Can't help it if we're tilted

2018_01_15_DELTA_400_010
jõulutuled on vaiba peal puntras
kassil on suva

Sellest, kuidas ma ikka tahan mõelda, et õiglane maailm on.
Kasvõi näiteks paarilistega. Mõnel kenal inimesel, keda ma juba ammu tean, on uus paariline. Ja tõesti tore. Ei pea isegi lähedalt uurima. Näen kaugeltki, terav pilk ja ilusad õlad. Ja ma tunnen ära, et nii on õige ja hea. Sest see inimene on mulle teadaolevalt tore ja nüüd tal on tore kaaslane ja see on, nagu olema peab. Pole midagi imestada. Nii läheb, kui olla nõnda tore. Samal ajal, vahel on nii, et jumala toredatel inimestel ei ole kaaslast. Või väljapääsmatu kaaslane on jumala nõme. (Kuigi eks inimeste nõmedus on sageli lihtsalt funktsioon, mille üks argument on kaugus. Kaugelt paistavad mitmed inimesed vähem nõmedad.) Kuid siiski. Kenal inimesel nõme kaaslane. Või pole üldse kaaslast, kuigi ta teatavasti tahaks. Ja ei ole aus. Sest kenadel inimestel peab kõik kenasti olema. Peab ju. Peab ju. Öelge keegi, et peab.
Sest maailm on õiglane ju. Korrapära valitseb ja tasakaal, harmoonia on iga olukorra ihaldusväärseim seisund ja tegelikkus ilmutab end ajutise müra vahelt ilmeksimatu jonniga taas ja taas.
Niisiis peab korrigeerima oma ettekujutusi. Kas on võimalik, et see kena inimene tegelt pole nii kena? Ja kui nii, siis pole midagi imestada, et tal nõmedasti on. Või äkki on hoopis võimalik, et maailm on arusaamatu kaos, kus misiganes saab pikalt võimalik olla, hoolimata tegelikult asjadest. Seda küll ei tahaks ju. Sest mis siis saaks ja kuidas sellises üldse ollagi. Äkki ikka saab inimesi endid süüalusteks teha. Äkki on iga olendi vaev tema enese ämber? Oleks ju poole rahulikum. Saaks midagigi vähegi teada ja mõista.
Miks sa, rumal, siis sünnid uteks, kui sa oleksid võinud sama hästi pääsuke olla. Tahad enesele rõõme ja vabadust või mis?



P1130003
kukub sisse
sirutab välja

Ma olen justkui väikese traditsioonina juba mitu aastat endale mõneks peoks päris asjatundjate meigi lubanud teha. Sest ma olen ise enese meikimisel suht amatöör ja vahva on näha, mida kogenud osav võõras naine minu ilusaimaks ilmumiseks peab. Ja ongi olnud kaunis. Võõras ja harjumatu, aga ilus. Nad teevad ikka mulle kenad läbimõeldud kulmud mu hajusate blondipoolsete udemete asemele ja leiavad viise mulle põsesarnad ja normaalmõõtmetes lauba leidmiseks. Rääkimata sellest imest, mida on tervet rõõmsat nahavärvi maalitud nahk kellelgi, kes juba häbitu mõtte peale oma leegitsevate aknekollete all punastama kukub.
Kokku on mulle mingi 7 korda võõrad inimesed meiki teinud, sealhulgas modellimise sündmused, kus on päriselt alles meigikunsti õpilased ametis. Ainult see viimane kord läks päriselt totaalselt halvasti. Liiga paks põhi, täiesti kohutavalt hajutatud laud, hallid silmaalused, huuled ebaühtlaselt üle ääre, suunurgad lekkimas ja rahakott 35 eurot õhem. Ja ma sain mingi veidra lööbe. Et kohe mitu päeva oleks meeles, kui halb see kõik oli. Kuna tegemist on umbes kõige kaalukama probleemi ja murega terves ilmas, mõtlesin päriselt kuhugi kaebama minna. Aganoh. Jõudsin ainult siia. Pilte ka ei teinud, sest ma olin üleni kurb, et ma nüüd mitu tundi ni kole pean olema. Õnneks meigikunstnik ise tegi hästi palju pilte ja saab nüüd end reklaamida oma enese kätetööga, nii kohutavana, nagu see tegelikult ka oli.
Üldse, mida kauem ma sellest mõtlen, seda enam tundub mulle, et ma langesin mingi keeruka sotsiaalse eksperimendi ohvriks. Et kui hull peab meik olema, et klient teenindajale midagi öelda ei julgeks. Ja ma võin sulle kinnitada - suht hull ikka.



