Friday, December 08, 2017

want it darker

PC050099
villased kindad elavad kauem kui vanaemad

Vestlusoskusi õpetavad tarkpead soovitavad sellisel puhul, kui sul on vaja ainult oma point kuuldavale tuua, hoopis blogi pidada. Mitte neid asju jutuajamiste sisse panna. Kui sul on mingi teema, mis muudkui tahab sinust välja tulla ja täiesti ühtlane pulbitsev poogen, kas keegi seda kuuleb või mõistab, siis ei ole sul vestlustesse asja. Vestlused olevat ühe teise asja jaoks.
Kirjutamiskoolitajad soovitavad mitte kirjutada taotlusega kedagi muuta või midagi korda saata või midagi lõplikult paika ära panna. Või vähemasti mitte taolisi asju avaldama kippuda. Ma isegi ei mäleta, mispuhul oli veel okei kirjutada-avaldada. Üldiselt päris paljudel juhtudel, kui arutult tahaks sulge haarata, soovitati mingite tarkpeade poolt pigem mitte.

Enese kõrvalt vaatlemise sisse ja välja lülitamine on oluline komponent nii võluv paistmisel kui enesega rahul olemisel. Näiteks on hästi mingisse tegevusse või loomesse süvenenud inimesed küllalt kaunid vaadata. Kui ilusad ja loomulikud ja otsekui oma liigutusteks ise sisse sulandunud. Näiteks on seltskonnas end tervenisti ära unustanud üleni liiga valjuks muutunud ja žestikuleerides klaase ümberlükkav kulmukortsutustele immuunne külaline hästi kole vaadata. Või kui naljakad on need, kes hullult püüavad tantsida lihtsalt tantsimise asemel. Või kui ilusad on need, kes ka kogu tähelepanu keskpuntis olles oma sõnu suudavad valida. Kui tore oleks osata end ära unustada muretus turvalises kohas ja end silmas pidada kaalukas otsustavas situatsioonis. Ja tarkust neil vahet teha.

PC010093
tiigi tänava džungli tänavakaru



Kui tund hakkab lõppema, hakkavad kõik asju pakkima. Ennast riidesse panema. Oma kodinaid ja kotte endale sülle sättima. Oma puusi ja põlvi lähima reavahe suunas stardivalmis pöörama. Samal ajal käed laual sellist pokkerinägu tehes ja pilku tahvlil hoides, justkui nad ei oleks üldse oma mõtetes juba tuhat kilomeetrit kusagil mujal. Kehad on kohal, aga ainult vaevu. Stardipagu pinge õhus. Tallad surutud vastu maad.
Seda siis, kui tund hakkab lõppema. Mitte siis, kui tund on lõppenud. Vaid siis kui kusagilt misiganes hetkel tunni jooksul ilmub mingigi märk, et võib-olla üsna pea. See märk võib olla mingi kokkuvõttev sõna. Niisis. Aga olgu. Et siis lõpetuseks. Kakssada noort andekat inimest saab istuda pööramata piiskagi tähelepanu enamikule klassi ees lausutavast, aga see üks kõrv on kogu aeg püsti. See, mis võiks üles korjata vähimagi vihje, et on aeg. Aeg on tulnud. Vaja väga huvitatud ilmet teeseldes oma kaustik kotti libistada. Vaja usutavalt kaasanoogutades jakk endale selga tõmmata. Nüüd? Aga nüüd? Kas nüüd? Jaajah midaiganes muidugimuidugi, kas nüüd?
Peab vaatama, et ruttu pääsed. Igal nädalal ohverdatakse viis viimast auditooriumisse jäänut Tartu vaimule. Selle pärast ongi semestri lõpu poole read nõnda hõredad.


Retseptinurk. 
Võtad mingi hapupiima või keefiri või jogurti ja võtad paar pehmet täpilist banaani. Heidad need kannmiksrisse. Siis võtad piparmündilikööri ja kallad seda - kulk kulk kulk kulk - juurde. Blendid kokku. Jood. Tervislik roheline smuuti. Taoliseks õhtuks, kui sul on kõht tühi ja kõrini. 


