?



PB050200
jonnakad mammud

Niisiis arutlevad arukad täiskasvanud naised isekeskis selle nähtuse üle, et teised inimesed tulevad neile ette kirjutama, kuidas nad välja peaksid nägema. Vahel tulevad need ütlejad inimesed ütlema tänaval, vahel abielus, vahel perekonnas, kuidas kellelgi. Põhiline asi, mida selles arutelus tuleks öelda on: ei ole teiste inimeste asi. Keegi ütles, polnud tema õigus öelda. Mulle ütles ka. Tal ka polnud õigus öelda. Yas. You go gurl.
Aga siis osa harusid arutelu lähevad sinna. 'Meelega just kiuste ei kasvata pikki juukseid. Ja paras neile nõmedikele, panen omale veel ühe needi. Nähtavasse kohta kahvel. Üldse ei tekita sellised minus tahtmist kleiti kanda, vot ei panegi kleiti selga, kunagi ei pane. Öelge veel mulle midagi, ma värvin oma kulmud ka roheliseks...' 
Ja ma mõtlen, et see on siis ju ikkagi nende nõmedate pärast või jaoks. Nende nõmedate, kelle asi ei pidand olema su asjad. Mitte neist sõltumata, neile vaatamata, neist lähtumata. Kui sa ei taha nende pilli järgi tantsida, siis miks sa siis niisuguse hoolega siin vihud. 
Või jälle seesama, et mida halba on siis tahtmises kellegi tarvis ilus olla. Mitte ilus selle töllaka tarvis, kes tuleb sulle ööl vastu pühapäeva Laial tänaval teatama, mitmendast rõngast alates on rõve. Ma mõtlen mingite omade tarvis. Kui keegi lähedane ütleb, et sa oled niimoodi kaunis või mõni tuttav kiidab mõnd su valikut või sõbranna soovitab riietust või juuksevärvi. Mis suur häbi ja alanduse kombo sel meeldida tahtmisel küljes on.
Pidasin ükspäev pigem omaette arutelu, et kui mul oleks kuus nibu, mitut neist ma tahaksin needistada. Pärast mitmete kombinatsioonide läbikaalumist jõudsin järeldusele, et ma ei tea. Sest see on meem, suht väheoriginaalne, ideede üleskorjamine ja teisendus. Kui olukorras, kus inimestel oleks kuus nibu, oleks minu kultuuriruumis kuidagi välja kujunenud nende needistamiseks arvukalt kombeid ja norme, küll ma nende hulgast siis õpiksin, mis muarust ilus on. Nagu me õpime, mis kleit või juuks või king või lips ilus on. Ega me üksi maailmas ei ole ju, isver. 
Ikka oled inimestele ilus ju. Kuidas see ainult-ainult endale ilus täpselt peaks käima.


PB030183
tups tups tups

13 comments:

  1. jessas, roheline kulmupliiats on mingi protest?! aa mulle meeldib, peamiselt siis kui mul on hea tuju. ja kleidid mulle ka eriti ei meeldi. ja ma arvasin, et ma pole enam võitlev feminist ja sa nüüd niiviisi.
    sõbranna väitis et nibuneedi oskaa augustaja juures panna laskmine oli viuh-niuh, ei mingeid probleeme. see kuidas ta varem üritas peale maeiteamitmendat õlut seda neeti ise panna ja nõel läbi ei läinud, oli küll eriräige.

    nii lihtne on öelda, et hommikusöök ja müts on kohustuslikud. hoopis raskem on vait olla ja teise muresid kuulata. ma avastasin, et kui hommikusöök on kohustuslik, siis banaan on hea kiire toitev hommikusöök, ei pea varem ülesse tõusma ega midagi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No murede kuulamise nõks muarust ongi selles, et tuleb aru saada, mis laadi murekuulamist sa parajasti teisele teed. (http://mmurca.blogspot.com.ee/2013/08/nuestros-elefantes-no-son-blancos.html)
      Et kui ta küsib: mis teha mis teha ma ei tea millest see mure mul tuleb. Siis saad välja pakkuda, et äkki võib-olla müts või hommikubanaan aitab. A kui on niisama sinu kuuldes murede heietus, siis ei pea tingimata oma lahendustemootorit täie rauaga tööle panema.

