hingerahu rebis endast hinge välja

P1250458
kompositsioon ju

'Kõik läheb mööda' on tagantjäreletarkus. See ei tööta elufilosoofiana, lohutajana ega igapäevase saatjana. Mis tulu tõuseb teadmisest, et see, mis on, on mööduv. Halvad ebameeldivad asjad saavad sellest üleni pakitud rumala kärsituse krabisevasse paberisse ja nad on seejuures ikka täpselt sama rasked. Mitte midagi nende olemuses ja kohalolus ei muutu. Lihtsalt nüüd veel krabisevad ka rahutult. Noh? Kaua veel? Ma ju ootan. Noh. Ja headele asjadele tuleb nende ajutisust tunnistades, lisaks võibolla tänule, kõrvale istuma ka peatse kaotuse kurb või hirm.

Tagantjäreletarkused on üldse imelik asi. Et inimesed neid nii kõvasti tahavad kuulutada ja ise ka aru ei saa. Ma tean, et nõu andmine on lihtsalt nostalgia, ja nõuandjaga tuleb olla kannatlik, sest ta on end avali relvituks kiskund. Aga jumalküll. Kui palju kordi ma olen kuulanud inimesi jutustamas oma kordadest, kus mingi sitt olukord lahenes lõpuks hästi ja tulemused olid mittesitad ja nad omistavad kõik selle neile tulnud hea tagantjärgi tehtud põhjaliku analüüsi põhjal oma tarkusele. Või headele valikutele. Ja siis jätkub mõnel veel julgust see nõuandeks või soovitusteks või tööjuhisteks ka vormistada. Oeh.
Nojah, see teema juba oli üht teist pidi ka.

Aga nõuandmine, jaa. Näiteks ma vaatasin ükspäev pikalt varjamatu uudishimuga üht muidu hästi arukana paistvat meest, ajamas lolli juttu. Mismõttes arukas mees - noh, ta teab ja oskab asju, mõtleb küllalt keerulistel teemadel tõhusalt ja on võimeline ennast jälgima. Et reeglina ei ole mingi suvakas tuulepäine töllak. Seda suurem oli minu imestus, kui ta sukeldus ülepeakaela ümbrust ignovasse monoloogi, mis käis umbes nii: 'ma väga soovitan sul seda sarja vaadata, kindlasti vaata seda sarja, see on väga hea sari, seda tasub tingimata vaadata, jäta see endale meelde ja vaata seda sarja kindlasti, ma väga soovitan...' Nii naljakas muarust.
Esiteks ma isegi ei tea, millal on mõistlik midagi väga tungivalt kellelegi soovitada. Sa ei tea ju teist. Las ta otsustab ise.
Teiseks ega keegi ei küsinud pisarsilmil anudes, et ta lõppudelõpuks mõne konkreetse sarjasoovitusega ometigi lahedale tuleks. Ta lihtsalt lambist läks jaurama.
Kolmandaks, see on lihtsalt mingi seebikas ju, tulgu taevad appi. Kui hea see ikka olla saab.

P1160012
vitaalne nooruslik elujõuline 


Läbi mitme meelevaldse ühenduse tuli mulle meelde üks film ja selle taga olnud raamat. Keegi Goodreadsis ütles, et see raamat on väärt lugemist kasvõi selle keele pärast, see olevat nii ilusasti kirja pandud nagu luule. No mida rohkemat on mulle vaja. Hankisin raamatu ja olen selles ülepeakaela sees olnud juba mitu päeva. Nii hästi. Täna jäin isegi bussist maha, sest 10 minutit peatuses ootamist-lugemist kadus ootamatult kiiresti nagu vits vette. Nagu tina tuhka. Nagu mingi maiteamis. Jooksin küll viimasel hetkel silmist kaduvale bussile kaks hädist sammu järele, aga see oli juba liiga hilja ja tolleks hetkeks üleni liiga naljakas. Nii ammu ei ole nii ennastunustavalt raamatusse sisse ära kadunud. Hea.

