vööta

P8250007
kastetud

Kalambuuridega on see häda, et nad ei ole naljakad. Võinoh, nad on naljakad, aga mingil veidral moel. Osa on hästi piiritletult naljakad - saab teha hõh! ja siis on juba aeg rõõmu keelama asuda. Rohkemat ei oleks mõtet. Väike nali. Ja osa on üldse mitte naljakad. Siis on naljakas ainult nende püüdlus olla midagi enesest enamat. Kuna nad on pisikesed ka, siis on ekstra lõbus. Pisikesed nähtused püüdlemas enesest enamaks on universaalselt meelelahutuslik nähtus. (Sarnasel moel on naljakad õpetajate ükskõik mis tüüpi naljad, naerad end kõveraks selle peale, et kas tõesti too seal üritas ju praegu omaarust nalja teha. Ma näiteks olen alati südamepõhjani tänulik, kui keegi klassis hakkab mu nalja peale naerma. Muarust nii kena neist tunnistada, et nad said aru, et ma just nagu üritasin või nii.) Lisaks on kalambuurid ettearvamatud. Nad võivad su peas kõlada poole naljakamad kui väljaöeldult. Ja siis on tarvis teha eraldi etteaste püüdluses seda kuulajatele selgitada. Kusjuures see eraldi etteaste tuleb teha hästi saamatult sahmides, et kuulajad ikka teaksid kasvõi selle peale naerma hakata.
Oh. Nii raske.
Rääkimata nendest puhkudest, kus mõnikord on inimesi, keda sõnad kõditavadki keskmisest enam. Ja kuidas need inimesed siis hädas on oma enda naljade peale liialt hõh!-ides ja teisi segadusse jättes.


Ah, Murca, sina sorava jutuga naine, kuidas sul ikka nende meestega üldse ei vea.
Võib-olla on asi selles ongi - ma räägin nad alati pehmeks.

P8020047
hoia nurkadest

Augustilõpu vältimatu lähenemise puhul olen võtnud ette oma traditsioonilise sügisspordi - meeleheide. Teiste suvepuhkusel olnud asjadega on ikka nii, et midagi on rooste läinud võib peab natukese kaupa uuesti meenutama. Aga meeleheide on nagu rattasõit. Ükskõik kui pika pausi pead, uuesti ette võtad, õnnestub kohe nigu ludinal.
Mu lemmik arutluskäik tol puhul on ikka see sama vana. Esiteks olen mina kõiges süüdi. Kõiges. Isegi selles, kuidas teised käituvad (sest mina oleks pidanud paremini suhtlema) ja et ilm (sest ma oleks pidanud arvestama) ja et asjaolud (oleksin pidanud teadma). Kõik minu süü. Tervenisti minu tegu ja minu vastutus ja ilmne tõend mu suutmatusest olla oma ülesannete kõrgusel. Ja teiseks ma ei saa midagi teha. Olen täiesti võimetu ja relvitu ja saamatu ja lõksus. End kinni mänginud. Pole ühtegi asja, millega ma saaksin asju parandada või leevendada. Kõik on minu süü ja mina ei saa midagi parata. Tõhus arutlusvõime, mu sõbrad, on meele ära heitmise juures tähtis tööriist. Meel, see heitub kohe märksa hõlpsamalt.



Meeleheite kõrvale on hea võtta kõrvalprojekte. Ma tõesti ei tea, miks see mind lohutab, aga nii on. Kui ma äpardun ühes suures hästi tähtsas kaalukas asjas, on see hästi õudne. Aga kui ma sinnajuurde saan äparduda teises, kolmandas, neljandas pisikeses asjas, aga ma vähemalt proovisin ja veits oli rõõmu ka, siis on poole kergem.
Niisiis on mu sõrmed valusad, sest ma õpin laenatud ukuleelel esimest paarikolme duuri mängima. Ja mulle üleni meeldib, kui tervitav ja armas on ukuleele kogukond. Vähemalt Interneti vahendusel. Kõik materjalid ja näited ja soovitused ja õpetused igal pool. Iga seletus ja nõuanne on nii kannatlikult antud, justkui oleks juba selle pilli kohmakalt käes hoidmine ammendav põhjus olla armastatud ja hoitud.

