Sunday, August 26, 2018

õrn on ö

P8250024
musi-musi?


Preili teiste asjadesse ninatoppija ja võõraste vahtija raporteerib. Nahk. Seoses selle suve ja tolle soojusega on see küllaltki ilmsiks saanud. Paljastatud nahk ja mis sellega. 
Muuhulgas olen ma huviga vaadanud inimeste tätoveeringuid. Kuidas nende olemasolu ja rohkus mind hämmastavad, aga mitte nende täpsem ise- või muu loomus. See on üha üksluine ja korduv ja lame. Sama sama uuesti uuesti. Üldse ei üllata. Harvade nii harvade eranditega. Sest miks. Ma ei mõista. Näiteks istusin trammis ja vaatasin pikalt üht tätoveeritud meest, kelle säärel oli tiiger. Mitte terve tiiger. Tiigri pea ja tiigril oli keel suust väljas. Nii oligi. Rohkem midagi sel säärel polnudki. Kujutasin ette, kuidas ta ühel päeval läks salongi, kavand näpus või idee peas vasardamas ja nõudis: "minu säärele peab olema joonistatud keelt näitav tiiger, ma ei suuda enam taluda seda paljaste joonistamata säärtega elu, mind ei huvita, et see valus on, ma olen valmis teile maksma, ainult päästke mind ära neist igavaist tiigriteta säärtest, maivõi, aaaaah!!! AAaAh!" Ma olen suhteliselt kindel, et just niiimoodi see käis. 
Ja ma tean ma tean küll, selles on täpselt null originaalsust ja mitmeti ignorantset labasust, ilkuda nende inimeste naha kallal, kes ei ole mina. Samas jällegi on mu enda naha kallal vingumine mu argipäev, niiet vahel mõne sooja suve puhul teised vahtida ja endamisi silmad pööritada tundub juba otsapidi tervislik. 
Ja muidugi ma tunnen üleni ära, kuidas see on hästi suhteline. Mulle armsate inimeste tätoveeringuid ma armastan samasuguse üksikasjalikult sihitud soojusega nagu igat muud asja neis. Nagu elus ikka. Nagu ma hakkan ülenäitleva demonstratiivsusega läkastama, kui võõras süütab bussipeatuses sigareti, aga armsa inimesega ronin ööklubi suitsuruumi ka kaasa vahtima. 


P8190285
puuehe



Nahaga teine asi on armid. See on huvitav. Inimesel võib olla maailma ajalugu mitmemõõtmeliste värviliste nägudega ja keerukas mandalate süsteem suure raha eest peentehnika saatel ihule joonestatud ja ma olen nagu kogu küsimata meh misiganes. Aga kui tal on armid, tundub ta kohe lõpmata huvitav. Ma vaatasin rannas naist, kelle reit mööda jooksis pikk hiiglaslike metallklambrite jälg ja vaatasin promenaadil prouat, kelle alakõhul jooksis pihupikkune konks õmblusi ja tahtsin peaaegu näpuga katsuma minna noort, kelle kaelusel ja säärtel laiutasid heledad pigmenteerimatud laigud. Ma tahtsin neile juurde minna ja neilt nõuda: jutusta mulle, kuidas kuidas, Kuidas Ometi sa oled nii ilus. Ja samal ajal ma tean, et kui mingi võõras tuleks minu juba kaks aastakümmet pöördumatult aknearmistuvat kärssa liiga ligidalt vahtima ja nõudma midagi mu ilu pihta, saadaksin ta rahumeeli sinnakanti, kust tuleb sitta vastu.
(Tegelt mitte. Ma arvatavasti punastaksin kõrvatagusteni ja siis puhkeksin nutma ja siis nähvaksin kriiskaval häälel midagi ta arvatava väikese peenise kohta ja läheksin koju häbenema. Ma olen sesmõttes suht veetlev. Ja täpne.)

See teine (kolmas? mitmes?) asi seoses nahaga on mu rõõm näha, kui mitmeti tumedaks pruuniks me siinkandis läheme, kui meile vähegi selgemat suve pakkuda. Et kui muutlik kokkuleppeline asi on nahavärv.

