lase ma seisan su tule ligi

P6210056
õhtu pärlitega


Sellest, kuidas inimest või tema aegu võiks iseloomustada hästi see, millega ta asub koju jõudes kohe tegelema. Näiteks pikemalt sõidult või ööks äraolemiselt või reisilt. Esimene asi, mis kohe koju tulles isegi mitte kohustuse vaid isuna käsile tuleb. Nagu iseenesest. Iseenesest-sorti asjade märkamine on enese äratundmise tuumake.
Praegu on mul üleni lillepotitamise aeg. Tulen koju ja rõõmustan ja annan käppa kõigile oma potililledele siin ja seal. See uue armastuse erutatus veel sees. Käin, kannuke näpus, ja näputan rahulolevalt. Vist natuke ikka on seda arutut imestust ka. Et tõepoolest mingit teist liiki olendid on kenasti nõus minuga koos elama ja ei suregi kohe mu kohalolust maha. Ei hüljatus-kurvastusse ega nunnutus-lämbumisse. Sest eks selle doseerimisega on teadagi ju. 

Solvumine on peen oskustöö. Selle peale peab ikka nutti olema. Peab ära taipama, millal on aeg solvuda. Näiteks otsustasin mingite oma viimase aja lugemuste põhjal edaspidi solvuda kohe kõigi peale, kes minuga esimesel kohtumisel kindlasti magada tahavad. Sest esimesel kohtumisel magad ikka ju ainult sellega, kes väga huvitav ei ole ja keda rohkem näha ei taha. Kellest, tundub,  rohkemat eriti midagi ei olegi oodata kui see siin, mis paari tunniga selgeks sai ja mis seal ikka enam venitada. Suts ja valmis ära.

P6210053
suvine raam


Ma hakkasin mõtlema, et kuhu mehed tänapäeval lähevad. Vanasti, kui nad läksid, läksid nad nurga peale helistama või alt poest suitsu tooma. Noh ja siis ei tulnud tagasi mitu nädalat või aastat. Või eluaega. Tead ju küll. Aga kuhu nad nüüd lähevad? Telefonid kõigil näpus ja suitsetamine nii moest läind. Keldripoode kah enam pole.
Hmm. Võib-olla mehed lähevad korraks kusagile tööle.

Tegelt ma olen teinekord mõelnud, et kuhu ma isegi. Näiteks tulen koju ja postkast teatab, et nad on tuvastanud mu sisselogimise mingis muidu veidras tundmatus asukohas enneolematul seadmel. Mis ikka juhtub, kui kusagil käid. Vaja pilvest midagi kätte saada, tuletad vägisi mõne parooli meelde ja internet on ju ime. Niisiis istun mina kodus, lilled kõik näputet ja vahin oma postkasti. Et muudkui tunnistagu ma üles, kas need jäljed on minu. Eks ma mingil tasandil ju tean, et see geograafiline punkt, too äratuntava nimega seadeldis ja see veebilehitseja. Vist oli küll. Midagi jääb ikka meelde ka, nii nüri veel ei ole. Kuid siiski. Küsimus jääb. Kas see olin mina. Sest mina olen ju praegu siin ja miski ei kinnita küllalt veenvalt, et ma seal ikkagi käisin. Või ütleme, et käisingi. Kas ma  siis seepeale tulin tagasi ka?
Kuigi eks selles on küll mitmesugust ilu, kuidas tehnoloogia tuimalt meid eksistentsiaalsete küsimuste otsa kogu aeg lükkab.


