and cornered by the muse

P2240062
õhk sätendab külmast


Amanda Palmer tuleb mais Euroopasse ja ma olen sellest rõõmsast uudisest isevärki kurb ja ootamatult kohmetu. Variante on mitmuses. Üks on sõita omapäi üle maa ja mere, et vaadata üksi oma silmadega mingit omaarust ägedat artisti. Teine variant on veenda mõnd oma inimest, et see tahab minuga kaasas tolkneda, üle maa ja mere, kui ma vaatan oma silmadega mingit minuarust ägedat artisti. Mõlemad variandid suht imevad. Ei rahulda mind kõigest mu enese sulnis seltskond ega ühegi inimese kujuteldav vaimustus minu vaimustusest. Ja ükski mu esimese ringi kontaktidest ei erutu Amanda Faking Palmeri peale sugugi. 
See on mingi pirtsakas tänamatu kurbus, mis tuleb sellest, et inimesi on palju, aga just mingid inimesed on ikka puudu.
Nagu ma pole saanud Tallinnas Kassikohvikus käia, kuigi ma olen kogu aeg tahtnud selle avamisest peale sinna minna. Sest mul pole sellist sõpra, kes arvaks, et on okei maksta kohvile-koogile veel viiekas peale, et saada tund aega jumala võõraste kasside poolt ignotud. Ja ma ei ole kindel, et ma tahan kassikohvikusse minna kellegagi, kes arvab, et on okei maksta kohvile-koogile veel viiekas peale, et saada tund aega ignotud minu poolt, kui ma jumala võõraste kasside ignorantsuse osas aww... olen.

Ma täpselt ei teagi, mille üle mul kaevelda. Tundus nagu hea mõte just hädaldamisest alustada.


P2240038
külma küpsetet kivide peal on koorikud krõbedad


Viimasel ajal on tekkinud selline rumal komme elavast vestlevast seltskonnast mõttes pool sammukest eemalduda ja asetleidvat keskustelu mõttes analüüsida. Kas tõsiselt või puhtalt enesehuumori mõttes. Poole kõrvaga ikka kuulates ja kaasa elades, aga samal ajal tehes tähelepanekuid mingite kõrvaliste asjade kohta. Mitmendat korda teeb see inimene žestikuleerides vasaku käega päripäeva ringi. Kas ta vahetab keharaskust jalalt jalale ainult siis, kui tal ei lasta vahele segada või vahel niisama ka. Kas see oli just kaheksas või üheksas kord, kui ta alustab lauset sõnadega 'vaata, industriaalrevolutsioon...' 
See rumal komme on natuke tüütu, sest kui ma end avastan seda tegemas, on juba hilja tagasi hetkesse sulanduda ja pärissiiras kohal olla. Või ma hakkan põhjustesse kaevuma. Näiteks kas ma oleksin hakanud endale paeluvamaid lisaülesandeid leiutama, kui mul praegu päriselt tore oleks ja miks mul siis ometi piisavalt tore pole.
Nojah, aga kellele ikka üks suures seltskonnas veidike oma pea sisse irduv inimene kurja teeb. Introverdid teevad seda kogu aeg ja neid jumaldatakse üle kogu maa - Tumblerist Facebookini välja. Tervenisti kahjutu kalduvus. 
Sellest hoopis hirmsam on mu komme kellegagi omavahel olles hakata järsku ainult poole kõrvaga kuulama ja alustada oma peas üht teist juttu endaga. Ja see teine jutt on imelik kahtlustav paranoia. Ta ei räägi praegu minuga. Ta võiks niimoodi seda rääkida ükskõik kellega koos olles. Mind just mind otseselt ei ole siia vaja, ma olen lihtsalt kohatäide. Kesiganes keegi. See on tema kõne talle endale, talle midagi meelde tuletamas või kinnitamas. Tema see asi, mis ta räägib, kui ta räägib mingit asja. Sellel ei ole minuga mingit pistmist. Ta ei räägi seda mulle, ei taju minu kohalolu. Siin me oleme, meie kahekesi ainult omavahel, mina teda kuulamaskuulamas ja ta räägib minu suunas mingeid sõnu nii, et tema jaoks mind ei ole olemas.
Ainus tulu, mida taolisest enesehaletsuse egotripist saada on, on mu võime teinekord tähele panna, kui ma ise sukeldun kellegi ees taolistesse monoloogi. Või vähemalt mulle meeldib mõelda, et on tervislik ise ära taibata, kui hakkad kellegi nähes ennastunustavalt oma mune kratsima. Taipad end õigeaegselt korrale kutsuda vähemalt.

