meil on pajud mitte pained

Photo17_16
sinise pallikese sees on pisut palderjani

Inimloomu tundliku vaatlejana ja ühistranspordi 
sagedase kasutajana olen ma tuvastanud puhtalt väliste märkide põhjal bussipeatuses seisvate inimeste mõtteprotsessi. Sõnadesse kirja pandult võiks see kõlada umbes nõnda. nii nii ma ootan bussi buss tuleb varsti jaa, buss, buss tuleb mulle ja siis ma sellega sõidan o tulebki üks buss, huvitav, mis buss see on näedsa, ongi minu buss selle bussi peale ma lähengi nii kohe jääb seisma, siis lähen ma bussi sisse väga hea, sätin end siia ukse koha peale ette valmis, uks läheb lahti, siis saangi bussi uksed juba avanevad, kohe kohe.... AAAAA!!AAAA!! inimesed! miks mulle inimesed inimesed vastu tulevad!??! ma ei saa aru ma ei mahu ju niimoodi bussi ma tahan bussi minna ma juba ootasin ma pidin ju saama see on minu buss laske mind laske mind miks mulle tullakse vastu, AppPPPiii mida teha ma ei mahu mööda, ma tahan bussi peale minna AAAaaaaAA!!!11!

P1060020
tumbapealne poos



On märkimist väärt, et on võimalik Tallinnas käia ja asjad kõik tehtuks saada ja kohe hea ka. Inimesed ja kassid kõik näha ja kohad käia ja lihtsalt fantast. Nii hea sai. Hakka või mõtlema, et peakski rohkemgi isegi.



Ma olen vanast peast ikka maru imelikuks läind. Näiteks olen ma hakanud enesele äratust panema päevadel, kui mul ei ole vaja kusagil kella peale olla. Mitte kusagile pole kiiret. Võiksin üles ärgata ja teha asju millaliganes. Ja mida mina teen. Ei maga niipalju kui torust tulema juhtub. Panen äratuse ja ärkan üles ka ja teen hommikul vara hulga asju tehtuks. Lihtsalt sest siis jõuab päeva peale rohkem ja tuleb õhtul parem uni. Aga põhiliselt sest hommik on hea aeg. Kuidagi eriliselt rahulik ja sulnis. Saab meeleollu hästi. Nagu igasugu ängid ja jonn ja vastik viitsimatus oleksid samuti hea unega ja taipaksid alles liiga hilja päeva peale, et mina juba askeldan. Ja ikkagi see mõnus hommikune tasane rahu. Ma ei tea. Siin majas ja linnas on tegelt päevläbi küllaltki rahulik. Ei juhtu pärispäeva pealehakkamisega midagi eriti. Oo. Kas rahu ongi ainult minu peas olemas? Kas me jõuame siin blogis igapäevaselt päris omal käel täiesti uute enneolematute tulemiteni?

P1050005
kohvikukass täitmas oma tööülesandeid




Hea olemine on raske. Mõnikord kui mul õnnestub kellegi vastu iseäranis isetult hea olla, on mul uhke tunne. Ma tupsutan ennast selle tubliduse eest. Kiidan ja upitan. Tahaks kõigile edvistada, kui hea ma olin. Et nad mind vaataks ja vau oleks. Tahaks levitada jutustusi oma kohatisest headusest. Eriti, kui ma suudan sinna juurde luua loo, kus mu hetkeline headus on tõend väga taiplikust taiplikkusest, kus ma märkasin ja teadsin ja oskan. Või et mu headus polnudki niivõrd õrn, vaid hoopis natuke vihane või kärsitu - siis ma rohkem nagu räägin mitte edvistavat lugu oma heateost, vaid painavat jaurangut oma õiglasest pahameelest (hoolikalt mainides, et ma olin seejuures õige hea). Oojaa, näete, jah? Selline pif olengi. Ni hea. Ni tugev. Ni imetlusväärne.
Mulle tundub, et oma heategudega uhkeldamine teeb inimest koledaks. Võtab osa headust teost enesest ära ja annab mingi koleda varjundi sellega uhkeldajale. See on ilus küll, kui sa andsid võõrale süüa või kutsusid külma ilmaga tänavaltudijale kiirabi või kinkisid vaestele sugulastele uut kodutehnikat. Aga ei ole ilus pärast selle eest paisid norida. Millegipärast. Kuidagi. Määrib ära.
Ma tahaksin küll rohkem hea olla. Kasvõi lahkemaid mõtteid mõelda. Rohkema õrnuse ja empaatiaga mõelda teistest inimestest. Mõnikord, kui see hästi õnnestub, hakkan ma tundma, et ma olen teistest parem. Sest ma mõtlesin just kellestki hästi ja nii lahke ja kena inimene ikka mõtleb sooje mõtteid, kui ma veel palju harjutan, siis need hakkavad loomulikult tulema ja siis minust saab veel parem kenade mõtete mõtleja ja küll siis kõik vaatavad ja kadestavad, kui ma õigel hetkel täiesti loomulikult purskan midagi head endast välja, sest, vaadake, ma olengi seestpoolt nii ilus ja puhas ja õrn. Nigu peebi sisemus.

