ja toon ja toon

P1300340
tudu


Siia ette see minaeitea vist peaks vabandama, et ma nii kaua ei kirjutanud lõik. Samal ajal tegelikult ega ju ei ole vahet, kas ma vabandan või mitte, kui ma juba kirjutan. Samal ajal tegelikult ega ju tavaliselt ongi nii pikk vahe olnud. Aga seekord on mul põhjus. Ma olin ära. Äraolles on kirjutamisega teisiti. Nagu muugagi. Muugiga? Muugigagi?
eimidagi.
Ja üleüldse mis alandlikkusega alustamine. Andestustega, mis palutud ja viimaks saadudki, pole sageli suurt midagi peale hakata. Mul on neid mitu. Seisavad niisama nurgas ja koguvad tolmu.
Ja üleüldse pidavat olema veetlevam vabanduse asemel tänada.

Niisiis. 
Aitäh, et sa oled siin. Kuigi mind pole kaua olnud. Aitäh, et oled mu lugeja, kuigi ma muudkui väldin kirjutamist ja teen selle asemel kusagil eiteamida.

P1300318
laske laske


Muu eiteamida hulgas olen alustanud toitumiskava täitmist. Sain ühtede teenete eest kinkeks natuke tasuta seda peent luksust ja mõtsin järele proovida. Pärast asjade järeleproovimist on alati poole mõnusam nende üle möliseda. Nagu justkui teaks, millest ma räägin. Mu lemmik asi mölisemise juurde.
Ma olen juba tervenisti ühe korra poes käinud ja ühe retsepti järgi süüa teinud ja tahaks karjuda. Kõik. Ma ütlen kõik. Kõik on valesti. Retseptis on jaburad kogused ja poes ei ole seda puuvilja, mida ma tahan. Ja kasutusjuhend ütleb mulle toidukordade muutmise kohta: vaata, et sa ikka kaks korda nädalas kalakesi nosid. Vaata. Vaata?! Tähendab. Mille eest teile täpselt makstakse? (ma ei tea, sest ma ise ei maksa) Aga tegelt ka? Mina ei peaks midagi vaatama. Kui ma oleksin nii fakken osav vaaaaaatma asju oma toitumises, võibolla ma ei vajaks toitumiskava. (tegelt ei vajagi)
Mhmh ja see on see närv, kuhu ma saabun, olemata isegi veel alustanud. Ma homme alustan. Näis. Optimism on kõrge, nagu sa näed.


Vahel inimesed on ikka kirjutanud, kuidas kapselgarderoob on hästi geniaalne asi, sest siis ei pea riiete peale mõtlema. Ja ma selles osas nõustun - mida vähem kohustuslikku olme peale mõtlemist, seda toredam. Või üldse millegi peale üleliia mõtlemist. Selle pärast ongi harjumused ja rutiin hästi tervislikud asjad, et need võimaldavad automaatset täitmist ja peas vabaneb ruumi ja jaksu uutele ideedele või niisama kena olemisele või millele iganes tegelikult. Seega kapselgarderoob - riideid on vähe, ühelgi hommikul ei pea mõtlema ja tohutult pead murdma ja pikalt nuputama ja sobitama, et mida, mida ometi küll selga panna. Paned selle, mis on. Ja üks mõte jälle vähem. Mõtlesin ma. Vale.
Olin reisil seljakotiga, kuhu pidid lisaks riietele mahtuma hügieeniasjad, pihutäis pisemat elektroonikat, fotokas ja vahetusjalanõud. Niisiis vähe riideid. Kapsel põmst. Ja tule taevas appi, kui palju mõtlemist ja planeerimist. Millal teksaseid pesta, kui ei taha neid märjana kotti toppida. Kas selle särgiga saab veel kusagile minna või see on juba must. Kui ma seda kohe ei pese, kas ma pean homme kleidiga minema. Mis ilm homme on. See küll kleidi ilm ei ole. Kas dressikas kuivab ööga ära. Kas keegi tunneb, et mu dressikas juba ammu haiseb. Ja nõnda edasi. Pidev mõtlemine ja jahmerdamine. Kodus ma viskan asjad seljast hunnikusse ja kui tuleb see väidetavalt vaevaline ressursikulukas riiete valimise hetk, sobran nende hunnikute ja oma riiulite vahel ennastunustavalt. Ja igasugune vabadus ja muretus. Aeg-ajalt saavad puhtad sokid või trussikud otsa, siis korjan maja pealt masinatäie pesu ja elu jätkub samasuguse kaosemaigulise lustiga.


