asjade edasi õppimisest, lohutusist ja suur olemise saamatusest

P6300118
hurmav moonimaastik

Mitte päris tuhm, aga siiski algaja olemine on vahel ikka natuke nõme ka. Näiteks ukulele. Mitmele kenale laulule on olemas õpetused ja juhendid ja asjad ja need on, kuigi kasulikud, kohati nii vaevalised. Sest need on inimesele, kes üldse muusikat ei loe. Ja siis on näiteks rütmi kirjeldamiseks mingisugused seletused, mis on hästi kohmakad. Ütle mulle taktimõõt ja anna mulle rütmid kätte, ma saan sealt ise lugeda. Aga ei aga ei. Hoopis teatab mulle, et peab tegema down up hold down up up down up tap up down. Wut. Mida see isegi tähendab. Kas keegi suudab neid seletusi kuulata ja kuulda võtta kohe. Ilmselt suudab, sest see on üleni ukututorialide standard. Lihtsalt mul kukub aju küljest ära ja ma tean, et on üheseltmõistetavamaid viise rütmi kommunikeerimiseks.

Teine on kõik need e-kursused, mis ma olen alustanud ja pooleli jätnud. Sest alguses on jutt asjust, mis ma juba tean. Lasen ühest kõrvast sisse ja teisest välja või kustiganes kaudu taoline värk liikleb. Teen kergest rõõmust naerda kõkutades esimesed testid maksimumi peale ära ja trallallaa. Ja kui siis ühel hetkel aru saan, et ma aru ei saa, on juba hilja. Millal nad üle mu pea hakkasid rääkima, mis hetkel ma oleksin pidanud kuulama hakkama, kuidas ma lülitun 'lol misiganes lebo' hoiakust tõsiselt süvenevasse keskendumise hoiakusse. 

P6250013
riisutud on teed hämaral alleel
võõrasemad kasvagu sul sõõrmeist

Olen nüüd mitmel pool rännus olnud ja see toob teatavat rahu. Või väljendab paremini mu rahutust. Mõlemad on tõsi. Idalääne suunal on see kodumaa väga vaevaliselt läbitav, vahepeatustest tihe ja seda põnevam. Kui bussiga, siis samuti iiveldus. Ja keskelt kagu poole lahkuma hakates tuleb kohev kurviline kuppelmaastik vastu ja neelab su nii, et tundub päriselt, nagu oleksid teel sügavikku. Alla ja alla ja ära. Olen vaheldanud oma kombe tankida eeloleva sõidu jaoks täpselt mitteliiga palju, kombe vastu panna paak ühe ettevõtmisega täis ja alles siis edasi hakata vaatama. Kuigi esimesed korrad oli rooli istudes küll hetkeks 'api mingi mõõdik on põhjas mismateen'. Mhmh proovi rahuneda, kütust peabki olema, muidu sul autu ei sõida, vaata.

Lisaks liikvele pääsemisele on tulnud teemaks teisedki lohutid. Rahustid. Rituaalid. Näiteks kaltsukad. Kuressaare omad rahustasid ja rahuldasid hinge tol hetkel põhjani ära. Muu hulgas olen avastanud, et kui kaltsukas on mõne asja hinnale kohe mitu eurot juurde keevitatud ja hinnasildile on pastakaga kirjutatud SIID!, tähendab see, et müüja teab asju. Ja see on hoopis hea. Teda saab kohelda täiesti  tõhusa šoppamisabilisena ja paluda tal kõik siidist asjad välja otsida. Ühe sellise tiiru käigus saavutasin täpselt minu ihu tarvis loodud Ivo Nikkolo siidkleidi. Mingi ahhetasin ja ohkisin ja maksin rõõmuga see 15 eurot neile. Et ikkagi Ivo Nikkolo ja vau nii istub ja siid ja. Pärast kodus hakkasin vaatama, palju tema kleidid uutena maksavad. Pfft. Mõnekümne euroga saab juba kätte. Ma ei tea, mis ma mõtsin, et see on mingi fääntsi disain nimi.  Äkki see kunagi oli. Ei võta kleidilt midagi ära, aga endal on natuke imelik. Võiks rohkem moeilmast teada.

P6250056
sügav

Leidsin ükspäev maast paar tundi ja otsisin mõtteist, kellele külla minna või kellega see leitud hetk olla. Keda pole ammu näinud, kellele ma olen juba pikalt külaskäigu võlgu. Ja sõitsin surnuaiale. Ma polnud seal käinud. Pärast matuseid mitte kordagi. Sest alguses ei olnud mõtet, sest oli talv ja maa külmand ja nii ja pärast oli mul kaks töökohta ja hästi kiire alati ja igasugused asjad tähendab.... vaata. Ma ei tahtnud. Ma ei olnud tahtnud minna. Lihtsalt ei tahtnud, nagu inimesed ikka ei taha asju teha, mis pole meeldivad.
Leidsin platsi üles, leidsin, et keegi on sinna juba mõned kurvad lilled istutanud. Seisin ja mõtlesin, kuidas ma vanaemaga kaasas käisin tema õe platsi hooldamas. Ja sain aru, et ma ei oska. Mul ei ole tööriistu kaasas. Mis nüüd teha tuleb. Ma olen siia tulnud ja ma olen nende platside ees ja ma peaksin tegema midagi ja ma ei oska. Keegi pole mulle õpetanud. Ma ei mäleta, kuidas see käis. Mõtlesin, et peaks emale helistama ja küsima, aga kõigepealt tundus hea mõte mõelda, kuidas oleks siis, kui ma ei saaks emale ka helistada. Kükitasin lähima pingi otsa peale ja tönnisin nagu laps. Ja siis ema võttis vastu ja ma tönnisin veel natuke. 
Siis panin toru ära, võtsin ratta, sõitsin lillepoodi. Sain aru, et see on loll lillepood ja sõitsin järgmisesse. Võrdlesin rohelisi püsikuid ja pidasin müüjatega nõu. Kolasin, taimed rattakorvis, mööda surnuaeda ringi, et leida kastmiseks mingit nõud ja aru saaad, kuidas neil süsteem käib. Istutasin taimed maha ja pesin oma joogivee lõpuga hauakivi ka puhtamaks. 
Nagu see käib. Võtad midagi ette. See käib üle jõu. Nutad. Helistad kellelegi. Nutad veel. Ja siis teed seda asja ikkagi.