Ükspäev keegi kiitis mind millegi eest, mida ma ammu tegin ja mis talle palju tähendas. Ma ise ei mäletanud, et ma seda teinud olin. Kui meelde tuli, leidsin kohe viisi sellega uhkeldamiseks ka. Ma ju olin toiminud tol hetkel vaid nii, nagu ma õigeks pean. Ma ei püüdnud otseselt meeldejäävat head teha. Ma lihtsalt teadsin, et nii peab tegema. Aga tagantjärgi selgus, et see oli hästi hea. Vot kus lops. Selline möödamõistmine. Selline kogemataheadus. Kuulake kõik. Ju ma olengi loomult ingel.
Ükspäev keegi rääkis mulle ühest asjast, mida ma kunagi ammu tegin ja mis kellelegi palju halba oli teinud. Ma ise ei mäletanud, et ma nii teinud olin. Kui meelde tuli, leidsin kohe viisi selle teo tühistamiseks. Esiteks misiganes ja teiseks pole vaja üldse mu tühiseid tegusid niipalju endale hinge lubada. Ja noh eks ma olengi selline hooletult äge, olla minu ümber vähe ettevaatlikum, onjo.

P1050011
habemega kass vaatab, et teised ilusti sööksid



Tubli olemisest ka ju.
Mõni päev ongi selline, et ärkan hommikul äratusega, kohvin ja hoolitsen oma inimeste ja loomade eest. Lähen linna ja teen tööd ja kuulan kolleege. Luban end mingi sündmuse või algatuse peale appi ja vastan vabatahtlikud küsitlused ja edastan huvilistele ehk vajalikud pakkumised. Õpetan, kuulan ja peegeldan kannatlikult ja toetav hoiak ja tingimusteta sisemine soojus (TM). Siis käin kellelegi midagi ära viimas või mõne lapsega põhikooli algebrat tegemas. Ja mõtlen, et ma olen olnud tubli. See ongi tubli. 
Ja kui juhtub olema teise meeleolu päev, mõtlen, et see pole isegi tubli lähedal. Need on kõik need asjad, mida nigunii peaks tegema. Nigunii peaks seda kõike olema. Miks ma tahan end kiita lihtsalt normi täitmise eest. Peakski oma tööd tegema ja lähedaste vastu hea olema ja ümbritseva suhtes arvestav.

Elada oskamisest ka ju.
Mul on selline sõbranna, kelle tegemistest ja otsustest kuuldes ma sageli mõtlen imetlusega: tema ikka oskab elada. Selline spontaanne rõõm kellegi teise valikutest. Mille peale ma seda mõtlen, on tavaliselt see, kui ta haarab ohjad ja võtab juhtimise enese peale, et endale tuua rõõme. Või äralahendada ennetada mingi muidu nii tavaline äng ja vaev. Näiteks ostab kasutatud auto ja ostab selle nii suure, et pool elamist mahub peale ja kui vaja, võtabki selle ja sõidab siis sellega, kuhu tahab. Pool 'elada oskamiseks' tarvilikest eeldusest on muidugi raha. Aga teine pool (mis on sama suur, sest see pole pool olemises kohe vahetult näha) on mingisugune teadlik ettevõtlikus. Saada aru, mis vaja on, et endal hea oleks ja siis selle tarvis vastu võtta suuri otsuseid ja need ellu ka viia.

P1060014
köögiasjad




Hängides oma isepoegivate sõpradega, tekib ikka küsimus, et mis ma isegi. Teatavasti on lapsendamine päriselt välistatud juba ja see viimse piirini paksenemine ja aastad isolatsioonis mu tervisele hea ei ole. Niisiis olen eneselegi ajanud taolist ümarat juttu sellest, kuidas ikka ju on hool silma alla jäävate olendite osas. Ja et on variante vabatahtlikuks tööks ja teistlaadi olemas olemiseks. Puhuks, kui peaks tulema peale kirjeldamatu soov kellelegi vanemlikku kohalolu võimaldada. Sest kardetavasti sellised asjad pidavat tulema teinekord peale ja siis on vaja plaani nendega toime tulemaks.
Ja kes mind ikka naerma ajab, kui mitte ma ise. Sest peaks hetkekski ilmutama mõni mu inimene mingeid liiga pealetükkivaid korduvaid märke, et ta mind just mind hädasti vajab, olen ma üleni: iffand, prooviolla, mul juba on laps!

Kui sa ostad pitsapoest pool pitsat, siis sa oled oma pitsat jaganud. Kellegi tundmatuga. Kusagil sinuga ühes linnas, servapidi samadel radadel, just küllalt hiljuti siin ja juba läinud on keegi, kes sai selle pitsa teise poole. Arvatavasti ei kohtu te kunagi. Või kui kohtute, ei tunne teineteist ära tunda. Aga te olete ühest pitsast hammustanud. Sama ananassikillu eri pooli aurava pitsavahe seest hange kukkumast päästnud. Üheks täiuslikuks tervikuks rullitud ja küpsetatud teos on teie kahe poolt ilma laiali kantud ja erisuunalisteks rõõmudeks (või kurbusteks) nositud. 
Siiski rahutukstegev kõhutäis ja üksildane ühendustunne ainult üksviiekümne eest. 

PB040018
novembripäike 



Comments

  1. Oo!!! Kas sina kirjutasid "suusaõidu" sõnad vinnipuhhile??! Stiil on väga sama.

    ReplyDelete
  2. Headusest: vahel peab mõni headuseks midagi, mis minu arust seda ei ole. Nt kirjutasin v helistasin kunagi vanale sõbrannale, kas ta ei tahaks perega meie aastavahetusepeole tulla. Ta ei saanud, aga märkis ära, kuidas minu poolt tuleb "nii palju armastust" vms. Ma olin segaduses: ma tahan, et tuleks tore pidu, järelikult üritan sinna toredaid inimesi kohale saada, kust see armastus v headus siin üldse mängu tuleb? Puhas omakasu.

    ReplyDelete
  3. Lihtsalt mainin, et mul on kohvi kõrvale lugemise põud, kirjuta ometi!

    ReplyDelete

Post a Comment