PB250078
jõe sees paistab teine linn


Kunagi, kui mu laps veel pisike oli, käis mu ema meiega ühel lasteaia jõulupeol kaasas. Lasteaia jõulupeod nagu ikka - lapsed esinevad, kasvatajad närveldavad, vanemad kuulavad ja vaatavad ja pildistavad. Minu ema on olnud lasteaias muusikaõpetaja. Niiet kui kontsert lõppes, oli ta üleni isevärki vaimustus. Et nii tublid õpetajad on teinud nii head tööd. Lapsed esitasid üht laulu, kus refrääni ajal pidi pillidega kolistama. Lastel olid pillid kogu laulu jooksul käes. Osutub, et on väga kohutavalt raske õpetada kakskümmend eelkooliealist rütmipilli mängima. Sellest kordades märkimisväärselt raskem aga ... on neid õpetada pilli mitte mängima, kui pole selle pilli mängimise aeg. Ja need nublud olid seisnud ja ilusasti laulnud ja valel hetkel üldse mitte kolistanud ja seega üleni vau.
Kõhutantsu naised esitavad sel kevadkontserdil muuhulgas üht Hispaania tantsu tamburiinidega. Eks me seda esialgu natuke veel õpime ka. Et kuidas pilli hoida ja kuidas sammud ja muusika. Aga ma olen korrapärane omgproovigeolla!!!11! hüsteeria äär neist trennides. Sest kõik fking kolistavad oma pille. Sel ajal, kui samme õpitakse. Sel ajal, kui poosi võetakse või muusikast õiget kohta oodatakse või treener midagi seletab või keegi midagi küsib või. Hingan väljapeetult ja kujutlen endasse lasteaia muusikaõpetaja õrnust ja kannatlikkust.


Mis trenni veel puutub, oli üks tore huvitav maailmade põrkumine just hiljuti. Keegi ütles, et ta loobus mingist oma trennist, sest seal nõuti palju. Ja ei kiidetud piisavalt. "Mina maksan neile, seega nemad peaksid..." arutelu. Et oleks hea käia trennis, kus on hea. Mille eest sa siis maksad, kuratvõtaks. Mitte sellises, kus nõutakse, et sa järsku kuidagi justkui midagi pead. Õppima või sooritama või püüdma. Pfft. Elu on niigi raske.
Minu jaoks on hea selline trenn, kus midagi nõutakse ka. Kui ma tahaksin niisama ilma mingi tagasiside ja taganttorkimiseta tühja vehkida, sis ma käiksin ju zumbas või, maitea, Maasikas tantsimas. Trennist tahaks ikka midagi saada. Ühestki väikesest otsastki paremaks äkki. Kui ma olen kohe niisamagi hästi, siis mis mõtet sel on.
Et minu jaoks üllatav ja mõtlema ajav arutluskäik. Kui sa kellelegi millegi eest maksad, kas ta siis tohib sulle ettekirjutusi teha. 



R1-08750-0006
üks ilmutatud maaliline kaader oktoobrist

Aga et kui kohe niisamagi oled juba hästi, siis pole mõtet. Ma ei teagi, mis sügelemine see mul on.
Näiteks mulle meeldis, kui kusagil keegi ütles, et probleem, mida on lihtne lahendada, ei ole oma olemuselt probleem. Ülesanne koos kogu vajaliku info ja etteantud lahendusega pole ülesanne. On hoopis näiteks algoritm. Või et teatud puhkudel ei loeta katseks sellist asja, mille tulemus on teada. Katsetad ikka nende asjadega, millede puhul on lootust, et tuleb midagi uut. Saad teada. Kas töötab või ei tööta. Läheb läbi või mitte eriti. Kehtib või kehtetu. Kui on ette teada, mis saab, siis pole katse, on hoopis näiteks... rituaal?