P6180012
sõbrapilt enne mind olnud võõra loodust


Mulle meeldis üks kirjutis sellest, kuidas veganism on nende hea elu peal õnnistatud inimeste harrastus. Nüüd ma ei leia seda artiklit üles. Aga jaa, muarust ka. Nagu ka see suhkruvaba elu, millest Inglismaal mitmed inimesed rohketes vaimustustes olid. Nii hea elu. Vähe sellest, et sa saad ainult teatava elumugavuse juures endale taolist toitumiseeskirjade luksuslikku privileegipiina lubada, pead sa sellest kõva häälega rääkima. Sest siis kõik teavad, kuhu sa kuulud ja mis kvaliteediga sa oled. Nagu ka tegelikult tervisesport ja poosetav teadlik enesearendus. Kas sa pead puhtalt elus püsimiseks päevläbi tööd tegema või sa tunned päevläbi närivat kahtlust, et sa peaksid enesega rohkem tööd tegema.
Ja ma olen natuke mõelnud, milliseid arutelusid me saame ehitada eri ilmajagude meie-nemad võrdluste juurde. Sest kui äme(r)iklased kirjutavad ilusa eduka saatuse soosingus oleva inimese väheintuitiivsetest harjumustest ja mõtlematutest veendumustest, siis nad võrdlevad teda teist rassi või teist laadi riigi kodanikuga. Mitte ainult esimese maailma mured, vaid valge mehe mured. Aga kui eestlased kukuvad rääkima moodsa hõlpelu veidrustest, võrreldakse seda argipäeva mingi kujuteldava vana eestlasega. Vanad eestlased teatavasti ei keelanud endale liha, kui liha ometi antasse ja noil pold miskeid masendusi või bikiinivormi olemaski. Et see on vist lihtsalt seesama 'mõnel inimesel on päris probleemid' tüüpi stamplohutus. Ühel puhul on need suuremate pakilistemate haaravamate probleemidega inimesed samal ajal su kõrval elavad päris inimesed. Ja teisel puhul on see võrdlusinimene põmst sa ise mingis varasemas iteratsioonis. See kõik kindlasti ütleb ja tähendab midagi kellegite kohta, ma kah ei tea.


P6170010
ega pärast seda, kui karikakrad tulid, ei läinudki siitkaudu keegi teine



Aga mulle meeldib, kuidas see 'mõtle, vanad eestlased' või 'mõnel on päris probleemid' distantseerumine on käepärane otsetee küünilisusesse. Võtad misiganes tõsiselt võetud asja, vaatad sellele teisest vaatepunktist hästi poolikult ja ühekülgselt ja siis irvitad selle (ja enese) üle.
Nagu näiteks et on olemas elukutsumus ja karjäär spetsialiseerumaks nendele kindlatele karvadele, mis kasvavad näopiirkonnas taolise ühe või kahe viiruna. Kusjuures tähelepanu ei vääri kõigi inimeste need karvad, eelkõige on olulised  need, mis on külge kasvanud umbes igal teisel inimesel. Ja mismoodi saab nende ligi sajakonna reastunud karvakese mitte täpselt ühel kindlal sel nädalal kombeks saanud moel olemise pärast rikkuda oma päeva, elu või kohtingu. Või näiteks oma jumala normaalse plaani astuda pärastlõunal mõnest salongist läbi ja proovida, kas üks kulmude hooldus teeks mu tuju heaks. No missuguse äraeksinud luulude all kannatava hullu tarvis on veits teisiti paistvad udemed, mida ise ei näegi, päeva paranduseks. 
Või see soojemapoolne vedelik, mille manustamise järel on teinekord veits kõrgem pulss ja mille tarvis on mu köögis terve sektsioon erilisi tööriistu ja vahendeid, rituaalidest rääkimata. Ja mille ülistuseks ma isegi üht pisikest puud oma kitsastes oludes elus püüan hoida.

O. Ma sulle näitan. Näet.


P6140003
lavastatud juunifoto kurbuse eest ostet veiniga


Tegelt eks vist peaks andestust ka paluma ja mingeid katteta lubadusi enda parandamiseks välja käima. Sest ikka maru haledaks läheb see kanal siin. 
See on samas maru habras tasakaal. Liiga haledaks ei tohi oma kirjutistega minna, sest ära ju tüütab. Kes viitsib kogu aeg vingu kuulata. Aga mina näiteks panen jumala tihti õõvjudinate saatel kinni blogisid, mis hommikust õhtuni jahuvad oma tänust ja rõõmust ja heameelest tühisuste pihta. Ja hoidku selle eest, kui nende heameel ja tänurõõm on hoopis tõeliselt heade suurte õnnistuste pihta. Seda vastikum. Mis kasu on mul su palgatõusust ja ammendamatutest armusuudlustest teada, kui mul läks just kohvikoor kokku ja kanna peal sääsehammustus sügeleb.
Et siis. Jah. Mis ma öelda tahtsingi. Tooni hoidmise raskused. Või see samunegi, täpne doseerimine. Kuidas ja mis moodi küll.