P8140038
õllepurgist silmaga


Samal ajal olen ma märganud enese uut kehadesse puutuvat eelarvamust. Kui ma tutvun seltskonnas naisega, kelle jalad on karvased (mitte raseerimata või veidi tüükasse läinud, päriselt niimoodi karvased, nagu jalad käivad), olen ma kuidagi tema suhtes suuremas poolehoius. Arvatavasti on tegemist toreda inimesega. Meil võiks olla palju ühist ja mitmeist asjust rääkida. Ma olen ta seeläbi ära tundnud.
Mitte et karvad iseenesest midagi tähtsat oleks või et siledad sääred sõprusi välistaks. Aga just selline iseäralik eeshäälestus, arvestades kogu seda pilti laiemalt ja olemasolevaid norme-kombeid ja lähtudes kogemustest normeeiravate naistega ja kõik kõik.


See tegelt oli eelmisel suvel, aga see tuli mulle see suvi samas kohas meelde. Logelesin hommikupäikeses majutuskoha lagedaksniidetud õuel ja rüüpisin oma kohv. Kuuldekauguse piirides lustib kaks umbes 7-10 aastast poissi niisama juttu ajada ja põõsast leitud palli toksida. Mingi hetk jõuab minuni jutukatke.
See on naeris. - Ei, see ei ole naeris, see on üks teine asi. Ma tean seda. Siin on vesi sees. 
Mäletasin ise üsna kindla peale, et selles hoovis polnud peenramaad ega üldse midagi söödavat. Niiet mind väga huvitab, mida need lapsed seal naeriks peavad. Tõstan pilgu ja selgub, et tüübid on roninud umbes põlvekõrguse rakke puust kaanele ja siis tuleb ühele neist meelde, et jaa selle asja nimi on hoopis kaev, mitte naeris.
Arvestades mõlema mõiste küllalt võrreldavat abstraktsust väikesele linnalapsele, pole tegelt üldse ime, et need kogemata vahetusse läksid.


P8060107
habras



Tõstsin oma kaksjapoolt lusikat suhkrut hommikukohvisse ja hakkasin mõtlema. Nii läheb. 
Tead seda, kuidas väitest 'palju suhkrut igapäevases menüüs võib olla tervisele kahjulik' on saanud 'aga tegelikult on see suhkur ju täielik mürk!' Mis kaunis rabelevate hüpetega tormakas eskalatsioon. Annad talle õige natuke ja ta saab sellest hästi palju ja veits veel.
Või kuidas keegi mulle just rääkis, et ta ükskord hakkas kasutama kookosõli igal pool kõikides toitudes ja nahal ka, aga siis ta jällegi kuulis, et ega see tegelt nii kasulik ei olegi ja nüüd ta enam kookosõli eriti ei kasuta, ainult pannkooke vahel teeb.
Ma üritan jälile saada, miks need arutluskäigud mulle nii palju nalja teevad. Ei ole ju selles asi, et mind väga erutaksid inimeste isiklikud menüüd. Siin on mingi kombo loogika ja emotsioonide põimumisest, mis muarust nõnda lõbus on. Oota, ma kohe genereerin mõne näite, kus ma kõkutan arutluskäigu peale, mis ei ole söögiga seotud.
Ahjaa, osa inimesi ei kanna telefoni taskus ja lähevad endast välja, kui nad ei saa telefoni kusagile panna ja keegi soovitab, et pista lihtsalt taskusse. Sest oletatavasti teatavasti kiirgus ja mürgine ja hästi ohtlik. Aga nad ei tea, mis kiirgus ja millele ohtlik, neil ei ole sümptomeid, mida saaks telefoni taskus kandmisega seostada ega märgatavat paranemist, mis tulnuks taskukombest loobumisest.
Ja et kivi peal ei tohi istuda. Mõnes käsitluses mitte kunagi, mõnes käsitluses on oluline kivi temperatuur või pepu ja kivi vahele jäävate vahekihtide loetelu või äike. Pärast äikest võib. Kuigi tehniliselt, kuna äike on üks asi, mis on iial olnud, on kõik edasine igavesti pärast äikest. (seda ei tohi neile öelda) Mõnes käsitluses ei tohi ise kivi peale istuda, kui neid kividest ja istumistest asju usud, aga mõnes teises käsitluses ei tohi keegi kivi peale istuda ja kui keegi istub, siis peab teda manitsema ja võimalusel takistama.
Oeh. Nii katkendlikkus. Ma ei tea, kuhu ma jõuda tahtsin. Vist on nii, et söö ja katsu, mis su süda lustib, aga ole minu ümber pigem siiski enamvähem loogiliselt argumenteeritud. 


