ilm et oli hooletu

P1250431
noh? kus mu paid?


Ajastukohased täpse terminita tuttavad nähtused.
See kohmakas vahetussamm keerdukse või selle rohelise noolega poevärava ees, kus sa ei saa kohe aru, kas see liigutab ise võib peab seda enda ees lükkama.
See judin, mis tuleb peale, kui mingit madalat asja pildistama hakates näitab telefoni kaamera paariks sekundiks su lõualotte.
See õrnus, mis sind haarab, kui sa pead oma telefoni tema ümbrisest välja võtma ja ta on järsku nii pisike ja paljas su peo peal.


Eks juttu vist tulebki teha nendest asjadest, mille tarvis kohe väga täpset sõna ei ole. Tuleb teha mitu. Ühest sõnast ei saa juttu kokku. Näiteks ma mõtlesin ühest mingisugusest teatavast hoolest või nii. 
(Võib-olla üks esimesi sõnu, mida võõrad täiskasvanud minu kohta tarvitasid, oli 'hooletu'. Hooletu oma asjadega, oma juustega, oma kehaga. Ja see oli paha sõna. Ei tohi nõnda hooletu olla. Kuigi nii väiksena ei tee sa kellelegi liiga oma hooletusega. Oma asi ju. Kuigi minuarust ei ole olemas hoolikuse taset, mille tarvis ei leiduks täiskasvanut, kes leiab, et seal ikka on veel midagi soovida. Teadgi. Perfektseid väikeseid tüdrukuid pole olemas.)
Mis ma viimasel ajal hoolest mõtlen, on rohkem täiskasvanutesse puutuv. Inimese igapäevase muuseas tuleva tähelepanelikkusega ümbritseva suhtes ja suutlikusega selle suhtes midagi ette võtta. Kus viga näed laita, seal tule ja aita - tüüpi hool. Vastupidiselt sellele 'pole minu töö' või 'a kes maksab' suhtumisele. Ma päriselt ei teagi, mida ma sellest mõtlen. Ma mõtlen, et sellest on mõelda.
Näiteks keegi kirjutas, et naised on koduse koristamise osas rohkem muuseas toimetajad. Kui midagi on maas või vales kohas või kleepune, võtavad kohe möödaminnes ette ja ajavad asjast numbrit tegemata joonde. Panevad  oma ümbrust paremini, mõõdetavalt tähele. Samal ajal, kui mehed saavad sada aastat mingist pläkast suurt väljategemata lihtsalt üle astuda. Et naised oleks kodus natuke nagu mingi konstantne multitask ja kõik toimetused põimlausetena. Mul näiteks ei tule see muuseas koristamine sugugi hästi välja. Ma olen põhiline lagast mööda- ja üleastuja. Samas on üks mu lemmiktegevusi raadiot kuulates õhtusööki valmistades lapse koduseid ülesandeid lahendada aidates natukene tantsimine. Niiet ei ole küsimus multitaskijates, on midagi muud.
Teine on see, mis mingid inimesed laste kasvatamise kohta rääkisid. Pidavat olema maru hea fengshui kasvatada (oma) lapsi nii, et need vahepeal majapidamistöid tegema peavad. Ja seega neid töid ka (vihata) oskavad. Aga halb on siis, kui sa oled ise alati laste töödejuhataja. Annad nimekirja ette. Mikromanageerid. Sest see ei kasvata lapses sellist aktiivset osaluspanust, kus ta ise oma väikese peaga mõtleb välja, mis vajaks tegemist. Sellist hoolt. Need targutajad loomulikult ei öelnud, kuidas seda saavutada. Seda hoolt lapsesse kasvatada, et ta ilma nimekirja ja tähtajata ühendaks ära, mille eest hoolt kanda. Nimekirjaga ei tohi, aga kuidas siis. Nagu lapsemanuaalid ikka. Ainult näpugavibutamine ja mitte ühtegi selget juhist.
Hästi meelevaldselt lahmima kukkudes võib muidugi hakata arutlema, et need, kellesse on kasvatatud seda tähelepanelikku hoolt ümbritseva osas, saavad täiskasvanuna tegema suuri tegusid. Olema edukamad oma haridusteel ja osutuvad paremateks töölisteks ja muudavad ühiskonda heaks. Sest kui kõik inimesed oleksid ainult ja ainult täpselt sõnakuulelikud ja kellelgi poleks mingit iseendast tulevat liikumapanevat muret, siis olekski ju sama sitt konsta.