Mis ma veel mõtsin, oli too iseavaldamine. Teatavasti liigun ma mitmesuguses loomeringis ja olen kursis paljugi andekuse telgitagustega. Sesmõttes, et mingi kaks inimest juba mulle rääkisid, et nad ise avaldavad, trükis või plaadil, mis nad ise tahvad. Ja kuigi ma ikka taolisi inimesi kohates neid lõpmata küsitlen, ei ole ma lõpuni aru saanud.
Sest mina mõtlesin sellest nõndaviisi. Inimene kirjutab (või loob muul moel) mingi asja valmis. Siis ta pakub seda neile asutustele, kelle töö on taolisi asju rahvale levitada. Neis asutustes on palgal rohkelt eri pädevustega olendeid, kellest hulk oskab otsustada, kas üldse tasuks ära. Kogemuse ja lugemuse ja teadmiste ja igasuguse tööalase maagia põhjal, kuidas iganes see otsus sünnib. Pärast seda otsust lepitakse asjad kokku ja käsitöölised-meistrid asuvad tööle. Loodud asi toimetatakse, kujundatakse, küljendatakse. Sellega tehakse sada imet ja lipsud ka peale. Et saaks hea ja ilus ja meeldiks ja puha. Asutus võtab pealegi enda kanda riskid, sest lõpuni pole ju ette teada, et see sada imet ja vaev end ka ära tasub. Selle tarvis on neil ka arvatavasti terved müriaadid erioskustega olendeid, kes teavad teavitusest ja oskavad õigesti osutada loodule. Selleks me ühiskonnas elamegi, et igaüks treib oma tükikest üha paremini ja paremini ja tervikud tulevad seda täpsemad. Lisaks kvaliteedikontroll. Teatav tase, mis hoitakse. Arukus ja ametisse sobimine, mis läbi kumama saab.
Aga et ütleme, et sa pakud seda, mille sa valmis tegid, ühele ja teisele asutusele ja nemad ütlevad, et see ei tasu vaeva. Misiganes. Tegid sitaste või polevat paras aeg või saaks paremini. Ja seega siis sa avaldad ise. Sest sai ju tehtud ja sahtlisse kirjutavad ainult geeniused ja eneseusuta nõrgad. Mõlemad väljavaated kohutavad võrdselt. Niisiis palud sõbral toimetada ja tuttaval kujundada ja kraabid trükiks kuluva papi kokku ja teed ise teavitust ja turundust ja ärindust ja misiganes rabelemist selle ümber peab tegema... Millisel hetkel kogu selle protsessi juures tuleb sul maha matta eneses kahtlemine? Sest see vaev on vastu tuult ujumine. Pole mingi lust ja lillepidu, pead suruma ja lükkama ja tagant tõukama ja kaasa aitama. Ei juhtu ükski sellest ise. Ja seda kõike peaks tegema toetamaks oma loodut. Usust, et see on väärt kogu vaeva, kõiki tasumata teeneid ja rabedaid tõotusi. Kust võetakse see usk? Kuidas sa tead, et see, mille sa tegid, on hea? Heaküll, sõber luges läbi ja ütles, et on ok ja see tuttav, kes toimetas, ka väga ei karjunud. Aga kas sellest piisabki? Äkki sa oled hakkama saanud ilmatu keskpärasusega ja teed praegu selle ilmutamiseks ülekeskmise palju vaeva ja mõnevõrra kahju takkaotsa. Kuidas sa saad teada. 