Vahepeal olen ma peatunud ka arutelul, kas oleks mõtet õpetada ainekursust, millest keegi kunagi läbi ei kuku. Mitte ühelgi osalejal ei ebaõnnestu. Kõik, kes vähegi end osalejaks registreerivad, loetakse otse nimekirja järgi kursuse lõpuks selle lõpetanuks. Ma mõtlen, et mis mõtet sel siis üldse on. Saada tunnustus linnukese panemise eest. Või et tegelikult täpselt sama tunnustuse saab see, kes paneb lihtsalt selle linnukese ja see, kes pingutab ninaverest välja. Kas see on siis kuidagi kursuse pidaja poolt õiglane. Ja sealt edasi - mis töö on sel, kes jagab välja tunnustusi. Tunnistusi. Mida iganes. Küllaldase soorituse sümboleid. Kas ta on siis kohe õigem ja heam ja heldem, kui ta valimatult kõik nendega üle valab. Kas tema rollil või tal endal seal üldse mõtet on. Kas tal on üldse mingi roll. Paneks lõputunnistused kuhugi tänavale ja las võtab, kellel isu on.

PB050215
jooni


Nagu ma kaua nuputasin, miks inimesed küsivad juuksepikkuse põhjal šampooni koguse kohta ja täitsa segadus olin. 

Nüüd hakkasin järsku mõistma, miks inimesed räägivad raamatute paksusest. Et on paks raamat. Või sarjas mitu raamatut. Või mis raamat on millisest mahukam. Mõtsin, et mis mõttes. Need on ju enamasti e-raamatud ja keegi ei kanna raamatuid eriti kusagil kaasas ja kui raske üks raamat üldse on ja ega siis vabatahtlikul lugemisel tähtaegu pole, et ruttu peaks ja üldse misasja. Kuni mul järsku ilmutas: inimesed loevad üks raamat korraga! On inimesi, kellel on raamat pooleli ja nad ei saa selle pärast uut raamatut alustada. Peavad ühe enne lõpuni lugema, kui teise saavad võtta. Osa inimesi ei saa raamatut päris lõpetamata ka ära panna, isegi kui neile ei meeldi. Milline iselaadi eksklusiivne pühendumine. Kui kaalukas otsus on neil mõnd raamatute sarja alustada või kui ohtlik on sellisele inimesele raamatusoovitusi teha. Või millisesse kimbatusse ta on otsekohe seatud, kui talle korraga mitu erinevat raamatut kingitakse. Uh. Äge.



Paluks lugejail osaleda arutelus. Vaielda vastu ja kiita takka ja vehkida virtuaalsete rusikate ja kohvi-paidega. Läks.

28 comments:

  1. trennist, nõudmisest ja kiitmisest: nõudmine ja kiitmine võiks tegelikult koos käia. Sest tagasisidet ei pea andma ainult selle kohta, mis on valesti, vaid mõttekas on ära märkida ka see, mis läks õigesti - siis teab teinekord uuesti teha.

    ma üritan seda ise õpetades kogu aeg meeles hoida. õigesti tehtud asju tuleb ära märkida, et need kinnistuks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda ka jaa. Eriti, kui õppija ei pruugi ise teada, kas ja mis hästi on.
      Ma arvan, et see kombestik ainult piitsaga dresseerida/treenida/õpetada tuleb äkki sellest, et ise õigesti teha ja ise sellest aru saada on motiveeritud õppija jaoks juba piisavalt präänik.

      Delete
    2. see võib olla ise paras präänik küll, aga kui õpilane saab ainult negatiivset tagasisidet, ei usu ta enam, et ta üldse kunagi midagi selgeks saaks, sest õpetajalt tuleb ainult signaale, et valesti on.

