we dont need no

PA220072
servad ja signaal

Peamiselt toidab seda postitust mu fb sein ja sealsed inimesed ja teemad. Mingi täpselt selline läheduse aste, et närvidele veits saab käia, aga ma ei viitsi otseselt vaidlema hakata. Ehk. Mudaamid jahärrad.
Haridusteemalised ärakulunud lööklaused, mis mind ikka ja jälle meelt heitma ja juukseid katkuma võtavad.

"Kui seda vaja ei lähe, siis seda ei peaks õppima." Sellesse kategooriasse kuulub üldse igasugune jutt mingisugusest 'päris elust' ja öeldakse mitu korda 'tegelikult' või 'vaja' ja räägitakse tulevast tulevikust. Minuarust nii rumal. Ma saaksin ehk aru, kui sa õpid meistri juures üht kindlat kutset ja tüüp ei lase sul ühtegi tööriista näha või ainsatki asja oma käega proovida kunagi. Siis võib-olla võiks mõne aja pärast asuda temaga dialoogi, et mis see õppe protsess siin täpsemalt ongi. Aga kui me räägime mingist üldist haridust andvast koolist, on hüsteeritsemine teemal 'kus mul seda iialgi vaja läheb', suht mõttetu. Sa päriselt tahad, et su 10-aastane õpiks koolis tundide kaupa oskusi, mida tal kohe elus vaja läheb? Mis asjad need olema peaksid - nõudepesu ja riiete voltimine? Ühistranspordis orienteerumine ja sarkasm? Või sa kujutad ette, et kunagi, kui kool lõppeb, algab plaksu pealt iga õppuri jaoks see päris elu ja sii-iis on aeg rakendusse panna kõik need asjad, mis ta iialgi aastate jooksul selle päris elu kohta õppis? Või täpselt mis loogika selle vingu taga olema peaks? 


"Pähe õppimine on halb." Ma olen nõus, et pähe õppimine on raske ja et ilma kontekstita tühjalt tuupimine ei pruugi alati anda soovitud edu edaspidistes õpingutes. Eriti, kui õpijuhis iseenesest soovitab harjutada või rohkem aega varuda. Aga ma ei tea, kas kohe iga meeldejätmist nõudva ülesande peale hulluma hakata, et see on ju tuupimine ja selle võrdlemine mingi muu vägivaldse sõnaga (pähe tampimine?), näitab mingit taiplikkust. Pähe õppimine ja täpselt meelde jätmine on igati tervislikud kasulikud tegevused teadmiste omandamisel. Kasvõi võimlemisharjutusena.  
Rääkimata sellest arutlemise kiiruse vahest. Sa tegelikult ka otsid oma peast kiiremini kui internetist. Ausõna. Ja see teeb arutlemise ja loomise ja avastamise märksa hõlpsamaks. Kui sul on kõik klotsid käeulatuses, tuleb sellest (enneolematu) ehitis oluliselt rutemini, kui siis, kui sa pead iga klotsikese pärast püsti tõusma ja poodi kõmpima seda sealt valima. Ja mite ainult rutemini, ka suurema rõõmuvoolu ja vähema saamatusfrustratsiooni saatel.


PA200034
hinga


"Matemaatika on anne." Oeh. Oleneb, kuidas sa defineerid anne. Et inimesed on matemaatikat õppides ja kasutades erinevad, tõsi. Aga sellisel puhul on ka jooksmine ja öökimata piimajoomine ja pöialde pikkus anded. Inimesed on erinevad. Peamiselt selle pärast, et neil on erinevad elukäigud ja erinevad eeldused. Ja me ei saa väga paljude asjade kohta puhtalt vaatluse põhjal öelda, kumb parajasti rohkem süüdi on. Et üks poisu näiliselt lennult haarab asju ja teine peab päriselt harjutama, ei ole küll mingi tõend ilmatust annete eksistentsist või taevalikust mõeldudolemisest. On tõend sellest, et nad on ses suhtes hetkel erinevad. Kõik. Aga hea küll. Kui sa tahad matemaatikast vabastust, võid ju öelda, et sa ei suuda-gi. Aga teiste kohta ei tohi. Ainult enda kohta võib.
Eriti närvi ajab mind selle matemaatikaande müüdi juures see, et inimesed tahavad selle juurde välistada teisi asju. Ja peavad vajalikuks neid välistusi vokaliseerida. Keegi joonistab hästi - 'aah ta on selline kunstnik, talle vist matemaatika eriti ei istu'. Keegi asub kõrgkoolis inseneriala õppima - 'heh, heh, sulle vist ilukirjandust pole mõtet kinkida'. No jumal küll. Tule taevas appi ja anna arukust. Inimesed, kes selliseid asju ütlevad või öelda on mõelnud, peaksid kohe praegu arvuti tagant püsti tulema ja nurgas natuke häbenema. Jah, nüüd kohe praegu. Vähe sellest, et see on destruktiivne väärtuskasvatus ja stereotüüpide mõtlematu taastootmine, see näitab, kui vähe inimene teab kunstnikest, inseneridest või ilmast üldse. 