P6100034
see on siis, kui su peiks eelistab siledat, aga abikaasale meeldib veidi küpset kohevust
ja sa ise oled hästi koostöövalmis kompromissivõimeline naisterahvas


Ma olen otsustanud, et see pööripäevane tuletraditsioon meil saab igaaastaselt vihmade poolt mitte rikutud vaid hoopis meie saame sel päeval ära päästetud. See on Taevase Isa eelhool ja karistus meie rumaluse eest. Tol suvel, kui jaanipäeval ei saja, oleme me küllalt targad olnud, et meid ei pea kaitsma kogu oma ilma kogemata mahapõletamise eest. Kuni sellisest tarkusest märke pole, on menüüs hästiajastatud sajud ja jahedus. Nii igaks juhuks. Mine sa ullikesi tea.
Kass magab ka vannitoa põrandakütte sellel soojal kohal nagu mingi talv oleks.

Ma kirjutan oma kikerherne salati ka siia üles, et pärast oleks hea võtta.
Porgandid üks kuni kaks võetakse laastudeks lahti, pannakse rohke küüslaugu ja oliiviõli seltsis poti põhja sooja. Sool ja garam masala ja kuidas iganes veel tuju on, lähevad tunde järgi maitseks. Avokaado tükeldatakse ja õuest tuuakse hulka pihuga rukolat. Kui porgand on mõnda aega soojenenud ja lõhnab juba magusalt, lisatakse loputatud purgi-kikerherned. Las need seal siis kaane all ühiselt segunevad. Kirsstomateid võetakse umbes pool karpi ja poolitatakse sinna, kus avokaado ja rukola juba ootavad. Mõtlikult võib veel kööki seirata, et äkki porru või, minesatea, õunake. Aga üldiselt siis ongi. Soe hernes-porgand kummutatakse tomatite, avokaado ja rukola otsa, valatakse magusa tšillikastmega üle, segatakse ja ohatakse. Kedagi pole ju kodus. Kahju küll. Ma pean kõik üksinda ära sööma. Peab hakkama saama. Pole parata.
Mõni kord on olnud head majoneesi, siis võib sellega ka lustida sealjuures.


Noh ja nii ongi. Kui sa mulle nüüd head raamatut ka soovitad, siis rohkem polegi vaja.

Comments

  1. Iseavaldamine ongi see (vähemalt minu jaoks), et kui ma ikka RÄMEDALT sügavalt usun, et hea asi on, teen ära.
    Noh, kahe-kolme-viie aasta pärast ikka. Et kui Nad aru ei saa, et oivalist asja pakun, ma teen siis ise.
    Aga ma pean ikka väga sügavalt uskuma, et hea asi on.

    "Lihtsad valikud" ma oleks ise ka ära avaldanud lõpuks ja ikka väga masendusin iga kord, kui neid keegi ei tahtnud.
    Phmt mul oli kaks kohta veel, kuhu oleks enne iseavaldamist pakkunud, aga romaanivõistluse teise kohaga tuli ootamatu populaarsus kirjastuste seas.

    Aga uus luulekogu on mul ikka "no ma vahel pakun kuskile, aga kui nad ei taha muidu, kui "maksa ise, taotle kulkalt, kui tahad, ka" ma ka ei viitsi tegeleda.

    Mida ma sulle soovitan, sa pole ju teismeline ka enam ... Noh, Jeanette Winterson "Kirg" vbla?
    See nagu natuke on sinu nägu raamat, aga peamiselt on see mind risti-põiki mõjutanud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hakkasin Wintersoni Kirge omale lugerisse panema ja sain veateate, et mul juba on see pandud. Niiet sellega on hästi. Saab võetud ette.

      Kas raamatu esitamiseks võistlusele või selle kirjastustele pakkumiseks ei pea RÄMEDALT selle headusse uskuma?

