soft in the middle

PA130172
pitsiline


Meie peres juhtus üks imelik asi. Tegelikult juhtus see juba mõni aeg tagasi, aga siis ma ei olnud kindel, mida sellest mõeldagi. Kirjutamisest rääkimata, onju. Mõnes mõttes olin ma muidugi alati kahtlustanud, et nii võib viimaks minna. Aga ma ei tea. Et kuidas see täpselt juhtuda sai, miks see juhtus just siis ja mida ma tegin. Või kas sel üldse minuga mingit pistmist on. 
See algas siis, kui laps käis kuuendas klassis. Alguses üksikutel hommikutel, siis järsult üha sagedamini. Praeguseks on see juba päris pikalt igal koolipäeva hommikul juhtunud. Nimelt - laps läheb ise kooli. Ise paneb õhtul endale äratuse, ajab end hommikul ise üles, ise oma kooliasjad kotti ja lähebki. Mina, tema lapsevanem, ei pea selle tarvis ärkvel olema. Alguses ma olin natuke aega isegi veits eksinud. Kippusin ka üles ärkama ja üle tšekkima. Aga siis hakkas tunduma, et ma segan ta hommikusi sisseharjunud toimetusi oma pealetükkiva kanandamisega. Ja pealegi mulle meeldib tegelt magada. Niiet nii ongi. Sisuliselt ju rõõmus asi, aga minaeitea. Tahaks uhkegi olla, aga ma täpselt ei hooma, kuidas mina siin asjasse puutun.
Võibolla see lõik on peamiselt mingi küsimata targutus-imestus neile, kes hommikuti oma kooliealiste järeltulnute tõttu liiga rõvevara üleni ennekristust ärkama peavad ja tegelt salamisi haigutuste saatel juba ootavad seda teist aega. Et see vast tuleb. Võib juhtuda, et imelikult ruttugi.



Käisin ükspäev ühtesid keni inimesi vaatamas, kuidas neil on üleni edukat äri tähistav pidu ja pitsa. Muuhulgas sai seal vaadatud muudki ja üsna pea olin ümbritsetud mitmest silmapaistvast noorest, kelledest mõnd olin isegi kunagi õpetanud. Üks eriti. Asub väga elevil jutustama oma kaaslasele, missugune ma olin, kui ma teda õpetasin. Mäletas mind ja tundis ära ja rõõmustas mind nähes. Ja tead, mis oli teda minu juures kõige rohkem vaimustanud, mis tal üle kõigi nende aastate veel ikka meeles oli ja mille läbi ta tahtis mind, kui talle meelde jäänud akadeemilist personali, tutvustada? Et ma olin klassi ees sokkides. Sokid. Mitte mu meisterlik õpetamine või toetav hoiak või arendav tagasiside. Sokid. 


PA130167
tuul puhub (mõtted laiali)


Kunagi, kui ma alles noor ja veel ilusam olin, andis üks mulle igasugu veidraid nõusid andev inimene sellist nõu. Kui sa hängid leebe tutvumishuvi saatel tantsupeol ja tuleb mingi mees sind tantsima kutsuma. Või niisama juttu tegema. Või jooki pakkuma. Ja, ütleme, sa oledki seal, et leida tutvusi ja seksseltsi. Siis ole kena ka selle esimese mehe pihta, kes sind tantsima võtab. Proovi mitte liiga palju nägusid teha. Isegi, kui see ei ole just täpselt see mees, kellega sa tahaksid koju minna. Sest see mees, kellega sa tahaksid koju minna. See parem mees. Tema vaatab kaugelt. Näeb ära, misuke sa oled. Näeb ära, kas sind on üldse mõtet tantsima kutsuda, sulle jooki pakkuda, sinuga juttu teha. Või näeb, et sind siuke värk ei huvita. Et käitumine paistab välja. Ka neile, kellega sa parajasti ei käitu.
Niisiis. Jätame korraks kõrvale selle, kui raske on tutvusi mitteotsides tantsupeol tüütute inimestega ka väga mitte-kena olles neist rahu saada. Või üldse küsimuse sellest, kas (meeste) kenasti kohtlemine on vaikimisi või selle peab ka ära teenima.
Mis ma seejuurde nüüd mõtlesin, on tegelt juhtimine ja õpetamine. Selle neetud tantsupeoga natuke võrreldav. 
Uues klassis hakkab keegi sinuga 'hüppama' (aah nii oss sõna, mulle meeldib). Väljakutseid esitama või autoriteedi õõnsusi otsima. Omi (teemaväliseid) mõtteid lisama. Ja siis sa käitud kuidagi. Selle suhtes või selle pihta. Ja kõik need teised silmad seal klassis. Need samal ajal vaatavad. Õpivad. Saavad teada. Võtavad omaks. Tunnevad su ära. Ja pärast sa elad tagajärgedega. Heal juhul jõuludeni. Halvemal juhul pensionini.
Hakkad koosolekul mingit asja seletama ja keegi segab oma jutuga vahele. Või pakub hea(?) idee. Või aitab sul projektorit tööle peksta. Või, appikene, päriselt küsib teemakohase küsimuse. Ja sa teed selle suhtes midagi. Toimid kuidagi ja asetad end selle suhtes miskitpidi. Ja isegi, kui see ei olnud see inimene, kellele sa tahtsid muljet avaldada või see asjade käik, mis sa ootasid. Isegi, kui sa ootuspärases eelistatud olukorras oleksid käitunud hoo-oopis kaunimini. Kõik saavad teada, kuidas sa oled, kui olukorrad on. Ja edaspidi teavad. 
See on mingi asi, mida ma vahel ära unustan. Need pilgud, mis on ja vaatlejad. Olukorras, kus üks-ühele köidab nii, et ümbritsev hämardub. Aga see vist on harvem, et ma seda äragi saan tunda. Suurema osa ajast on kõik kohad küllaldaselt lava.

PA120161
sõida ära


Nägin ükspäev internetis üleskutset mitte kasutada automaatkassasid toidupoes. Sest nende kasutamine toob kaasa selle, et inimjuhitud kassasid jääb vähemaks ja seega kassiirid jäävad töötuteks. Tuleb võimaldada kassiiridele töö ja automaatkassasid boikoteerida. Ja keegi ei vaielnud ka, mis on, internetti teades, küllalt haruldane.
Niisiis ma olen hakanud muretsema. Äkki mina olen loll. Ma arutlen, et masinad peaksidki igasugust tööd ära tegema. Mida rohkem tööd nad ära teevad, seda parem. Sest niikuinii on see nõme töö ja ükski inimene päriselt ei tahagi teha masinale jõukohast tööd. Et kas ma siis olen niiviisi mõeldes seesama vatitupsu sees hoitud nups, kes arvab, et väike palk on tõend nõrgast iseloomust ja vaieldamatust viitsimatuse süüst. Kas arukad inimesed kõik kardavadki, et masinad võtavad meilt töö ja asemele pole midagi võtta ja siis osa inimesi peavad näljasse surema. Kas masinad ära tegemas inimestele tüütuid asju on libe otsetee maailmalõpusse sisse. 
Kas inimkonna säilimiseks on hädatarvilik, et osa inimesi teevad hästi nüri tööd?
Kas loota, et veidraid loomingulisi inimintellekti vajavaid uudis-töid tuleb ikka juurde ja keegi ei istu iial jõude, on naiivne?
Ja üldse. Inimesed ei vaja tööd. Inimesed vajavad süüa ja peavarju, rahuldust ja rõõmu. Võibolla raha ja otsustusvabadus(e illusiooni). Töö on ainult üks vahend. Vahendid ikka teisenevad ju.
Ei vä?

Kui ma tookord õpetama õppisin, räägiti mulle mitmest viisist, kuidas arvuti saab olla abiks ja toeks lapsukestele tarkuste pähevalamisel. Mitte ainult drillprogrammid (sest drillimine on see, kui masin programmeerib last, aga ägedad asjad juhtuvat, kui laps programmeerib masinat), mis on kõrvaline. Aga igasugused programmid ja viisid ja tööriistad on olemas, teevad õpetaja elu lihtsamaks ja õppimist tõhusamaks ja neid muudkui tekib üha. Aga mulle pole see kunagi muret teinud või karjääris kahtlema pand, sest keegi kunagi ütles ja ma kohe uskusin: kui sind õpetajana saaks asendada masin, siis see peakski.