      "mul omast arust tuli juba natuke välja, aga õpetaja arust pole nähtavasti üldse paremaks läinud. ju ta teab paremini."

      ja siis pole enam kaugel loobumine põhjusel, et "nagunii mul ei hakkagi välja tulema, pingutamisest/harjutamisest pole kasu."

      inimesed ei ole ju enamjaolt mingid enesehinnangumonstrumid, kes jaksaks uskuda oma arusaamist, et on ise midagi õigesti teinud, kui väljastpoolt - ja autoriteedilt, kelle juurde ta on selle autoriteetsuse pärast läinudki - tuleb kogu aeg ja ainult signaale, et on valesti.

      Delete
    3. Efektiivne tagasiside on kolmeastmeline ja tõesti EI ole negatiivne.
      https://www.youtube.com/watch?v=8qWBBZBhM8g&t=2930s
      Kui muud ei viitsi kuulata, siis kuskil 45. minuti pealt.

      Delete
    4. appike, seda videot vaadates hakkas lausa huvitav: ma olen sellest nii tükk aega mõelnud ja nüüd hakkasin mõtlema, kas ma olin sellest kolmeastmelisest mudelist kuulnud ja nii ära integreerinud, et pidasin omaenda mõtteks.

      Murca nimetatud motiveeritud õppijad suudavad ehk need vajalikud astmed enda jaoks ise ära täita, kui õpetajast selle jaoks asja ei ole - aga sel juhul peab õpilane ka ise aru saama, mida ta õigesti teeb. ja siis tekib küsimus, et kui õpilane peab ise välja mõtlema, mis ta õigesti tegi, ise välja mõtlema, mismoodi tuleks teha, et saaks parem, ja ise ennast julgustama, siis misjaoks see õpetaja seal üldse on.

      Delete
  2. No nõuda saab ka mitut moodi, rahulikult suunates või valjult kärkides nagu vanad rahvatantsuõpetajad.
    Asi pole mitte "mu oma raha eest saan sõimata", vaid lihtsalt mai tahaks üldse, et õpetaja kärgiks. Isegi kui ilusat asja õpetab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. jah, kärkimine on veel omaette teema.

      on täiesti olemas inimesed, kes lihtsalt ei kannatagi välja, kui nendega karjuvas/sõimavas kõneviisis suheldakse. isegi vigadele saab viisakalt tähelepanu juhtida.

      vabalt saab nõuda ka nii, et "okei, teeme nüüd veel korra läbi, aga seekord täpselt ajastatud tõstetega" vms.

      Delete
    2. Kusjuures rahvatantsuõpetajatele seda röökivat kõneviisi vist õpetatakse juba koolis. Nii enda kooliajal kui hiljem nähtud rahvatantsutrennides juhendajad suhtlevadki muudkui röökides. Mind isiklikult küll ei motiveeri sõim ja kisa.

      Delete
  3. Mjah. Ma olen tantsimise ebakindel. Kui ma püüan tantsida nii, nagu seda üldiselt tehakse, ei kosta keegi midagi. Kui ma aga otsustan vabalt võtta ja lasta kerel ise muusikaga suhelda, tullakse kohe küsima, et mis see on, kas tants või? Nii ma siis väga ei tantsigi. Või kui, siis ootan, kuni rahvas on vastu hommikut kas juba väga purjus või magama läinud ja saan segamatult ... ma ei teagi, kuidas seda nimetada, no ütleme, et tantsida.

    Koolis järelikult ei anta matemaatikas ülesandeid ja keemias ei tehta katseid. Äge :) Ma vabalt jälgiks mõnda keemia-rituaali. Meenutades oma keemiaõpetajat - olid jah rituaalid, täitsa õige.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Äkki see oligi matemaatikahariduse teemaline asi, kust ma seda ülesande sellist määratlemist kuulsin. Ja minuarust ka - ei ole eriti ülesandeid koolimatemaatikas. On algoritmid ja harjutused.