P7260067
rukki- ja saia-


Ma üritan praegu selgusele jõuda, kas oma toataimedest piltide näitamine on umbes nagu oma lastest ja koertest piltide näitamine. Et ainult näitajal endal on mõnus ja teised saavad vaikides vaid kannatada. Samas taimedega on natuke see, et ma saan sulle tüki murda, kui sulle meeldib ja siis on sinul ka samasugune. Pole eriti kuulnud, et keegi titade ja kutsikatega sama välja pakuks.
Kuigi. Kunagi Poolas üks rekkajuht näitas mulle oma tita pilti ja kui ma ütlesin, et ilus laps on, oli ta kohe: tahad ka?

Ükskord ma hakkasin igapäevaselt jooksmas käima ja avastasin rõõmuga, kuidas juba poole nädalaga tuli jaks nõndapalju üles, et muretult läbitav vahemaa ja joostes veedetav nauditav aeg ainult kasvas. Kuigi esimene päev oli juba mõne meetrijärel hing rabeda niidiga kaelas. Mõtsin, et proovin uuesti. Siis tuli meelde, et see oli täpselt 10 aastat tagasi. Nüüd on see eksperiment enam mitte sama asja uuesti katsetamine, vaid oma vanuse ja ühaiganeva ihu proovilepanek. Kui kaua saab inimene end tunda praktiliselt 22-aastasena.


Mida sa praegu loed ja mõtled muidu?
Ja kuidas sinusse teiste inimeste arutlusvõime, nahk ja toitumiseeskiri puutuvad?

20 comments:

  1. Loen "Düüni" üle.
    Alguses oli väga teistmoodi, kui varasemast meeles, aga nüüd on juba üsna samasugune. "Alguses teistmoodi" ei tähenda, et sündmused polnud meeles, aga kunagi ma palju kordi lugesin algust kui "ettemäääratus tuleb ettemääratult" võtmes, aga nüüd olin: "iga väike asi on eraldi pingutus ja ettemääratus on pärast külge mõeldud ning pandud".
    Aga raamatuga edasi jõudes tuli tagasi kunagine mulje ja see sulas ühte praegusega. Sest "Düün" ONGI sellest, et tulevikuteadmine saabki olla olemas ainult võtmes "me teame ette, kui rämedalt inimesed pingutavad selle ja tolle ja tolle pealtnäha väikese asja teemal". Ja takkajärgitarkus ja etteteadmine ei ole tegelikult erinevad, kui mõlemad põhinevad TARKUSEL ja TEADMISTEL, mitte nämmutamisel.
    Aga üldiselt ei puutu teiste toitumisteemad ega arutlusvõime, nahast rääkimata, minusse kuidagi, v.a. et kui mind tullakse õpetama. Seda ma ei salli.

    ReplyDelete
  2. Ma arvan, et 22 aastasena, vähemalt füüsiliselt, saab ennast tunda kaua. Julgen arvata, et ma olen praegu isegi paremas füüsilises vormis kui siis ja sellest ajast alles olev kleit läheb ka praegu selga. Seega, vanus ei ole vabandus,vähemalt veel mitte järgmised paarkümmend aastat

    ReplyDelete
  3. Pratchettit loen. Nahkasid vaatan ka. Mõned tätoveeringud näevad välja nagu oleks kandja need ise vildikatega ja pimedas toas teinud aga kui ta ise tahtis...
    Mis suhkrusse puutub siis mu ema armastab proovida igasugused "supertoite" ja otsib poodidest erinevaid väheste süsivesikutega variante kuna süsivesikud on ju saatanast... Ja igasse kohvitassi kühveldab 3 lusikatäit suhkrut kuna "mingi mõnu peab ju ka olema" :)

    ReplyDelete
  4. Mina loen Thomas Eriksoni “Idioodid minu ümber” - kuidagi palju on viimasel ajal idioote igal pool, tekib lausa kahtlus, et asi ei pruugi olla neis, vaid minus. Tekkis kohe huvi, et mida Thomas asjast arvab. Äkki on Thomasel mõni hea nipp pakkuda, kuidas vähem idikaid oleks. Äkki on Thomas hoopis ise ka idikad? Nii põnev!