Blogimine on midagi muud. Ma mõtlen, et teatav ennastunustav munade kratsimine on siin vaikimisi eelduseks. Niiet siin on see okei. Selleks sa tulidki.

P2240068
vein ja sinepised munaksed

Huvitav, kas need inimesed, kellel ei ole vähimatki tõrget võõraste inimeste kehade ja intiimruumiga ja kes heameelega mõtlematagi kallistavad ja puudutavad argiselt ka võõraid kehasid ilma ühegi ebamugavuseta loomulikult... kas need inimesed on halvemad arvutiõpetajad. Või sõiduõpetajad. Tantsuõpetajad. Kui sa ei saa sõnadega selgeks teha, millist käitumist sa ootad ja sulle on normaalne inimesi katsuda, kuidas sul õnnestub end hoida seda tegemast klassiruumis.
Mul oli üks selline sõiduõpetaja, kes pani oma käe õrnalt minu käe peale iga kord, kui ma käiku vahetasin. Pooleteise tunnine sõidutund, mitu käiguvahetust seal on? Ta muidugi seletas ka, kui kahjulik on auto käigukastile käikude hooletult vahetamine ja näitlikustas, kui kergesti õigesti valitud käiguvahetuse hetkel käik sisse läheb ja tõi ilusaid kannatlikult selgitavaid võrdlusi justkui oleks käigukangi õige hoidmise võte sama õrn nagu toore muna näpus hoidmine ja ta kinnitas, et puudutab kõiki õpilasi ja selles pole midagi isiklikku. Ja ma tahtsin sõitma õppida ja ta oli tolleks ajaks olnud muus osas kõige parem õpetaja, keda ma kohanud olin. Aga ma väsisin nii üleni ära nendest puudutustest.
Mul oli üks selline arvutiõpetaja, kes minu erialaste teadmiste auklikusest kärsituks muutudes haaras mõnikord mu klaviatuuri enda kätte. Et ta sisestab ise need vajalikud asjad ja saame tunniga edasi minna. Ainult et ta ei osanud dvorakil trükkida. Ja iga kord, kui ta mu arvutit üle võtta püüdis, tuli talle meelde, et ta ei saa. Ja siis ta iga kord vabandas, sest ta teadis, et ta tegelikult ei tohiks ka õppija arvutit puutuda.
Mu kassil on vahepeal selline inimeste seljas elamise hoog. Ükskõik kuhu ma maha istun, peab tema minu peal lebama. Ja see loom on raske nagu elajas. Ja ta ei istu normaalselt vaid hakkab oma iluprotseduure minu otsas lebades tegema või end muudkui ringi asetama või vajub lonti ja siis päästab end kukkumast küüsi mu lihasse surudes. Või nügib armastavalt oma nurruva kärsaga mu kohvitassi just rüüpamise hetkel või heidab poolest saadik arvutile otsa. Ja ma olen mitu korda teda ära ajades kogenud sellist ootamatult pealetulvavat frustratsiooni, mida ma mäletan ajast, kui laps hästi väike oli. Et ma. ei. jaksa. Et ma olen kohutavalt väsinud lõpuni ära tühjaks kurnatud kogu sellest kehalisest kontaktist. Et kui keegi mind veel puuuuutub!., ma hakkan karjuma. Loomulikult ma ei hakka ja see hetk läheb mööda ja mu kass ja laps ja muud armsad asjad on mulle armsad ja kõiksee bla, mis siin tuleb öelda, et mitte päris koletis paista.

