elu imestus, kuidas imelikkus ja mis sellega

otsad antud ja laev jätab sadama

Ja nii saigi. See suvi läheb ajalukku, kui see suvi, millal Murca blogis täpselt kolm korda. 
Ma olen lihtsalt nii faking kurb olnud. