Wednesday, October 03, 2018

unspeakable lady problems

P9290069
pintsli puhastamise sein


Mitte niisama postitus. Vaid seisundpostitus asjust, mis on. Sest miks mitte. Pärast on hea lugeda.

Lisaks kõhutantsu trennile olen end ajanud ühte teise täiskasvanute tantsutundi, mis on taoline väänlemine, mida moodsais muusikavideotes tehakse. Kõik pöörded ja poosid ja sirutused olemas ikka teise löögi peale sassy vürtsikas. Mu peamine eesmärk on oma vaba impro-tantsu-vihtumine natukenegi painutada normaalsete inimeste normide sisse. Sest ma tunnen end ise ka juba imelikult, iga leebe tantsurütmi peale kohe värinatesse laskudes. Muidu nagu tore peotrikk, aga peaks piiri pidama siiski. Ma ei tea, kas sa tead, aga üldiselt ei peeta seletamatut enesevõdistamist enamikes seltskondades sobivaks tooniks.
Vastav täiskasvanute tantsutrenn on õnneks natuke klassikalise tantsu elementidega ja ma olen juba otsast hakkamas koostama oma TED talki 'ballett on tantsule nagu matemaatika on teadusele' või midagi sellist. Kuiginoh, see on nii haigelt ilmne, et see on arvatavasti juba tehtud.

Tellisin endale väljamaalt uued tantsukingad ka. Need on tagasihoidlikumat värvi ja natuke teise kontsaga. Aga siis hakkasid mõned trennikaaslased käima megahullude sädelevate salsakingadega, millel on röögatud tikkkontsad ja need. on. nii. ägedad. ja nüüd ma tahaks vist selliseid ka. Ma ei tea, kuhu see kõik viib. Vanasti sain ikka uhkeldada, kuidas mul on täpselt kolm paari jalatseid üldse, sest kellele on iial vaja rohkemat (ja, sry, ma pole nagu teised tüdrukud). Praegu läheb see sujuvalt sinnakanti, et peaks kõigile oma kingadele ja tennistele ja saapakestele eraldi toakese ehitama.


P9290067
tegelikust kaunim

Inimesed olemas täiesti juhe, kui neilt küsida, kui kaua neil mingi tööülesande täitmiseks aega läheb, on mind küllalt tüdimusse ajand. No kuidas sa siis ei tea. Täiskasvanud inimene. Elus ikka asju teinud (täht)aja peale. Võiks ju mingi enesereflektsiooni suutlikkus olla tekkinud. Peaksid teadma. Ega sa esimest korda ei mängi.
Ja nagu siinkandis juba klassikaks on saanud, on see mu enese pihta eelkõige. Seega olen tublisti Togglit rakendanud ja käivitanud ja peatanud seda, et hoomata natuke rohkemat isegi. Peamiselt teisendab see mu enesehala õigustet etteheideteks. Tahaks hakata reedel ahastama, et ma pole terve töönädala jooksul mingi tähtsa kuid mittepakilise asjaga sammugi edasi liikunud, oh vaene vaene mina. Miks halvad asjad juhtuvad headele inimestele. Ja siis ma vaatan, kuhu ma oma aja panin ja kui palju ma seda panin ja näen, et oma viga ju. Võinuks ju panna oma aega asjadele, mis tähtsad. Ei saa oodata märgatavat edasiminekut asjus, millesse on terve nädala jooksul panustatud jupikaupa kokku vaevu 20 minutit, eksole.

Näiteks eile logisin üle nelja tunni sellel vabal kursusel, kuhu ma pidin panema terves septembris iga nädal mitu tundi. Ja otsapidi sain rõõmustada, et kunagi matemaatika õppimine ei ole päris tervenisti otsast otsani mööda mu üleni kauneid võdisevaid külgi maha jooksnud. Midagi on ikka kuhugi kinni haakind ja osa asju kõlavad tuttavalt. Kuulan seda veetlevat väljamaa lektorit mingit triviaalsust üle seletamas ja pööritan tüdinult silmi, sest ammugi teada ju. 
Muidugi sõnaraamat peab ikka kõrval olema ja asju peab üle guugeldama, sest terminoloogia on vales keeles. Ja see on siiski mõnes mõttes veider. Et emakeelse  kõrghariduse võimalikkkus tundub nagu fantastiline privileeg ainult teatud piirini.