Aga mis kiindumisse puutub (selles raamatus ka läbiv teema), mõtlesin ma muuhulgas prioriteetidest. Ma olen oma elus mitmelt inimeselt saanud etteheiteid, et nad pole minu jaoks esimene prioriteet. Et kuidas ma, hoolimatu siga, nii võin. Et ma peaksin oma prioriteedid ümber hindama ja selle inimese oma neis ettepoole liigutama. Kuni mu laps oli pisi, sain ma taoliste etteheidete peale hüääni kombel hirnuma kukkuda, sest kuhu sa omaarust trügida mõtled praegu. Laps tuleb enne. Sina oled täiskasvanu ja ma ei vali elusees sinu vajadusi enne oma lapse omi.
Kunagi keegi rääkis, kuidas ta teab, et tema parim sõber on tema parim sõber. Sest ta tunneb end temaga kodus kodus. Kaks korda kodus. 
Kui täiskasvanud poegade emad kurdavad oma konflikte miniatega, tuleb ikka tavaliselt see leplik lõpuohe: suureks saanud mees hoiab oma naise poole, oma uue perekonna poole, oma kodu poole. Ema oli juba ära. Mees peabki oma naise poole valima oma ema poole asemel nüüd, kus ta ei ole enam laps.
Alguses oled sa oma mamma silmatera ja siis, kui sa juba kaela kannad, langetad sa ise omad valikud ja sa teed endale oma uue pesa ja kodu ja sead ümber prioriteedid ja lood oma enda hooleala.

Aga kui sul ei ole kedagi, kelle jaoks sina oled esimene prioriteet. Kui sa pole mitte kellegi jaoks alati-alati see esimene, kelle peale ta kõigepealt mõtleb, kelle kasuks ta otsustab, kelle poolele ta astub. Kui sul pole seda üht ainsat kindlat inimest, kelle peale sa saad igas olukorras igal ajal loota. Ja ma ei mõtle isegi üldse ühendusi välistades. Võib olla, et sul on mitu inimest, kelledele sa saad eri aegadel loota ja see on sul dünaamiline ja vahelduv. Ja sa oled mitmete erinevate inimeste erinevate olukordade esimene mõte ja valik. Aga pole seda üht ainsat kõigeülest ühendust. 
Kas see siis tähendab, et sa oled kõigist neist oma kõikidest hoolimata lõpmata üksildane, ilma kodu koduta, ja kuidagi justkui nagu mitte väärt. Mitte piisav.
Ja see sinu soov olla kellegi öö ja päev, kellegi maailma keerlemise telg ja selle keskpunkt, olla iga kell kellegi ühe kindla jaoks tema kõige kõige.... Kas selline soov on sisuliselt igatsus olla jälle laps. 


2018_01_15_DELTA_400_015
metsa nurk



Ihulised hädad. Alaselg valutab. Mitte lihased vaid konkreetselt selgroog. Mitte niimoodi, et oleks vaja arsti juurde või valuvaigisteid. See harilik. Väsimusvalu. Kui liiga kaua seista või pisikeste sammudega kõval pinnal kõndida (nt kellegagi šoppamas kaasas jõlkudes) või kui raske seljakott on. Hakkab valutama. Kohe on näha ka, kust see valu tuleb, pole vaja oma tagakeha nõnda uppis hoida. Aga vaikimisi justkui nagu tahaks. Kõhulihas on täpselt nii nõrk, et igasugu tantsutrenniks vajalikke vigureid teeb ja joogapalli peal pool kontoritööpäeva istutab ka ilusti ära. Aga kui on vaja keset päeva käed üles sirutada või normaalset kehahoiakut hoida, siis on meh. Ei taipa oma kohta, ei tee oma tööd. Lõtv nigu tallesaba. Ikka kohe saba püsti ja pärast hädaldamine takkaotsa.
Mõnes mõttes võiks ju ometigi teha mingeid tõsteid või tõmbeid, et ta nõnda lõtv ei oleks ja saaks seega selg üleni säästet. Aga see on umbes nagu D-vitamiiniga. Pole mõtet end raisata asjade peale, mille tõhusus on kaheldav. Eriti kui nende niigi kaheldav efekt ilmneb võibolla alles tuhande aasta ja vaeva järel. Kellel jagub taolist viitsimist.