O. Seoses armastusega. Ma tundsin ükspäev äratundmist, kuidas ma Genklubi armastan. Ja seda just niisuguse turvalise usaldava jaatusega. Neid on mul harva, eksole. Aga Genklubi tõepoolest. Mis iial ette võtab ta, ma olen üleni pardal. Ma küll ei suitseta, aga neil oli hiiiiiiigelsuur kahetoaline suitsuruum ja mulle meeldis. Siis see läks väiksemaks ja mulle ikka meeldis. Möku tuli ja ma sain üleni aru. Tavaline köök muutus veganköögiks ja mina, kõigesööja, söön nüüd küllalt sageli lõunaks või ööseks külluslikku vegantoitu. Ja üldse kõik järjest. Mis õues tehakse ja mis ümber korraldatakse ja mis mööblit või lampe või inimesi sinna tuleb. Kõik hea. Vahel olen arengutest üllatunud ja vaatan huviga, et kuhukuhu. Aga ma usaldan teda. Ma tean, et ta soovib mulle head ja mina talle ja meil on veel palju ilusaid aegu ees.

P8140025
sosistab



Seoses niisama muusika harrastusega. Muarust peaks rohkem laulma. Eks ma ise laulan ka rohkem, kui taoline tunne jälle tuleb. Aga ma mõtlen, et teised inimesed ka võiks. Et see võiks rohkem norm olla. Võiks koos laulda ja ette laulda ja kaasa laulda ja üldse. 
Ma mõtlen, et äkki need inimesed, kes mõnitavad toda kaabu ja kitarrega peole saabuvat tüüpi, on lihtsalt segaduses. Sest neile ei mahu pähe, kuidas saab olla, et keegi, kes on kena ja osav ja seltskondlik, võiks saada rohkem tšikke, kui üks võõraid naeruvääristav kergestisolvuv pidur. Jumala ebaloogiline ju. 
(wonderwall on, muide, ukulele peal arutult keeruline)
Ma mõtlen, et meile kõigile ütlesid õpetajad koolis halvasti ja siis me võtsime õppust, et oleme saamatud andetud tolgused, kes ei hakka iialgi midagi ilusat looma. Mulle küll meenub kunstist ja muusikast ja kehalisest ja võõrkeeltest ja kirjandusest taolisi järeldusi. See pole midagi erilist. Aga ma mõtlen seda ka, et me ei pea elu aeg oma südamed otsapidi põhikoolis käima. Need õpetajad olid ületöötanud ja hõredakskulunud (või olematute) filtritega. Nad eksisid. Ja see oli ammu. Sa oled vähemalt kaks korda tollest ajast peale ümbervahetatud ja uueks saanud.
Ja ma ei mõtle, et see on nüüd mingi kohustus või et need, kes praegu ei saanud nõusse räägitud argiselt lõõritama, on kuidagi valesti. Muarust on küsimus normides. Ei kui ei ole ole tavaline ja kombeks seltskonnas laulda, siis on neil ka imelik, kes võib-olla teinekord tahaks. Ja ma arvan, et peaks hakkama tasakesi seda normi lammutama.



Ma mõtlen, et mu sõrmeotsad valutavad.
Ma mõtlen, et see on siiski suht tore, et see väikese järveringi jagu jaksu nädalaga kätte tuli. Kindlasti on selles loetelu praktilisi rakendusi, et ma suudan leebes tempos heade sussidega 20 minutit järjest sörkida.


P8060104
seeneke rabajärvest



Tänasega on veel vaja lahendada hulk küsimusi. Kas teha õunakooki. Kui teha õunakooki, millist raadiosaadet sinna kõrvale kuulata. Kas eestikeelset või ingliskeelset. Kas teha koogi tegemise kõrvale kohvi. Kui teha kohvi, mida rõõmustavat kasulikku veel täna öösel teha saaks. Kui mitte teha kooki, kuidas õigustada siiski kohvi tegemine. Kui mitte teha kooki, kuidas õigustada laua peale sooja asetatud või ja toorjuust. Hmm... Kui ma täna oma koogitegemise isule järele ei anna, kas ma siis homme pean isutult tegema. 