P6250067
taas(kasutus)

Mõte on suviselt pinnapealne ja lahtine. Ei püsi ei püsi. 
Otsin sooja kohta ja labast lohutust, ise rüüpan jooke, kus on jää sees.
Astun vihma kätte ja mõtlen märjaks saades, et jah, see on õiglane.


Muus osas on muidu kõik ok. Puhkus on puhkenud ja selle käigus on saadud teha puhkusesse käivaid asju. Põhiliselt käivad puhkusse magamine - kus iganes ja kuitahes pikkade lõikudena, hilja õhtul ikkagi endale kohvi tegemine, sest isu on, ja igasugune pidurdamatus suviste sarjade, jubaloetud raamatute ja imelike rõivaste osas. Ma olen mitut mõtet mõelnud ja eks ma püüan neist teinepäev jälle sõnu teha. Päiksepõletusi on olnud ainult üks, raha ei ole ja päris paljajalu tantsida saab folgil kui mitte varem.

Comments

  1. Mjaa, meie suguvõsas on see surnuaia kraabitsemise õpetus väga sisse töötatud. Kuigi minu põlvkond on selles suhtes suht leige olemisega, on mu ema nii hoolas, et ei lase ripakile jätta. Peame ikka temaga sõitma ja riisuma ja arutama, mis taimed ja pärast igaks juhuks veel kastmas ja triibud peale ja äkki sugulased jõuavad enne ja näevad, et me polegi veel käinud ja teinud. Ja minu põlvkonna lapsed ka nüüd juba ripnevad neil käikudel kaasas ja saavad selle kooli paratamatult. Otsivad vilunult kõrvalhaualt pingi alt tillukese reha, tassivad veepudeleid ja mängivad vahepeal hauasillutise peal surfamist.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Õudselt tore. Umbes nii see peaks käima jah. Isegi nagu mäletaks ka seda häda, et tuleb enne neid sugulasi teha ja kuidas kõik vaatavad ja näevad ja siis teavad ju.
      Huvitav, kas palju lapsi on see, mis tagab kommete niimoodi edasiandmise? Ma oma üht last ei võta nii paljudesse tavalise elu õpetlikesse kohtadesse kaasagi, sest ma saan.

      Delete
  2. Mis tänapäeval polegi surnuaedades enam kaevu vm veevõtukohta O_O???
    Oi. Nojah. Mitte et mind surnuaiale kisuks (jalutamiseks on need head kohad, kui sul koera pole, aga mul on), aga mu tohutud surnuaialkäimiseteadmised on iganenud v?

    Mulle meeldib ka siidist asju kaltsukatest leida. Sellega seoses sigines mulle vahepeal koju hunnik natuke augulisi rätikuid ja üks kollane pluus, mis peamiselt sobib pidžhaamana kandmiseks, sest SIID JU!
    Rätikud on tasapisi jälle ära kadunud, sest ma ju kandsin neid - vbla üks on veel sallikastis.
    Pluusile ostsin sobiva nahkvöö ja nüüd teda enam pidžaamana ei kanna.
    Aga kleit, misa on küll aint 70% siidist, ülejäänu on viskoos, jäi mu oera kutsikaeas natuke kapiukse vahel välja ning kriibiti seega altosast katki ja ma ei ole veel jaksanud end kokku võtta ja ehitada seda parandust-ümbertegemist, mis plaanis.
    Vbls võtangi asja ette nt täna. Mul on mõte lõigata see katkine osa ära ja siis mustpitsa alläärde, mis mõistetavalt muutub väga nähtavalt ebaühtlaseks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. MUST PITS! Mitte pitsa, aitäh.
      Ja ebaühtlaseks muutub alläär, mitte arusaamatu mustpitsa.

      Delete
    2. Kõva 40 cm tehtud.
      Jee mina =P

      Delete
    3. Ma käin surnuaedades rohkem kui tegelikult vaja oleks, lihtsalt selles polnud täiskasvanuna kunagi taolise asise mõttega käinud.
      Ikka on veevõtu kohad. Vanades ja väiksemates surnuaedades on kaevud. Uutes suurtes linna omades on kraanid teeristidel. Ja väike tööriistalaenutus on ka - kuigi seal vist on liiga vähe kannusid, sest paljudel oli oma elupuuhekki või pingialla surutud 5-liitrine veenõu. Igas kohas oma süsteem. Mitte võimatult keeruline, harjumatu ja raske, kui silmad on märjad ja parajasti tahaks tegelikult üldse mitte.

      Siid on hästi ilus kortsutatuna ja pusas ka. Võibolla saab kleidi äärde sõlme lihtsalt teha ja olla nagu: see on mood.

      Delete

Post a Comment