PA120156
lõpu ilmeline allikas

Siis ma olen veel mitu korda mõelnud selle peale, kuidas vahel läheb elu paremaks, sest mingi asine asi läks lihtsamaks. Saab kool läbi või palk tõuseb või saavad õiged ravimid peale või kolib haige naaber minema. Mingi argipäevane tegelikult mitte eriti suur lihtsalt praktiline pisitorge kõrvaldub ära ja päriselt hakkabki pärast seda hea. 
Kuigi kogu aeg ümberringi räägitakse, kuidas õnn on oskus või meeleseisund. Ja asjad ega olukorrad iseenesest ei tee kedagi kunagi õnnelikuks ja eelsätestatud kalduvus vingule tasandub pärast igat elumuutust tagasi oma normnivoole. Ja muu taoline. Tead küll neid jutte. Vähemalt pooles ulatuses lollus ju. Sina ise ei pea parem olema, et sul parem oleks. Vabalt võib olla, et see seisab millegi sinuvälise taga. Nüüd. Eraldi küsimus on, kas sa peaksid püsti kargama ja selle paremuse poole ise asju lükkama asuma. Või harjutama selle vaeva hõlpsamaks talumiseks mediteerimist ja tänu. Ja kuidas neil vahet teha.


Millise osa sinu tööst võiks varsti arvuti ära teha ja kas sa siis nii tahadki?
Kui palju sa tajud igapäevaselt suheldes laval olemist?
Mitmendas klassis sina hakkasid üksinda kooli minema?


Ja igaks juhuks hõige - kui keegi tahab mulle mett, suletekke, tahvlivärvi või BodyShopi kinkekaarte anda, siis võib. Võin vastutasuks reklaampostituse kirjutada ja selle kinkija taevasteni kiita näiteks.


Lõppu paneme laul, mis ma kuulsin kogemata raadiost hoopis imekaunist Karoliinat kuulates. Vajutab siia.

Comments

  1. Selle "nad näevad ja panevad tähele" osas on mul täielik hämming.
    Nagu ... muidugi näevad, muidugi panevad, aga ... ma ju ei muuda seepärast oma käitumist kunagi millimeetrigi võrra. Sest ega ma ju ei tahagi olla kellegi poolt suhtutud millegi pärast, mida ma normaalselt ei teeks?!

    Ja see funktsioonide täitmise osa pärast hinnatud olemine ei ole mulle vastik ainult töö- vaid ka eraelus. Mingil ajal hullusin konkreetselt selle peale, et kui funktsioonid ära täidan, keegi isegi ei märka MIND neid tegemas. Funktsioon "keegi kuulab mind". Funktsioon "süstib vaktsiini lihasesse". Funktsioon "ta on alati õigel ajal hommikul kohal". Funktsioonid, funktsioonid, funktsioonid ... Öäk.

    Kooli? Üksinda? Hommikul? Ma täpselt ei mäleta, aga vist üheksasena.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minuarust selle nägijate ja tähele panijate teema juures ongi kõige traagilisem, et nad suhtuvad ju ka nende asjade põhjal, mis ei ole su normaalne viis olla. Selle kohta on psühholoogidel mingi termin-teooriagi. Et teiste inimeste käitumise tagamaad omistatakse nende isiksusele, aga ennast nähakse käitumas vastavalt olukorrale.

      Delete
    2. Noh, minu nägemine on teistes ju =) Näevad nagu nemad on, mitte nagu mina olen.
      Aga minu jaoks on ikka kõik lihtne: et nad näevad, milline ma olen, kui vihastan, esimesena? No ... siis nägid nii.

      Delete
  2. Ma vaatsin mitte midagi erilist otsides su blogis vanemaid postitusi ja kuram, KURAM. Need pildid!!! See ilmselt ei tule sulle üllatusena, et nad on head, aga nii paljukesi järjest võtsid mul ikkagi karbi lahti.)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks ma natuke ikka tean isegi, aga vahel peab keegi veel ütlema. Muidu läheb meelest. Aitäh aitäh.