Sain oma käpa peale mingitele spirituaalsetele suitsuhaisu pulkadele. Nagu viirukid aga mitte päris. Jupp aega ei saanud aru, kuidas need käivad, panin otsast suitsema, need muudkui kustusivad ära. Siis internet õpetas, et ongi ainult natuke suitsutamist taolistega. Paned põlema, suitsutad ruumis ringi ja soovid oma soovid ja siis on õhk sinu positiivse rõõmsa soovienergiaga täidet ja vägev värk nagu. Ma siis käisin ka, suitsev pulk näpus ja soovisin, et köök ei haiseks nagu pahaksläind makaronid. Väga spirituaalne. Nii kosmos. Üleni hingestatus.


P3060014
õhtune aeg


Kui tähtis sulle on olla ühe kindla kellegi kõige kõigem?
Kuidas sa hoidud tagantjärele targutamast?
Millal sa viimati oma lugemishoo pärast millestki maha jäid?

Comments

  1. Ma jäin lugedes just mõtlema, kas kellelegi peale laste ongi vajadust olla kellegi jaoks kogu aeg ja kõiges kõige tähtsam, öö ja päev. Või: kas mul on seda vajadust ja kui on, siis kas seda rahuldatakse. Ma ei tea. See võib tähendada, et minu jaoks ei olegi see oluline; või tähendada, et mul on see vajadus juba rahuldatud, siis ei pane muidugi tähele.

    Või isegi lastel: kui laps ei ole ainus laps, siis ta ilmselt ei saa kogu aeg olla oma vanemate prioriteetsusarvestuses kõige ees.

    Neist lastest on küll kahju, kes ei saa isegi oma vanemate joaks mitte kunagi olla kõige tähtsamad. Meenus Russelli-koomiksist loetud kasvatuseksperiment - nad pidasid kodus kooli ja kohtlesid oma last (või lapsi - ma ei mäleta enam nii hästi) kõigi teiste õpilastega võrdselt.

    ainult et neil teistel õpilastel olid kooli kõrval ka vanemad, kes kohtlesid neid tähtsamana kui suvalisi teisi lapsi. neil ei olnud seda Russellite käest vaja, aga Russellite enda lapsel oleks olnud.

    ja eks see kehti ka täiskasvanute kohta - vähemalt vahel oleks vaja kellegi jaoks eriline olla. olgu või sel moel, et "mitmete erinevate inimeste erinevate olukordade esimene mõte ja valik". vaat kui isegi seda viimast ei ole, siis on kurb.

    ReplyDelete
  2. Mattias03:29

    ma väga soovitan sul seda raamatut lugeda, kindlasti loe seda raamatut, see on väga hea raamat, seda tasub tingimata lugeda, jäta see endale meelde ja loe seda raamatut kindlasti, ma väga soovitan...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mh? Mille kohta see nüüd? Just hoidusin hoolikalt taolisse hoogu sattumast.

      Delete
  3. 1.kui on kaks väikest last, siis pole see eriti teema. Pigem sulgkergelt ahistav igapäevane olemine. Ja vastutus. Mina olen nende kõige kõige. Minuga ei tohi midagi juhtuda.
    2. Alles eile targutasin. Arvasin, et lohutan teist ema. "Minu laps ka eelmisel aastal nuttis igal hommikul lasteaias. Aga teiseks aastaks läks üle. Näe, nüüd on rõõmus. Äkki läheb teil ka nii."
    3. Maha jäänud pole, aga kogu muu elu on taandunud tülikaks väheoluliseks suminaks põnevate raamatute pärast küll ja palju.

    ReplyDelete
  4. Lugemishoo pärast maha pole jäänud, küll aga magamata jäänud. Kui raamat köidab väga ja ei raatsi käest ära panna siis on lähiajal juhtunud küll, et loen kuni läbi saab. Ja järgmisel päeval üritan siis 2-3 unetunni järgselt tööl mingil määral adekvaatne olla.
    Targutada väga ei taha. Ilmselt teen seda ikka aga mitte teadlikult. Vahet ju pole palju sa targutad, enamik teeb oma otsused ikka ise ja mingitest oma parameetritest lähtuvalt.