      Kirjanduse tunni ajal haaknõelaga uute kõrvaaukude tegemist olen ma näinud küll. Ise nibuneedistamine on uus tase. Paistab, et sul on värvikamad sõbrad kui mul.

      Delete
  2. Vasikatest - ma kunagi kuulsin kellegi käest, et metafoori mõte oli jah see, et aia taga on prügihunnik. Ühesõnaga, sünge.

    Enda jaoks ilus olemisest - hakkasin praegu mõtlema, et sellega on nagu raamatu autori kujuteldava ideaallugejaga. kujuteldava ideaallugejaga, kellel on täiuslik komplekt tunnuseid, mis on päris elus eri lugejate peal laiali. ideaallugejal on näiteks täpselt paras lugemus, et allusioonid kinni püüda ja naeru kõhistada, aga mitte tülpinult silmi pööritada "JÄLLE see viide..."

    samamoodi võib olla ideaalne iluhindaja. kelle ma olen oma peas kombineerinud mitme pärishindaja parimatest (minu arust muidugi) tunnustest ja kes on ühtaegu tähelepanelik ja heatahtlik, "oo, kui hea värvikombinatsioon," aga mitte "ihssand, siit on ju kulunud".

    Aga kulmude roheliseks värvimine jne võib olla juba hoopis muu strateegia. üks asi, et ma olen ise aeg-ajalt tundnud, et tahangi kole - tähendab, mitte konventsionaalselt atraktiivne - olla (ja tundnud end siis hästi riietes, mis figuuri eriliselt ebaproportsionaalseks teevad). Mul on olnud on muidugi tagasihoidlikum variant, tahtmine kehalist tähelepanu üldse vältida. Aga rohelised kulmud ja mitu rõngast siin-seal võib olla ka väga hea "fuck off"-signaal - sellisega ei julgeta ehk nii palju norima tulla kui malbema väljanägemise peale.

    (väga haavatav variant on olla riides ühtaegu silmatorkavalt ja samas äratuntavalt naiselikult - siis leidub raudselt keegi, kes mölisema tuleb, sest äratuntavalt naiselik tähendab mölisejate arust, et "tema käest ei saa peksa".)

    nii et vabalt võibki olla nõmedate pärast ja nende jaoks, aga mis sa ära teed, kui nende peletamiseks midagi muud ei mõista välja mõelda.

    (vt ka mu "kurja krunniga tädi" fantaasiaid -

    "Kui ma tahan endale usutavat rolli, millega ma oleks küllalt julge, et kasvõi iseendale appi minna, siis tuleb ilusad tibid ja daamid kõrvale jätta. Tibid on objektid, mitte subjektid, daamid on õrnad ja kah kuidagi objektivõitu, aga tädid teavad alati, mis nad tahavad, and take no bullshit.

    ...

    Ma elasin selle kurja krunniga tädina hea mitu päeva, kuigi natuke ikka vaatasin ka, et ma teda pideva pruukimisega liiga ära ei kulutaks. Iga kord, kui kuhugi oli kõhe minna, mõtlesin: “Kas siis üks kuri krunniga tädi sellist asja kardab? Ei, kurja krunniga tädi kardetakse ennast!” ja läksin julgelt välja. Enne viskasin pilgu peeglisse: krunn – olemas, prillid (head paksud!) – olemas. Kui juhtumisi sai selga üsna vormitu outfit, vaatasin rõõmuga: nii halvastiistuv! nii vapustavalt tädilik! nii vaimustavalt kole!

    ...

    No ja nüüd, kõige selle signaalivaidlusega [oli tookord aeg, kus Kaplinski ja Kunnus kaebasid, kuidas naised kogu aeg ahvatlevad], tundus jälle kuidagi ihaldusväärne, kui saaks olla… kas nüüd isegi otseselt kole, aga ebasire ja ebatütarlapselik kindlasti. Kuri krunniga tädi tundus jälle täitsa asjaks minapilt. Ei sellelt julge keegi mingeid valesid signaale lugeda. Või vat ajan endale selga liiga suured riided, tanksaapad, ajan käed tasku ja keegi ei pane tähelegi, et ma naisterahvas olen.