P1240414
surnud sisalikud ei sibli kaadrist välja

Ma mõtlesin sellest karjäärinõust ka. Sellest nõust, et tee seda tööd, mida tegemata sa ei saa olla. Mis sind kriibib ja rahutuks teeb. Hinge läheb. Et sealt tuleb karjäärikirg. Mitte mõnusatest lihtsatest sulle harjumuspärastest asjust. 
Aga tead seda, kuidas me suudame end veenda tegema asju, mida me ei taha teha. Igasuguseid asju. Ei taha - teen vastu tahtmist, misseal ikka. Nii argine asi vastutahtmist toimetada. Alustadagi. Aga kas see tähendab, et me saame end veenda mitte tegema asju, mida tahaks. Võib-olla isegi kergemini. Ütleme, et igaühes on seda kummalist tähelepanelikku hoolt, aga nii paljud on lihtsalt väga osavad end ümber veenma. Ja kui palju neid asju ümberringi on, mille osas korraks hetkeks tekkis impulss, et 'jaa, ma ajan selle joonde' ja siis läks see 5 sekundi habras hetk mööda ja tühjakah. Niigi palju teha. Mis ma saan sellest. Pole minu asi. Las keegi teine teeb.



Ükspäev keegi väitis, et õnn ongi see, kui sa istud hea raamatu ja tassi teega toas ja väljas sajab vihma. Ma olin kohe (kui ma silmad olin ära pööritanud) veits segaduses. Sest ma ei saa täpselt aru, kuidas see käima peaks. Kui igavaid raamatuid inimesed loevad. Või kui köitvad on need teed, mida nad rüüpavad. Kas see polegi tegelt tee. Mis asja on inimestel asja veel ilma ja selle vihmu tähele panna, kui nad samal ajal ju ometi raamatut loevad. Mis suurejooneline rööprähklemine neil õnnelikel koomiksi-introvertidel on. Kui mina raamatut loen, ei panusta õues ringisebivad sademed minu õnnesse piiskagi. 

P2040001
keelatud asjad


Ma lugesin hiljuti suure ropsuga paar raamatut otsast otsani läbi ja julgen neid soovitada. White is for Witching ja A Tiny Bit Marvellous
Esimene on Oyeyemi ja teda ma armastan niisuguse imeliku kiskuva palavusega. Ta on hirmus hea. Kõik, mida ma temalt lugenud olen, on mind üllatanud ja liigutanud ja igasugustele uutele ilmadele kutsunud. Ma nägin teda üks aasta Tallinnas kirjandusfestivalil ka ja ma tõesti ei tea, kuidas nii lahe ja tark saab korraga olla. Võibolla mu väike ettekujutus sellest, milliste jumala õudsete asjade peale tema naerab, annab natuke juurde tema raamatute lugemisele.
Teine on Dawn French ja ma ei mäletagi, mis uitmõte mul oli tema raamatuid otsida. Igatahes on ta arvestatavalt vaimukas ja kirjutab korralikult eristuvaid usutavaid tegelasi väga hästi. Ma  lugesin seda raamatut aegajalt kujutledes neid tegelasi mingisse tema käekirjaga tehtud sketši. Siis oli eriti lõbus. 


Kui keegi tahab hullult mulle nõu anda, siis siin on üks imelik mure. Ma magan palju. Kui äratust ei pane, siis ilusti 12 tundi ööpäevas. Mitte jutti, ikka ärkan üles ka vahepeal, aga siis tuleb uni tagasi kohe. Hästi tüütu, sest tundub, nagu võiks rohkem korda saata, kui rohkem ärkvel olla. Ja see padja nägu ja ebaviisakad haigutused kohatutes kohtades. Pealegi seostub palju magamine mulle mingi apaatse kurbusega ja seda ma ei tunne ja ei taha ka endale praegu. 
Trenni teen kaks korda nädalas ja natuke liigun iga päev õues ka ja joon tublisti kohvisid. Magneesiumit mugin ja kala söön umbes ülepäeviti.
Et esiteks mis see põhjus võib olla. Ebakvaliteetne uni? Mingi aine puudus? Kas ma peaksin rohkem punast veini jooma? Normaalne talvine puhkeperiood? Paku midagi. Üle interneti diagnoosid on muarust jumala tore mõtlemisharjutus.

Comments

  1. Mis siis saab, kui jagada magamine ära? No nii, et näiteks öösel 7-8 tundi ja pärast tööd / enne trenni veel tunnike? Mulle mõjub. Ma magaks muidu ka vabalt 10 tundi järjest, kui parajasti on trennivabam periood (ainult kolm-neli korda nädalas joogat :D), siis piisab küll kaheksast, aga nii kui hakkan jälle päriselt trennis käima, võiks pool elu maha magada. Siis need väikesed uinakud või meditatsioonipausid aitavad küll.