    ReplyDelete
  5. 1) No ikka on.
    Kusjuures see pole isegi soov olla jälle laps - minu elus on see soov olla "LÕPUKS OMETI LAPS KA!!!!" Et keegi hoiaks ja armastaks ja peaks mind tähtsaks, mhmh! Kuigi ESIMENE prioriteet ... isegi endast hästi mõeldes ma sellist koormat ei taha.
    Jaa, ma olen lahe küll. Aga kui inimene ei suuda ENDA vajadusi ette seada minu omadest ettepoole, mul ei ole suurt rõõmu tema tähelepanust minule, sest TEMALE pean siis mina tähelepanu osutama, muidu keegi ei valvagi tema vajaduste üle ju?!

    2) No tagantjäreletarkus ei ole üldse kohanegi ju =) Mis möödas, see möödas. Oluline on see, mis alles, mis edasi saab.

    3) Kõva 6-7 aastat tagasi.

    ReplyDelete
  6. Kuule, aga kas sa "Leegioni" oled vaadanud? Täiega hea sari on.

    Ja miks sa SELJAvalust rääkides hoopis KÕHUlihastest rääkima hakkad? Seljalihaseid treenid ikka eraldi ka, eks? Sest kõhutantsus saate te muidu kõhulihaseid tiba rohkem, seljalihaseid peaks ikka eraldi peale tegema.

    Teine variant on, et lihtsalt oled vana, sõbrannadel siin ükshaaval diagnoositakse igasuguseid asju, mis vanusega välja löövad ja mida mina 30aastastel veel oodata ei osanud, nagu artriit näiteks. Nii et kui pidevalt jamab, tasub arstile minna.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei ole Leegioni vaadanud.
      Seljavalu=kõhulihased, sest selg on valus ühest kindlast selgroo asendist. Kui hoida vaagnat enda all alumiste kõhulihastega, siis ei ole valus. Töötab nii ennetaja kui leevendajana. Kõhulihas meelest lasta, siis vajub taha ära ja häda ja vilets. A vb olen ma jah valesti kuidagi ära tundnud selle.
      Trenn on asja paremaks teinud küll, aga mitte päris ära kaotanud.
      Arsti juurde vast on vara tikkuda, aga tolles korralises töötervishoiu kontrollis oleks pidand küll ju mainima oma vanainimese hädu kellelegi.

      Delete
    2. kui ma seljavaluga ravivõimlemises käisin, siis suurem osa harjutusi, mis tehti, oligi kõhulihastele. et tüüpiline seljavalu põhjus pidi olema, et kõhulihased nõrgad.

      Delete
    3. Vat ei tea, "tüüpiline" sõltub vast tehtavast trennist jne. Ronijatel on tihti nii, et ülaselg on megatugev, kerelihased ka megatugevad, aga just alaselg on hooletusse jäetud ja soovitatakse sellele lihaseid juurde teha. Kõhutantsijatel on raudselt ka kerelihased ja kõhulihased üldises plaanis väga hästi treenitud.

      Delete
    4. ma käisin ravivõimlemas mingis asjas, mille nimi oli "seljagrupp", see ei olnud minu eraravi. ju siis hakkabki selg pigem rist- kui abaluudest valutama - või on just alaseljavalu see, mille vastu ravivõimlemisest tolku on.

      seljale tehti seal kah harjutusi, aga need olid valdavalt lõdvestavad ("lama selili, lase põlvedel küljelt küljele vajuda" jne). mulle jäi niisiis mulje, et inimestel on seljad pinges, sest seljalihased peavad neil argielus liiga palju tööd tegema - sest kõht ei toeta. no ja siis lõdvestati selga, anti seljalihastele puhkust ja pandi kõhtu tööle.

      eri versioonides korduv staatiline harjutus oli nt kõhulihastega selja sirgu lükkamine - st vastu maad lükkamine, selle asemel, et ta oleks lookas ja keskelt maast lahti.

      kui me muidutrennis alaselja jõuharjutusi teeme, siis need on puha sellised, kus selg tõuseb veel rohkem nõgusaks - ja sellest nõgusaks tõmbamise jõust pole selle vastu, kui alaselg nagunii liiga nõgusaks tõmbub, kasu.

      võimalik ka, et ülaseljavaludega saadetakse mingisse teise võimlemisgruppi, järsku on see sama rühm, mis õlavaludega.