P9290044
need vanad asjad

Toataimi on mul nii palju, et ma isegi ei tea enam. Pottide arv on vist natuke väiksem kui liikide arv. Mõnda liiki on eri pottides ja seda esineb rohkem kui eri liike samas potis. Tervenisti ignodes asjaolu, et ma päriselt ei tea liikidest või nendevahelistest piiridest palju. Peamiselt ma sordin neid asju selle järgi, kas need on sellised rohkem rippuvad väätidega taimed või rohkem oma varrele toetuvad püstised taimed. Ja rippuvaid on kõvasti rohkem. Alguses oli see ainult esteetiline küsimus. Et rippuv taim kataks rohkem seina või kaunistaks oma väätidega suuremat ruumala. Palju lehti ja kaunis. Aga nüüd on sellest saanud mingi loodusvaatlusvau. Sest need elajad on võimsad. Nad kasvavad kiiresti ja on raevukalt invasiivsed. Keegi just võrdles mu potitaimede aeda lihasööjate taimedega.

Toataimede ja inimestega on mingis mõttes sama lugu. Mulle meeldivad need taimed, mis on interaktiivsed. Et kui mina teen midagi, siis taim teeb midagi vaadeldavat vastu ja kui ma teen midagi teist, siis taim ka vastavalt. Selle pärast mulle meeldivad ka need rohkem niiskust eelistavad kiirekasvulised taimed. Ja selle pärast mulle eriti ei meeldi kaktused. Sest ma tahan teada, mis ta arvab kogu sellest asjast. Selles kogu tema pidamise point ongi - suhtlus. Et kui tal hea ei ole, ta end longu laseb või kollaseks tõmbab. Ja kui tal hea on, et ta kasvab hoogsalt ja ajab võsusid või hakkab õitsema. Et meil oleks dialoog. Ta tunnustaks minu kohalolu ja ma ei peaks mõistatama, kuidas tal ometi on. Mitte nagu kaktused, kes võivad mitu kuud teeselda, et neil on kõik fain ja siis selgub, et ma olen koos elanud laibaga. Võeh. Selline häbetamus. Vaikides mulle siia nurka ära surra. Miks ta ei öelnud midagi. 
Ma ei vaja sellist passiivagressiivsust oma ellu.



Meediatarbimisest. Vaatan Westworldi teist hooaega ja alustasin just BoJack Horsemani. Orange'i uusim hooaeg jäi pooleli, sest ei köitnud. Tuulte tahutud maa on selgelt plaani võetud. Maial pilgul vahin Lõikuspeo kava ja sama rahutul pilgul oma finantse selleks. Värskemalt vaadatud filmidest vaatasin üle viie aasta uuesti Taani filmi Aplaus.
Leidsin mingi väikelinna raamatukapist Intervjuu vampiiriga (jah, eesti keeles) ja loen seda endale õhtuti ette. Neid asju peab saama vaheldada. Vahepeal peab lugema rasket kirjandusklassikat või viimaste aastate tipp-hitte, olemaks kursis ja informeeritud neil maastikel. Ja vahel on hea lugeda meelega mingit sellist asja, millest kuhugi ei jõua ja midagi ei saa peale selle, et kohe mõnus hakkab. Ja loengi. Ja hakkabki.

Lisaks lähen ma täna raamatukokku ja räägin neile, kuidas ma kaotasin ära ühe nende raamatu ja vaatan, mis see kohtuotsus on. 



P9260036
ribake sinist udu


Mu ainusündinud poeg on minust pikem ja teeb mehe häält. Mis on kõik väga vaimustavalt rõõmustav ja natukene veider. Eks ma olen juba mitu aastat aeg-ajalt mõelnud sellest, kuidas lastega seotud asjad lõplikult mööda ära lähevad. Et ma jätsin täitmata mitu mänguväljakule minemise lubadust ja nüüd ma ei saagi neid lubadusi kunagi enam täita, sest ta ei taha enam kunagi, et ma teda mänguväljakule viin. 
Või näiteks ma käisin ükspäev laadal ja nägin seal ponisid ja sain järsku aru, et ma ei saa kunagi poniga sõita. Eks kui keegi oleks küsinud, ma oleksin seda vastust teadnud. Aga seda päriselt endale ära sõnastada, on hoopis teise tooniga. See aeg, kui ma oleksin saanud poniga sõita, on möödas. Ma kasvasin suureks ja see võimalus on ära olnud ja ükskõik kui ilusaks või armsaks mind keegi peab või kui palju mõttetuid tobedusi kesiganes iialgi oma õrnuse märgiks mulle võimaldama saab, ei saa ma kunagi poniga sõita.