      Tantsiva inimese valesti tõlgendamine käibki vist mingite inimestega kaasa. Et nad hakkavad rumalaid küsimusi esitama. Ma mõnikord ka tantsin hoolikalt rohkem nii, nagu seda tehakse. Vaatan teiste pealt. Sest muidu tuleb mingi pahandus. Saadakse valesti aru.

      Delete
  4. Minu arust see on täiesti pädev suhtumine, et kui mul ei ole tore, ei tee seda midagi, mis tore ei ole. Ja sul on täpselt sama suhtumine, lihtsalt sulle on toredad teised asjad. Olukorras, kus isikul M ei ole tore, sul vbla JUST ongi.

    Inimesed on erinevad =)
    Hämmastav =)

    ReplyDelete
  5. Seoses kursusega, milles keegi läbi ei kuku. Jah, saab küll sellist teha, kuid seda ei tohi keegi ette teada.

    Meenub mu isa, kes kunagi pidi ootamatult hakkama eksamit vastu võtma. Tudengeid oli umbes 40, aga aega oli tal vaevalt tunnikene. Mis seal ikka. Lasi kõik korraga sisse, lasi kõigil piletid võtta ja eksamiks valmistuma asuda. Ise tegeles oma asjadega. Kui umbes veerand tundi oli möödunud ja tudengitel närv parajasti juba üles läinud, teatas: "Kes on kolmega rahul, võite tulla oma matriklitega." Ja kirjutas kõigile hinde sisse, ilma midagi küsimata, ja nood läksid ära. Seejärel möödus veel paarkümmend minutit närvide söömist. "Kes on neljaga rahul," teatas ta siis, "võite tulla." Nüüd tuli neid juba päris suur hulk. Kõik said hinde sisse ja läksid ära. Viimased kohalejäänud närvitsesid hullupööra. Kuni aeg sai täis ja ta teatas: "Noh, võite nüüd tulla." Ning kirjutas kõigile "viied" sisse. :D

    ReplyDelete
  6. Eks trennis tahaks pideva kärkimise asemel vahel kuulda, et ka tublidust tunnustatakse. Aga üldiselt võiks trenn olla selline, et endal on mõnus nii selle ajal kui pärast.
    Mis raamatutesse puutub siis mitut raamatut samaaegselt lugesin nii nooremana paberraamatute ajal kui ka praegu e-raamatute perioodil. Kui ikka põnevik häirivalt põnevaks kisub siis võtadki vahepeal mõne mageda naisteka või veidi Pratchettit vahele. Ja alati ei ole parasjagu tuju lugeda sama zanrit mitu päeva jutti. Aga ma olen ka aru saanud, et samaaegselt teleka vaatamist ja netis surfamist peavad ka mõned veidraks. Või siis arvutiga töö tegemise ajal kollegiga vestlemist. Inimeste multitaskimise võimekus olevat päris erinev :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhmh, see erinevate žanrite vahel lülitumine, just. Selles mõttes võib võtta küll, et ma ei loe kunagi kaht väga sarnast raamatut korraga. Või tunnen vajadust ühe sopaka enne ära lõpetada kui teist alustan.
      Huvitav, kas üks-raamat-korraga inimesed ei taju niisugust raamatute omavahelist erinevust? Et neile on raamat on raamat on raamat. Ükskõik kas see on ajaviide või sügavalt mõtlemapanevus. Või äkki nad ei loe eri žanre üldse?

      Delete
  7. Oojaa, oma pointi kuuldavale toomiseks on kirjutamine tükk maad efektiivsem kui vestlus! Õudne mõeldagi, kui väga kaasinimeste kohalolek me mõttetegevust ja väljendusoskust mõjutab, onju.

    Pole elu sees käinud trennis, kus enda liigutamise eest maksma peab. Aga ma mõtlen, et kui juba maksad (vabatahtlik ju), siis oled tehingule alla kirjutanud. Nii et võta aga vastu, mida antakse, olgu see präänik või piits. Vana hea koerakoolitusest pärit tõde on muidugi, et positive reinforcement annab paremaid ja kiiremini kinnistuvaid tulemusi.

