Tuesday, April 17, 2018

tõmmatud. joon

P4130059
viimane kurk sai salatiks


Teinekord on Internetis ette sattunud loetelusid märkidest, mille põhjal ära tunda, et sa oled pahas paarissuhtes. Et su vabalt valitud kaaslane on su vastu äkki põhjendamatult halb. Eks neid asju võib olla keeruline ise ära tunda, liiga lähedalt vaadates või mingi konnakeedu metafoor. Siis teise koostatud checklist aitab. 
Sellistest abjuusiva partneri tundemärkidest inspireeriuna ketrasin paar päeva oma peas imelikku huumori-artiklit, tuvastamaks, kas sa oled iseenda paha poissõber. Sest näiteks see, kui tihti sa end paksuks ja rumalaks nimetad. Või kuidas sa end oma sõprade ees piinlikku olukorda paned. Või et sa sunnid end tegema asju, mis on sulle ebameeldivad, valulikud või lihtsalt arusaamatud. Jumala õudne ju. Sellisega küll ei tasu koos olla.
Aganoh, kaugele selle nimekirjaga ikka minna saab. Ja mis koha peal on normaalse enesejuhtimise ja enda väärkohtlemise piir. Või kellele üldse on (isegi hüpoteetiline) naisepeks hea nali.


Aga siis hoopiski. Tead seda, kuidas inimesed värskelt armunutena on nii veendunud, et see ongi see üks ja õige ja ainus. Ja missugusi asju nad siis lausuvad selle teise inimese kohta, milliste kokkusobivate juhuslikegi pisiasjade üle nad rõõmustavad, justkui need oleksid ilmsed taevased märgid selle õige äratundmise tõelisusest. 
Ja siis sealt refleksiivselt. Kas pole mitte nii, et sa oled iseenda one true love. Mõtle korra. Näiteks kui hästi sa end naerma oskad ajada. Teinekord istud koosolekul või astud hajameelselt mööda tänavat ja tuleb meelde mingi naljakas asi, mis sa ütlesid ja muheled niimoodi endamisi, nagu sulle ainsana oleks maailma magusaim saladus teada. Või kuidas sa endast poole sõna pealt, mõnikord isegi sõnadetagi, aru saad. Kui tihti sa nagu iseenesest tead, mille järele sul isu on või millist kingitust sulle teha. Arvestades kõiki kohve, mis sulle iialgi on valmistatud, kas pole nii, et need kohvid, mis sa endale oled teinud, on olnud need kõige õigemad. Mõtle, kui hea sa ikka enda vastu oled. Kuidas sul on endaga vedanud. Oled enda jaoks olemas, kui sul raske on ja rõõmustad, päriselt rõõmustadki, kui sul hästi läheb. Ei jäta end ka kõige õudsemas madalseisus ja oskad end kõige paremini lohutada, motiveerida ja julgustada. Lisaks, kas pole mitte uskumatult äge, et sa tead täpselt, kuidas ja millisel moel end puudutada. Ja muidugi see, et sa suudad siiski, pärast kõiki neid aastaid, end ikka veel üllatada.
Ajastuteülene armastuslugu, ma ütleks.



Vahele väljamaakeelne luuletus sarnasel teemal.





Rääkisin ühe tuttava toredusest ja mulle teatati, et ma eksin. Sest ma ei ole teda näinud ühes teises kontekstis, kus ta ei ole niimoodi tore. Ja seega: 'Sa ei tea, milline ta tegelikult on.' 
Ma siin mõtsin. Kas see, et keegi on ühes kohas ühte moodi ja teises kohas hoopis teist moodi, tähendab, et üks neist moodidest on päriselt tegelikult tõeline ja teine pole seda üldse. Kui suure osa ajast peaks inimene veetma ühe käitumismustri küljes, et see võiks olla tema tegelikult.  Või mitmesse sfääri peaks üks nägu üle kanduma, et see oleks see päris. Ja üldsegi - miks tegelikkusi mitu ei tohi olla. Oletame, et ma olen kodus täielik tujutseja mõrd ja töö juures hästi soe ja armas (mida ma pole, aganoh, oletame), kas seda peaks tõlgendama, et ma ilmselt ülereageerin kodus või arvatavasti üleni teesklen tööl. Äkki ma lihtsalt olengi mitmus. Või mis imelik komme on teiste inimeste käitumise külge omast arust tagamaid genereerida. Teised las olla. Sina vahi omi nägusid.