Kas sul on küllalt sõpruskondi, kes kokku saades laulusid laulavad?
Kuidas sa oma meeleheiteid viimasel ajal leevendad?
Lisaks. Mis su lemmik kalambuur on?


Temaatiline laul ka lõppu. Et ikka oleks.

Comments

  1. Ei, mul ei ole küllalt sõpruskondi, kes laulusid laulavad. Kui väike olin ja mu isa kursus kokku sai, umbes kahel-kolmel olid ikka kitarrid (ei, nad ei öelnud "kitarred") ja ma mõtsin, et nii käibki. Kord, kui ma suur olen, oskan ka kõiki laule ja ...
    Ja nüüd on sinu sünnipäev ainus koht, kus mul lauldakse. Ja folgil laulan vahel regilaule kaasa.
    Aga kuna ma PR (pealerongi) ei pea enam üldse viisi, ega ma väga peale ka ei käi.
    Meeleheitega on nii, et kui on halb, siis on halb. Aga teiste lohutamisest on meelde jäänud ja siis korrutan endale sedasama: "mõned ajad (sageli oluliselt pikemad kui päevad) on sitad. Tundub, et olen halvasti, ma ei ole piisavalt, ma ei tähenda midagi. Jah, mul ka siuksed ajad.
    Aga kuitahes usutavalt mu keha seda halbolemist mulle ka ei räägi, on teistsuguseid aegu. Aegu, kui meel ei ole morn ja mida teen, pole olemuslikult mittepiisav, vaid vastupidi. See on olemulikult piisav. Isegi kui see on väga väga vähe - isegi hingamisega ei pruugi enam valudeta hakkama saada.
    Aga kas maailm läheb hukka, kui ma ei teeni midagi, ei jookse ühtegi meetrit, ei kallista ainsatki elusolendit, ei krjuta ühtegi sõna? Ei? Siis on kõik, mida ma teen, ju boonus!!!!!!
    KÕIK!!!!"
    Lühemalt: "kõik saab korda. Ära põe!"
    Lemmik? Mul on lemmikutega igal alal kehvasti. Aga nt üks, mis meelde tuli ja tore on:
    Keelekümblus on see, kui kass ennast peseb.
    Aga see pehmeksrääkimine oli parem =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Keelekümblus, tõepoolest.
      On ka teistsuguseid aegu. See on hea. Seda ma jutustan omale ka. Või teen teistsuguste aegade kohta ääremärkusi, kui need on, et siis oleks sealt hea võtta, kui on vaja meelde tuletada, et nad on.

      Delete
  2. Laulame ikka. Vanaemal on traditsioonilised perepeo laulud. Tossu Ants ja Pumpsum Vidiridi ja Mu mütsil on kolm nurka. Mõtlen praegu, et peaks mõnel ta jõudsamal hetkel veel paluma tal mu lastega seda mütsilaulu laulda, kõige liigutustega, jääks neile ka mälestus. Teisel suguvõsa poolel olid omad laulud. Ema ja isa kohtusid regilaulu lauldes ja see on siiani minuga jäänud. Lastega laulame igal pool. Autos näiteks, pikalt on lemmikuks olnud Lotte muusikalide laulud. Kaheaastane ärkas hiljuti lõunaunest kõva häälega lauldes "Arendellis lund on üle pea", so Lumekuninganna filmist.
    Meeleheide käib mul vahel öösel külas. Siis mõtlen konstruktiivseid lahendusi, kuni maha rahunen ja magama jään. Hommikul on jälle ilus ja kohv.
    Keel ja sõnad kõnetavad mind väga. Olen valmis kohe naerma. Aga lemmikuid ei meenu.

    ReplyDelete
  3. Meil on parajasti teist korda käsil ukulelel ostmine, esimese satsime poodi tagasi kuna see ei häälestunud üldse. Kas Sul on äkki soovitusi, mina olen täpselt see, kellele esimeses klassis muusikatunnis öeldi et ole nüüd vait ja nii on jäänud, seega minu võimekus ukulele ostu üle otsustada on madal.

