Wednesday, September 04, 2019

elu imestus, kuidas imelikkus ja mis sellega

P8100085
otsad antud ja laev jätab sadama


Ja nii saigi. See suvi läheb ajalukku, kui see suvi, millal Murca blogis täpselt kolm korda. 
Ma olen lihtsalt nii faking kurb olnud. Mitte niisama kurb või harilikult kurb ega midagi sellist. Nii. faking. kurb. Aganoh. Mis seal ikka. Läheb üle. Nagu elus ikka.
Aga et sina siin käid, on kuramuse tore. Hea, et sa jälle tulid. Ma ikka mõtlen su peale ja nii.

Raamatut lugedes see teema niimoodi mind ei kõnetanud, aga sarjast 'Head ended' tuli mulle see mõte. Kuidas ma seda maailma igatseksin, kui see ära peaks lõppema. Muidugi magusaid kirsstomateid ja raamatuid ja tätoveeritud poisse ja pärastlõunaseid uinakuid. Muidugi neid häid asju. Aga igasuguseid mõttetuid tüütuid asju ka. Vahel tuleb jälle meelde. Et sokid saavad läbi vihmase rohu joostes märjaks ja ma mõtlen, kui hingematvalt võimas ja imeline ilu see ikka on, et on maailm ja selles on rohi ja sokid ja märg olemise tunne ja ruttamine ja pahameel. Et sellel kõigel on praegu luba olla ja minul on võimalus sellest osa saada. Ja ma oleks jumala pahane, kui nad peaksid otsustama selle ära lõpetada. Ma pole veel isu täis saanud.


P8100075
sosistavad künka taga



Ma olen viimasel ajal jälle tajunud seda igavest pendeldamist normaalsuse ja imelikkuse vahel. Mis on küllalt halb sõnastus sellele tundele, niiet ma püüan täpsustada. Siis saan äkki ise ka aru.

On normaalseid elusid ja inimesi. Näiteks normaalne elu võib olla selline, kus inimesel on töökoht, see on lepinguline ja tal on sellega seoses selged rollid, kohustused, sissetulek, rutiin. Või normaalne elu võib olla selline, kus inimesel on üks partner, kellega neil on selgelt defineeritud kestev suhe ja see on hea. Või normaalne kodu ja sellega kaasnevad lepingud, aadressid, sissekirjutus, postkast, kodutee. Normaalsed lapsed ja nendega kaasnev argipäev, diagnoosid, rituaalid, kohustused ja hool. Et on selge, on teada ja on arusaadav, on pigem jõukohane. Kahe sõnaga kokkuvõetav. 
Ja siis on imelikke elusid ja inimesi. Kus täpselt ei oska öelda, milles töö seisneb ja ega seda tegelt kogu aeg ei olegi ja ülesanded ka varieeruvad, kuidaskunagi. Või näiteks partneri(te)ga on keeruline veel selginemisel segane värk, mis võib tähendada, aga ei pruugi kaasa tuua mitmesuguseid situatsioone ja kohustusi, või siis ka mitte. Ja lapsed, need on, aga samas nendega ja nende olemisega on teatavad agad. Ja nii edasi. Et on segane, paljus teadmata, on arusaamatu ja käib kohati üle jõu. Mitte kahe sõnaga kokkuvõetav. Kokkuvõetav elulooraamatutesarjaga. Või traagilise ohkega.
Ma tajun, et normaalse elu juurde käivad teatavad väikesed asjad. Mitte et külmkapis leiduv värske piim või ülevaatusega auto oleksid normaalsuse definitsioonis, aga need kuuluvad sagedamini normaalsuse juurde. Mitte et sorteerimata hunnik eiteamida elamise ühes hämaras nurgas välistaks kohe normaalsuse. Mitte et üle viie aasta ootel olnud käsitööprojektide kast tähendaks kohe imelikku elu. Aga neis on teatav düsfunktsionaalsuse komponent. Mitte päris tervenisti selge ja kerge. 

Normaalne on heledat värvi läbipaistev ja puhas. Imelik on ebakorrapärane pruunika alatooniga kirju ja natuke raske.

On imelikke normaalseid. Kõik tassid on erinevat värvi ja kujuga, aga nad on ühes kapis ja terved. Maitseaineriiul on tehtud prügikastist leitud sahtlist, aga sinna mahub kõik vajalik ära ja see on sahtlinuppudega ühte tooni. Lapsed elavad poole ajast teises kohas, aga see on kokkulepitud graafiku alusel ja kõik on juba harjunud. 10 aastat kestnud remondiprojekti lõpuleviimiseks on kogumishoiuselt ainult 2 kannet puudu ja hinnapakkumine on võetud.

