nüüd mõni aeg

Jumal küll. Enesel on haridusblogi ja jätab oma lugejad harimata rohkem kui nädalaks. Kas siis see saab mingi õige asi olla. 

P5150199
need väikesed asjad

Mis harimisse puutub, tuli mulle meelde üks hästi tüütu töö-asi. Kui ma oma sisimas millegipärast usun, et ma õpetan hästi kohutavalt võimekat tohutu potentsiaaliga tarka inimest, siis ma õpetan paremini. Kannatlikumalt (veel kannatlikumalt), täpsemate terminitega ja efektiivsemate meetoditega, valin oma sõnu paremini ja orienteerun materjali esitamise järjestuses kiiremini ja üleüldse igati tõhus. Nii vastik. Miks ma kogu aeg nii ei võiks. Miks see ainult teatud puhkudel välja lööb. Miks ma selline eelarvamuslik tolgus olen ja sel oma töökvaliteeti lasen solkida. 
Algas kogu see jama sellest, et ma lugesin sellisest õpetajatega tehtud eksperimendist, kus neile valetati, et neile on antud see andekate laste klass ja need, ulliksed, kohe uskusid ka seda ja vastav mõõdetavalt erinev toimimine. Noh ja siis hakkasin seda kallet enda juures ka tähele panema. Ja see häirib mind rohkem kui üldse normaalne oleks endast häiritud olla. 
Jaa. Enne, kui keegi küsib. Eksisteerib normaalne enesest häiritud olemise määr.




Kas seda just õpetusena vormistada, aga meeldiv argine häkk on ta küll. Kassi veekauss on teatavasti selline madal plekist nikerdis. Iga kord, kui ma seda täidan ja kraanikausi juurest kassinurka mõõdetud sammudel tasakaalun, tuleb see elajas mind nühkima. Eriti agressiivselt siis, kui kauss on just mõnikümmend sentimeetrit põrandast. Et ikka kindla peale läheks vett maha. Ma igaks juhuks alati röögin ta peale ka sel ajal, aga see kindlustab ainult röökimise enese, nühkimist või veeloike ei paista senine lahendus mõjutavat.
Pärast seda, kui mu tubaste lillepottide arv umbes kümneni ulatus, ostsin endale päris lillekastmise kannu. Sest kaua sa ikka kruuside ja veepudelitega siin jändad, tilgad nirisemas ees ja taga. Igaks asjaks oma asi. Nüüd kastan sellest kastekannust kassi ka. Võinoh, kassi veekaussi. Väga käepärane mugav lihtsasti teostatav odav nipp, ma ütlen. Täägi keegi, kes seda vajab. 

P5130152
võililledega on kõik


Ood kupsikule.
Alati, kui inimesed hakkavad rääkima, kui hea on mensrtuaaltops võrreldes tampooni või sidemega, järgneb piiiikkkkkk ja loooohisev jutt keskkonnast ja prügist ja pakenditest. Ja kilest ja puuvillast ja puha. Ma ei taha ühtegi sellest tühistada, sest tõsi ta on, eksole. Aga see on lisaks. See on muu hulgas tore boonus, mis tuleb. Peamine point on siiski selles, et ma olen udupea. Ma olen organiseerimatu hajameelne süstematiseerimata ette-ja-taha-hooletu sisuliselt lapsolend. Enne kupsiku ostmist olin ma täiesti häbiväärse korrapäraga hädas enesega. Sest ma unustasin endale tampoone osta. Sest ma unustasin neid kaasa võtta. Sest ma jätsin nad teise kotti või arvasin ekslikult, et küll mul kontoris on mõni. Sest ma olin kõik oma raha ära kulutanud ja mitte arvesse võtnud, et täiskasvanud naise organism on taoline, et suvalisel hetkel keset suvalist säästukuud on vaja järsku mingeid väljaminekuid veel teha. Ja ma tean, ma tean. Osa inimesi peavad taolist saamatust ilmseks tõendiks peaaju puudumisest. Sest mismõttes üks täiskasvanud naine ei ole ära õppinud, kuidas tema asjad käivad ometigi, ifffand. Ja eks ma olen ka mööda seinaääri hiilinud ja vabandanud ja end ilmutatud kujul haletsenud puhkudel, kui ma olen olnud sunnitud kellegi teise abile taolistel puhkudel lootma. 
Aga kupsik. Ahh, sa ei usuks. Nii hirmus tore. Ühe ostad, pärast ei pea enam ostma. Uuesti kunagi ühtegi. Pistad ta kotti, kui aeg hakkab tulema ja kui tuleb, võtad kasutusse. Ja tegelikult pole seda asja vaja ju päeva jooksul vahetada. Teist kaasa võtta või vahetusest ette mõelda ja siis jännata ja piinlik prügi ja blah. Vaid see sama asi ise on pärast tühjendust uuesti kasutatav. Ma ei pea reisile minnes ette mõtlema, mitut vaja läheb, ma ei saa kogemata valesti rehkendada ja kaasnevad vaevad. Pealegi see võtab pagasis umbes 3 tampooni ruumi ainult. 