      Delete
    5. aa ja Murca, ei ole midagi liiga vara arstile tikkuda. mida varem ravi peale saab, seda rutem üle läheb.

      Delete
  7. *Ma olen iseenda kõige-kõigem ja sellest mulle piisab
    *Üritan ennetavalt ära targutada, siis saab pärast teha "ma ju ütlesin sulle" ja rohkem pole vajagi.
    *Peamiselt olen ma lugemishoo pärast sisse maganud, ehk siis hommikusest rutiinist maha jäänud, viimati juhtus see umbes eile.

    ReplyDelete
  8. Kellegi kõige kõigemaks olemisel on mitu tasandit, mu meelest. Näiteks imiku (väikelapse) või koera jaoks kõige-kõigem olla on lihtne, kuna neid juhib puhas ellujäämisinstinkt. Söök, soe, pai – ja oledki sisuliselt Jumala staatuses. Aga kui tegemist arenenumate ajudega, läheb kõige-kõigemaks olemine juba komplitseeritumaks.
    Kui nüüd paarissuhtest rääkida, siis täna on mulle väga tähtis olla ühe kindla inimese kõige-kõigem. See pole alati nii olnud, ja võib tulevikus muutuda. Aga hetkel jah defineerin paarissuhet kahe täiskasvanu vastastikuse, vaba, survestamata soovina teineteist prioriteediredeli ülemisele pulgale asetada. Kõik muu tuleb takkajärele – töö, perekond, sõbrad, harrastused. Samas arvan nagu VVNgi, et täiskasvanud inimene peab eelkõige enda eest hoolitsema, vastasel juhul pole tal teis(t)ele palju pakkuda. See vana hea lennuohutuse teema: Before you assist others, always put your own oxygen mask on first.

    Teistega tagantjärele targutamast suudan üsna hästi hoiduda, endaga paraku mitte. Asi selles, et iseenese huvides peaksin praegusest palju hoolikamalt oma kõhutunnet kuulama. No näiteks kõhutunne ütleb, et ära mine sellele künkale koeraga jalutama, või et ära seda inimest emotsionaalselt liiga lähedale lase. No ja siis kui küngas on osutunud puuma pesapaigaks, inimene tõpraks, siis on kange tahtmine takkajärgi targutada, et “ma ju ütlesin”. Parasjagu õpingi nüüd seda iseenda kuulamise kunsti. Ehkki see on natuke hirmutavgi, et mu sisemisel häälel nii palju rohkem mõistust on kui ajul.

    Lugemishoo tõttu ei jää ma millestki maha. Kui võtan lugemiseks aja, siis kõik muud asjad peavadki ootama.

    ReplyDelete
  9. Väga huvitav blogi!

    ReplyDelete
  10. Ma olen sulle seda juba öelnud, aga mulle meeldivad endiselt väga su pildid, praegu on lemmik kaktusega pilt.

    ReplyDelete
  11. ma ei mäleta, et ma oleks lugemishoo pärast millestki maha jäänud, aga viimase nädala jooksul või nii olen kaks korda lugemishoo pärast vale bussi peale läinud:) noh, et vaatan kaugusest lähenevat bussi, registreerin ära, et "see pole minu buss, võib edasi lugeda", aga selleks ajaks, kui buss kohal, on see mõttekäik ununenud ja astun aga reipalt peale. esimesel korral avastasin oma vea kümmekond peatust hiljem alles (ja meil siin bussides öeldakse iga peatuse eel kõva häälega bussi number ja kuhu see sõidab), teisel korral siis, kui buss just liikuma oli hakanud. õnneks saab sama piletiga 2 bussisõitu teha ja ümber istuda polnud ka kummalgi juhul veel liiga hilja.

    ReplyDelete

Post a Comment