    Meenus, mõtlemisviisidele hüpates, üks pajatus põliseestlastest, kes hingepõhjast siunasid neid hirmsaid pagulasi, kes ausat tööd teha ei oska ja tulevad meile siia toetuste peale elama. Ja järgmise koputäie õhuga arutasid siiralt plaani Inglismaale kolida ja seal toetuste peal elada nagu Kaval-Ants, aga konflikti nende kahe vahel ei näinud.

    Mul on karvased jalad. Tšau! Korra aastas lasen keemilise kreemiga siledaks, ülejäänud aasta on niisama. Ülemise otsaga käin ka korra aastas professionaali juures. Ma olen see keeruline klient, ma tean ise ka, kes läheb juuksurisse ja ütleb: “Ma ei tea, tee midagi.” Ta teab, et enne järgmist aastat mind nagunii ei näe, aga see mis ta teeb, püsib enam-vähem viisakas järgmise korrani. Ta on hea. Ma olen igasugu hullud tiinekaaja soenguideed tema peal välja elanud, meil on klapp. Mul pole oma mehega ka sellist klappi. Samas seda viimast olen ainult 6 aastat tundnud, juuksurit ligi 25. Muidugi on klapp. Good talk!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tšau! Püsisuhe juuksuriga on üleni kadestusväärne. Ma just paar aastat tagasi alustasin üht ja loodan, et sellest saab asja.

      Mhmh, ja siis on see arutelu, kuidas need pagulased tulevad siia, võtavad kõigi meie töökohad JA elavad toetustest ja laisklevad.

      Delete
  5. Loen? Mark Kurlansky: Salt, A World History. Sool tundub nii igapäevane asi, aga ta ajalugu, ja mismoodi see on seotud inimkonna ajalooga, on hämmastav.

    Mõtlen? Nii hea, et kuum suvi otsas on. Algas mu lemmik-aeg, varasügis.

    Teiste arutlusvõime? Puutub minusse juhul, kui nad mind oma aruteludesse kaasavad. Arutlusvõimekus vaimustab, arutlusvõimetus nörritab.

    Teiste nahk? Kui see minu naha vastu puutub, siis puutub musse küll =) Tätoveeringud, hmm. Tean paari väga uhke kaunistuse omanikku, nende nahka vaatan väga hea meelega. Soperdiste lähemat uurimist üritan vältida.

    Teiste toitumiseeskiri? No ütleme nii, et mul on egoistlik soov, et mulle kallid inimesed kaua ja tervena elaksid. Kui ma näeksin, et suhkrut lusikaga kühveldatakse, astuksin vahele (iseasi, kas mind kuulda võetaks). Õnneks ei kühveldata. Ja kui otseselt jälle puutumisest rääkida, siis mulle ei meeldi, kui näiteks lennukis satub kõrvalistmel olema inimene, kes, olles ilmselgelt suur suhkrusõber, kogu pika lennu vältel mu vastu puutub.

    ReplyDelete
  6. Loen yle kunagi lapsep6lves loetud Roger Zelasny "Amberi 9 printsi". Praegu neljas osa ja rohkem vist ei viitsi, kuna e-raamatuna pole ja aitab kah. Aga kirjanikust s6bra synnipaeval tuli seepeale m6te, et eri ulmekirjanikud v6iksid kirjutada kogumiku: "Printsi yheksa 2mbrit".

    ReplyDelete
  7. mina mõtlen teiste söömiseeskirjade kohta vahel metamõtteid, kuidas need täidavad tänapäeva Eestis suuresti seda rolli, mida muul ajal või kohas või ühiskonnas religioon. mis ei ole iseenesest üllatav, sest vana kooli religioonides ongi päris palju söömiseeskirju. nähtavasti on paljudel inimestel üks oluline religioosne vajadus oma söömist piirata.

    mul on enamasti karvased jalad! üldiselt tunnen ma end sellega seoses nagu Mayim Bialik (eriti see kõhelus, et "I'm doing this woman thing wrong") - https://groknation.com/style/mayim-bialik-never-shaved/ - v.a see, et mul ei olnud lapsena ettekujutust, et ilusad naised raseerivad, sest selles aegruumi piirkonnas, kus ma laps olin (NLiidus, seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendatel), ei olnud raseerimine minu teada üldse mingi naiste teema.

    kõhelus kaob miskipärast ära, kui ma korraks mingi esinemise pärast raseerin või kitkun - siis on mul tükk aega tunne, et noh, tegin ära, nüüd võite rahule jääda, olen oma panuse ühiskondlike ilunormide altarile andnud, oli väga raske, aga saite, mis tahtsite - ja välgutan oma tüükalisi jalgu täitsa muretult, kasvõi võõraste ees.