Üldiselt vist ongi nii, et toitumiskava järgides vabaneb aeg otsustamast, mida süüa ja kulub kogu aeg keset kööki seismisele ja nuputamisele, mida ometi peale hakata selle avatud purgi ubadega, millest 4,3 supilusikatäit läks toidu sisse. Ja kapselgarderoobi tarvitaja täiesti uus vabastatud aeg jaotub ühtlaselt pesunööri all murelikult kordamööda niiskete teksasäärte kompamise ja särgikaenalde nuusutamise vahel. 
Mhmh, arvatavasti algaja kaebed. Kuid siiski. Kuid siiski.

P1290312
ebareaalne


Mõnikord on nii, et ma lähen inimeste hulka hästi hoolega sätitult. Et teen kostüüm ja soeng. Valin sobivad ehted ja võibolla värvin ripsmedki. Teinekord isegi tavalisel päeval või töiseski kontekstis. Natuke midagi ikka. Tähistamaks, et koosviibimine mulle loeb ja ma tahan oma parimat külge ettepoole tõsta. Ja kui seal siis enesekindlusse auk vajub, märkan ma seda teist naist (alati mõni on), kes ei ole teinud seda kostüümi ja soengu asja. Kes on tulnud enamvähem tänavalt. Niisama. Ja paistab poole sobivam. Nagu täpsem ja rohkem kohal. Asjalikum ja mitte nii ülepüüdlik. Punastan kõrvatagusteni iga kord, kui mulle meenub, kuidas ma ise viis korda kõrvarõngaid vahetasin hommikul. Nii saamatu ikka. Võinuks selle aja kulutada raamatut lugedes või mitte nii plika olles.
Mõnikord on nii, et ma lähen inimeste hulka hästi hooletult. Et ei viitsi riiete ega soengu pärast pablada. Peaasi, et endal mugav on ja ebapraktilisused ei sega ja jõuab muude asjadega enne normaalselt valmis. Tähtsamalgi päeval ja töiseski kontekstis. Sest ega ma mõni iluasi ei ole. Üldiselt, kui ma pean kusagil olema, siis ikka selleks, et seal midagi teha ka, mitte niisama õlmitseda ja edvistuda. Ja kui seal siis enesekindlusse auk vajub, märkan ma seda teist naist (alati mõni on), kes on teinud seda kostüümi ja soengu asja. Kes on selle tulemise tarvis end päriselt kokku võtnud või, ma ei tea, äkki ongi kogu aeg omadega koos. Teeb oma suu lahti ja asetub oma läbimõeldud hoolitsetuses ja toimivas enesedistsipliinis nagu rambivalgusse ja siis särab seal. Õigustatult. Punastan kõrvatagusteni iga kord oma rasvaseid juukseid näo eest ära lükates ja nokin laua varjus pluusivarrukalt plekki lahti. Ni saamatu ikka. Võinuks ju leida selle aja, et korra peegli eest läbi käia, ise täiskasvanud inimene, mitte plika.

Enesenoomimine on üks esimesi harrastusi, mida ma endal mäletan.