PB040118
mitmesugused ühendused

Üks päev jälle hästi kurva ja kurnatuna leppisin endaga koduteel kokku, et vähemasti ühe asja ajan enne und veel joonde. Et ma lähen sinna flikcri lehele ja annan neile siis natuke rahu. Sest noh. Nad küsisid. Ja nad tegelt väga ilusti hoiavad mu piltsa. Niiet. Just. Nii sündigu.
Ja ma ei leidnud seda raha andmise kohta üles. Mitu korda vaatasin igale poole. Läksin siis postkasti, et kus see kiri oli, kus nad lahkesti linkisid oma raha andmise kohta. Ja mida ma näen. Keegi on mulle ostnud selle asja juba. Võõras inimene on tulnud, näinud mu piltisid ja maksnud minu heaks flickrile raha kõik ilusti ära.  Ilma mulle eraldi midagi ütlemata. Kõigest automaat-teavitus süsteemilt endalt mu ignotavas postkastinurgas. Oleks mul vähegi rohkem jaksu too õhtu olnud, ma oleksin päriselt liigutatusest nutnud. Ma üleni saan aru, aga ikkagi ei saa üldse aru, miks inimesed mu pihta lambist head on.


Huvitav, kas ma veedan sel aastal ka kõik külmad kuud ainult mõtiskledes sellest, kuidas peaks oma külmkapi(d) ära sulatama ja puhtaks pesema. Et siis kõikidel soojadel kuudel mõtiskleda sellest, kuidas ma pean ju külma ära ootama selle suure töö tarvis. Sest kõik need imelikud asjad seal on säilitamist väärt asjad, mis ei tohi sugugi üles sulada. Ja lumi on looduse külmik. Ja nii edasi.

Huvitav, kas inimesed, kes peavad ranget 'pärast kella kuut ei söö midagi' dieeti, lähevad ilusti kell 9 ära tudile iga õhtu. Sest muidu ei tundu sugugi loogiline, siduda oma söögi(tud) ajad kella aegadega. Kas selle dieedi eelduseks ongi range unerežiim ja seega range elurežiim ja seega üldse igasugune ette vaatlikkus kõiges? Kas need ongi need inimesed, kes lähevad su peolt rutates kell 6 koju ära üldsegi mitte mingit intiimset vahvat omavahelist asja tegema, vaid hoopis korraks sööma veel ja siis päriselt ära tuttu.



Huvitav, kust võtavad kõik inimesed iga aasta lõpus selle aja ja jaksu ja raha, et mingi ligi 20-le armsale lähedasele midagi läbimõeldut ja kena kinkida. Kas kõigil on kusagil salajane varasalv, kust taolised jaksujaod ühes finantsidega välja tõmmatakse mingi jõulusõna saatel? Kas aastaringselt kõigi oma armsate juhulausumistel stalkiva tähelepanu hoidmine ja vastava kingi-ideede märkmiku taustal lahtihoidmine on päriselt tehtav. Ja mida need armsad siis oma sünnipäevadeks ometi saavad?


PB040098
sügisesed asjad alles


Milline on sinu suhe maailma (eba)õiglusesse?
Kuidas sa ütled teenust osutavale teenindajale, et ta on sinuarust halvasti teinud?
Mida sulle sel aastal juba kingitud on?

Comments

  1. Õigluse osas noogutan su tähelepanekule kaasa.
    Halba teenust ei viitsi enamasti kurta. Isegi olen juba vapper olnud ja teenuse välja otsinud ja tarbinud. Mis nad must veel tahavad.
    Emalt sain ise kootud villased sokid, õelt visandimärkmiku ja profipliiatsid joonistamise harjutamiseks. Senini olen harjutanud peamiselt roboteid, pikne mäkuiini autosid ja käpapatrulli koeri, nüüd äkki ampluaa laieneb. Lapselt sain kingikotitäie maja pealt kokku otsitud kraami.
    Mina kusjuures jaksan seda kahekümnele läbimõeldud kingi tegemist ega kannata selle all sugugi.

    ReplyDelete
  2. Mai tea, kas maailm on ebaõiglane. Vahel küll. Aga vahel jälle nii lõpmata hea, külluslik ja loogiline, et tekib mõte- äkki see halbtus on kah ikka millekski hea. Või siis mitte..
    Ühe raamatu olen kingiks saanud. Ja teki ja kreemi kingiks tellinud, ilmselt saangi.
    Ise näen kinkidega suht vaeva.