    Hakkasin just "Taevakivi" üle lugema, sest avastasin, et see on poola keelde tõlgitud (peaaegu kohe pärast ee. k ilmumist) ja murran, kuidas seda tõlkida sai - seal on ju nii palju toredaid eesti arhaisme ja üldse hirmus palju eesti keele vs saksa keele teemat.

    ReplyDelete
    Replies
    1. "murran" asemel pidi mõistagi "murran pead" olema.

      Delete
    2. Minu lapsepõlve pärisnaised ka ei raseerinud. Mäletan oma väga ilusat imeliselt rahulikku ja tarka matemaatikaõpetajat, kellel olid alati viigitud kontorikostüümid ja kõrged kontsad. Ja tema pikki tumedaid säärekarvu õhukeste sukkade all vastu nahka surutult.
      Aga telekas olevad naised raseerisid ja kui ma linna kolisin, olid juba kõik karvad peale juuste keelatud. Tol ajal läksid kulmud ka kitsaks ju.

      See religioosne vajadus on tore tähelepanek. Ma hakkan järgmise inimese dieedimonoloogi kuulates sellest mõtlema.
      Kas keegi on selle üle mingit tarka kirjutanud, miks need söömiseeskirjad religioonide juurde käima pidid? Ma saan aru, et pühakirjas on põllumajandus- ja karjakasvatuse häkid. Need on skillid ja rahvast peab harima. Aga miks dieedid? Kas sest inimene tunneb ihuliste kannatuste tagajärjel end rohkem pühana?

      Delete
    3. Sa oled minust vist üks põlvkond noorem ka. Minu elus algas see aeg, mil raseerimine naiste asjaks muutus, vanemalt - esimest korda jõudis see mu teadvusse, kui olin juba paar aastat ülikoolis käinud.

      Pühakirjades - mine võta kinni. On oletatud, et tegemist on algeliste hügieeninormidega (à la "keelame koorikloomade söömise, sest need lähevad meie kliimas nagunii ruttu pahaks"), aga eks need algelised hügieeninormid ongi sageli väheke huupi rapsimine - keegi jäi pärast selle söömist haigeks, ju siis on paha asi.

      Teine mehhanism on tõenäoliselt omade ja võõraste eristamine, sest praegused suured religioonid sündisid ju pisikeste hõimureligioonidena. Selle jaoks sobivad nii söögipiirangud kui ka keha disainimise võtted, olgi siis mingite detailide küljest lõikamine, keha peale mustrite tegemine, õiget sorti riiete kandmine, soengueeskirjad jne.

      hõimuedieedi väga hilise kohaliku näite võin tuua lausa oma lapsepõlve ajast, mil oli olemas hoiak, et poslamasla ja küüslauk on "venelaste toit".

      Delete
    4. tootemloomad on kah ilmselt toidueeskirjade kujunemisel oluline teema, kuigi nemad võivad söömisele mitut pidi mõjuda - sattuda kaitse alla või vastupidi, olla eriliselt püha söömaaeg.

      Delete
    5. Lugesin Britannicast selle kohta, kuidas juutide liha-eelistused võisid olla seotud nende karjakasvataja-eluviisiga - õige liha on selline liha, mis tuleb meie kariloomadelt - ja selle peale meenus Ungari rahvatraditsiooni karjusehierarhia. Nimelt olnud seal vanasti kõige kõrgemas staatuses hobusekarjus, järgmiseks tuli veisekarjus, seejärel lamba- ja kõige lõpuks seakarjus. Seegi tuleb vist nende kui kunagiste rändkarjakasvatajate pärandist - hobused ja veised olid nende kariloomad, siga on rohkem paiksete talumeeste loom. Seakarjus on selles mõttes üks järjekordne talumats (ja sealsed hobuse- ja veisekarjused pidanud end taluinimestest kõvasti paremaks). Tõsi, see hierarhia ei laienenud söömisele, seapekki kasutasid ka hobusekarjused.

      Delete
  8. Loen su blogi muidugi.

    Mõtlen, et peaks ikka matkakola lahti pakkima, ja et millal ta nüüd ometi helistab.