    Justkui ma julgeks ilus olla ainult siis, kui on nii hea ja turvaline olla, et ei pea ennast maskeerima, olgu siis kangelaseks või üldse nähtamatuks.")

    ReplyDelete
  3. Paula22:33

    Samasugune reaktsiooni nagu põhjustab hommikusöögi mitte söömine, vallandab veel teatamine, et ma ei kanna mütsi ja ma ei söö putru. Eriti see viimane.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oo need pudrule kohustavad hüsteeriad, mida ma olen pidanud pealt vaatama. Nagu see oleks meditsiiniline ime, et ma veel elus olen, kui ma putru ei söö.
      Ma veel esimesed korrad arvasin, et see on kuidagi arutlusele minev, sest pudrul on ju mitmeid üldtunnustatud ebameeldivaid jooni. Et äkki ma veenan oma kaasvestleja osaliseltki nõusse, et ei ole see pudrusöömine nii iseenesest mõistetav. Aga kussa sellega. Palju ei jää puudu, et hakatakse mulle kohe putru tegema ja vägisi näost sisse ajama.

      Ütle kellelegi, et sa ei söö seeni või juustu või muna ja ta on suht õlakehitus. Aga puder! Ma isegi ei.

      Delete
    2. Ma võiks vabalt hommikuti putru süüa, kui keegi selle värskelt valmistaks. Ma ise ei suuda. Silmad käivad vaevalt lahti ja hea et tee-(või kohvi-)vee suudan keema panna. Mõte magab, aga kere tahab ärkamiseks ühte võileiba. Või putru. Kesse suudab uimasena pliidi ääres seista, selle ajaga on võileib juba ammu keres?

      Tegelikult ma tean väga väheseid inimesi, kes hommikuks ilmtingimata putru valmistavad. Minu lähedaste hulgas neid igatahes pole. Omletti veel, või praemuna, see on mõistetav - saab ruttu valmis ja valk täidab ilusti piisavalt kaua kõhtu. Aga putru? See on mingi lasteaia või haiglateema.

      Delete
    3. Ma arvan, et osa horrorit tulebki sellest, et ma ei sööks ka siis, kui keegi mulle valmistaks. Võinoh. Kui ta on eelmisel õhtul minu vastu väga väga hea olnud ja on saanud koguni loa hommikuni jääda, siis ma võin ju talle niipalju vastu tulla, et tema putru mokaotsast maitsta. Aga üldiselt - pudrud on pigem ök. Hommikuse hapruse ja iivelduse juurde seda enam.
      Aga nad on vist äkki tervislikud või midagi? Igatahes toob nendest keeldumine kaasa mitmekülgsed ahhetusnumbrid.

      Delete
    4. Mulle enamus putrusid maitsevad. Moosiga või võiga näiteks. Peaasi, et nad liiga libedad, venivad ja lödid ei ole. Aga näe, ikka ei söö hommikuti putru...

      Delete
    5. mina vahepeal tegin oma päeva esimeseks söögiks putru, aga hommikusöögifännid ei kvalifitseeriks sellisel kellaajal söödud sööki vist küll enam hommikusöögiks.

      see harjumus tuli siis, kui mul olid vahepeal söögitorus nii jubedad kõrvetised, et ma ei saanud peaaegu midagi süüa, ilma et oleks kohutavalt valus juba neelamisel. ja üks väheseid asju, mida sai süüa, oli puder.

      valisin tookord kaerakliipudru, sest see on kõige maitsvam puder. veega keedan, siis ei tule seda lima, mis piimaga keetes tekib. see, miks kaerakliidel nii müstiliselt hea maitse on, on ise paras mõistatus.

      ja kui ma olen seda kogemata liiga palju keetnud, siis saab ülejäägi pärast tükkideks lõigata, praadida ja juustuga süüa nagu polentat (ainult et ma ei usu, et polenta saaks iialgi nii hea maitsega olla).

      Delete
  4. a hommikusöögi surve tundub eriti jabur, kui mõelda neile kultuuridele, kus ei olegi kombeks hommikust süüa, vaid juuakse lihtsalt kohvi (äärmisel juhul üks saiake sinna juurde) ja elatakse sealgi ning mitte halvasti. itaallastel pidi vist keskelt läbi päris hea tervis olema, kui kasvõi inglastega võrrelda (kes söövad tugevat hommikusööki).