      Delete
  3. Mõttetute tööde ja masinate arutleti pisut just Ritsiku juures ja ma jagan siin Notsu jagatud linki sellest, kuidas ühiskond kui masinavärk ei suuda taluda molutavaid või vähe töötavaid või masinatele töö ära andnud inimesi:
    (krt, ma ei saa siia millegipärast linki kopeerida, pean käsitsi ümber trükkima, ehk ei tee vigu sisse...):

    https://ekspress.delfi.ee/arvamus/david-graeber-mottetute-toode-musteerium?id=66711683

    Ehk läks õnneks selle lingiga. Kui ei, siis ehk Notsu ise saab uuesti jagada.
    Kooli hakkasin ise minema alates esimesest koolipäevast peale aktust. Oma lapsi saatsin umbes 1 kuu. Üles muidugi tulin, kodust saatsin välja, aga kooli läksid ise.

    Lava? No on, aga ma ei teadvusta seda endale enamasti.

    ReplyDelete
  4. Mina hakkasin samuti kooli minema kohe esimesest klassist peale. Esimesel koolipäeval oli keegi lapsevanem kaasas (kõigil olid), vanemad juhendasid koolitee pisiasjades (mis bussi peale minna, kus peatuses maha tulla, mis tunnelist läbi minna), edasi käisid kõik ise.

    Ühiskond kui masinavärk ei ole kusjuures kogu aeg selline olnud. Mulle on südamelähedane see keskaja tööinimese mõtteviis, et niipea, kui õnnestus oma vajadused vähema tööga kaetud saada, tehti vähem tööd ja peeti rohkem pidu. Nt katkujärgse rahvastikukollapsi ja tööjõukriisi aegsed käsitöölised, kes võisid oma töö eest peaaegu mida iganes küsida. Kui varakapitalistid hakkasid nina kirtsutama, toodi ettekäändeks mingi järjekordse pühaku päev.

    Sellega paralleelselt suhtuti vaestesse paremini kui hiljem - mingi asula vaestel oli tähtis ühiskondlik roll, neile sai head teha ja oma südametunnistust kergendada. Tallinna seegi sööginormid ajasid mul silmad punni, kui ma neid esimest korda nägin.

    Et siis protestantismi eetika ja kapitalismi vaim on need süüdlased. Ja kui rahvastiku uue kasvu ja ühiskonna muutumise tõttu tekkis äkitselt väga palju vaeseid, hakati viltu vaatama ka neile ja neid süüdistama. Kuigi just siis langes erakordselt palju inimesi vaesusse neist olenemata asjaoludel (nt nad aeti oma haritavalt maalt välja).

    Minu tööst osa teebki arvuti ära ja ma olen selle eest väga tänulik. Nt tõlkides otsib ise tõlkemäludest üles need laused, mis ma olen juba varem tõlkinud ja näitab mulle. No ja vastava tarkvaraga töötades jätab need laused ise ilusti tõlkemälusse meelde.

    Rääkimata sellest, kui palju aitab otsimootor lausete või väljendite kontekstinäiteid leida.

    Selles, kas ma tajun end laval ja vaadatav olevat, pole eriti adekvaatsust - mõnikord tuleb see taju paanikattekitavalt täiesti anonüümses olukorras, kus tõenäoliselt keegi ei vaata. Ja mõni teine kord, kus ma olen tähelepanu keskmes, ei taju seda ise üldse.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, tõlkimine. Selle pärast on inimesed veel iseäranis mures. Et mida targemaks masin saab, seda vähem on inimtõlkijaid vaja. Teadmata või arvestamata, et praegu juba kasutavad inimesed tõlkimistöö juures arvutit ja selle arukust.

      Oh jah, ma olin äragi unustanud selle õuduse, kuidas jumala lambist (hehe) läheb mõnikord rambivalgus põlema ja ärev enesejälgimine lakke. Ja siis tegelt olen ma ainus, kes mind tol hetkel vaatab.