Keegi rääkis mulle, et ostis küll kupsiku ja proovis, aga see oli hästi ebamugav ja ta loobus ikkagi sellest. Ma mõtsi, et mul oli ka alguses ebamugav ja veits läks aega, et paigaldamisega harjuda ja üldse. Aga ma aimasin, et tahab harjumist alguses ja harjusin hea meelega.
Keegi teine kunagi teine kord rääkis, et loobus oma lapse imetamisest, sest hullult valus oli ja rinnad läksid katki ja. Ma mõtsi, et oli jah hullult valus ja läksid, jah, katki. Aga ma aimasin, et nii läheb. Mulle oli räägitud sellest valust ja piinast, ma pidasin seda lahutamatuks normaalseks osaks. Aga see läks paari kuuga üle ja ma ei lasknud sellest end heidutada.
Ja ma tean, ma tean küll. Et inimeste valutaluvus või ebamugavuse piirid on erinevates kohtades ja minu arutu vaprus ei nulli teise inimese piinu või tee tühjaks tema täiesti kehtivat otsust tema enda keha osas. Ma lihtsalt mõtlesin sellest, kuidas ette teada ebamugavus ja ihuline valu on natuke nagu lihtsamad võtta. Öeldi, et saab olema valus, saigi olema valus, valutasin kannatlikult ära.


Samal ajal ei ole ette teadaolev emotsionaalne valu üldse mingi ette ega teadminegi. Sest ma olen korduvalt ette mõelnud ja hinges end kaotusteks valmis pannud. Ja siis need kaotusvalud niidavad mind taolise ehmatava armutusega jalust maha ja hingetuks, et ma oleks samahästi võind üldse mitte ette mõelda. On asju, milleks ei saa end valmis panna.
Ma siiamaani vihastan pisarateni raevudesse selle maailma peale, et see saab nii vastik värdjas sitt koht olla, kus vanaisad surevad. No neetud küll. Ja see pole nagu ma oleksin kuidagi teadmatuses olnud või informeerimatult üllatunud, et siis paha on. Tühja neist ette teadmistest siin, eksole.


P5080063
õhtu tuleb, tulbid tulbivad, kass kükib



Lugesin üht ammu poolelijäänud nõuraamatut ja seal targutati nõnda. Sina oled üks. Sa ei jagune mitmeks vastanduvaks erinevaks. Käsitlus sinust kui kellestki, kes ühelt poolt nagu tahab üht, aga samas ikkagi käitub teisiti ja jube segane värk ikka, ei ole täpne.
Raamatu enese näide: see, kes ütleb, et tahab kaalus alla võtta, aga snäkib öösiti ja tal on sellest hästi vaev ja kaal ei lange üldse ja nii... See inimene ei taha kaalus alla võtta. Mida ta tahab, on esiteks öösiti snäkkida ja teiseks vaevelda/kaevelda kaalus allavõtmise teemadel.
Mina ei tea, mis see autor oma jutuga mõtles, aga mulle meeldis see tahtmiste väljalugemine tegudest mitte sõnadest päris hästi. Ja paar korda on olnud isegi kasu sest. Näiteks hakkasin hommikul enne tööleminekut mõtlema oma rahaasjust ja hakkas ni (nuuks) hale enesest. Siis tatsasin mööda kontori koridore ja mõtlesin, et vaene mina, nii tahaks nutta, aga ma pean kohe klassi ette minema ja julgustav toetav motiveeriv tähelepanelik kohal olema, aga nii tahaks hoopis kerra keerata ja nutta natuke. Siis vaatasin end, kuidas ma asju välja prindin ja korralduslikke küsimusi lahendan ja kolleegidega nõu pean ja kiiruga viimastele kirjadele vastan ja panin tähele, et ilusti on ju näha, mis ma tahan. Ma tahan oma tööd (hästi) teha. Ja võib-olla sinna juurde endamisi natuke hädaldada. Aga selle hädaldamise võib kõrvale jätta, sest mida ma tahan, ma praegu saan. Kui ma päriselt tahaks nutta, ma nutaks.