      Delete
    2. Kellelegi teisele otsustamiseks anda - ei, üldse ei pea seda ise oivaliseks pidama =) Kui keegi teine otsustab on " a mis ma kaotan, kui läheb halvasti? Tekst on mul ju ikka. Aga mis ma võidan, kui läheb hästi? Jee, muidugi! Vbla neile meeldib ja mina saan raha!"
      Aga ise avaldades ma pean uskuma, et maailm on parem sellest, et see raamat avaldatud saab. Mitte et vbla mõnele inimesele meeldib, vaid et maailm saab parem. Nii palju, et ma olen valmis sellele ise peale ka maksma vajadusel.
      Mis on tekstilt natuke rohkem nõudev =)

      Delete
  2. Höh. Iseavaldamine. Mul on isegi kommentaari avaldamisega raskusi. Aga raamat - Väikeste asjade jumal äkki? Hirmus hirmus aga hirmus ilus ka. Suvel on hea jälle Targa mehe hirmu ja neid teisi sealt seeriast. Ei saa nii ruttu otsa.

    ReplyDelete
  3. Iseavaldamine... ühest küljest jaa, et kusagil justkui oleks keegi, kes on pädev hindama, mis inimestele "peale läheb" ja mida ostetakse... ja samast küljest ka see, et päris palju inimesi kirjutab nii totaalset s*tta, et tõesti on piinlik...

    Teisest küljest on need erinevad "mis läheb peale" targad ja professionaalsed inimesed vahel nii kinni selles, mis on kombeks, kuidas on alati tehtud ning mis on lubatav või "viisakas". Selles kõige nõmedamas tähenduses viisakas.

    Sattusin hiljuti näiteks sellise kogemuse peale:
    https://www.youtube.com/watch?v=XD-1X6pf-34

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oo, see oli tõesti tore video. Aitäh. Ma alguses mõtsin, et see on lahkuvatest meestest, aga võta näpust (taskuräti pidin ka võtma pärast).

      Ma olen mõelnd, et osa sisult nõrkasid asju haibitakse osavasti tulutoovaks üles ja visatakse nõnda palju söödavaks tegevat ilu otsa mingitel salapärastel salateedel, millest ainult telkide tagused teavad. Sesmõttes, et ei pea ju toda kadunud isast rääkivat raamatut poelettidele panema. Turvakodud ja haiglad ja igasugused lastekeskused sihikule võtta ja hoopis teine ärimudel ja oleks lisa teeninud kordustrükist küll, kui oleks serveerida osatud.

      Delete
  4. "Nagu näiteks et on olemas elukutsumus ja karjäär spetsialiseerumaks nendele kindlatele karvadele, mis kasvavad näopiirkonnas taolise ühe või kahe viiruna."

    Jõudsin seda lõiku lugedes päris jupike aega mõelda, et tegelikult on habemeajajaid ju päris väheks jäänud - kuni jõudsin lauseni, kus oli hoopis "kulmud" sees.

    aga isegi kui habemeajajaid on praegu väheks jäänud, siis ajalugu on neil pikk, nii et maailma ajaloo peale on neid väga konkreetsele näopiirkonnale ning ainult umbes iga teist inimest teenindavaid tegelasi päris palju olnud.


    veganismiga tuli ootamatult meelde hoopis üks keskaja laul ühest pühakust, kes oli nii püha, et hakkas juba imikueas kolmapäeviti ja reedeti emapiimast paastuma:

    mammae cepit parcere
    quarta, sexta feria.


    veganism (või üleüldse söömispiirangud) kui vagaduse tunnus pole ju kaugeltki uus heaoluühiskonna leiutis. ainult põhjendused muutuvad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle tundub, et habemeajajad on tagasiteel. Kasvõi vaadates neid eriti uhkelt hooldatud vuntsimoode, mis mõnedel noortel viimasel ajal on.

      Delete
    2. tõsi. kosmeetikaosakonnas ongi juba omaette riiulid habeme- ja vuntsihoolduse tarbeks.

      Delete
  5. See künkapilt!!

    Kikerherne salati kõrvale soovitan: Margaret Visser, The Rituals of Dinner.
    https://openroadmedia.com/ebook/the-rituals-of-dinner/9781504011693

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh, see tundub nii äge. Selle võtaks hea meelega sõitude peale audioraamatuks, aga nad vist ei ole teinud.

      Delete
  6. "Nagu ka tegelikult tervisesport ja poosetav teadlik enesearendus." - Jajah. Trenditeadlik mees ei tassi ise oma kohvreid autost hotellituppa. Lihaste pingutamiseks on jõusaalid ju.