      A see on hea põhimõte. Iga kord, kui pole otseselt vaja tööd teha, kasutada võimalust pidutsemaks.

      Delete
  5. Hmm, milline kokkusattumus. Sina kirjutad siin õpetamisest, ja ma just loen Aldous Huxley „Saart“. Kogu see raamat räägib õpetamisest. Mu meelest peaks pedagoogidele kohustuslik kirjandus olema. Oled sa seda lugenud?

    Üksinda kooli - esimeses klassis. Kool oli sobivalt kodu lähedal.

    Suheldes laval olemise tajumine, igapäevaselt? Tajun, igapäevaselt. Aga see olen mina ise, kes mind kõrvalt vaatab, teiste jälgimisest ma suurt ei hooli. Ei, küsimus ei ole pidevas enesekontrollis. Küsimus on kohal olekus, siin ja praegu. Ma millaski nuusutasin ühte... mmm... tehnikat, see hakkas külge. Teinekord on natuke häirivgi, aga peaasjalikult siiski elus abiks, iseäranis, kui juhtub raskemaid aegu olema. Hoiab enesehaletsuse eemal.

    Et arvuti minu eest asju teeks? Ma sel teemal just paar päeva tagasi vahutasin, kui uus gmail mulle smart replysid pakkus. SEE pole küll asi, mida arvuti minu eest teha võiks. Ja automaatkassasid ma kah ei salli, iga kord tekib mingi jama. Samas, vast ma ostan liiga imelikke asju? Suuremas plaanis pole mul progressi vastu midagi, kuniks inimene lõplikuks otsustajaks jääb, mitte masin.

    p.s. VVNiga väga nõus: jaa, need pildid su blogis. Koos allkirjadega muidugi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, pildid.

      Jaa, google smart sitt. Ma kirjutan vaheldumisi eesti ja inglise keelt gmaili. Google tegutseb nagu purjus töll, kes püüab noorele kirjakirjutajale kohmakalt külge lüüa.

      Delete
    2. ma pööritan silmi, kui brauser pakub mulle, et ega ma järjekordset iks keeles lehekülge tal tõlkida ei taha lasta. krt õppigu juba ära, mis keeltest ma aru saan. See suur vend ei saa jälgimisega üldse hästi toime.

      Delete
    3. Saart ei ole lugenud. Lisan plaanidesse.

      Aga millal sa ise üles ärkama hakkasid ja end õigel hetkel uksest välja saatma? Ka kohe esimeses?

      Need enesejälgimise tehnikad on jah, kõrvalmõjudega vahel. Et ei saa päris end ära unustada ja hetke sukelduda, kui tahakski.
      Mis sinu tehnika nimi on ja kas sa seda nuusutasid raamatust?

      Delete
    4. Ei, ei nuusutanud raamatust, mistap ei oska ka konkreetset nime anda. Hakkas külge, kuna mul oli õnn olla lähedal inimesele, kes oma viimasel eluaastal kasutas kõrvaltvaatamise tehnikat keha ja vaimu lahus hoidmiseks. Sest keha oli üles öelnud, aga vaim vanaviisi kõigeks valmis.
      Kindlapeale on sarnaseid tehnikaid ka raamatutest leida, vanad head idamaade praktikad näiteks.

      Delete
  6. Kõik vastavad teemal, et ei läinud saatjaga kooli, aga sa ei küsinud ju seda? Ma ka ei läinud, saatjaga vast paar nädalat, kuni tee kindlalt selge jne.
    Aga et kõik oma ärkamistoimingud iseseisvalt teha - see oli ju teema?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänapäeval on laste kooli saatmine (või pigem autoga viimine) võtnud lausa epideemilised mõõtmed. Väikses Elva linnas, kus peaaegu iga laps on võimeline turvaliselt ISE kooli kõndima, on enne kella 8-t kooli juures räige ummik. Nii et laste ISE kooli minek on teema küll.

