ilust, sõnadega mängimisest ja raamaturõõmudest

P5070046
pusa pusa

Ma mõtlesin, et äkki on hästi ilusad inimesed muudkui üha ilusad selle pärast, et kõik vaatavad nende peale lahke näoga. Sest meil on ju see samunegi miimika peegeldamise kalduvus. Ja kui kõik su ümber sinu peale vaatavad õrnuse ja lahkusega, siis teed seda neile pidevalt vastu ja nägu vormub vastavalt. Ma arvan, et see seletab ka, miks vanapaarid viimaks ühte nägu lähevad. Sest nad teevad vastastikku omavahel samu ilmeid teineteisele ja nii need kortsud neile ühesugustena vajutuvadki. Ja loomulikult, samal põhimõttel, koledad inimesed jätkavad kolenemist üha ja üha, sest kõik vahivad neid teatava tülgastus-grimassiga. Üldsegi on hea, et on olemas pildistamine ja muu selline otsevaadete salvestamise tehno. Muidu arvaks kogu aeg, et inimesed käivadki sellise ök näoga ringi, nagu nad su peale vaatavad. Aga tuleb välja, et neil on teisigi ilmeid. Need, mida nad teiste jaoks hoiavad.
Jookseb paralleelselt selle teise kahtlusega, et kui sa oled universaalselt vaieldamatult üleni nõme ja keegi ei taha sinuga tegelt eriti head sõbrad olla, siis sa ei saagi kunagi teada tõelisest lähedusest. Taolised asjad pole sulle. Kõik, mida sa inimsuhetest iial teadma saad, on seesama pinnapealne kübekeste kogum, mida sa oma nõmeduses saad. Ja sa ei tea, et see on pinnapealne, sest see ongi kogu intiimsus, mida sa iial kohanud oled.



Käisin peol ja unustasin korraks tantsujalgu puhates end inimesi vaatama. Inimest. Üht kindlat. Õhkasin sõbrannale midagi selle inimese õhkamapanevast ilust. 'Ta on aseksuaalne, niiet sul pole mõtet midagi üritada, see ajaks teda ainult segadusse,' teatab sõbranna mulle resoluutselt. Ma polnud isegi veel alustanudki üritamisest mõtlemistki. Ja siis oligi. Terveks õhtuks taustal ketramas mingisugune lapsik turts, nagu mult oleks midagi ära võetud. Kuidas sa tohid mulle öelda, et ma ei tohi tahta midagi, mida ma ei tahtnudki, mõtle, äkki ma oleksin tahtnud, nüüd ma isegi ei tea, kas ma tahtsin või ei tahtnud, sest ma järsku ei tohi, mh. 
Muarust väga naljakas.
Ära mõtle mummulisest elevandist.

P4300030
roheline sadam

Mul on uus komme inimesi vihastada. Ei, see pole päris tõsi. Ma olen arvatavasti alati inimesi välja vihastanud. Aga nüüd just viimasel ajal on mitu järjestikkust  sarnast juhtu olnud. Harilik muster on see, et ma hakkan uue tuttavaga millestki rääkima ja mõne aja pärast, kui vestlus on piisavalt huvitav, saab sellest rohkem nagu vaidlus. Võinoh, mitte vaidlus. Väitlus. Eri seisukohtade kaitsmine ja argumenteerimine. Ja minu üllatuseks kõik inimesed ei naudigi sellist vestluse vormi. Ja minu üllatuseks ei ole mina sellesse 'mängu' haaratuna võimeline ära tundma, et ma põhjustan sellele kenale võõrale juba pikka aega kannatusi. Sest see hetk, kui nad mu peale karju ma hakkavad ja trampides minema kõnnivad, on juba liiga hilja.