Et esiteks olen ma parem inimene ja õpetaja, sest ma mõttetut katsumist ei kannata. Ja mul on õigus. Ja samas olen ma tundetu külm koletis ka. 

P2170004
kus mesilased tudivad


Kaks asja, mis mulle alati mõnusat mõtlemisainet pakuvad on psühholoogia ja uusvaimne esoteerika. Eriti tore, kui mul õnnestub nende vahel ühendusi või paralleele luua. Sama asja eri käsitlusi ära tunda. Üks viimatine nämmutati mulle muidugi puhtalt ette, ei mõelnud ise seda välja. Aga on huvitav äratundmine siiski. Energiavampiirid on B-klastri isiksusehäirega inimesed. Ühelt poolt on tegemist hirmsate inimestega, kes ammutavad oma energia mitte universumilt või oma sisemisest allikast, vaid toituvad hoopis aplalt kõikide valvsuse kaotanud empaatide energiast. Ja teiselt poolt on tegemist inimestega, kes on tõeliselt hädas stabiilsete suhete loomise, vaevlevad kiindumise probleemides ja oma emotsioonide haldamisega, paljudel puhkudel noored ja enesetapule kalduvad. 
Minuarust huvitav vastandumine. Kui kellegi tervislik seisund muudab temaga kokkupuuted ootamatult keeruliseks, kas ta vajab siis abi või vajad sina kaitset. Ja igasugused muud sealt tulenevad teemad. Näiteks küsimus sellest, kas me tohime kedagi kurjaks pidada, kui ta ei saa oma kurjusse ise midagi parata. Kas on okei hakata vältima kedagi, kes on nõme täiesti kogemata.



Mis sa mõtled muidu? Kuidas sul selle katsumisega on? Ja ennastunustavate monoloogidega? Kas sa oled sõbrad edasi inimestega, kes jube talumatult haigeteks osutuvad?

Comments

  1. Füüsilise kontakti osas olen ma ilmselt väga mitte-eestlaslik, sest reeglina see mulle meeldib ja seda võiks alati rohkem olla (ma ei pea siin muidugi süüdimatut käperdamist silmas, eksole). Puudutused, mis minu arust on mittevajalikud, kategoriseeruvad siis pigem neutraalseks st ma ei tunne ennast väga häirituna. Nt mingi aeg tagasi hakkas üks minu jaoks suht tundmatu inimene mu juukseid kiitma ja kukkus neid siis kohe katsuma ka - hakkasin kohe mõtlema, et paljude inimeste jaoks oleks selline lähenemine tglt vist kohatu (vbla seepst, et mul on üks tuttav, kelle jaoks on juuste puudutamine väga intiimne kontakt) ja et no ega ma ka hetkel seda just hullult ei naudi, aga mis seal ikka. Õnneks on mind ka vist õnnistatud keskmisest suurema empaatiavõimega ja tänu sellele ma ei katsugi inimesi vahetpidamata; pealegi ei rahulda soovimatu katsumine üldse füüsilise kontakti vajadust, nii et seepst ei teki ka kiusatust valimatult (füüsiliselt) kontakteeruda.
    Ebamugavamalt tunnen ma ennast pigem siis, kui otsest kontakti pole, aga mingi suvaline inimene minu intiimtsoonis on - nt üritab mulle arvutist midagi näidata ja koogutab üle minu ja eriti hull, kui ta ka minu klaviatuuri kasutab ja mul ple eriti ruumi koomale ka tõmmata - mingid sellised sundolukorrad. Aga jube palju sõltub ikkagi inimesest endast ka ja sõltumata tutvusastmest - nt Trt-Tln bussis, kui ei ole võimalik tooliga pinginaabrist eemale sõita, siis reeglina ma üritan vältida füüs.kontakti, a kui ükskord jäi minu kõrvalistuja magama ja ta pea minu õlale vajus, siis see mulle täitsa meeldis - ok, tegemist oli muidugi kena tütarlapsega ka, nii et vbla see seletab vastumeelsuse puudumise.