      Aga hommikune sebimine? Ma läksin ööpäevaste vahetustega tööle, kui tütar oli kümnene (ja poeg 11), siis nad lihtsalt pidid ise hakkama saama. Ise kolilapsena hakkasin esimesest päevast ise üles tõusma, sest ema läks ülepeva tööle kella 7-ks, laual oli valmis viljakohv termoses ja võileivamaterjal. Ärkama pidin ise ja riidesse panema, sööma, õigeks ajaks kooli jõudma. Kõik sai tehtud. Kusjuures magasin vanematega ühes toas, isa oli jällegi öiselt töölt tulnud ja teda ei tohtinud üles ajada. Ma hankisin endale hiljem (mingis kolmandas klassis?) lausa eriti vaikse häälega äratuskella :)

      Delete
    2. Mhmh, ma öösel just mõtsin, kas ma seletasin kuidagi valesti, mis mu küsimus oli. Aga see laste koolini ära viimine on ka mingi teema. Ja Elva ummikud, appikene. Ma iga kord vaatan ja ei jõua ikka ära imestada.

      Ma saatsin oma last tema koolini ja või mugava tänavarungani kooli lähistel esimesed paar korda kuni nädalat igas uues kohas, kus me elasime. Mitte niipalju selleks, et teda linna ohtude eest kaitsta. Vaid seltsi mõttes. Sest muarust võõrad olukorrad üksi on kurb. Aga jaa. See on teine teema ju.

      Mulle kingiti millalgi algklassides tohutu pidulikkuse saatel minu isiklik üleskeeratav äratuskell, millega ma siis asusin harjutama seda iseärkamise asja. Siukest nalja, et täiskasvanu minuga koos koolini läheb, ei mäletagi. Ju nad ikka mõne korra käisid.

      Delete
    3. Ma olin algklassides üldse õhtuses vahetuses. Ei mäleta, kas keegi tegeles mu õigel ajal uksest väljasaamisega. Ema oli aeg-ajalt kodune, aga mitte kogu aeg.

      Hommikuse vahetuse peale üle minnes (3. või 4. klassis) hakkasin kindlasti ise ärkama, sest vanematel endal ei olnud vaja kaugeltki nii vara ärgata - nemad läksid 9ks tööle, minu kool algas 7.45. Nemad hakkasid ehk vaikselt ärkama siis, kui mina juba uksest välja läksin (kl 7).

      Ausalt öeldes see mulle ka sobis, ma olen niigi aeglane ärkaja ja sellisel ajal tõustes loomulikult ka alamaganud. Suhtlemine oleks olnud viimane asi, mida ma oleks tahtnud teha.

      Delete
    4. Pagan, jah. Vastasin küsimusest mööda. Et siis millal ise enne kooli ärkama ja vajalikke toimetusi tegema? Pakun, et kolmandas klassis, kuna mäletan selgesti, et 10-aastasena olin tihtipeale esimesena üleval ja keetsin kõigile putru. Kusjuures mul on täpselt meeles, mismoodi mu vastik äratuskell välja nägi ja kui õudset häält tegi =)

      Delete
    5. Mul oli õudselt armas maheda häälega äratuskell, mehaaniline, pisike Raketa. See oli ka erakordselt vastupidav, sest ma äigasin ta alatasa unise käega laua pealt maha. Tagapaneel kukkus lahti, panin tagasi, kell töötamast ei lakanud. Lõpuks kadus tagapaneel üldse ära, kell töötas ikka edasi. Päris lõpmatuseni mitte, aga väga tubli ja pikaealine kell oli ikka.

      Delete
  7. mhmh, ma ei ole muidu eriline visuaali tähelepanija, aga Murca pildid jäävad silma küll.

    ReplyDelete
  8. minul oli ka nagu Notsul - esimesed neli klassi õhtune vahetus ja selleks ajaks, kui ma ärkasin, oli ema ammu kodust läinud ja tuli ise hakkama saada. ikka esimese klassi esimesest nädalast alates. ja alates viiendast klassist 7.45 tundide algus ehk siis ärkasin ammu enne ema ja vihkasin kogu maailma. (kusjuures ma ei pidanud kohe kindlasti ärkama enne kl 7. tõenäoliselt pigem 7.15. praegu ärkan 7 ja ei vihka midagi, täitsa ok on!)

    millalgi sel õhtuse vahetuse perioodil käisin hommikuti enne kooli trennis ka. trenni ja kooli vahel linnasööklas söömas. see vist oli alates teisest klassist.

    ja juba lasteaiaeas juhtus seda, et ärkasime vennaga kodus üles ja ema oli jätnud pudru tekkidest tehtud soojenduspessa ja meile kirja, et puder on pudrupesas, olge head lapsed. ja et kas õue võib minna. üldiselt ikka võis, kui haiged ei oldud. samas pole ma kindel, miks me siis lasteaias polnud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ha! Tekkidest tehtud pudrusoojenduspesa! Mina kasutan seda siiamaani.