Vahel ma teen ühe nurga oma kodust korda ja siis vaatan seda ja kujutlen, kuidas oleks normaalne olla. Vahel ma tutvustan end võõras seltskonnas kuidagi just õigesti ja näen läbi teiste inimeste silmade, kuidas ma paistaksin normaalsena. Kuigi ma küllaltki olen ka. Üpriski normaalne. Paljudes asjades selge. Heledat värvi läbipaistev ja puhas. Kuigi ma tegelikult olen okei  ka imelikkusega. Ma põlgan oma enda imelikkust rohkem kui ma teiste oma tajungi. Võimalik, et ma koguni armastan veits imelikke inimesi rohkem või ühe teistsuguse õrnusega. Aga ma imetlen normaalsust. 
Vahel ma vaatan üle aia kellegi teise õue kirjeldamatut kaost ja kestvalt ajutist hullumeelsust ja nii igatsen selle keskel nende inimestega üks sõõm kohvi juua. Ilma sangata kruusist ja natuke kokkuläinud koorega.

Võimalik, et see vastandumine on siin lihtsalt vaimse tervise arutelu. Emotsionaalse tasakaalu teema. Kui keegi küsib su elu kohta, kas sa tahaksid suurelt žestikuleerides seostamata soga ajada ja siis raske ohke saatel värisedes kokku variseda. Või sa saad soojalt naeratades silma vaadata ja öelda 'praegu on mu elu nii.'

P8100051
kohatine mõranemine

Gilberti uusim raamat sai loetud. Natuke liigagi kiiresti. Oleks tahtnud seda mõnu veel veidi venitada. Ju ta peab mulle lihtsalt veel mõnipäev kirjutama.
Hoidsin suve lõpus kõhtu sees ja nüüd sain end premeerida hunniku kontserdipiletitega. Meisterliku esituse kogemine on see, mis hingele head teeb. Kuigi ümberringi valetatakse, et see on šokolaad. Šokolaad võib hingele hulka asju teha, aga ta ei tee kunstiga samu asju. Ei ulatu sinnamaale.
Õpin ukulelel ühte neist Vikerraadio kummituslikest unelauludest mängima-laulma. Mina ei taha veel magama jääda. See on minu jaoks alati hästi eksootiline linnalapse laul olnud. Autod, mida akna taga kuulata oma rahutu uinumise juurde. 


Mis sinu suhe selle normaalsuse ja imelikkusega on?
Mida sa loed?

19 comments:

  1. Ühest küljest nagu olen ja teisest küljest nagu ei ole.
    Kärgperendus on vist selle sajandi normaalsus, seega nagu olen.
    Diagnoosiga laps hakkab ka juba tavaliseks asjaks saama.
    Kümne aasta pikkune stabiilne visiitsuhe vist ei ole päris tavaline asi.
    Ei ma ei tea. Mingeid elulisi ükt norme ma kindlasti ära ei sooritaks.
    Loen igasugu asju, aga meelde jäävad rohkem need, mis lapse diagnoosiga seostuvad. Sest kui need on nii tavalised asjad, et nendest kirjutatakse, siis on kuidagi lihtsam. Ja nõkse saab.

    ReplyDelete
  2. Mul on normaalsuse suhtes - selle suhtes, mida ma normaalsusena defineerin - eelarvamus. Kuna ma ise ei tunne end normaalsusele vastavat - ja enamik mu tuttavaid samuti mitte -, aga olen üpris rahulolev, kahtlustan ma normaalseid inimesi selles, et nemad ei ole rahul; et küllap nad päriselt tahaks pigem minu moodi elada. Tähendab, ma kahtlustan normaalseid neurootilisuses. Iga kord, kui avastan, et keegi on normaalne ja ühtlasi suhtkoht õnnelik ja tore inimene, olen maru rõõmus ja panen ta oma lemmiknormaalsete nimekirja.

    Või õigemini. Tegelikult piisab lemmiknormaalsete nimekirja pääsemiseks sellestki, et ta on tore inimene - kui ta sealjuures õnnelik ei ole, siis on mul lihtsalt kahju.

    ReplyDelete
  3. Lugemisest: mul on praegu korraga pooleli Friedenthali "Mesilased", värske Koomiksikogu, Saamuel Pliuhkami "Mina lähen tunglaga kõige ees", üks poolakeelne Poola originaalkoomiks (umbes samas žanris, mis Asterixi lood), mida ma vahel unejutuks loen. Ja nagu kõigest sellest vähe oleks, mõtlen, et äkki hakkaks Valériani ja Lauréline'i lugusid kah lugema.