    ReplyDelete
  2. Kui õpetaja võtab minu käe oma kätte, et näidata, mida ma teistmoodi peaksin tegema, siis see häirib küll. Võib juhtuda, et häirib nii palju, et ma ei saa enam päriselt pihta sellele, mida ta püüab mulle õpetada.
    Mul oli üks joonistusõpetaja, muidu tore inimene, vana tark mees, kes joonistustunni algul tavatses mu selja taha seista (tõenäoliselt ka teistel õpilastel oli sama jama) ja toetada oma ümara kõhu minu vastu. No ei tõusnud käis enam esimest joont paberile tõmbama... Trauma sain. Ravitssin seda traumat oma kaks aastat teiste õpetajate käe all, kes peaaegu tunnis ei käinudki.

    Samas. Ma olen ise ka inimesi katsunud, kui neile vibulaskmist õpetan. Kui ikka ta ei saa üldse aru mida ma seletan ja talle ette näiten, siis ma surun õrnalt ta vibunööri vinnastava käe vastu tema põske. Meil ei ole aega lõpmatuseni sõnade tähendusse süüvida ja üksteise pantomiime jäljendada, grupp on suur, kõik tahavad lasta, aeg on piiratud. Alati. Ja alati leidub keegi, kes ei suuda häälkäskluste peale oma keha koordineeritult liigutada. Mõnikord väike puudutus aitab. Ah et kohe päris näo vastu? Aga kas ma haiget ei saa? Ma kardan? Oi, näe, ma sain hakkama!!!

    Monoloogidest ei ole vaja kirjutada, sa oled neid juba piinlikult palju kuulnud, mis sest, et me väga palju kohtunud pole.

    Kui inimene on talumatu(ks muutunud), siis ma hakkan vältima jah. Omaenda vaimse tervise huvides. Ma ei ole nii tugev. Enamasti ei ole mu sõprade hulka küll päris talumatuid sattunud, lihtsalt aegade jooksul on ühised huvid ja rõõmud otsa saanud. Sel juhul ei ole isegi vaja vältida, vaid oleme sujuvalt lahku läinud, nagu vesi ja õli.

    ReplyDelete
    Replies
    1. jube tuttav tuleb ette, mõlemas aspektis - et ühest küljest ma ei kannata sellist juhukontakti, õigemini, ma tajun seda liiga tugevalt, et see saaks olla päris juhuslik, puudutused tunduvad kuidagi liiga märgilised. ja teisest küljest on füüsilisi asju õpetades mõnikord ikka kõige lihtsam kellegi käsi konkreetselt õigesse asendisse panna. a ma üritan hoiatada ja küsida ka.

      üks lahendus on ka kehastada ise toda teist inimest, kelle asendit on vaja korrigeerida, umbes et kõigepealt võtan selle asendi, mida ma ei taha teda hoidvat, ja siis kohendan ennast paremasse asendisse ja kui õnnestub, siis ta kohendab ennast koos minuga.

      Delete
    2. Nooh, seda teise inimese kehastamist teen ma pidevalt. Kui ma olen umbes 5x ette näidanud, aga ta ikka ei saa aru/ei suuda liigutust järgi teha, siis ma lähen käsipidi külge. Umbkaudu 5% inimestest ei saa häälkäsklustest ja sinna juurde käivast ettenäitlemisest aru. Kui ma olen korra käsitsi ta õigesse asendisse sättinud ja ta ikka punnib vastu, siis ma loobun. Järelikult ei ole vibulaskmine selle inimese tugevam külg. Ja meil ei ole vaja midagi saavutada (juhilube vms), ainult positiivne vibulaskmiselamus oleks tore.

      Üldse on üllatav, kui erinevalt suudavad inimesed oma keha juhtida. Kes on sündinud tantsija, kes laskja, kes tõstja. Ja siis on veel need, kelle koordinatsioon ja üldse igasugune füüsiline võimekus on nõrk. Mis ei tähenda, et nad vaimu poolest nõrgad oleksid. Kuigi vaimsete häiretega inimestel on ka koordinatsiooniprobleeme rohkem, ei ole see 100% reegel.