    ReplyDelete
  5. Hommikusöök. Oijaa!
    Kõik need väited, miks ma pean hommikusööki sööma ja kui kohutav ning tervistlaastav ja riikikukutav harjumus see on. Jube tüütu, mida kõike paremat oleks sellele targutamisele kulunud ajaga teha olnud! Kasvõi vaadata, kuidas hommik tuleb.
    Kõik tähtsad jutlused muutis nulliks üks eakas juuditarist arst, kes oma iga keelega sobiva aktsendiga kommenteeris mu ülestunnistust, et ma hommikuti ei söö (ja siis tõmbasin ma pea õlgade vahele ning oodatavat verbaalset kivirahet pehmendada püüdes pomisesin "jaa, ma tean, paha harjumus") lühidalt:. "See pole halb harjumus, see on üks võimalikest elustiilidest."
    Nii lihtne.

    ReplyDelete
  6. Viimastel aastatel on paljudest fanaatilised toitlustamise jutlustajad saanud. Palju kära ei millestki. Vähe tervet mõtlemist ja jätaks igaühe oma otsustada, kuidas hommikut alustada.

    see kaitserüü ja sõjamaalingu kasutamine on vägagi teema. olen töö-elu veetnud nn meestemaailmas ja aastakümneid anti läbi detailide pidevalt tunda, et olen objekt ja see, et mul töökorras ajud ka juhtuvad olema, on lihtsalt illusioon. pidev lahingutanner. kergemaks tegi elu nn tädistumine.

    peale esimest sellist alandavat kogemust marssisin joonelt prillipoodi ja soetasin kõikse mehelikumad sarvraamidega 0-klaasidega prillid, kandsin tööl vaid krunni ning eriti tädilikke kostüüme. kui teistkordselt ainevahetushäirete tulemusena ülekaaluliseks osutusin, siis tõdesin, et see on veel parem kaitse. kõige paremini on aidanud kombo: vanus, ülekaal ja nn õiged riided. siis muutud sootuks ja on ohutu olla.

    ma isegi ei viitsi kõiki neid olukordi meenutama hakata. üks markantsematest oli see, kui ühel pingelisel ekspertide töökohtumisel uksele kõige lähem Eriti Tähtis Mees ütles otse minu poole pöördudes (olin ainus naissoo esindaja ruumis), et kuule, mine too kohvi... tekkis süvendatud raske vaikus. aga ma olin selleks ajaks juba nn kogenud kala. Tõstsin prillid otsaette ja ütlesin magusalt naeratades, et kulla mees, kui mina kohvi tooma lähen, siis on see su elu kallimaid kohvisid, mida joonud oled; nii, et kellel janu, sellel jalad. Ja oleks, et eesruumis poleks olnud tervet armeed teenindavat personali. see lihtsalt on nii kinnistunud stereotüüp, et iiveldama ajab. tänaseni.

    need ajad on tinginud selle, et ma valin hoolega riideid ennem, kui kodust välja lähen, st valik sõltub sellest, mis on väljamineku eesmärk.

    ReplyDelete
  7. Mulle tundub ka, et ekstraneet, tanksaapad ja rohelised kulmud on signaal, mis ütleb umbes "ma mitte ei feili sinu [ja/või/ehk mingitele üldtunnustatud] standarditele vastamises, vaid ma väga rõhutatult EI TAHA sinu standarditele vastata, ma TAHAN hoopis selline rohekulmne olla". Et jah, keskmine sõrm, aga mitte ainult solvavale isikule, vaid ka temas kehastuvatele normidele. Sest vastik on tunda, et jätad kellelegi mulje, et "tahaks olla ilus, õrn ja naiselik, aga ei oska" ja selle mulje vältimiseks on üks võimalus valjult kehtestada omaenda norm.
    Või noh, nii tunnen vahel mina (ja mitte ainult välimusega seoses), kuigi enamasti ma seda vist ei väljenda (mulle tundub, et ma olen nii pikk, et see välistab nagu juba eos ideaalse naisvälimusega konformeerumise... siis ei päästa enam ka kleidid (mida ma kogu aeg kannan)).

    ReplyDelete