    Aga ise avaldamine on ikka parem kui sahtlisse kirjutamine. Sinu sahtlisse (arvutisse) ei tule keegi seda lugema ja pärast lendab see nagunii prügimäele. Ka internet on prügimägi. Kui ta aga on avaldunud raamatuna, siis jääb ta kauemaks ajaks kergemini leitavaks, kättesaadavaks ja loetavaks, muud midagi.

    ReplyDelete
  7. Oh, vau ... Ma lihtsalt ei loe enam blogisid - ei tule ette, ei mahu päeva, ei mõtlegi juba ammu enam selle peale -, aga täna sattusin siia ja --- no megailus postitus, mulle kohe nii väga meeldib, pole nii ilusat asja ammu lugenud!!!
    Aitäh, murcakesekene! <3

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi kui ilusti sina ütled. Aitäh. Mul on hea meel sulle head meelt teha.

      Delete
  8. Anonymous22:57

    Käisin mina küla peal. Otsustasin ennast harida ja kiigata ennast keskaja päevadele. Ikkagi hansaaja hõng. Vaja nuusutada. Nii kaua kuniks lõhnameeled veel töötavad. Jalad väsinud ja vihma sadas lagipähe. Mõtlesin siis et istun õige maha. Välikohvikusse. Maharaja või mis ta nimi oligi. Ei-ei, mitte see Mahajataha. No ikka sinna, kus väikesed mustad poisud siblivad ringi ja muudkui naeratavad. Istun siis. Vaatan ringi. Ei tule kedagi. Olen vist nähtamatu, mõtlesin. Lehvitasin. Lehvitasin veel kord. Siis ta tuli. Oma süsimustade silmadega. Näitasin näpuga menüüle, mis ma tahan. Teadsin mida tahan, mul ju rahakotis kaks kahekümnelist. Uhke tunne oli, et saan seda, mida tahan. Tegelikult ega ma midagi ei tahtnudki. Ainult kohvi ja küüslauguleibu. Läks siis süsimust silmapaar minema. Ei tulnudki tagasi. Ootasin veel. Lehvitasin. Ikka ei tulnud. Istusin siis sinna, kus rahvast rohkem. Süsimustad silmad, mitu paari, siblisid seal ringi, Naeratasid. Astusid juurde. Näitasin siis uuesti näpuga menüüle, mida tahan. Ma ju seda indupärast-ämeerika keelt ei mõista. Poisu naeratas ja koputas teisele poisule õlale. See tuli juurde ja küsis jälle mis ma tahan. Näitasin uuesti näpuga. Silmad jälle naeratavad ja suu noogutab. Läks minema. Mitte resturaani, vaid hoopis kontserti kaema. Tal aega küll. Siis jooksis kolmas paar süsimusti silmi mu juurde. Jälle pidin kõike kordama. Teenindajaid pidi palju olema ja kõik kliendi heaks.Muudkui naeratavad. Ootasin ja ootasin. Küsisin kuhu mu leivakesed jäid. Tulevad, ütles neljas paar süsimusti silmi. Kui ma tellitu kätte sain, tõi selle kohale hoopis kuues paar süsimusti silmi. Kae nalja, mõtlesin, no kuda ja kellele ma siis arve ära maksan. Äkki teeb seda seitsmes silmapaar. Tegigi. Tõi kaanega laekakese, kust võttis arve välja. Mina võtsin rahakotist kahekümnsese välja ja andsin ta kätte. Ta pani selle kahekümneka laekasse. Minu silme all. Kaanegi pani kinni. Siis aga, siis aga... toimus hookuspookus. Ta avas uuesti kaane ja võttis sealt välja...viieka. Näitas mulle. Et liiga vähe, arve ju 6,50. Vaja juurde maksta. Olin keeletu. Ja meeletu. Mu kahekümnekas haihtus ja asemele ilmus viiekas. Ei või olla. Kuid kõik võib olla. Egas midagi. Andsin teise kahekümneka talle. Ja lidusin kähku minema. Muidu võib veel juhtuda et Mahajaraha...

    ReplyDelete

Post a Comment