Kuigi kindlasti on võimalik välja mõelda mingeid liigitusi ja taksonoomiaid ja teatava juhuslikust parema ennustusväärtusega tähelepanekuid inimeste kohta, kes sinu silme all vahetavad nägu. Näiteks need, kes kesk raevukat vaidlust või jõhkrat omakiusuajamist kõige veetlevama naeratuse ja kauneima tühja-tähja jutu teenindaja saabudes ette võtavad. Või need, kes sinuga on nii kenad ja siis sekund hiljem viskavad midagi salvavat telefonis oma emale. või numbriga eksijale. või jälle teenindajale.


Kas see endaette muie, mida sa teed lapse arenguvestlusel, kuulates uue õpetaja täiesti möödapandud iseloomustust sinu lapsele, on su oma küündimatu kujuteldamatus või tegelikkuse teadmine. 
Hakkad tuttavaga ühisele sõbrale koos kingitust tegema ja teil on täiesti vastupidised ettekujutused kingisaaja maitsest ja kindlatest mittesoovidest. Ja kas see siis on ilma üle imestama ajav või hoopis eneses ja oma inimtundmisvõimes pettunult nutma.
Noh ja seesama, kus keegi tuleb vaimustunult jälle: vaata, see näitleja on hästi sinu nägu. 


P4080032
aga lähme siis



Tõin apteegist lapsele neid maagilisi marlitutse, mis paned ninna ja siis jääb verejooks kiiremini kinni. Laps vaatab mind imestunult: kuidas sa tead minu ninaverejooksudest. Ja mu maailm keerab end tasakesi maigutades aja teki all teisele küljele. Uus asend. Muidugi ta ei tea, et ma tean. Sest ta ei mäleta tervet oma elu. Nagu lapsed ikka unustavad ära selle aja, kui nad väikesed olid. Ma olen algusest peale siin olnud. Mina mäletan tervet seda aega, kui tema on olnud minu laps. Tema ei mäleta tervet seda aega, kui mina olen olnud tema ema.

Arvasin, et tean üht inimest juba aastaid. Sest Tartu on selline ja Internet ka ja nii. Et me eriti ei räägi või mulle ühtegi konkreetset kohtumist ei meenunud, tundus ebaoluline, sest paljugi mis. Tuttavad inimesed ju, küllap kunagi. Aga selgus, et tema ei teadnud mind üldse. Polnud mind näinudki.

Võiks ju edasi lugeda küll kõiki neid raamatuid, mis mul pooleli juba on. Või võtta kuulda murdosagi neist headest raamatusoovitustest ja uudislugemishimudest, mis viimasel ajal jälle vaimustavad. Või kasvõi tutvuda mõnega selles koduses raamatukogus, millesse me varsti (elusalt) sisse müürit saame. Nii palju raamatuid on ees. Loeb Õnnepalu Paradiisi uuesti. Sest on kevad ja sest seal raamatu sees on hea olla.
Pärast kuulab juutuubist Aliinat otsa ja ongi.

P4010153
uks on paokil



7 comments:

  1. imeline akvaarium seal esimesel pildil.

    selle kohta, milline keegi tegelikult on - A. räägib samasugust juttu ilu kohta. et keegi ei ole kogu aeg ilus, need, kelle kohta öeldakse "ilus", on seda lihtsalt rohkematel momentidel, ilu on pigem statistiline väärtus kui midagi absoluutselt alatikehtivat.