Igatahes olen ma üha enam jõudnud end veenda, et ilus olemine on igapäevane töö ja selle teadlik tegemine. Ei ole päris nii, et mõni ime inimene veeretab end voodist välja, sikutab kapipõhjast suvalise asja üle pea ja on kohe jõupingutusvabalt hurmavalt kaunis. Sest esiteks kasvõi see asi, mis kapipõhjast sikutatud sai. See on hoolikalt valitud asjade kapipõhi, kuhu satuvad kaunid kenasti istuvad asjad, kust niimoodi sikutada saab. See ilus inimene on näiliselt kergesti ilus, sest ta on megakaua kõiki neid keni riideid endale varunud ja neid hoidnud. Ja oma juukseid on ta tublisti pesnud ja sageli värvinud ja kenasti lõigata lasknud enne seda kirjeldatavat suvalist hommikut, kui ta juhtumisi nagu niisama kaunis paistab. Ja oma kõhukese sisse on ta toppinud neid keni läbimõeldud sööke ja harjanud ja tohterdand oma kikusid ja küüsi ja nahka ja üleüldse päevade kaupa aastate viisi teinud mitmeid kulukaid ajanõudlikke tublidusi. Niisiis nii ongi. Nagu ise ilus. Kui päevadläbi muudkui muuseas tegeled sellega, et ilujatervis, siis paistadki iseenesest kaunis suvalisel hetkel. 

P1290290
vallatu kuristik



Rannapromenaadil jalutas üks kena pepu. Tähendab. Rannapromenaadil jalutas palju inimesi. Üks neist jalutajaist jäi mulle silma, sest tundus, et tal on pepu paljas. Muidugi päriselt ei olnud. Tal oli poolde kanni ulatuv särk ja peaaegu poolde kanni ulatuvad ujukad selle all. Täiesti siivas ja rannapromenaadile sobilik. Aga kuna ma juba olin vaatama hakanud, siis tundus mulle, et näen veel midagi. Nagu niit ripuks. Einoh, mul aega oli, keni pepusid võib pikemaltki vaadata, niisis kõndisin sel viisakas kauguses järel ja püüdsin asjas selgust saada. Piisas ainult mõni meeter vaatlusandmete kogumist, kui ma olin jõudnud järeldusele. See on tampooni nöör. See ripub ujukate jalaaugust välja ja kõlgub kenasti kintsude vahel. Kindlasti tampooninöör, pole kahtlustki. Sama pikk ja jäme ja sõlmeke otsas. Ma prille ei kanna. Ja need kenad kannid kõrgusid tohutupikkade jalgade otsas, niiet ma ausõna jäin sellele järeldusele jõudmiseks jumala normaalsesse kaugusesse veel. Niisiis. Tampooninöör paistab. Ja mul on järsku hästi piinlik. Sestnagu. See pepu, mis ma arvasin, et on paljas. Selle ma sain endale üsna kiiresti okeiks mõelda. Pepud võivad paljad olla. Isegi avalikus paigas, kehad on kehad ja igaühel oma, misiganes nagu. Aga tampooninöör. Isver küll. Peaks midagi ütlema. Ta ju ei tea. Ma küll ei tahaks teadmatuses olla, kui ma sellises olukorras oleksin. Sest paistab ju. Kui mina nägin, näevad teised ka. Aga ma ei julge öelda. Võõrale inimesele. Tekitada seda olukorda. Aga kas mul äkki on nagu vastutus. Solidaarsus. Et võibolla see on hool ja teene. Aga ikkagi hirmus, kuidas ma ütlen. Tal on mees ka kõrval ja äkki peaks kuidagi delikaatselt viitama või mitte nagu labaselt välja pursatama ja appi maitea...
Võtsin end kokku ja kõndisin neist mööda. Nad vestlesid omavahel vene keeles. Ohkasin kergendunult. Sest eelarvamused. Arvatavasti poleks meil olnud ühist keelt ja ma polekski saanud midagi arusaadavat öelda. Ja kas normepurustav feminist minus või lihtsalt eneseõigustus, aga ma jõudsin isekeskis järeldusele. Las ripub. Las paistab tampooninöör. Ongi rohkem punk nagu. Tampoonid on asi, mis on ja neil on nöörid ja nende töö ongi rippuda ja  misiganes nagu. Kellel selle pärast häbi või ebamugav on, võiks nurka minna ja natuke siis enese pärast häbeneda. Mul on juba tehtud.