    Teine asi. Mida sa sööd/jood - magus näiteks lööb energiataseme üles, aga tuleb hiljem hooga alla ja on megauni. Osadele mõjub kohv sama moodi. Ideaalis võiks süüa taimetoitu ja juua oma uriini vms. Aga no kui sa ei ole TEGELIKULT tervislikust elust ja valgustuseni jõudmisest huvitatud, siis hea esimene samm on üritada tervislikumalt toituda. D-vitamiini võtaksin ma kalasöömisest hoolimata lisaks. Just nimelt võtaksin, sest mul on see topsiga laual ja alati läheb meelest võtta.

    Kolmandaks. Trenn kaks korda nädalas on asi omaette, aga üks hea nipp väsimuse vastu on end lihtsalt 10 minutit siia-sinna väänata. Selline väike võimlemispaus, võid joogaks nimetada, aga ei pea. Leiad, millised väänamised/venitused/jõuharjutused parajasti kõige mõnusamad on, ja teed neid. Mulle istuvad igasugused T-spine'iharjutused, sest ma olen päeva jooksul tooli peal kokku vajunud.

    No ja kui muu ei aita, siis tee kuu või kaks Egiptuses vms. Ma olen kuulnud, et kui tuled töölt ära ja lihtsalt logeled, pidi ka vähem ära väsima.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhmh. Päevased uinakud kõlab magus küll. Aga siis peaks kusagile töö lähedale endale pesa tegema. Kui koju ära sõidan, siis enam trenni tagasi küll ei viitsi veereda.

      Veel tervislikumalt süüa? Ma juba šokeerisin valge suhkru sõltlasi sellega, et mu vahepalad on reeglina puuvili ja kohvid meega.
      Kas kusagil on mingi riistapuu, mis ütleb, kas midagi sellest roppkallist D-vitamiinist (ja nahkapistet kalakestest) mu kehas imendunud ka on. Sest ma ei ole ju mingi pangeke, kuhu valad muudku aga vitamiine sisse ja siis nad on sees olemas. Ikka komplekssem on see lugu, ma mõtsi. Mõtle, kui ma sööngi purgi mõnd ägedat vitamiinikapslit ja kõik peen kraam läheb sama targalt potist alla.

      Venitused on täiega teema. Minu lemmikud on rinnaringid. Või üldse poole selja pealt otse roiete alt ülakeha venitamine-painutumine. Nagu umbes see, aga aeglaselt ja mõnuleva vigina saatel: https://typeset-beta.imgix.net/lovelace/uploads/918/99720320-d26e-0132-f8ff-0e01949ad350.gif

      Delete
    2. Vereanalüüsiga perearstikeskuses saab mõõta (ja mõõdetaksegi, see ei ole mingi uskumatu ime-analüüs) D-vitamiini taset veres.

      Delete
  2. D-vitamiin. Puudus. Võta juurde.
    84% kindel internetiteeldiagnoos.

    ReplyDelete
  3. Kas see unehäda on sul ainult nüüd talvel või ikka muul ajal ka, kogu aeg? Ma mingit nõu ei oska anda, sest ma ise olen juba teismelisest peale maganud 10-12 tundi ööpäevas (alla 9 on katastroof) ja tasapisi hakkan leppima sellega, et ma magangi lihtsalt pool oma elust maha. Ju ma olen niiviisi ehitatud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle omale tundus, et pigem on asi talves. Et viimastel kuudel on eriti häda. A see on muidugi hea point, mulle on ikka magamine alati meele järele olnud ja hästi välja kukkunud.

      Delete
  4. Mul läks kilpnääret rahustavate rohtude peal vahepeal nii, et võtsin neid veidi liiga kaua ja kilpnääre rahunes natuke liiga maha. Ja koos sellega hakkasin märkama, et ma tahan palju rohkem magada. et magan öösel mingi 7-8-9 tundi ära ja siis kukun peale trenni ikka veel paariks tunniks ära. minu kohta väga ebatavaline.

    et kilpnääre võib kah selliseid trikke teha ühesõnaga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. A mis huvi tal oleks lambist nüüd seda tegema hakata? Ja kui ta seda teeb, kas siis ei peaks mingeid teisi huvitavaid sümptomeid ka kaasa tulema? Ma olen aru saanud, et kilpnääre on igasuguste individuaalsete erinevuste jumal.

      Delete
    2. mul tuli see häda kah suht lambist, õigemini - krt teab, kui kaua juba oli, aga ühel hetkel diagnoositi ära. tõenäoliselt päris kogu elu pole siiski olnud.

      aga kui sa oled kogu aeg tahtnud palju magada, siis ei olegi lambist.

      ja talv on muidugi kah tegur, talvel ongi normaalne rohkem magada kui suvel. melatoniin ja värk.

      Delete
  5. Rauda veres võiks ka kontrollida.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhmh. See mõte käis mul ka. Lapsena oli kogu aeg see teema, et kui ma ei tahtnud kehalist teha ja ütlesin, et ma ei jaksa ja olen niiiii vääääsinud, määrati mulle raud kohe.
      A selle muidugi lahendaks natuke rohkem punast veini ja liha ka vast... Äkki peaksin hakkama toituma mitte tervislikumalt vaid paremini.