    Tantsuallikad sinna vahele.

    Kapi peal on veel hunnik muinasjutu- ja muistendiraamatuid, mida ma hakkasin kõiki korraga siis lugema, kui ma tahtsin muinasjutulise ainega tantsuetendust kokku panna. Ei suuda riiulisse ära panna, kuigi paar kuud pole enam seda tuju olnud. Äkki tuleb uuesti isu peale.

    Ja voodi kõrval tooli peal on "Silmarillion" ja "Lõpetamata lood", mille ma lugesin küll hiljuti mõlemad enam-vähem läbi, aga haldjakeele sõnastikku ja nimeseletusi veel päris läbi pole lugenud. Ka see on unejutuks hea.

    ReplyDelete
  4. ja kahju, et sa kurb oled. Kas midagi konkreetset juhtus suvel või on see hoopis millegi varasema järelmõju (näiteks hirmraske kooliõpetajatöö)?

    ReplyDelete
  5. Mina, teatavasti, ei usu normaalsusse. Selle olemasolemisse ka mitte.
    Kõige normaalsemad inimesed, keda tean (ja neid ikka on mitu komplekti) on samas kõige katkisemad ja ma vahel mõtlen õudusega, kui jube oleks sedasi elada - ja kõik see on samas kaetud regulaarse sissetuleku, kokkusobiva köögimööbli ja vahel isegi abielupaberiga ja mul on FAAAAAAAAKKKK! kui aint mõtlemagi hakkan.
    Ehk kogu normaalsus, mida mina lähedalt tunnen, on hullem kui ebanormaalsus. Ebanormaalsed on kuidagi ausamad, otsivad teid ja võimalusi ja kuidas ikkagi õnnelik olla - aga normaalsed on need, kes kas ei ole kas kunagi alustanudki või on loobunud otsimast ja panevad kõik auru näivuse alla.
    Ja see on hirmus.
    Konkreetselt õudne.

    Aga heleduse ja tumeduse osas võib sul õigus olla.
    Mulle nimelt on alati vastumeelne olnud heledad ja heledalt valgustatud ja puhta läikiva heleda põrandaga elamised. Mina tahan värve. Kui väike olin, kujutlesin oma ideaalset elupaika ja sel oli pruun loomulikust puidust lagi ja hästi palju asju ja nipsasju ja petroolumilampe ja tumedat puitu ja kirjuid lapitekke ja õhulisi kardinaid igal pool.
    Nüüd olen sellest natuke loobunud, sest kes krt jaksab kõigi nende pisikesteasjade pealt tolmu võtta ja sorgus räpased tekstiilid pole ka päris need, mis mulle meeldiksid. (Kuigi baldahhiini proovisin ära ja siiamaani leian, et ilus oli.) Kuid põhimõte on jäänud. Värvid ja murtud toonid ja hämarus.

    ReplyDelete
  6. Aa, loen? Lõpetasin taas "Kire". Nii hea! Ikka veel! Mitu korda, ma, huvitav, olen seda lugenud? 22 nt?
    Nüüd on Angela Carteri "Verine kamber".
    Käib küll, aga ei puuduta mu südant. Ilmselt loen läbi ja kunagi enam kätte ei võta.

    ReplyDelete
  7. Normaalne või imelik...? Ma ise olen kaldunud eluaeg arvama ja tundma, et ma olen imelik. Ei sobitu hästi. Ei saa normidest aru. Aga ma olen tubli, vajadusel suudan etendada küllaltki normaalset inimest. Aga. Kuna enamus mu sõpru-tuttavaid on mingil viisil imelikud, siis on see muutunud mingis mõttes normiks. Imelik ongi normaalne. Ja need "päris" normaalsed on haruldased, ebanormaalsed mu jaoks.

    Püüan lugeda kordamööda mitut juba kvadel raamatukogust võetud raamatut, midagi etnograafiast ja arheoloogiast, aga päeviti pole aega ja õhtuti vaatan viimase energiaga korraks arvutisse, kommin Murcat ning siis kukun voodisse. Raamatuteni jõuan harva.

    ReplyDelete
  8. Nilbi02:29

    Inimene käitub imelikult kui mõtted ja teod ei kattu või tema hinnang tavadele erineb oluliselt, juhul kui ta nalja ei tee.