    ReplyDelete
  3. Tänud, panin sügavkülma sulama, mitu aastat pole viitsinud seda teha :D
    No maailmal on suht suva, inimene lihtsalt loodab ja tihtipeale loodab liiga palju ja sellepärast ongi pettunud. Maailm pole milleski süüdi. Inimene ise valib, mida või keda ta tahab ja pärast on pahane, kui ei saa või hea asi otsa saab või halb asi külla tuleb.

    Ma ei ole kunagi isiklikuks tarbeks meiki tellinud. Kuid filmi jaoks on tehtud. Ei öelnud, et tegi halvasti, polnud nagu mõtet. Ta endavanusele ehk noorele tegi hästi. Ma leidsin, et juu ta endast vanemale ei oska ja mis kasu oleks talle seda öelda, ta ju lihtsalt ei oska, eks ta teab ise ka. enamasti ju inimesed ikka saavad aru, kui nad midagi ei oska.

    ReplyDelete
  4. 20 kinki õnneks vaja teha pole, umbes 9 sel aastal. Läks nii "nagu tavaliselt" ehk siis 2 nädalat tagasi algas suurem ajurünnak. Mõni kink sai hea ja läbi mõeldud, mõni sai lihtsalt kink. Ise olen ühe väga läbimõeldud ja täppi läinud paki juba saanud, kurjuures tööjuure loosipakk... Ja üks väga täppi pakk on tulekul (lisaks see, mille ise endale ostsin, pakkisin ja kuuse alla panen).

    ReplyDelete
  5. Ma üritan maailma arusaamatust ja immoraalsust kogu aeg meeles hoida, et mitte eduteoloogia kuristikku kalduda. Sest eduteoloogia on mõtteviis, mis ajab mulle jälestusjudinad peale. Faking maagiline mõtlemine, "tee seda, siis saad toda".

    Konkreetselt selle koha pealt on põhjalikult väljakujunenud religioonid ikka etemad - aktsepteerivad, et jumala riik ei ole siit ilmast ega siin ilmas, või kui vahel natuke on, siis ainult armastuse kujul, mitte edu jms jura.

    Pmst on seda su kirjeldatud maagilist mõtlemist ka katsetega tõendatud - https://aeon.co/ideas/the-bad-news-on-human-nature-in-10-findings-from-psychology?utm_medium=feed&utm_source=atom-feed&fbclid=IwAR2nQTrVLpcVQ8t9pWmRsVn4fOVk9bbNoXyl91G9HouAGEF88j1dHlVYmmw - aga mind huvitaks, mismoodi kukuks sama katse välja eri kultuurides. Võib-olla selguks ikkagi, et see pole niivõrd inimloomus, vaid Ameerika kultuuriline tõekspidamine, kalvinistide järeltulijate maailmavaade. Sest vähemalt Briti ja USA kultuuri võrdlemisel on lausa käibetõde, et britid ei jõua ära imestada, kuidas ameeriklased eduga hooplevad ning ameeriklased jälle imestavad, et britid ennast vesteldes justkui maha teevad. Mu bioloogist tuttav väitis, et "root for the underdog" peaks meil lausa instinkti tasemel käima ja selle selgitus on karja hoidmine - kui edukad liiga ülbeks lähevad, on see kõigile ohtlik.

    Ma olen saanud praeguseks raamatu ja koogi, mõlemad läksid kohe tarvitamisele. Ja ühe esinemise eest anti igale esinejale kalender, šokolaad, kruus ja küünal - kalender ja šokolaad läksid samuti kohe käiku, kruus läks kappi, ähk läheb tarist, küünla kingin kas edasi või panen millalgi ise põlema.

    Ise ei ole alati väga osav kingitegija, üks lahendus on kinkida söödavaid vms konsumeeritavaid asju. kui teab, mis on kingisaaja maitse.

    ReplyDelete
  6. Häh, ma jumala kaua arvasin, et kui õnn ei ole mu õuel, on see märgiks, et ma ei ole piisavalt hea, ei tee piisavalt hästi, peaks parem olema, sest headel on ju hea.
    Alles kui ma sain aru, et see on täiesti suvaline, kuidas õnnelikkus jaotub, et ei ole olemas Õigeid Asju, mis garanteerivad õnne, hakkas mu maailmavaat mu enda vastu sõbralikum olema. Sest varem ma arvasin ikka, et TEISTEL võib jah viltuselt vedada, aga mis mõttes minul: sündinud normaalse mõistuse ja käte-jalgadega, keegi mind vigaseks ka ei peksnud, kodus oli raamatuid, käisin eliitkoolis - no MIDA ma veel vajaksin, et õnnelik olla, kui ma ainult ise õigesti teeksin, laisk, loll, liiga paks ja isekas ei oleks!?
    Sa mõtled terve aasta jooksul kingiks saanud v?! Izzand, oot ...
    Raha
    Ursula Le Guine'i "Lavinia"
    kommi
    uue arvutihiire
    meriinovillased sokid
    lõhnaküünla
    purgi mett
    lilli
    kokanoad
    noateritaja
    4 paari põlvikuid
    paki suitsu
    videokõne lastelt emadepäevaks, kui me Brightonis olime
    tolmuimejakotid