      Delete
    3. ja siis on veel täitsa omaette nähtus nimega motivatsioon, mis võib kattuda võimekusega, aga ei pruugi. ja hästi motiveeritud inimene, kes muudkui harjutab, võib lõpuks saada paremad tulemused, kui teine, kes on alguses küll võimekam, aga ei viitsi harjutada.

      Delete
  3. Mulle üldiselt kallistamine meeldib, et kui teine ka nõus on, siis miks ka mitte. Niisama kedagi ei kraba. Aga mul on elus päris tihti läinud vaja väljendit: "Ara mind patsuta, osta endale hobune!" Nende tarbeks, kes patsutama kipuvad, õlale tavaliselt. Selline pisike üleoleku väljendus näiteks.

    Paljud noist iskuhäitetega inimesed pole väga seltsivad ja ei taha ise tihedaid suhteid, või puudub neil huvi minuga liiga tihti suhelda, aga lihtsalt tuttavate puhul nee häired mind küll ei sega, mõne puhul teevad inimese isegi huvitavamaks. Ma energiavampiiride vastu tegin endale käerihma ja lugesin sõnad ka peale, ise usun, enamasti töötab. Kui ma liiga väsinud olen, et ise enda energiat kaitsta, siis ma inimeste sekka üldse ei roni. Kes neid kahjusid pärast viisib ravida.

    ReplyDelete
  4. Mul tuli "õpetaja katsub" teema all kohe meelde mu massaažikursus, kus grupp seltsimehi nägi üksteist 15 minutit, siis kohe paljaks ja käed külge :D.
    Ei ole iga inimese puudutus meeldiv, sõltumata olukorrast. On see siis keemia või energeetika või maitea mis.
    Vaimsete häiretega inimesed püüan endast eemal hoida - mul pole jaksu nendega jaurata.

    ReplyDelete
  5. Minu arust katsuvad inimesed üksteist liiga vähe.
    Mitte et mul ka poleks "mis kurat TOIMUB? Miks sa katsud mind?" olnud korduvalt ja korduvalt, aga kui ütlesin endale, et see on ok, tegelt _puudutus_ mulle ju meeldib, halb on aint see kultuuriline teabekuhil seal taga, hakkas hea ja lihtne. Sest selle teabehunniku mahalahutamine oli mu enda teha.
    Kui ma ei MÕTLE puudutamise peale igasugu asju, vaid võtan lihtsalt puudutust kui kahe looma üksteisele soojuse jagamist, mulle väga meeldib.
    Miska ma sageli pean tuttavatele esmalt loengu, kuidas puudutus ei TÄHENDA midagi peale puudutamise fakti, inimesed puudutavad üksteist liiiga vähe, ärme tee nii, ja siis kukun puudutama.
    Ei ole otseselt tõrkunud keegi, kuigi üks oli kange nagu pulk, kui teda kallistasin, ja näoga "eimullekülleimeeldi" =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. ega iga loom ka iga loomaga soojust jagada ei taha, kõigpealt peab see olema loom, keda ta usaldab.

      Delete
    2. minu jaoks nt võib valel hetkel puudutus sõita vabalt sensoorse ülekoormuse rubriiki, just nagu parfüümid jpm.

      Delete
    3. Kui inimene on kallistamise peale näoga "eimullekülleimeeldi", siis see võiks ju olla signaaliks mitte kallistada.
      Ma olen pmst täiesti võimeline rakendama füüsilist vägivalda, kui mind keegi minu tahtmisest hoolimata kallistama kipuks. Õnneks saavad inimesed enamast tagasi astutud sammust õigesti aru.

      Delete
    4. No oli signaaliks rohkem mitte kallistada. Selle korra ma ju juba kallistasin, muidu poleks seda näoilmet ju näinud.
      Nohh!

      Delete
  6. Aaa. Amanda.
    Kuule, aga ... mina vist oleks teema.