Rõõmude kategooriatest olen ka mõelnud. Sest kirjutatakse ju, et on vaja osata rõõmu tunda väikestest asjadest. Vihmasabinast ja sahmivatest kutsikasabadest. Ja eks ta ole. Ja ongi õigesti öeldud ka - osata rõõmu tunda. Sest see on oskus ja seda saab arendada. Nagu tähelepanu on juhitav-treenitav ja harjumused, ka kõige pisemad, saavad sisse jääda.
Aga sellel ühel väga sügaval süngel hetkel teatasin ma endale, et erilist vahet ei ole. Ma saan küll rõõmustada lompidest peegelduvate vahtrate pihta või olla hommikul naeratanud kärus vehkivale võõrale titele. Aga see ei tee heaks ja õigeks ikkagi seda kurbust suurt, kui see tulla tahab. Või üldpilti kaunimaks keerukamaks. Teeb isegi veel kurvemaks. Kas hukutav org on sellest vähem hukutav, et sa sealt abitult alla sadades üht tillukest lille taipad märgata.
Niisiis on argised väikesed pisi-pisi tillukesed miniatuursed rõõmud ja on rutiinne kõikehõlmav jalustrabav äng. Veits nõrk. Midagi peab veel olema. Mingi vahepealne. Ja ma mõtlen, et see on saapad. Rõõm saabastest on suurem ja teist kategooriat kui pisike tühine rõõmuke mööduva hetke ilust. Arvatavasti selle pärast, et saapad ronivad seal vajaduste püramiidis ja isikliku aja loos ja identiteedis ja veel mitmes konstruis paar astet kõrgemale. Saapad on mõnusad mugavad ja ilusad küll, aga nad on ka kallid ja ma olen nad saanud ise endale osta ja need on spetsiaalselt minu tarvis õmmeldud ja ma tean, et vähemalt jalanõude osas ei pea ma talve kartma, sest talvesid kardetakse ja on kardetud. Kusjuures sinna vist lisandub veidral kombel see poiss, kes käis mult mõõtusid võtmas, kui ma saapad tellisin. Mitte et mul haruldaselt keerukad jalad oleksid, aga ta sattus siiakanti ja see on ta töö nigunii ja midagi selles olnud kohalolus põimub siia. Teeb saaparõõmu suuremaks. 
Et onju. Pisitühi rõõmud ja õigepisut keerukamad rõõmud ka. Ma ei tea, kas see meigib senssi.

P9240012
asfalt on taeva karva



Praktilist laadi küsimused.
Millega põrandapragusid täita? Ma praegu täidan puudekorvist pudeneva puru ja lillemulla ja kassikrõbinatega. Ja siis jälle võtan tolmuimejaga välja. Aga ideeliselt peaks ju olema mingi siseviimistluse tehnika, millega põrandalaudade vahelisi vahesid kinni panna?
Kuidas teha nii, et androidi klaviatuuril oleksid täpitähed peidumenüüs minu soovitud järjekorras? Või kuidas teda veenda valima minu lemmik täpitähti eelisjärjekorras. Näiteks: hoiad u klahvi pikemalt all ja vabastad, valib ta esimese u-alternatiivi sealt avanevast reast. Aga see on tal ù, mis ei ole päris mu kõige sagedasem u täppimine. Paneks sinna ü, oleks kohe kordades lihtsam elu. Ei, ma ei taha isehakata androidi arendajaks ja ei, ma ei taha kogu aeg eestikeelset täpilist klaverit ees hoida. See on väike asi. Keegi on seda juba teinud. Kuidas?

12 comments:

  1. Aga lisa ometi oma eestikeelsele androidi klaverile veel näiteks ingliskeelne või kui tahad siis veel mõnekeelne. Tühikuklahvi vasakule-paremale nihutades nihkub ka klaver muudeks keelteks. Mai tea, kuidas sul, aga mu odav Samsung teeb küll seda asja. Kui vaja, nihutan klaveri ka taikeelseks.

    Aga see, et "emakeelse kõrghariduse võimalikkkus tundub nagu fantastiline privileeg ainult teatud piirini" on küll õige. Korduvalt tunnetatud ja mõistetud. Ja mitte ainult kõrgharidus, vaid igasugune haridus. Mul on näiteks muusikaõpetaja haridus, aga seda ei saa kuskil maailmas rakendada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga seda ma just ütsigi, et ma ei taha eestikeelset klaverit. Sel on liiga palju klahve ja need on liiga väikesed siis. Ma tahan, et mu ingliskeelse klaveri tähtede tagant ilmuksid eelisjärjekorras eestikeelsed täpitähed. See on mul selline väga pirtsakas spetsiifiline häda.

      Aga mida teevad siis need inimesed, kes muusikapedagoogikat õppides välis-post-dokki lähevad? Kas sel ei ole üleilmseid metoodikaid ja teadust taga?