Aga jaa. Muidugi kõlab see julmalt ja null-empaatiliselt ja otsapidi nagu  teatud tüüpi gaslighting öelda kellelegi: mul on pohh, mis sa omaarust ütled, et sa tahad, kui sa vastavalt ei toimi, siis see ei loe.

P5140190
see on just niisugune maja, kus võiks aset leida taoline umbes raamatupikkune lugu ühest harilikust iseäralikust perekonnast, kellega juhtub midagi, aga lõpuks saab kõik tegelikult pigem korda



Mitut (vastandlikku) asja sa korraga tahad ja kas need su tegudest väljaloetavad on?
Kuidas sul aitab valusatest asjadest etteteadmine nende saabudes neid taluda?

Comments

  1. Mulle ka kupsik meeldib.
    Aga imetamine ei tohi valus olla - ses mõttes, et kui valus on, on midagi valesti, nt vale võte on levinud häda sel puhul.
    Mul etteteadmine aitab. Aga see on mingi väärastunud abi. Et konkreetne hingevalu on pisem, ent tuleb hoopis "maailm ongi rõve, ma ju teadsin - ja ta tõestab seda jälle!"-valu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ega ta kogu aja poldki valus, ainult alguses. Pärast oli kõik hea.

      A siis saaks selle oodatava valu ju magusaks kahjurõõmuks rehkendada: ma ju ütsin, et pask ja näete näete ongi

      Delete
    2. mõni vbla saaks. Mina ei saa, olen siiralt ahastuses ja ahistuses. "ei tohi loota, alati saad vastu hambaid - näed, oleksin lootnud, oleks nii valus praegu, nüüd on lihtsalt tülpinud ja nukker ja maailmast väsinud ja miks, MIKS on elu selline?!"

      Delete
  2. Minu arust ei pea asjad isegi vastandlikud olema, et nad üksteist välistada võiks.

    Mina tahan tüüpiliselt lihtsalt liiga palju eri asju teha. Nii palju, et ühte päeva/nädalasse/kuusse/elusse ei mahuta ära. Ilmselt avaldub selles, mis ma lõpuks päriselt teen, see, mis on minu arust prioriteet. Aga ega see, et ma mingit asja tahan ROHKEM, ei tähenda veel, et ma neid teisi asju üldse ei tahaks.

    Üldse, see mudel, et "päris tahtmised avalduvad tegudes" jätab ühe olulise asja kõrvale (nagu puhtbiheivioristlikud mudelid ikka). Selle, kuidas inimene ennast tunneb. Kui keegi näksib, aga "tahab alla võtta", siis on rääkimine "päriselt tahad ikka näksida ja halada" tähenärimine. Asja saaks ka ümber sõnastada nii, et vastuolusid ei tekiks: ta näksib JA on oma kehas õnnetu. Võib-olla on see õnnetu-olek keerulisem kui "õnnetu, sest paks". Kui on nii, nagu ühes kunagi (vist gestaltteraapia raamatust) loetud näites, kus üks naine avastas lõpuks, et ta ei julge hästi ühiskondlikult aktsepteeritava figuuriga olla, sest kardab meeste tähelepanu, siis oleks hoopis näiteks "õnnetu, sest kardab seksuaalset tähelepanu, aga ühtlasi on häiritud ka sellest, et ei vasta sotsiaalsetele normidele".

    pmst tahan ma öelda, et seda õnnetu-olekut ei lahenda kuidagi ära see, kui öelda "tegelikult sa lihtsalt tahadki niiviisi olla".

    Pealegi, suure tõenäosusega ikkagi ei taha, aga ei oska/julge teistmoodi või ei tea, et teistmoodi üldse saab. Inimesed teevad ju vähemalt pool aega asju, sh iseenda kallal automaatpiloodi pealt, mitte teadlike tahtlike otsustega. kuidagi ogar oleks näiteks öelda "tegelikult sa tahad ennast vihata ja bla-bla-bla".

    või jällegi - kui ka mingil moel annab semantikat niiviisi väänata, et saab öelda "tahab", siis sitt on tal ju ometigi, kahetseb ta ometigi, häbeneb ometigi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. öösel tuli veel uusi mõtteid selle kohta.

      ma tglt ei saa aru, miks ei võiks olemas olla näiteks tahtmine olla keegi, kes võib süüa kõike, mille järgi isu on ja püsib ometi normaalkaalus. eriti arvestades, et selliseid inimesi on ka päriselt olemas ja mitte vähe.

      või tahtmine olla keegi, kellel jäävad asjad õppimata meelde.