    ReplyDelete
  7. a mul oli kunagi lühikest aega suhtkoht "energiavampiirist" peika (vähemalt tuttavad väitsid, et ma olevat temaga käimise ajal näost hall olnud ja emotsionaalselt oli tõesti kurnav) - ja tema oli minu arust hoopis C-klastri oma. st hästi sõltuv. kuigi tõsi ta on, et ega ta suurt vahet ei teinud, kellest ta parajasti sõltub - niipea, kui ühe käest piisavat doosi kätte ei saanud, hakkas ta uuele sõltutavale (?) ümber orienteeruma.

    ReplyDelete
  8. Puudutus- ja laiemalt kontaktiväsimusest: kas kellelgi on veel olnud fantaasiaid üksikul saarel elamisest või üksikul parvel merehädas olemisest? meeldivaid fantaasiaid pean silmas.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on vist pisut morbiidsem, aga kui ma olen kontaktist või üldse aistingutest väsinud, siis ma kujutlen vahel, et olen merepõhjas või vähemalt selili vees, nii et kõrvad on vee all (alati meres). Aga see on vast seotud hoopis sukeldumisrefleksiga (südamerütm aeglustub jne). Üksiku saare ja merehädakujutelmad on rohkem sellise praktilise või seiklusliku mõnuga seotud, turvalisuse loomise uhkusega (G. K. Chesterton kirjutas vist, kuidas ta vahel istub ja kujutleb, et kõik, mida ta näeb, on uppuvalt laevalt päästetud).
      Vahel mõtlen ka tühjast valgest voodist tühjas valges toas, mis ilmsi oleks vist päris õudne. Aga ma pole kindel, kas see fantaasia oli mul ka enne Byatti "Lumma" lugemist või mitte (seal esineb kahel inimsuhetest kergelt kurnatud tegelasel).

      Delete
    2. aa, vat see turvalisuse loomise kujutlus on jah tõesti äge. ma kujutlen niiviisi ka kuskil kuuris või silla all elamist ette, kuhu ma siis tasapisi maja komplekteerin.

      aga mul on üks puhkuskujutlus ka maa-alune salatuba, kuhu mitte keegi teine sisse ei pääse. proovisin su merepõhjakujutlust ette kujutada ja tundus samuti päris mõnus.

      Delete
    3. Oo, maa-alune salatuba on ka väga hubane kujutlus. Minu oma tärkas vist "Röövel Hotzenplotzi" raamatust. Kõigi nende varusisse- ja -väljapääsude, röövlipraadide ja salavarude õdusus. Nojah, lisaks väike vanaemarööv siia-sinna (aga pärast ta hakkas ju heaks, nii et mul ei tekkinud röövlikoopaunistustega seoses eetilisi dilemmasid).

      Delete
    4. mul ei olnud röövlikoobas, rohkem lihtsalt salakamber, kus oli madrats, palju raamatuid, midagi süüa ja arvatavasti peldik ka, kui ma niikaugele mõelda taipasin.

      Delete
  9. Kallistamise fänn ma ei ole. Kallistan lähedaste inimestega, aga kui nt töö juures kõik massiliselt emblema kukuvad mingil pidulikul puhul, sünnipäevadel vms, siis see on mu jaoks liiga halvasti põhjendatud.
    Muude puudutustega on suht sama lugu. Kas see on asja pärast või keegi lihtsalt üritab seltskondlik olla.

    ReplyDelete
  10. Ahjaa, õpetamissituatsioon. Ma absoluutselt ei kannata, kui keegi selline, kes peaks mul laskma õppida, kuidas ühte või teist asja teha, haarab mu käest hiire, klaviatuuri, käigukangi või pliiatsi ja kukub minu eest ära tegema. Mida fakki, kuidas ma õpin, kui sa ei lase mul kõigepealt proovida? Siinkohal pole oluline füüsiline puudutus vaid see vastik alandus, et mind peetakse nii küündimatuks et mul isegi paari tõmmet üle paberi/ekraani ei tohi lubada teha. No ja veel kord, kuidas ma siis õpin. Näita ekraani peal seda kohta, kuhu ma pean vajutama ja anna sellele nimi, siis ma teine kord tean. Näita joonistuse peal seda kohta, mis võiks teisiti olla ja selgita, mis sinu meelest võiks teisiti olla. Aga ära tee minu ees asju ära.
    Teistele õpetades olen ka sama meelt, et ise eest tegemine on kõige nõmedam meetod. Me oleme kõik kõnevõimelised; ja isegi kehakeel võiks olla niisugusest jumalikust ettehooldest vaba.