      Delete
  2. tantsust - ma hakkasin india tantsus käima ja kohe esimene mulje oli, et see on nii balleti moodi, ainult täiesti teistsugune. Aga põhimõte on sama - pika ajaga väljakujunenud õppimise järjekord ja see, et kõik on elementideks lahti võetud.

    Ma ise kirjeldaks pigem grammatikana - õpin ühikuid, millest ma saaks lauseid teha. Ja on selged paradigmad.

    A minu pilguga vaadates on ballett lääne tantsus muidugi selline hiline pealisehitus või varasema reaalse kraami abstraheering. Ja on tantsumooduseid, mis on sellest abstraheeringust välja jäänud ja millel on hoopis teine grammatika - või hoopis teised aksioomid. Ja tantsumooduseid, millel oli mingi teine grammatika, aga mis sattusid mingitest muudest tantsumoodustest kujunenud balletiga kokku ja hakkasid kreoliseeruma. Tänapäeva flamenco, vene mustlastants ja iiri stepptants on kõik sellise kreolisatsiooni näited (ja see võib seletada, miks tundub, et ballett on kõige alus). Aga neis kõigis on hoopis muu substraat all. See on nt kohe näha, kui vaadata iiri sean nós stiili, mida õnneks ikka veel tantsitakse.

    Flamenco ajab asja muidugi veel sellega keerulisemaks, et ballett põlveb prantsuse barokktantsust. Ja on hüpotees, et prantsuse barokktantsu käteliigutamise loogika tuli hispaania rahvatantsudest, sest need tundusid prantslastele oma eksootikas lahedad. ja samad tantsud mõjutasid teises suunas seda, kuidas hispaania mustlased tantsivad. Nii et flamencos võib olla elemente, mis meenutavad balletti lihtsalt sellepärast, et nad tulid nii flamencosse kui balletti samast kohast.

    need euroopa tantsud on niisiis samasugune võsa nagu euroopa keeled ja ballett on nende hulgas üks mõjukamaid lingua francasid. aga mitte ainus. Ka valss pühkis Euroopast nagu luuaga üle (millest on ses mõttes kahju, et rahvaste tantsude pilt võis enne seda kirevam olla, aga nüüd ei saa me sellest midagi teada).

    ReplyDelete
  3. Põrandapragude kohta ütleb A., et "mingi sodi on, mida saab ehituspoest" ja seda pidi saama ka eri värvi, kuigi mitte lõpmata suures valikus.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Läheb Murca ehituspoodi. 'Andke mulle seda sodi, mis põrandaprakku läheb. Kaks tuubi, palun.'
      Värv on ka, jah, teemaks. Oleks äge küll ju - teeks pimedashelendavad neoonrohelised põrandapraod omale kööki.

      Delete
    2. ma arvan, et "sodi, mis põrandaprakku käib" võib vabalt ehituspoest küsida. Küsisin A. käest, ta arvas, et ta küsiks "on teil midagi, millega võib põrandapragusid täita?"

      Delete
  4. Puidupahtel on selle nimi ja mul mees ütleb, et kittida saab ka.
    Kus saab saapaid oma jala järgi teha? Kallis või mitte väga?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oma jala järgi saapad saab Aipist
      Minu omad on Alpi3 ja maksid 3 aastat tagasi umbes 120 eurot. Näet Vist lühema säärega maksab vähem ja kui mingit ilu ja eriasju tahad, jälle rohkem.

      Delete
  5. Kui põrand on värvitud, siis kõlbab tavaline odav ülevärvitav akrüülpläga mis igasugustele suurust muutvatele vuukidele ja pragudele, aga pead pärast põranda uuesti üle värvima. Tutvu goole klaviatuurisedetega kindlasti leiad sobiva. :)

    ReplyDelete
  6. Jaa see androidi asi, ytlemulleka kuiteadasaad.

    Kui on moodsa aja raamat, ostad lihtsalt uue. Kui on vanem... siis vahetustehing ehk, viid mingi samaväärse inkunaabli asemele neile.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Selgus, et neil oli valmis prinditud lipik loeteluga raamatutest, mida võib asemele tuua, kui midagi sealt osakonnast ära kaotad. Peamiselt siuke värk, mida keskkoolilapsed peavad lugema.

      Delete
  7. Mm... parketikitt on selle möga nimi, mida saab põrandapragudesse mätsida. Oluline on see, et selle möga soojus/niiskuspaisumine peaks olema sarnane puidu omale, et see niiskuse/kuivaga ei lööks uuesti pragusid lahti. Aga üldiselt üsna tüsilik ettevõtmine, kui praod on suured ja kõikehõlmavad.

    ReplyDelete