    Ma olin kah tõsiselt üllatunud, kui mulle mõned aastad tagasi kohale jõudis, et kõik inimesed ei loegi mitut raamatut korraga. Et ongi nii, et ei saa uut alustada, kuna vana pooleli. Ise loen iga raamatut alguses nö. diagonaalis, ja kui isutab, hakkan uuesti otsast, siis juba 'korralikult'.

    p.s Küsitud kohviraha kulus mul paraku omaenda kruusitäie peale =) Mul pole kombeks (erinevalt aastatetagusest minust) vastanduvaid ja/või ärapanevaid kommentaare kirjutada, aga see kohviraha teema on mul juba tükk aega hinge peal. Eeldaks, et seda küsitakse teistsugust stiili blogides kui käesolev ja veel mõned, mida mõnuga loen. Vast olen vanamoeline, et see mulle imelik tundub? Võib julgelt mind ses osas harida või ümber veenda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kes tahab annetada, annetab. Kõik on vabatahtlik. Kedagi ei sunnita millekski.
      Inimeselt inimesele armastus.

      Nii ei ole tehingut, ei ole "nii palju klikke annab euro", ei ole vajadust paljudele meeldida - on täpselt see, mis on.
      Sulle meeldib, mida ma teen, ja tahad mu elu natu kergemaks ja rõõmsamaks teha, mulle näidata, et meeldib - palun, nii saab.
      Sulle ei meeldi? Palun, ära tee midagi.
      Sulle meeldib, aga sul on raha endalgi vähe? Palun, ära tee midagi.
      Aga vahel öelda, et saab ka nii oma meeldimisi väljendada ja blogija elu kergemaks teha, on ka vajalik ja ok.
      Sest inimesed kipuvad ära unustama, et mingi kohvinupp vmt on, kui neile kohati meelde ei tuletata.

      Delete
    2. Seda raamatute mitu korda lugemist teen ma ka vahel. Aga kohe alguses meelega diagonaalselt loen ainult käsiraamatuid.

      A see on hea point jah, et trenniskäik on natuke nagu leping. Ei hakka ju oma mingit toitumisspetsialisti või stilisti vallandama, sest see käsib sul teha asju, millega sa harjunud ei ole.

      --
      A see on kena, et sa selle teema tõstatad. Ma ise tunnen end ka veidralt seda kohviraha varianti välja pakkudes. Püüan võimalikult harva mainida. Omaette muidugi lootsin, et see mu blogi stiili päris ära ei rüveta.

      Delete
    3. häda on vist selles, et uude trenni minnes ostab inimene justkui põrsa kotis.

      aga teine asi on see, et kui keegi kirjutab, kuidas treeneri röökiv kõneviis ei sobi, siis sageli on see mingi esimese proovitrenni peale. vaatab, mis stiil treeneril on, otsustab, kas minna. liiga tige treener peletab eemale, eriti ebakindlama inimese. on muidugi neid ülienesekindlaid, kellele võib päevade ja kuude viisi ükskõik kui halvasti öelda, ikka ei ei lange masendusse - võivad rahus trennis edasi käia, sest nad saavad sealt arendava poole ilma kahjuliku pooleta kätte. ja siis on neid ebakindlaid, kellele võib kuude viisi ükskõik kui halvasti öelda ja kes mõtlevad selle peale, et õigus. lasevad kõrvad lonti ja kannatavad edasi, saavad kätte peamiselt kahjuliku poole ja mõtlevad, et nad on selle ära teeninud.

      Delete
    4. Ei, stiili rüvetamisest on asi kaugel.