P1280276
tupsudega kõrred ootava üle tee minemist


Veits veider on ikka. Ma pole päris kindel, millistel puhkudel on okei keset lögast talve oma roheliste puhkusepiltidega vehkida.
Laps on natuke haige ja see on natuke naljakas. Võinoh. Mina olen selle suhtes natuke naljakas. Sest ta on nii õnnetu ja vajaks tupsutamist ja lohutamist. Aga ma pean enamvähem kikivarvul olema, et talle paigi teha.
Vanaema surmast saab varsti kaks kuud ja ma ikka veel vahel imestan, kui kohutavalt palju, kui kohutavalt palju erinevaid tublisid vapraid asjalikke suure inimese asju sellega seoses tuli teha ja et ma neid päriselt tegin ka.
Lugesin toataimede potid kokku ja sain 34. Kui ma nüüd hästi tõhusaks hakkan ja need elektrivalgusprojektid ette võtan, saab seda arvu heldesti suurendama hakata. Kuiginoh, võiks ju end ohjeldada ja hoopis akende pealt lilled lampide alla tõsta, pääseks tuppa natuke päevagi. Aga ma ikka mõtlen, et kui liiga kaugele minna ei saa, äkki pole mõtet hakatagi.

Comments

  1. Tõesti, tõesti. Väga tuttavad küsimused. “Kas peaks selgitama, miks nii kaua pole postitanud?”. “Kas peaks vabandama, kui talvisel ajal palmipilte näitan?” Ma võtan neil puhkudel alati Kate Mossi elutarkuse appi: “Never complain, never explain”. Väikese mugandusega siiski - kui explainima ei kohusta mind omaenda blogis keegi, siis complainida on mul sealsamas täitsa vaba voli.
    Ühesõnaga, see kuldreegel on mind jätkuvalt aidanud, soovitan soojalt teistelegi.

    ReplyDelete
  2. Veidi suurema kapsliga on vast lihtsam? ma arvasin, et asja point on see, et kõik asjad sobivad omavahel kokku, mitte see, et üle ühe püksipaari ei tohi olla.

    Teiseks, kuskil koha peal olles on pesupesuga lihtsam. Ma olin suvel kaks nädalat kodust ära, samuti seljakotitäie riietega ja seljakotti pidid mahtuma veel tantsusussid, kastanjetid ja pesemisasjad, kusjuures ma olin veel pähe võtnud, et see seljakott peab mahtuma käsipagasi mõõtudesse; ja osa riideruumi võtsid endale sellised kohustuslikud trenniasjad nagu trenniretuusid, sportrinnahoidjad ja hulgem vahetussokke-põlvikuid; ja pluuse kulus sealse 32+ kraadise ilma ja pideva trenniga ikka rohkem kui üks päevas. Ometi päris häda ei tekkinud - mul oli kokku 4 seelikut, millest üks (jahedama ilma oma) jäigi kasutamata, 1 mitteretuusne püksipaar, 4 pluusi + 1 pluusina töötav kleidike ja palju maikasid, 1 suvemantel ja 1 suur (õla)sall. Tüüpiliselt läks maikadega ikkagi kõige pakilisemaks, mis siis, et neid oli kõige rohkem. Aga sellega on kodus samamoodi, ükskõik, kui palju mul neid on.

    Tõsi, 32+ kraadises kuumas ilmas on ka pesukuivatamine märksa kiirem töö kui muidu - lõuna paiku pestud öösärk oli ööseks piisavalt kuiv, et selga panna. Ja suveriideid on muidugi lihtsam kotti mahutada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kuusjuures mina ei saa selle kapselgarderoobi erilisest mõttest aru. Kõik mu asjad SOBIVADKI omavahel, sest kui nad sobivad minuga, on asi tehtud ju? Ainus oluline sobivus olemas, muidugi sobivad nad siis ka omavahel?