    Rohkem ei tule meelde. Aga on veel asju, mis mulle tehtud (nt mu tolmuimejat remonditud), mida kingitusteks nimetada on raske, aga samas mis see videokõne rohkem kink on, eks ole.

    Ma ei ütle, et mulle ei meeldi, sest ma saan alles tunde hiljem aru, et ongi kehvasti, mitte ma pole lihtsalt harjunud. Kuni teenindaja ei ole otseselt NÕME (ettekandja, kes mul lambist näo täis sõimab nt, ei, päriselt ei ole keegi nii teinud), ma ei saa arugi, et halvasti on tükk aega.

    ReplyDelete
    Replies
    1. teeninduse ja arusaamise teemal vt mu piimakohvi lugu

      https://notsumaja.wordpress.com/2018/12/20/piimakohv/

      Delete
  7. Kinkinud. Hmm. Ei mäleta. Tööl on mingid "kingime kõigile saunalina", need ei loe eksju? Lapsed toodavad kunsti ja kingivad seda meile / vanematale. Muud... ei mäleta?

    Notsu, super hea artikkel see 10 omaduse oma. Edaspidi, kui ma kellestki halvasti mõtlen või ütlen, tean, et nii peabki. Me kõik olemegi inimestena värdjad ja kui ma värdjana käitun, siis see on lihtsalt siiras ja loomuomane. Tänud!!!!

    ReplyDelete
    Replies
    1. aga see on Ameeeeeeerika artikkel.... Ameeeeeeeeerika...

      pmst ei saa muidugi mingi käitumine olla midagi muud kui loomuomane, ükskõik, milline ta on. ja moraali kohta ei järeldu sellest nii või teisiti midagi, ei tee siin naturalistic fallacyt.

      Delete
    2. "root for the underdog" instinkt, nagu ma ütlesin, eks ole, on samamoodi olemas.

      (millest samuti ei järeldu midagi hea ja kurja kohta, vaid kõigest see, et ahah, on ka niiviisi.)

      Delete
  8. ma sain tööjuure loosipakist raamatu, mida ise kindlasti ostnud ega laenutanud poleks, aga nüüd muidugi plaanin lugeda ja kahtlustan, et maailmapilt avardub kärinal: Hillbilly Elegy. eks ma annan teada.

    sõbrannalt sain seebi, ma ei saa aru inimestest, kellele ei meeldi saada kingiks seepi. seepi kulub ju majapidamises ikka ja jube tobe oleks osta poest mingit Palmolive'i, kui saab saata sõbranna teise maailma otsa tai või jaapani või islandi käsitööseebi järele. või eesti, for that matter. igatahes mul just ongi köögis seep otsa saamas ja kingitus läks asja ette nagu ikka.

    mul on ka õnnestunud valmistada ette kõigile lähedastele läbimõeldud kingid. kõige rohkem mõtlemist oli sellega, et kuidas teha vennalastele kingid, mis neile meeldiksid, aga mis ei oleks mõttetu ülebränditud plastmass-sodi (mis on muidugi see, mida nad ise tahta oskavad, kui neilt küsida). aga lugesin kuskilt blogisabast kuldse nõuande, et laste kingid peavad olema üllatuseks lastele, aga mitte tingimata nende vanematele, ja küsisin seega enne nõu ja heakskiitu. täiega aasta geniaalne idee, ma ütleks.

    ReplyDelete
  9. sain just: maiustusi; ühe udupeene seebi, umbes et puhtast konjakist või šampusest tehtud; väikese koduleiva; nostalgiamängud, nimelt Narri ja Musta Notsu kaardid. Peab mängima hakkama.

    ReplyDelete
  10. Sain soojad sokid, muinasjuturaamat Sõsara sõrmeluud (ise valisin), rohelisetriibuline madrusesärk, kommi, šokolaadi, küünal, mesi. Võibolla midagi veel, mis otsekohe meelde ei tule.

    ReplyDelete

Post a Comment