    ReplyDelete
  9. Blogisid loen, kui keegi kirjutab. Raamatute jaoks ei ole eriti aega. Mida mõtlen? Ma parem ei mõtle eriti midagi, katsun olemasoleva hetkega hakkama saada.

    Igaüks tehku oma nahaga, mida tahab. Eks ta ju imelik ole vaadata, kui keegi on omale mingi käki kuskil pimedas toas käsikaudu lasknud tätoveerida, aga mis see minu asi on, ega see minu nahk ole. Ja ma eeldan, et ka keegi ei tule minu säärte kohta ütlema, et need peaks karvavabad olema või kulmud kitkutud või küüned lakitud. Mul on vanakooli kallim, kes säärekarvade peale üldse ei reageeri, seega las karvad olla rahus.

    Toitumisega on nii, et igaüks söögu mida tahab, kui minu toitumisharjumused rahule jätab.

    Inimene on justnagu arvuti, mõttetöös on ikka need andmed, mida elu jooksul sisestatud on. Aga sealjuures küllaltki irratsionaalne arvuti. Kui andmed on olnud vastandlikud, siis ei teki sellest ilmtingimata konflikti, vaid vastandlikud uskumised leiavad endale sobiva väljundi - kooki ei söö, sest süsivesikud, aga kohv suhkruga pooleks on OK, sest mingi rõõm peab inimesel ju olema. Täiesti tasakaalus ja ratsionaalne inimarvuti oleks vist pisut kõhedusttekitav - see inimlik segadus ja vastuolulisus teeb inimesed omamoodi armsateks. Täiuslik inimene tundub minu jaoks pisut õõvastav. Õnneks ma ei tunne ühtki sellist.

    ReplyDelete
  10. Ja no päriselt loen ma "Pottide salaelu", Suzanne Palmer, <a href="http://clarkesworldmagazine.com/palmer_09_17/>http://clarkesworldmagazine.com/palmer_09_17/</a>. Võitis täna (või eile) värske Hugo auhinna. Ja on netist täies mahus tasuta loetav.

    ReplyDelete
  11. Loen seda "Kolme keha teooria" teist osa. Nimi pole meeleski.

    Öelda tahtsin seda, et külma kivi peal istuda on minu jaoks füüsiliselt vastik. Kusjuures see on mulle uus tunne, varasemast seda ei mäleta. Aga nüüd istusin eile ja tegin "iuuuu" ja tõusin püsti. Pirtsakaks läinud vanuigi.

    ReplyDelete
  12. Iseenesest mõista loen su blogi, muidu ju ei kommiks siin :P Laiemas plaanis olen viimasel ajal rohkem kuulanud CD raamatuid (Canadas saab raamatukogust) autosõidu ajal, ajuvaba põnevik ja majanduskriisde analüüs, kiirevõitu olnud lebolugemiseks.

    Mõtlemisega ei tegele momendil sest olen tööl :)

    Teiste nahk jääb silma vaid äärmuslikel juhtudel: näiteks noore neiu heledate udukarvakestega loomulikult päevitunud või hullult üle krohvitu, mille alt poleks ka parema tahtmise korral rassilist kuuluvust võimalik määrata.

    Tätokatesse suhtun ükskõikselt sõltumata kunstilisest tasemest. Miks peaks pilti naha peale tegema kui seda saab palju parema kvaliteediga paberil, kangal või isegi moblaekraanil imetleda.

    ReplyDelete
  13. Nii, et Murca vaatab meeste sääri, muidu jääks sulle meelde ainult karvakasv, nüüd äkki tiiger see ongi äkki selliste igavate nüride mõttetute pilkude püüdmiseks, et saaks kellegi fantaasiaga mängida.
    Tätoveerimine on inimese soov ennast veel erilisemana näidata kui ta muidu oleks ja annab sellise väljavalitu tunde selle kandjale. Osadest püüdlikult tehtud tätokatest võib välja lugeda et kandja arvates mõjub see teistele nagu ahvile banaan ja mingid teised on sellised vaenu õhutavad ja kolmandad on mingi kinnise grupi staatuse määramiseks. Moe pärast tehtud tätokad on kuidagi eriti õnnetud, sest nad pole erilised ja lähevad moest ära.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui sa nüüd eriti tähelepanelikult lugesid, siis tegelt vaatab Murca nii meeste sääri kui naiste sääri.

      Delete