      Selline tahtmine ei pruugi olla konkreetse indiviidi mälu ja ainevahetusega ellu viidav, aga kus on öeldud, et kui tahtmise objekt on võimatu, siis ei ole see päris tahtmine? krooniline haige võib tahta olla terve. lühike võib tahta olla pikk ja nii edasi.

      päris ogar oleks hakata seletama, et "kui sa väidad, et tahad olla pikk, aga ühtlasi ei viitsi pikemaks kasvada, siis ju sulle tegelikult meeldib lühike olla ja selle üle vinguda".

      Delete
    2. Ma arvan, et see käsitlus tahtmistest ja tegutsemistest ei ole laiendatav igale tahtmisele. See käib kitsalt ainult nende tahtmiste kohta, kus tahtja ise näeb alternatiivset käitumist, millega ta saaks oma tahetavale asjale lähemale, aga ta ei tee seda.

      Näiteks tahab teisiti toituda, teab, et teisiti toitumine muudaks midagi, isegi sõnastab nii, aga ei toitu teisiti.
      Näiteks tahab vara ärgata, teab, et vara ärkamisest tõuseks mingi tulu, aga hoopis tudib pool päeva.
      Näiteks tahab eksamiks õppida, aga hoopis halab fb-s kui raske vaev on õppimise asemel mitte õppida.

      Ja veel: see ei ole päristahtmiste eristamiseks mitte-piisavalt-tahtmistest. (Kuigi eks ma isegi olen selle nii sõnastusega libastanud.) See on kirjeldamaks käitumise ja öeldud tahtmiste vahelist lünka. Panna vähem rõhku lausutud tahtmistele ja rohkem rõhku juba alustatud valitavale vaadeldavale käitumisele.

      Delete
    3. mumst on selles idees üks väga veider eeldus, nimelt et inimesed on ratsionaalsed.

      Delete
    4. tegelikult olen ma muidugi ka ise seda asja ajanud, et inimene on tervik - nt tahtejõu kontseptsiooni puhul (just nimelt, et tahtmine kartulikrõpsu süüa on kah inimese enda tahtmine, ja kas seda saab sis tahtenõrkuseks hüüda?).

      niisiis jäin mõtlema, mis mind vaidlema ajab, ja eelkõige on see vist "tahab kaevelda" väljend. noh, et süüdistus passiivagressiivses vaimses vägivallas - lihtsalt sellepärast, et inimesel on vastukäivad soovid või ebaloogilised viisid probleemide lahendamiseks.

      st ma olen sama ideed aktsepteerinud, kui see on tulnud näiteks selles variandis, millele ma eespool viitasin, et "inimene avastas lõpuks, et jah, tal on turvalisem paks olla, sest teda häirib seksuaalne tähelepanu". mitte ta ei ole lihtsalt vastik tegelane, kellele meeldib vinguda.

      ja no lõpmatuseni ei saa kõigest vastukäivast lahti ikka - ütleme seesama paks, kes on seda meelega, nagu selgub - aga keda ometi häirib see, et teda tänaval mõnitatakse. tal ei pruugi olla endal nii palju fantaasiat, et välja mõelda, kuidas olla seksuaalselt ebaatraktiivne nii, et keegi mõnitama ei hakkaks. ja siis ärkaks minus pealegi SJW, kes küsib, miks peab üldse mõnitatav endal naba paigast pingutama, kui ometi on ju selge, et mõnitamine on ise äärmiselt nõme.

      Delete
  3. Oujee, mul kupsikuga sama teema - sain aru, et on kaks varianti. 1. Inimene proovis ja ei meeldinud. 2. Kiidab taevani. Seega seal peab olema mingi learning curve. Ja ma olin võtnud eesmärgiks ära õppida. Esimesel päeval rippusin kupsikut kasutavate sõbrannadega telefoni otsas ja halasin, kuidas "ma ei saa seda enam kunagi kätte ja pean emosse minema". Ja siis ma sain tehnika kätte. Ja see on suurepärane asi.

    Ja siis tahtmine. Ma sisimas tegelikult teadsin terve elu, et ma ei võta alla, sest ma ilmselt ei taha piisavalt palju. Ja nüüd hakkasin tahtma. Päriselt tahtma. Ja võtangi. Nii on päris naljakas teiste valedel alustel toimuvaid (on kadedad nt) ponnistusi ja vabanduste otsimisi vaadata.

    ReplyDelete
    Replies
    1. khm, mina näiteks ei talu silikooni (vähemalt seda, mis on riiete sees), see kõrvetab nagu nõges. Ma olen kuulnud, et neil, kellel on sama kogemus, on pikemast silikooniga kontaktist ka villid üles tulnud. Mis äratab arusaadavalt umbusaldust kupsiku suhtes, sest kui ka see silikoon mind kõrvetab, ei taha ma teda sellisesse kohta rohkem panna. Ma ei usu, et mingi learning curve seda kõrvetust ära võtaks.