    Sõiduõppega on veel kolmas lugu, minu sõiduõpetaja kinnitas mulle, et vajadusel ta sekkub, aga ainult vajadusel ja kui ta mul sõidu pealt käigukangist krabas, tegin ma kärmelt järelduse, et ju ma põhjustasin potentsiaalselt ohtliku olukorra. Mis on hirmus. Mul on nüüd vaja selle hirmuga tegeleda.

    ReplyDelete
  11. Kuhu sa muidu Amandat plaaniksid vaatama sõita? Ma ennast ei paku, sest ma olen nii suur introvert, et pigem läheks üksi kui võõraga. Aga kui ma suudan mõne oma sõbra kaasa veenda, siis oleks hea teada, mis sihtkoht kaaseestlasele kõige parem tundub. Ma esialgu vaatasin Dublini poole.

    ReplyDelete
  12. Katsumisega on mul niimoodi, et üsna raske oli harjuda, kui Kallistamisemaale kolisin. Nüüd olen juba vana kala. Ükspäev just imestasin enda üle, kui ühele oma mehe meestöökaaslasele, keda vast vaid kaks korda eelnevalt põgusalt kohanud olid, tervituseks kaela kargasin. Siis lõi sisemine eestlane välja küll, põdesin tükk aega takkajärele.
    Kui tervituskallistused välja arvata, on mul väga suur privaattsoon. Ulvi arvutinäide sobib siia hästi - ma ei salli, kui keegi üle mu õla klaviatuuri näpib, olgugi et minu juhendamiseks. Ja kui kusagilt valutab või on kehv olla, siis ma absoluutselt ei kannata, kui keegi mind katsub, kasvõi väga lähedane, kasvõi lohutamiseks. Siis tahan enda ja teiste vahele seina püsti panna, et teisel pool seina kõvasti kerra tõmmata.

    Ennastunustavate monoloogide pidamises olen parim siis, kui olen vihane. Seda juhtub viimasel ajal harva.

    Aga nüüd selle kurjuse juurde. Mida vanemaks saan, seda vähem on mul probleemi sõnumitooja tulistamisega. Mind ei huvita, mis on kurjuse algallikas või kas kurjuse edastaja saab ise oma kurjusse parata - hoitagu see lõpp-produkt minust heaga eemale.
    Sama ka nn. tervislike põhjustega. Mul on elus olnud piisavalt kokkupuuteid “talle tuleb andeks anda, sest…” inimestega, mistap on tõestatud, et suudan vajadusel väga pikka aega ja edukalt empaatiat ja kannatlikkust praktiseerida. Täna ma seda enam teha ei soovi/ei viitsi (kui just pole tegemist nn. esimese ringi lähedastega, ja siis ma ka veel mõtlen). Taluda kedagi, kes on “nõme kogemata”? Been there, done that. Jällegi, enam ei soovi/ei viitsi. Nende asjadega on mu meelest nii, et annad sõrme, kaotad käe. Ja jala takkapihta. Mida aasta edasi, seda enam tahan ühes tükis olla, nii et energiavampiirid ja B-klastrid jne pöördugu mujale =)

    Ahjaa, Amanda. 7.aprillil mul kodunt kahe sõidutunni kaugusel. Mhmm, vaatame.

    ReplyDelete
  13. Kassikohvikusse võib keset töönädalat päevasel ajal minuga minna, mu kontor on Stockmanni kõrval ja mul ei ole midagi selle vastu, et maksta viiekas, süüa ja saada nii kasside kui sinu poolt ignotud.

    ReplyDelete

Post a Comment