Okei, ma suutsin end veits üles kütta juba. Hästi. Viimane.

"Koolid tapavad loovust." Appppi kui originaalne. Sul käib ka kodus internet või. Uskumatu kokkusattumus. Ma üleni ootan juba seda aega, kui inimesed sigade nibude nügimisest ja rääkivatest puudest ka sama palju hingestatud peolaua kõnesid peavad, kui seda üht iidset Ted Talki tsiteerides. Koolid tapavad loovust. Pfft. Loovus mueesel. Loovus ilma väärtuseta on müra. Või onamine. Mõlemad on toredad asjad, müra ja onamine. Mulle küll meeldivad. Aga need ei ole nii toredad, et neid tähtsustades teisi asju üleni jalust peksta. Ikka peab oskama kirjutada ja süstematiseerida ja rehkendada ja omama silmaringi ja lugemust, et loov olla. Mulle tundub, et püüaks ikka nii, et iga järgmine saab toetuda eelmiste õlgadele. Mitte nii, et iga üksik unikaalne lilleke muudkui üha avastab kammimata peaga metsas ringi röökides loominguliselt kogu ilma otsast peale uuesti. Osa ilma on juba ära avastet. Sa õpi ära, mis see on ja mõtle sealt ise edasi, onju.


PA220069
no võtke näiteks tartu


Ma olen viimasel ajal nii palju igasuguseid küllaldaselt end kettasse ajavaid haridusteemasid mõelnud, et hakka või õpetajate lehte neid saatma. Sest siis nad saadavad mulle honorare ja siis ma saan rohkem reisida ja pildistada ja olen poole rahulikum ja malbem. Ei kirjuta oma muidu nii mahedasse blogisse taolisi karjeid. Ja ei provotseeri koosolekutel süütuid kolleege. 
Aga iga kord, kui ma õplehes avaldamisest mõtlen, komistan ma veidra dilemma otsa. Õpetajate lehes on sageli üpris kehvad artiklid. Ma seda kogu aeg küll ei loe, aga iga kord, kui satun, olen veidi häiritud sellest. Halva ülesehitusega ja nagu kuidagi poolikud või pealiskaudsed. Ja seda teades. Ühelt poolt peaks olema lihtne sinna midagi avaldatuks saada, sest nad ilmselt ei seagi väga kõrget latti. Teiselt poolt - kas ma siis tahangi. 
Ei taha kuuluda klubisse, mis mind omale liikmeks võtaks.

Teiselt poolt ütlevad ilusad targad inimesed, et kui sa oled juba üle keskmise, tasub asi ära. Sest ilma sinuta oleks see asi (veel) kehvem. Sinu ülekeskmise sooritus viib tervikut kvaliteedis ülespoole.
Seda on tore meenutada, kui ma slämmil jälle eelviimaseks jään. Poleks üldse lavale läinud, oleks kogu õhtu kvaliteet parem olnud. Mitte et ma päriselt usuksin, et slämmil alati kvaliteeti hinnatakse. Lihtsalt sissepoolesuunatud kibedus. Aah, tagasiside tõlgendamisel mitte-kibedaks minek. See on ka ju. Ma isegi ei hakka praegu.

PA200022
ma tahtsin tegelt südamekujulist boket teha
aga mul ei olnud seda paberit kaasas ja tegin taskust leitud ostutšekist ja äpardus hoopis iseäralikult



Kuidas sa tuled toime kuulumisega klubidesse, kes sind oma liikmeks võtaksid?
Mida rumalat sinu fb seina peal jahutakse, millega sa ei viitsi vaidlema minna?