      Mul oli see kohviteema veel jätkuvalt meelel eile - seda saab vast võrrelda ka sõbrale või heale tuttavale või meeldivale inimesele kohvi välja tegemisega, kui te koos kusagil aega veedate. Et kena zhest. Ainult selle vahega, eks ole, et sina ei paku väljategemist - sõber või tuttav ise küsib. Tahad - tore. Ei taha - pole probleemi.

      Ja noh, mina tõstatasin küsimuse vaid oma vaatenurgast. Vaatenurki on teadagi miljoneid erinevaid =)

      Delete
    5. Ma olen juba ammu tahtnud Sulle kohvi osta, aga mul ei ole PayPali kontot. Kas kuidagi muudmoodi ei saa?

      Delete
    6. Peaks saama krediitkaardiga ka. Sama moodi nagu igasugu interneti-oste krediitkaardiga tehakse.

      Delete
    7. Anonymous17:20

      Kahjuks ei leia seal sellist võimalust.

      Delete
    8. Jep. Sul on õigus, ei saagi ilma PayPalita. Ma kuidagi mäletasin, et vanasti sai. Natuke tüütu tõesti.

      Delete
    9. Ma mõtlesin selle küsimise üle, sest see oli mu ajus ja lihtsalt tulid mõtted ja tõdesin, et ma olen võimeline näost näkku küsima ka. Vormis (nii palju kui seda on olnud) "Ok, me võime minna kusikle välja istuma ja kohvi jooma, aga sel juhul sina ostad mulle, sest mul ei ole üldse raha".
      Ostavad küll =)
      Ma olen ka rämedalt solvunud inimese peale, kes ei olnud mulle väga oma ja küsis, kas ma midagi süüa tahan ning minu kõhklema jäädes (sest aus vastus oleks olnud "tahan küll, aga ei saa endale lubada, söön, kui sina ostad" ning ma olin noorem ning üldse mitte nii kompromissitult aus) ütles "mh, mida sa hämad, ütle kas ei või jaa!"
      Õnneks need ajad on möödas, ma JULGEN end väljendada.
      Et noh. Ma olen võimeline kohvi ja isegi kooki küsima, aga ma hästi ei saa aru, miks on hea küsida aint siis, kui näljasurm suu ääres. Miks mul peab jama väga majas olema, et suu lahti teha ja öelda, et kuule, äkki ma ise ei pea, äkki sa ostad mulle?

      Delete
    10. Ja lisaks on rahulikult igapäevaselt küsimisel juures ka teistega-arvestamise-nüke - et kui muidu läbinägelik inime mõtleks "ta küsib, niisiis on tal jama majas", siis kui ta läbinägelik olemise raamides teab ka, et "ta küsib, sest ta vahel ikka küsib, igasugustes olukordades" ei ole teise survestamist. Olukorda, kus sul juba rahulike sõnadega küsides ongi alati palve taga mõte: "Kui sa ei tee mulle kohvi välja, MUL ON HALB!!!!" ja läbinägelik teine saab sellest aru =P

      Delete
    11. ... EI TEKI.
      Mida, täiesti normaalne: unustasin lausel lõpu sõnastada.
      Ikka juhtub.

      Delete
  8. mul tuli tagantjärgi veel meelde, et on ju olemas selline trenniskäijate kategooria, kes tahavad käia kuskil suvalises trennis, et kaalust maha võtta. sel juhul on kerge aru saada, miks nad tahavad selle vähedefineeritud trenni ära teha meeldivas õhkkonnas.

    ReplyDelete
  9. aga teate, täna avaldus vist surikaadiefekt ehk Baaderi ja Meinhofi fenomen sel kujul, et ma vbla nägin poes Jorgen Matsit. kuna ma teda päriselt ei tunne, siis ei tahtnud nagu nööbist kinni võtta ja kontrollida. ainult naeratasin lollakalt nagu sümpaatsete mittetuttavatega kohtudes ikka. ja neid kohtumisi oli jadamisi mingi kolm korda, nähtavasti on sama sisseostuloogika, oli see inimene siis, kes ta oli.

    ReplyDelete