      Teiseks, ära ikkagi erinevat tundlikkust unusta. Ma ei saa näiteks isegi tampoone kasutada. ja riietel harutan alati kukla pealt sildid ära ja pandlaid sisaldavate paeltega rinnahoidjat ei saa kanda, kusjuures see paistab eluaastate lisandudes ainult hullemaks minevat; ja mul on riideid, mida ma kannan ainult pahupidi, sest õmblused muidu torgivad. ei pea isegi otseselt valutama, aga kuramuse närvilõpmed annavad kogu aeg signaale ja see võtab tähelepanu muudelt asjadelt ära ja no ei saa niiviisi mõtelda ega keskenduda.

      Pluss see, et tugevama voolusega naised räägivad, et neil tuleb ikkagi esimesel kolmel menstruatsioonipäeval turvamiseks sidet kasutada, sest kui see kupsik peab parajat niagarat kinni püüdma, siis alati ei jõua piisavalt ruttu tühjendama.

      Naised, kes räägivad ka hügieenisidemetest juttu, et "aga hügieeniside ei saa ju selleks ajaks verd TÄIS, kui ma seda vahetan," ei taha seda küll hästi uskuda, aga ega nende uskumatus asja ei muuda.

      Delete
    2. ma pean silmas, et ilmselt on vahe tundel "on natuke ebamugav paigaldada ja ei oska kätte saada" ja tundel "kuradi valus, käin hambad ristis ringi".

      mul oli üks partner, kellega oli valus seksida, ju siis suurused ei sobinud või midagi. iga jumala kord oli valus, ka mitme aastaga ei muutunud. toona ma mõtlesin, et selle valu peab lihtsalt ära kannatama, nii et kui asi oleks olnud learning curve'is, siis oleks asi pidanud paranema. ei paranenud. alles uue partneriga selgus üllatuslikult, et seks ei peagi valus olema.

      (kõrvalmärkus: miks kuradi pärast eksisteerib kultuuriline klišee, et suurem peenis on hea? ma olen teisteltki naistelt lugenud probleemist sellega, et peenis on liiga suur. okei, naiste tundlikkus, eelistused ja mõõtmed on erinevad, mõnele võib ka suurem sobida. aga sellisel juhul on väiksust ju abivahenditega tunduvalt lihtsam kompenseerida kui vastupidi - liigset suurust kahandada.)

      Delete
  4. Silikooniallergia on väga harv nähtus ja ilmselgelt ei pidanud ma midagi sellist silmas learning curve'i all. Minu tutvusringkonnas ei ole kellelgi midagi sellist olnud, pigem ebamugavus ja lekkimine. Küll aga oli ka tampoonide kasutama hakkamine ebamugav. Kupsikuga harjusin umbes kolme päevaga ja enam tema olemasolu ei tundnud. Seega - jah - see tahab harjumist kehalt samuti.

    Tugevamast voolusest - mul on ka. Loomulikult saab kupsik täis (neid on ka erisuuruses). Loomulikult tuleb sidemega turvata. Tere tulemast meie maailma :). Aga samamoodi tuleb sidemega turvata tampooni. Vahe on selles, et kupsik mahutab oluliselt rohkem ja vajab turvamist oluliselt vähem.

    See kõik nüüd kõlab, nagu mind kohutavalt huvitaks, mida teised endale sisse topivad :D. Ei huvita, toppige sisse, ümber, peale, alla, vahele. Ma räägin lihtsalt oma ja oma sõprade kogemustest. Ma julgustan kõiki proovima, kellel huvi on olemas.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ok. tegelikult ma ei mõelnud ka oma kommentaari selleks, et kedagi heidutada - see oli ainult selleks, et meelde tuletada, et mõnikord ei ole asi viitsimatuses harjuda. Aga kõik ei ole sellised printsessid herneteral nagu mina, ma olen kuulnud, et päris paljud naised kannavad isegi rinnahoidjat palja ihu peal ega kisugi esimese 30-60 minuti järel esimeses ettejuhtuvas diskreetsust pakkuvas ruumis seda riiete alt ära - ja vähe sellest, mitte ainult et kannavad, vaid neid päriselt ka ei häirigi.

      öko-mõttes meeldib korduvkasutatava abivahendi idee mullegi. a ma ise peaks sama öko olemiseks ilmselt midagi pestavat, aga kehast väljapoole jäävat organiseerima. nagu vanasti.

      Delete

Post a Comment