Tead, onju seda plaani, et kui psühholoogi juurde minna, tuleb teda enne oma hinge avamist veits proovile panna. Hakata talle kohe natukene valetama ja mänge ja topeltmänge mängima. Vaadata, mis ta teeb. Kuidas ta kaasa tuleb või vastu punnib. Sest tema töö peab olema sinust ja su mängudest targem ja läbinägelikum olla. Ja kui ta väikse vale ja manipulatsiooniga toime ei tule, ju ta pole oma ametisse kõlbulik ja pole su hingehädadele vääriline tohter. Eksole, selle asemel, et inimesele , kes siiralt tahab aidata, päriselt rääkida asjust ja lasta tal oma tööd teha. Ei-ei. Kõigepealt ikka kaikad ja takistusrada.
Niiet ju ma (alateadlikult, hehe) testin neid uusi tuttavaid ka ja need, kes solvunult minema trambivad, pole lihtsalt testi läbinud, lohutan ma end. Pärast olen kõik oma olemasolevad sõbrad ka minema 'testinud' ja siis istun üksildase vanamutina kusagil tühermaal ja teen endamisi rahulolevalt höh höh höhh saite, ma olen teist kõigist kavalam.
Peaks kokku võtma end ikka.


Üldse hakkab see tasapisi kiskuma jälle sinnapoole, et rääkimine on tussu. Nii ületähtsustatud nagu. Üldse pole vaja inimestega rääkida. Rääkides saab valetada ja end reeta ja segadusse ajada.  Võib-olla peaks inimestega tutvudes kohe hästi ruttu asuma mõne tegevuse kallale. Enne, kui keegi jõuab solvuda või teist eksitada või asjast midagi arvama hakata.
Uh, arvamine. Arvamine on see kõige hullem.

P4300013
viiralti tamme juures elav kass teab, kui paid on tulnud

Mul on sel nädalal olnud raamatuõnne. 
Esiteks, Triinu saatis mulle oma uue raamatu ja nii tore. Läksin pakiautomaati oma asjadele järele ja arvasin üleni, et mõlemas kapis on mulle mõni mu Hiinast tulnud kulin. Aga siis sain aru, et üks pakk on hoopis raamatukujuline ja see on üldsegi saadetud teisest väikelinnast. Läksin nagu ärapaitatud lapsuke, pakk vastu rindu surutud ja totakas õnnelik naeratus näos, õitsvate toomingate alt koju. Armastus käib posti teel.
Teiseks, ma leidsin ühe kadunud raamatu üles. Ta oli mul nii kadunud nii kadunud kui kadunud saab olla ainult raamatukogu raamat, mis on pooleli ja mida ei saa enam pikendada. Ja viivis muudkui jooksis ja ma muudkui otsisin. Kõikidest oma lugemispesadest ja võimalikest kodudest. Igatahes sai langetatud raske otsus, et see on Ära Kadunud. Arvatavasti Haapsallu, sest rohkem kontrollimata kohti tollesse kaotamiskuusse ei jäänud. Vantsisin, pea norus, raamatukokku ja küsisin leebemat karistust. Viisin neile koolikirjandust ja täitsin vormid ära ja me oleme sõbrad ikka edasi. Aga raamat lugemata ja kahju ikka. Ja nüüd. Hakkasin tantsukostüüme organiseerima ja seal ta oli. Kostüümide kotis.
Juhtub ikka toredaid asju elus, ma ütlen.


Kui ma nüüd järgmise kolme nädala jooksul 7 tantsukostüümi omale õmblen, sada kodutööd ära hindan ja rohkem ühtegi vabatahtlikku tööd juurde ei võta, võib varsti suvigi tulema hakata.

P5010041
ilmapuu



Kuidas sa hoiad vestlusi käimas uute inimestega, kes ei armasta vaielda?
Milliseid oma kaotatud asjadest sa viimasel ajal üles oled leidnud?
Mis vahepeatused sind suve tulemisest veel lahutavad?