    Peale Kremli ööbikuid on jäänud kummitama "Unustuste jõel on kallad kahel pool".

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma õppisin lapsena 3 (peaaegu 4) aastat lastemuusikakoolis ja minu peale õpetajad kogu aeg karjusid, et kuidas ma ometi(!) ei kuuuuuule(!), et ma valesti mängin. Niiet seda laenatud ukuleelet häälestan mobiiliäpi abil. Kuigi ma arvan, et see nootide õigesti kuulmine on harjutamise asi. Peab ainult koos tagasisidega ja päriselt meelega harjutama. Ise ei tule. Ja läheb rooste, kui ei kasuta. Välja arvatud mõned üksikud erandid, aga need siin ei loe praegu.

      Minu käes oleva ukuleele sisse on kirjutatud Korala. Muarust püsib suht okeilt hääles.

      Delete
  4. Anonymous17:11

    Murca koob sulle sõnadest võrkkiige ja häilutab sind selle sees kui sa tahad

    ReplyDelete
  5. Ukulele!! Kujuta ette, ma just paar päeva tagasi blogisin ukulelest. Muuhulgas lisasin Amanda vaatenurga:
    “Quit the bitching on your blog
    And stop pretending art is hard.
    Just limit yourself to three chords
    And do not practice daily.
    You’ll minimize some stranger’s sadness
    With a piece of wood and plastic.
    Holy fuck it’s so fantastic,
    Playing ukulele.”
    ― Amanda Palmer

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma arvan, et Amanda ukuleele hümn oligi see, mis mind viimaks veenis, et see on ikka hea mõte küll.
      Mina mängin kohmakaid versioone vanadest Termika ballaadidest oma kassile. Kass vidutab silmad ja nurrub vastu.

      Delete
    2. Kusjuures mind kõnetas Amanda blogiteemaline rida kah väga =)

      Aga inglise keeles kõnelejad hääldavad ‘ukulele’ valesti. Viimase e asemel ütlevad i. Nii et kui ma neid Amanda laulusõnu _loen_, ei lähe riimi.

      Delete
  6. Meil isegi mõnes seltskonnas koos lauldakse, aga vahel on tunne, et kurat, äkki nüüd peetakse korporandiks, sest ainult korporandid laulavad väljas koos (no mitte päris, aga sihukesed tendentsid on). No ja kui juba korporant, siis juba IRL ja onupojapoliitika ja teame küll, mis tüüpi inimesed olete.

    Lemmikkalambuur on hetkel klassikaline "kel janu, seljanka"

    ReplyDelete
    Replies
    1. Et korporandid nii halva auraga on, pean ma eraldi endalt meelest pühkima, sest neil on tegelt ilusasti lahtikirjutatud akordidega laulikuid. Ja neid ju ikka läheb tarvis.
      Aga kas korporandi-ilme vastu ei aita need lihtsad nõksud nagu paar naist seltskonnas või näiteks selline rohkem inimlik mitte-korporandilik riietus?

      Delete
    2. kindlasti oleneb ka repertuaarist.

      ja ma tunnen tglt paari päris toredat nohik-korporanti ja isegi üht hipilaadset korporanti. korporatsioonid ise ei ole kah kõik ühesugused.

      Delete
    3. häšštääg notallfratboys

      Delete
  7. Jaa. Meil on nüüd klaver (miski digiplönn see tähendab). Ma toksin seda ühe sõrmega iseenda rõõmuks. Niiii tore on!!

    Kass ka käib hommikuti mängimas, ta oskab selle ise sisse lülitada ja siis kõnnib klahvidel, viisil "laisad ahvid, nüüd ärgake ja andke kassikesele süüa".

    ReplyDelete
  8. Ukulele on lahe jah: https://www.youtube.com/watch?v=9zT_i6LdX9w

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi. Need tüübid on ju üleni ägedad. Aitäh.

      Delete

Post a Comment