      Delete
    2. Minu asjad küll kõik omavahel ei sobi. Juba ruumala ja pikkuse poolest, kui tahta, et asjad mahuksid üksteise peale ja sisse. Rääkimata tegumoest ja värvist. Aga äkki sul ei ole nii palju riideid kui mul?

      Delete
    3. mul ei ole liibuvaid pükse lihtsalt =)

      Delete
    4. Aga värvid =) Ms värvid ei sobi omavahel? Nõus, et on mõned toonid, mis ei sobi õieti millegagi, aga nad ei ole ka omaette eriti head vaadata. Ja tegumoed? Ok, lühikest jakki lühikese pluusiga ei kannaks, aga mul polegi ühtegi lühikest pluusi. (Vaata "riie peab minuga sobima" ja lühike pluus pole minu seljas IIAL parem kui pikk.)
      Ok, mul on paar kleiti, mis on mulle liiga kitsad, pärit ajast, kui olin kõhn. Aga neid ma lihtsalt ei kanna.

      Delete
    5. Mul ka ei sobi, sest mulle tundub, et mulle sobivaid värvigammasid on mitu - ja ma vaheldan neid tujust olenevalt. Umbes et puhaste toonide tuju ja segatud, veidi mudaste värvitoonide tuju. Ja reeglina teevad puhtad toonid mudased toonid täiesti luitunuks, aga mudased toonid omavahel löövad ootamatult hõõguma.

      ja kõik need mudased toonid ei taha ka kõigi teiste mudaste toonidega hästi suhestuda - teatud lillad ja teatud sinised ei haagi omavahel näiteks kuigi hästi, mis siis, et minuga sobivad mõlemad.

      a mul on samuti hästi palju riideid, nii et mõni ime.

      Delete
    6. Ma vist päris puhtaid toone (erandiks üks valge dressikas) ei kannagi, KÕIK on mudased. Pluss ok, kaks asja on mustad roosade või heleroheliste lisandidega - need lisandid on neil juba küljes. Ja üks kampsun, mida pole 3 aastat kandnud, üleni must - aga must mulle tegelt ei meeldi, kui ta muidu kuidagi lahe pole ja värvilisi värve esile ei too =)

      Delete
    7. Mulle meeldivad lillatoonid ja külmad roosad enam-vähem kõik ja ka sobivad enam-vähem kõik, nii et neid on mul ka eredaid. Ere lilla sobib küll enamiku roosadega, sh tuhmidega, aga nt tuhmi lillaga enam ei pruugi.

      Sinu jumet vaadates võiks sulle sobida mõni soe erekollane ja rohelise-sinise vahele jäävad toonid. (Ma ei pea puhta tooni all silmas ainult põhivärve, vaid ka kõiki värviringil nende vahele mahtuvaid, mida pole mingi tuhmistava pigmendi, nt valge või mustaga segatud.)

      Delete
    8. Jah, neid sinise-rohelise vahepealseid on mul palju =) See on üks mu eelistatud riietusvärve =) Aga neid ei tapa ka hallid püksid või mudaroheline seelik =)

      Delete
    9. Ja kunagi oli mul soe erekolane lemmiksärk, aga selle ma kandsin ribadeks =)

      Delete
    10. mul on endal just sedapidi tunne, et eredad värvid tapavad vahel mudaseid ja kui konkreetne mudane värv mulle tegelikult meeldib, siis mul hakkab kahju.

      Delete
    11. Aww, aww =) Mul selliseid tõrkeid pole. Vaatan ainult ühte asja - et üldmulje minust oleks ilus. Mitte et kui mul on selge visioon, et on ilus, ma peeglist end PÄRIS adekvaatselt näeksin (jube kirjanik-pilt liiga kitsa kleidiga, mida selga pannes ma lihtsalt ei olnud märganud, et olen 5 kg juurde võtnud, ja kleit ju nägi enne oivalinwe välja mu seljas?), aga enam-vähem.
      Enam-vähem.