    ReplyDelete
  2. See mitmete tegelikkuste teema haakub päris kenasti tolle sisemise muutumatu tuuma teemaga, mis inimestel justkui on. Et see olla see, mis on päris, ülejäänu on garneering.
    Asja võib võtta nii ja teisiti, üldjoontes ma pakun, et me ehitame ennast iga situatsiooni jaoks uuesti üles ja olemegi igas tegelikkuses erinevad inimesed, seega isiksuslikku tuuma ei ole.
    /põrnitseb kurjalt üle prillide/
    Ei ole, vot. Jah!
    Iseendaga läbi saamisest oled sa miskipärast minu mõtted siia kirjutanud, ainult palju ilusamini. :D
    Aijjaa, minu meelest notsu on see ini.. blogija, kes ei muutu eriti, kes on igas kohas ikka see tark ja rahulik ja kõiki mõistev. Ma vist üks kord vaatasin, et ei tea, kas ta sai pahaseks, aga tegelikult vist ikka ei olnud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. saan küll vahel pahaseks! mul on enamasti lihtsalt head väljendusfiltrid - emotsiooni ja väljenduse vahel on see instants, kes arutab, mida ma oma väljendamisega õieti saavutada tahan ja mis oleks selle saavutamiseks parim tee.

      Delete
  3. Armas aeg, need sinu fotod. See esimene, akvaarium, wow. Kusjuures, iga teine pildistaja oleks 1700g välja croppinud, aga see number just imet teebki, mu meelest. Muuseas, esiti vaatasin, et tigu, aga on hoopis küüslauk, vist.

    Mkmm, Morgie, ära vaidle =), meil on küll tuum, aga see on sihuke mitmetahuline, iga külg erinev. Välistest mõjutustest oleneb, millise külje ette pöörab.

    Oot, aga nüüd tuli veel üks mõte (mis räägib mu tuuma-jutule vastu tegelikult). Kuidas me saame ennast armastada, hästi kohelda, kõrvalt vaadata, kui meid on üksainus? See vana hea küsimus, et kas puu teeb murdudes raginat, kui kedagi kuulmas pole?

    Lõpetuseks Notsu personaalküsimus =) Internetis on mu meelest Notsu sugused inimesed puhast kulda väärt. Intelligentsed, vaoshoitud, mõistvad. Aga ma tunnen päriselus paari inimest, kes alati tasakaalukaks jäävad, ja see on teinekord nii kuradima ärritav! Näide: lähen ja kurdan, et Tõbras tegi/ütles mulle seda ja toda. Kõikimõistja, selle asemel et minu suhtes empaatiline olla, hakkab Tõpra käitumisele motiive otsima, uskudes, et nii aitab mind kõige paremini. Pikas perspektiivis vast aitab kah, aga mitte hetkel, kui ma vihast vahutan. Sel hetkel ootan ma pigem midagi „ vaene sina, kuradi Tõbras“ sarnast. NB! Notsu, ma sind päris-elus ei tunne, nii et see viimane ei käi üldse sinu kohta.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ma ei ütle oma iseloomustuste kohta muud, kui et te peaks mind nägema, kui ma näiteks kodutehnika peale vihastan.

      a kirjalikult on ju lihtne vaoshoitud olla. ma ei saa üldse aru, miks internetis kõik vaoshoitud ei ole, kirjutades jõuab ju mõelda, kirjapandut ise kõrvalt vaadata ja aru saada "odoot, siin ei väljendanud ma üldse seda, mis ma päriselt mõtlesin/tundsin, tuleb ümber kirjutada".

      sest see, mis esimese hooga kirja saab, tuleb pahatihti mingi automatismi pealt - need väljendid, mida on kõige rohkem pruugitud, nii et nad on juba suhu harjunud. järelmõttega saab aru, mis mu sisimas seekord õieti toimub.

      Delete
    2. Internetis ei ole kõik vaoshoitud sellepärast, et paljud inimesed töötavadki enam-vähem ainult automatismi pealt. Ka kirjutades. Järelemõtlemist ei ole, oma kirjutatud teksti lugedes nad mitte ei hakka seda parandama, vaid satuvad samasse automaatsesse tundereaktsiooni tagasi. Arutlev mõte jääb nende ulatusest välja.

      Delete
    3. Tuumajaam. Ahelreaktsioon. Ma ütleb.

      Delete