    ReplyDelete
  9. Otsisin kodust välja põhja-ameerikaga seotud lasteraamatuid ja lugesin neid, suvaliselt. ("tomahookide aeg" "huck finn" jne.) Aga nüüd hoopis "Välja juuritud". Naomi Novik, selline ühelt poolt pretensioonitu, aga teiselt väga hoogne ja mõnuga loetav fantasy.

    ReplyDelete
  10. Vilbo10:49

    A mis te teete nalja, need kes normaalselt ei käitu pannakse kinni ülejäänud on kuulutatud normaalseteks. See et iga inimesel on oma normaalsus ja ta võistleb v kakleb selle normaalsusega ühe suure normaalsuse piires on väga tore, aga need kes selleha ei tegele on kuidagi eriti normaalsed.

    ReplyDelete
  11. Kolm postitust suve peale on kriminaalselt vähe.

    Mul tekkis hulk igasugu mõtteid normaalsuse teemal, aga mõned neist on omavahel vastuolus, ja mõned on sellised, et ma vist ei oska mõistetavalt kirja panna. OK, vaatame seda asja -

    Kõigepealt, mul on Notsuga sarnane eelarvamus normaalsuse suhtes. Et kahtlustan minu mõistes normaalseid inimesi väheke õnnetu olemises. Aga kui ma asja lähemalt vaatama hakkan, siis miks minusugune “mittenormaalne” arvab, “normaalne” inimene lihtsalt vegeteerib oma kokkusobiva köögimööbli, kahe lapse ja liisinguauto otsas, sisimas rahulolematuna? Äkki mina pole elus säärast õnne tundnudki, nagu tema oma köögimööbli üle? Kuidas üldse õnne ja rahulolu üheselt mõõta ja võrrelda ja defineerida saab? Ja normaalsust?

    Heletumedusest. Mul on vastupidi: normaalsus on tummine ja tume (vt veneaegne sektsioonkapp kolmetoalises korteris), mittenormaalsus on hele ja heljuv ja läbipaistev (vt vana valgekspleekinud maja mere kaldal, auguline pitskardin knopkadega akna ette kinnitatud).

    Lugemise osas tunnistan, et viimased paar nädalat on mu põhilektüüriks olnud teatud tüüpi sõiduvahendite arvustused. Hakkan normaalseks ameeriklaseks, soetan trucki. Ahjaa, Ted Kerasote koeralugusid loen ka praegu. Ja Susan Griffini Women and Nature. Nii ilus ja õudne raamat.

    Sangata kruusist kohvi juua – iga kell. Kokkuläinud koorega? Never. Pigem siis juba must. Küll teinekord on värsket koort kah jälle võtta, ja kurbus üle läinud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Epp, minu eelarvamus põhineb mingil määral ka kogemustel - neil normaalsetel, kes kahtlaselt palju teiste elusse nina topivad ja nende kallal või üle vinguvad. Tundub kuidagi loogiline, et kui endal oleks hästi, poleks millegi kallal, mis enda perset ei torgi, vinguda vaja.

      Siia rubriiki lähevad näiteks need, kes Tartu heakorraametit painavad ja küsivad, millal ometi ERMi ümbert need niidutaimed ära niidetakse, "kui teil raha ei ole, laske, ma lähen ise muruniitjaga!" Või kellel, ise heterotel, on homode olemasolu põiki ees.

      Mis viib mind tegelikult täpsustuseni: ma kahtlustan, et suurem osa, kes oleks justkui "normaalsed", ongi kõigest justkui-normaalsed, wannabe-normaalsed, kelle jaoks normaalsus on raske töö, mille nimel peab pidevalt rügama ja võitlema, sh teistega, sest nende teiste käegalöömine mõjub ka enda moraalile halvasti.

      Ja siis on need, kellel kukuvad need normaalseks liigitatud asjad justkui muuseas välja ja pole vaja teiste kallal vinguda. Need panen ma siis oma lemmiknormaalsete nimekirja.

      Delete
    2. Jaa, Notsu, need, “kellel kukuvad normaalseks liigitatud asjad justkui muuseas välja ja pole vaja teiste kallal vinguda”, need on meie, mittenormaalsete jaoks “lemmiknormaalsed” – või peaksime neid nimetama mittenormaalsed normaalsed? =) Jeerum, see kiskus nüüd küll keeruliseks…
      Aga väljakasvanud muru vaenajaid või homovihkajaid mina küll normaalseks ei nimetaks.