Comments

  1. Ma päris täpselt ei tea, mida rumalat mu fb-seinal räägitakse ja ma ei viitsi vaidlema minna. Kõlab tobedalt, aga ma olen selle oma ajust välja lükanud ja siiralt ei mäleta.
    Nii palju mäletan, et mingi arutelulohe all oma seinal ma mingil hetkel enam ei lugenud teatud inimeste poste. Lihtsalt "puhhhh, mulle pole seda vaja". Aga millest me kirjutasime seal, üldse ei tea. Ilmselt saaksin info ajust kätte, kui otsiksin, praegu on täpselt selline tunne, et noki natuke veel seda nurka ja tuleb lahti - aga ma ei taha.
    SIHITEADLIKULT ei noki.
    Aga haridusse ma ikkagi ei usu. Olgu, minu omakogemus omakogemuseks, aga kui mu poeg eelmisel aastal oli kirjaliku jagamisega NII hädas. Tunnis, rääkis ta mulle, ei saanud midagi aru ja siis käis eraldi konsultatsioonis ja ei saanud midagi aru ja - ja siis ma võtsin paberi ja tegin talle paar korda ette.
    8 minutit umbes läks, et ta taipaks mehhaanikat.
    Kool ... pfffffffffffffffffffffffffffffffffff!

    ReplyDelete
    Replies
    1. A huvitav, kas ta oleks 8 minutiga selgeks saanud, kui ta poleks enne seda tunnis käinud ja konsultatsioonis ja omapead vaevelda saanud.
      Ma, muide, õppisin ka kirjalikku jagamist umbes sama vaevaliselt. Ei saanud, ei saanud aru ja siis järsku (uue õpetajaga teises kontekstis) sain.

      Delete
    2. ma kardan, et osa õpetajaid on sellised, et vahet pole, kas nendega seal tunnis aega raisata või mitte.

      sest kui õpetaja õpetab seda jagamist nagu mehaanilist trikki ja vbla ei saa isegi sisuliselt aru, miks just see võte õige jagatise annab, siis ei saagi laps sisuliselt sellest aru saada.

      ma pean selles konkreetses küsimuses silmas positsioonilise arvusüsteemi loogikat.

      Päheõppimimisel on oma koht olemas - nt võõrkeelsete luuletuste või näitlemisdialoogide päheõppimine on jumala hea nõks, kuidas sõnu _koos kontekstiga_ meelde jätta, nii et pärast saab neid palju kergemini omaenda lausetesse panna. aga teisalt - matemaatika "valemite" tuupimine on kahtlane äri, kui keegi ei üritagi sisuliselt selgitada, mida siin üldse arvutatakse ja mis need suhted arvude vahel on ja.

      ma sain need ahaa-elamused valdavalt kas isa käest (matemaatik) või "Hajameelse magistri" raamatust, mitte koolist.

      just nagu ma õppisin suurema osa käsitöö-asju ema käest, mitte kooli töpaõpsi käest. Kooli töpatunnis tegelesin ma peamiselt sellega, et mitte vahele jääda sellega, et mu pusserdamine on lihtsalt suvaline pusserdamine, sest ma ei saa aru, mida ja kuidas täpselt peab tegema.

      Delete
    3. Lisan, et mul oli kooli ajal kaks perioodi, kus ma pikalt puudusin. Algkoooli ajal olin ma kelgumäel murtud ninaluuga kuu aega vanaema juures. Kooliasjade tegemisele kulus päevas umbes tund - koolis oleks olnud 5-6 tundi pluss kodused tööd.

      Põhikoolis tegin kaks kuud poppi. Kogu selle aja lugesin kuskil metsapargis lihtsalt raamatuid ega õppinud kooliasju üldse. Mingit mahajäämust ei tekkinud.

      No ja kui rahulikult saab kaks kuud pausi panna, ilma et tulemustes mingit halvenemist näha oleks, siis tundub, et ei ole ikka eriti efektiivne õppimise koht.

      Delete
    4. teisest küljest, "milleks meil seda taaarvis on?" küsijad käivad mulle kah närvidele - pfft, mingid PRAKTILISED inimesed, favete linguis.