      Delete
    2. Toituda mitte tervislikumalt vaid paremini - see on huvitav väljend. Eeldatavalt võiks ju parem toitumine olla ka tervislikum (annab piisavalt mikroelemente, rauda jms), aga näe, ei pruugi. Tervislik toitumine võib uisapäisa tehtuna tervisele põntsu panna.

      Delete
    3. Raud kontrollit. Korras.

      Delete
  6. Lendaval õigus, et uisapäisa tervislik toitumine võib tervisele põntsu panna. Ma hakkasin mingi aeg tagasi suure hurraaga ja eeltööd tegemata isetehtud toormahlu manustama, tulemus oli tervislikkusest kaugel.

    Sekundeerin Ritsikule raua ja Notsule kilpnäärme osas. Ja muide, vitamiinide/mineraalide puudulikkuse/ülekülluse sümptomid ilmnevad pahatihti ka siis, kui vereproov näitab, et "korras". Kusjuures kõige kuradim on see, et need normnumbrid on erinevates maades erinevad. Mul on värske kogemus B12nega - usa skaalal olin normis, jaapani omal aga defitsiidis. Mine siis võta kinni.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mis on tervislik ja mis tingimustel, kellele ja millal on omaette teadus. Mul ikka ema tavatseb mõnikord astuda uksest sisse, panna midagi laua peale (nt kaerahelbepätsid) ja nõuda, et ma kohe seda sööma hakkasin. Söö nüüd, see on ju tervislik! Aga kui ma olen just enne oma kere täis puginud, kas ülesöömine on tervislik? Kui ma olen söönud liiga palju saia ja liiga vähe salatit, kas järjekordne küpsetis ei ole ometigi liiast? No ei ole mu meelest sellist asja, et mingi toit on alati ja kõigile tervislik. Inimene, kes toitub ainult (äärmiselt tervislikest) salatitest, võib jääda vägagi hätta oma tervisega, kui ta pingsalt ei jälgi, et ta ka oma raua jms mikroelemendid ja vitamiinid kätte saab.

      Seesamunegi "tervislik" on samasugune ilma konkreetse otsese tähenduseta sõna, nagu "seksikas".

      Delete
  7. Jaaa, B12-ga sama kogemus - Eestis ja Rootsis erinevad piirnormid. Eestis teatas arst, et lapsel on puudus, Rootsi arst arvas, et pole hullu midagi. Muudest arstide täiesti erinevatest arvamustest rääkimata. Võta siis kinni, kumba arsti usaldada. Tahaks oma lapsele ju parimat.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lapse pealt vaatad. Aga ma kujutan ette, et võib olla mingi loogika, miks ühes ja teises kohas on erinevad normid. Erinev päikese hulk või natuke erinevate geenidega rahvas või kohaliku terviseameti erinevad allikad, milledest otsused on välja tõmmatud.

      Delete
  8. Mul on su postitustega ikka nii, et loen läbi ja meeles on midagi öelda algupoole-asjade kohta ainult siis, kui olen hoolega ( =P ) meelde jätt "ach, selle peale tahan reageerida!"


    Muidu tuleb üle lugedes meelde ja siis saab juba postituse pooleli jätta ja kohe kirjutama asuda. Nagu praegu.
    Mul on ammu tunne, et keel ON mõtlemiseks puudulik instrument, sest hulka sõnu seal lihtsalt pole ja nendest asjadest, mille kohta sõnu pole, ei mõeldagi. Mitte et "a mitme sõnaga siiski saab ju seletada" - selleks, et mitme sõnaga seletada tahta, peab esmalt üldse märkama, et nii oleks vaja, on selline nähtus, mida pikemalt kirjeldada. Ja kui sõna ei ole, enamik inimesi ei märka.
    Keel kohaneb?
    Nojah, aga juba innovaatiline peab olema, et mõelda mõtteid, mis on omast ajast ees, sest nende jaoks ei ole ju veel sõnugi! Sul peabki olema tunne, et "see asi on olemas, kuigi sõna ei ole - ma võtan seda oma mõtlemises ikkagi arvesse."

    A tähelepanelik hool ümbritseva suhtes mind küll kuidagi suurtele tegudele ei viinud. Üritasin maailma ära parandada, üritasin, üritasin ja kui ikka ei suutnud, olingi enda arust läbi ja läbi läbi kukkunud.

    Mõte "maailm saab hakkama, mina teen oma asju" on oluliselt tõhusamalt elada aidanud.
    Ma muidugi ei tea, vbla seal on ka see "kuldne kesktee on kuldne" asi.

    ReplyDelete

Post a Comment