      PS ja off topic: Notsu, ma olen korduvalt püüdnud su blogis kommenteerida, ilmaski pole läbi läinud. Kas sa palun saadaksid mulle oma meiliaadressi, et saaksin appi hüüda, kui see jälle juhtub? (Minu kontakti leiad mu blogist.)

      Delete
    3. normaalsuse defineerimine on nagunii jube raske (hakatuseks, kas me teeme seda deskriptiivselt või preskriptiivselt?), aga vähemasti seltskonnas, kus on kombeks teisi ebanormaalseks sõimata, on tihti ka sellised heina- ja homovastased hoiakud. teiste ebanormaalseks sõimamine on üks võimalik normaalsuse tunnus. või vähemalt ennast normaalsena defineerivate - või sellevääriliseks saamise poole pürgivate - inimeste tunnus.

      Delete
  12. Mina vist lähen teie definitsioonide kohaselt "normaalse" inimese alla. On kodu (nii liisingu-linnakorter kui vanaisalt päranduseks saadud maakodu), tööleping, elukaaslane-abikaasa (jookseb 14. ühine aasta) ja temaga ühised lapsed (peaaegu normaalsed lapsed, oma eripärade ja diagnoosidega). Tassidel küll kõrvu suures jaos ei ole ja üldse on mul nõusid kuidagi vähe... Ehk see siis vähemalt selgitab, miks ma ennast enamasti väga õnneliku ja rahulolevana tunnen.
    Loen praegu unejutuks endale Durrelli. Ja natuke bridžiraamatuid. Murca blogi loen tänulikult hommikusöögi kõrvale, kui antakse.

    ReplyDelete
  13. Näide sellisest ahistavast normaalsusest:
    https://www.facebook.com/eestiekspress/photos/a.385529981650/10156360030251651/?type=3&__tn__=H-R

    ReplyDelete
  14. Ma siis loen ennast ettevaatlikult ebanormaalse normaalse alla ja ei muretse, et ma siinsele rahvale ei meeldiks. Ma ise kipun arvama, et õnnelikkus ei tule välistest teguritest, sellest, mis sul on või mida sul pole või milline su elukorraldus on. Pigem ikka sisemine füsioloogiline võimekus dopamiini jm head kraami oma närvirakkudesse vastu võtta. Geenide värk, kuigi keskkonna poolt siiski omajagu mõjutatud (ilmselt on määravaim aeg selles osas juba peagi peale sündi, kui toimuvad epigeneetilised lülitused sõltuvalt tajutava keskkonna stressirohkusest). Mõnel veab, mõnel ei vea. Ja üsna selge on, et keeruline on kedagi õnnelik olema õpetada.

    ReplyDelete
  15. Mulle tundub ka enamasti, et keskmine "normaalne inimene" muretseb üllatavalt palju selle pärast, kas ta ikka on normaalne ja kuidas ikka paremini normaalne olla. Tihti ka "miks küll kõik teised ei taha sama normaalsed olla?". Kui keegi niisama elab oma valge aiaga majas ja peab labradori ja juhtumisi on seal ka kaks armast last, aga ta on ise igati rahul ja teiste kallal ei näri, on see igati kena, aga mitte väga tavapärane. Samas, nende sinu standardite järgi olen ma igati normaalne, palk nagu jookseb ja kuskil on korter jne, nii et vist on tõesti üks kord elus tõsi see, et ma olengi see ainus normaalne inimene, nagu ma kogu aeg olen kahtlustanud. Samas, ma draamatsen palju, mitte selle pärast, kas ja kes normaalne on, eluga üldises plaanis olen rahul, aga kui ei õnnestu endale seatud kõrgetele standarditele vastata jne.

    Loen parajasti Jemisini The Broken Earthi triloogiat, hea on.

    ReplyDelete
  16. Anonymous13:51

    Heh. Korduvalt on juhtunud, et uude seltskonda satudes taipan äkki mõne inimese sõnavõtust ja kõõrdpilgust, et tema jaoks kehastan mina Normaalsust. Sellist igavat ja pisut tüütut, kui mitte põlastusväärset normaalsust. Ning siis on nii naljakas, kui päev hiljem taipan mingis teises seltskonnas, et aga vot nende inimeste jaoks olen mina mingi Eriliselt Vabameelne Hipija Üle Võlli Boheem.

    Vastus oleneb mõõtmiskriteeriumidest, eks. Ja pisukesest juurdemõtlemisest. 37.7 C on, olgem ausad, väga normaalne. Lausa igavalt ja tüütult normaalne. Aga 100F on ikka väga palju! Lausa ebanormaalselt palju!

    ReplyDelete