      Delete
    2. Ma ärkasin 5.45, sest ma olen pärast ärkamist pikaldane ja muidu poleks kuidagi kell 7 uksest välja saanud. Elasin kroonilisest unevõlas. See oli ju veel Moskva aja järgi ka, mitte kohaliku päikeseaja.

      Delete
  9. Enda kooliajal tulime õdedega alati ise koolimineku ja hommikutega toime. Emale meeldis õhtuti poole ööni köögis istuda, suitsetada ja krimkasid lugeda, ja hommikuti kauem magada. Minu meeles oli see tore. Nelja lapsega on oma aega vaja, ja seda ei olnud neil päevil kerge leida. Mõnikord tegi ta uniselt meile voodis patse. Meie kasvasime aga iseseisvateks ja hakkamasaajateks.
    Ise kompenseerin oma lastele (vanim kuuendas klassis, keskmine teises) muidugi üle. Teen söögi valmis, panen reipa hommikumuusika mängima, äratan suudlustega, aitan riideid otsida, uurin koolikoti sisusid ja et kas on õpitud. Ja kordan veel tee pealgi kontrolltööde küsimusi. Ja saadan kooli ära ka, peamiselt küll sellepärast, et neljane lasteaialaps on nagunii vaja samasse kohta viia. Tagasi koju tulevad ise.
    Ilmselgelt ma ei oska seda iseseisvuse kasvatamist.
    Teadlase töö on õnneks vist üks viimaseid, mille robotid üle võtavad. Aga ma arvan ka, et inimestele pole vaja üksluiseid masinatöid. Kunagi pidid pea kõik hommikust õhtuni rabama, et lihtsalt leiva lauale saada. Elu on läinud jõukamaks, lihtsamaks ja mugavamaks, miks peaks see areng nüüd peatuma? Varsti äkki on ühiskond nii heal järjel, et kõigil on kodanikupalk ja ei pea nüri tööd tegema.
    Seda lava asja pole mõelnud, aga just hiljuti oli olukord, kus minu veidi ebaviisakas käitumine tuli ringiga sabast hammustama. Üks professor, kellest ma midagi kuulnud pole siiamaani, kutsus mind oma kursusele loengut lugema ja ma ütlesin ära, ja kui ta uuesti kutsus ja selgitas, siis ma ei vastanud, sest kiire aeg ja grandiprojekti tähtaeg jne. Ma muidu alati vastan ja ei salli neid, kes ei vasta. Ja siis ma korraldan ise ühte seminari ja kutsun esinejaid, ja siis järsku mitu inimest soovitab mul kutsuda sedasama professorit, kes tõepoolest teemalt imeliselt sobib. Ja minul on kehv tunne ja kirjutan ja vabandan ja professor on lahke ja mõistev ("Grandiprojekt on palju tööd!") ja lubab muidugi tulla mu põnevale seminarile rääkima. Ma siis lubasin vastu tulla ikkagi tema tudengitega rääkima ka.
    Pildid on pool selle blogi rõõmu!

    ReplyDelete
  10. Kõik siin räägivad, kuidas nad algklassidest peale ise tõusid, putru keetsid ja kooli läksid. Püüdsin ka meenutada. Kooli ajal tegi vanaema mulle kindlasti hommikul toidu valmis ja vist ülikooli ajal ka. Aga äratuskella ma vist ostsin ülikooli ajal, aga enamasti vist äratas vanaema. Oma laste suhtes ei ole ma suutnud nii hoolitsev olla.

    ReplyDelete

Post a Comment