      Delete
  2. Ma just nii teengi, et kui mind mõni probleem, mis võiks puudutada veel 1000 inimest, aastas korra kettasse ajab, siis ma kirjutan arvamusartikli. Eelmistel aastatel saatsin noid õhtulehte. Esiteks, mu emal käib see ja siis ma kohe tean, kui ära ilmub ja teiseks mul nii pohh, mis maine sel lehel on või mida teised seal kirjutavad, peaasi, et maksavad. Aga, nad, raisad, ei maksnud mulle viimane kord mu artikli eest. Ma paar korda küsisin ja nad ei vastanud.
    Eile tuli jälle see läksin kettasse värk. Nüüd saatsin äripäeva, sest teema sobis. Sain vastuse, et avaldavad. Saab näha, kas maksavad ka. Mulle ikka mõnikord meeldib, kui ma saan maailma parandada ja selle eest natuke raha ka.

    ReplyDelete
  3. Pall Mall22:25

    Mul üks tuttav õpetas viieaastase pranglima ja näitas ka ette paberipeal kuidas arvutamine käib, samas ise imestas kuidas peas nad ka nii keeruliselt arvutavad. Pea on nagu internetipilv mida rohkem on otseühendusi seda kiirem ja valutum.

    ReplyDelete
  4. Matemaatika või kunsti?
    Lugege, vähemalt algust:
    https://fermatslibrary.com/s/a-mathematicians-lament

    ReplyDelete
  5. Mina olen see, kes kisab (kui keegi kuulata viitsib), et kool tapab loovust. Süstemaatiliselt, totaalselt jõhkralt. Ma võin põhjendada ka, pikalt, aga ma ei tea, kas see siin on õige koht. Õpetajate leht mind ilmselt ei avaldaks, pigem telliks mulle palgamõrvari vms.

    Kusjuures õpetajad on need, kes totalitaarses süsteemis ainsana selle vastu töötavad, inimlikkust ja loovust tekitavad. Mu laste õpetajad on väga ägedad - ja need õpetajad, keda ma isiklikult tunnen, samuti. Respekt!!! Aga nad töötavad selgelt haridus-süsteemi VASTU, mitte sellega koos.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on ka suur usk inimesse - et hea õpetaja on imeline nähtus ja muudab ka koolihariduse söödavaks nt.
      Siis on need õpetajad, kes teevad oma parima, aga ei tule väga välja ...
      Ja siis need, kelle osas ei oska isegi päriselt ohata. Sest peaks ju hoopis võitlema. See loodusõpetuse õpetaja, kes lasi päikesemärkidest referaate koostada ja õpetas, et inimesel on seitse meelt - et tasakaalumeel, sellega saan veel nõus olla, aga "etteteadmismeel"????
      Ja selline õpetaja oli. Mu poega enam ei õpeta, ilmselt ka tänu minu kaebustele, aga vbla on koolis ikka edasi,ma ei tea.

      Delete
    2. oma tuttavate õpetajate kogemuse pealt paistab mulle, et asi on rohkem konkreetse kooli juhtkonnas kui tervilikus haridussüsteemis. st on koolid, mis toetavad õpetaja õpetamist ja nende koostööd, ja koolid, mis rohkem segavad nende tööd.

      Delete
    3. Ja need juhtkonnad kasvavad murust ise välja või? Ei, kulla notsu, koolide juhid paneb paika seesama süsteem. Tihti lisandub sellele poliitiline mõõde - koolijuht peab olema kohaliku valitseva partei toetaja, Tallinnas siis järelikult keskerakondlane.

      Kõik, KÕIK probleemid algavad peast.

      Delete
    4. oot aga see pole isegi enam haridussüsteem, see on juba üldisem halb valitsemine. mittepoliitiliste ametite politiseerumine.

      Delete
  6. Anonymous22:05

    Kaur mul selline tunne, et loovus on selline jama millega tegeletakse, siis kui on vaja toodetud materjali kasutada ja pärast me imestame millest küll tekkivad need prügimäed, see on kiirlooming. Koolis ei õpetatagi looma järelikult ei saa kuidagi loovust tappa.

    ReplyDelete
  7. Ma tunnen puudust uuest postitusest.

    ReplyDelete

Post a Comment