Comments

  1. mul on kaks toredat kadunud asjade leidmist varasemast ajast: kadunud telefon tuli välja renessansskostüümi juurde käivate ehete kotist. Ja mõni aasta hiljem tuli tükk aega kadunud olnud telefonilaadija välja pesemisasjade kotist (sellest, kus on need pesuasjad, mis mul reisi peal kaasas käivad, peavalutabletid jms.).

    ReplyDelete
  2. Rääkimine on tõesti ületähtsustatud. Peamine põhjus, miks inimesed üldse räägivad, on ju eneseimetlus: "Kuula mind, vaata mind!" Nõrkuse või ebakindluse ilming igatahes.

    ReplyDelete
  3. Vestlus-väitlus-vaidlus. Ma olen nii nõus. (Või peaks nüüd testi mõttes ütlema, et ma pole üldse nõus.) Ja jah, inimesed ei taha ja see selgub liiga hilja (st neile on see kohe selge, mina taipan hilja) ja siis on halb ja arusaamatu korraga. Mis mõttes sulle ei meeldi oma seisukohta kaitsta ja kui keegi saatana juristi mängib? Kus sihukesi inimesi tehakse?

    "Keel on inimesele antud tema mõtete varjamiseks", olla Oskar Wilde tsitaat, aga ma ei suuda algallikat leida, äkki oli siis mõne muu Oskari või Vilde oma. Igatahes kehtib küll hästi.

    ReplyDelete
  4. Väitlusest-vaidlusest - ma olen selline loomake, kes satub kuidagi iseenesest kogu aeg vaidlema. Nagu narkomaan, ses mõttes, et ma teen seda rohkem kui iseendale hea oleks. Võib-olla on süüdi see, et ma teen seda peamiselt veebis ja mul on teistmoodi päevarežiim kui teistel, mis tähendab, et ma jõuan vaevalt hoo sisse saada, kui teised lähevad magama ja siis pöörlevad mul argumendid peas ringi, kuni mul on süda paha, käed värisevad ja üldse ei saa enam olla.

    ReplyDelete
  5. liska23:29

    Mulle ei meeldi vaielda. Sest ma ei usu, et kedagi on võimalik ümber veenda. Ütle mulle oma seisukoht ja ma ütlen, kes oled sina. Kui su seisukoht on vastik, siis ma arvan, et sa oled ka vastik ja soovin sinuga mitte tegemist teha. Võib-olla enne uurin, nii palju kui kannatan, sokraatiliselt välja, et oot, päriselt arvadki nii vastikult või? Räägi täpsemalt, kui vastik sa oled. Ahah. No tsau siis.

    Näide. FB kuvab mulle ikka ja jälle ühe tuttava postitust, milles ta väidab, et see viimase aja koduvägivallavärk on eitede hüsteeria, tegelikult hoopis nad ise annavad meestele peksa, aga kohtunik ei usu. Mida sa vaidled sellisega? Vastik.

    ReplyDelete
  6. No aga vaielda saab ju ka teemal, kas pooldada utilitaristlikku või vooruse-eetikat. Või kas prantsuse barokki saab üldse päris barokiks lugeda, kui ta on nii klassitsistlik, või ongi klassitsistlik pompöössus ja sümmeetriaihalus baroki pärisosa. Või kas magusa koogi juurde peaks vein olema koogist magusam või vastupidi, magusust happesusega tasakaalustama. Või kas inimloomus võimaldaks libertaaranarhistlikus süsteemis elada. Või tuumaenergeetika head ja halvad küljed. Kõigil neil teemadel on võimalik eri seisukohti omada, ilma et vastikus päris kõne alla tuleks (kuigi väga põlema minnes muidugi võib).

    ReplyDelete
  7. Liska00:25

    Heh, kõik need teemad kõlavad nagu meeldiv/põnev arutelu, mitte vaidlus. Selliseid kuulaks meeleldi.

    ReplyDelete
  8. Just, just. Me näiteks vaidleme praegu sellest, kas vaidlemine on mõnus :)

    ReplyDelete
  9. Su pildid on jätkuvalt imelised.

    ReplyDelete

Post a Comment