      Delete
    12. ma panin ükskord kogemata - hämar oli - selga sellised sinised, mis omavahel kohutavalt halvasti sobisid (mis siis, et mõlemad minuga hästi) ja see vaevas mind päev otsa.

      Delete
    13. pmst oli umbes sama tunne, nagu "avalikus kohas pesuväel" unenägudes.

      Delete
    14. Me ei ole kumbki ümber veendud, aga meie erimeelsus on rahumeelne ja "võib ka nii" =)

      Delete
    15. sul on vbla lihtsalt ebateadlikult kooskõlaline maitse, et kohe automaatselt sobituvadki värvid kokku, ilma et sa peaks pingutama.

      Ma teeks mõnest oma garderoobi halbkombinatsioonist kasvõi pilti, aga nagunii ei jää pildi peal värvid nii nagu silmaga vaadates.

      Aga see sobimatute siniste juhtum oli muidugi ajal, mil ma ei suutnudki sellist üldmuljet luua, mis mind peeglist vaadates oleks rahuldanud. Ma ei tea, kas ma lihtsalt nägin toona nii jõle välja või oskasin ma haruldaselt halvasti riideid valida või oli siis mulle sobivaid riideid halvemini saada (kuigi kaltsukad olid juba olemas). Asi pole ka selles, et nüüd oleks ma enesekindlam, sest ma vaatan ka praegu neid vana aja pilte ja mõtlen, et küll ma nägin halb välja.

      Delete
  3. Anonymous13:18

    Minu jaoks toimib kapselgarderoobi idee hästi tööl käimise riiete kontekstis. Kuna töötan ametis, mis eeldab veidi viisakamat ja ametlikumat riietust, siis olengi teinud endale kappi tööriiete sektsiooni, kus on mõned seelikud, mõned jakid ja pluusid, mis kõik omavahel ükskõik millises kombinatsioonis sobivad. See omakorda tähendab, et kui ma hommikul unise peaga endale midagi selga otsin, siis ma võin sealt võtta täiesti suvalised asjad kindlustundega, et komplekt on tööle minemiseks piisavalt ok. Omamoodi töövorm või nii.

    Sama süsteemi töövälise aja riiete osas ei rakenda, sest töövälisel ajal meeldib mulle just see riietumise loominguline pool ja vaheldusrikkus.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on sarnane süsteem töö pärast, aga see on ainult kleidid. On normaalsed kleidid, veits liiga pidulikud kleidid ja üleni liiga hoorad kleidid. Normaalsetega käin tööl, kui on tähtis päev, saab veits liiga pidulikuga ka käidud, liiga hoorade kleitide kappigi ei vaata tööriideid otsides.
      Aga kui klassi ette minekut ei ole, tohib tööl käia retuuside ja pikema maikaga ka. Ja suviseid jaanipäevaeelseid järeleksameid lihtsalt peab valvama lillelises kleidis. Niiet isegi lõputus paindlikkuses on reeglistik.

      Delete
  4. AgA see tampooninööri märkamine ... jaaa, reageerimine kvalifitseerub dilemmana, oojaa. =)

    ReplyDelete
  5. ... või trilemmana. Või mingi -lemmana igastahes

    ReplyDelete
  6. NÖÖR11:18

    Ma ei saa aru mis asi see on kui inimesed näevad nööri tahavad kohe seda tõmmata. Pole ju oluline kas nöör ripub või sees või väljas, aga ta annab nööritundjale uue teadmise mis tekitab mõttele uue dimensiooni on mida mõelda ja rääkida. Kas oleks mõtet kirjutada lihtsalt kenast pepust kui midagi ebatavalist sealjuures poleks. :)

    ReplyDelete

Post a Comment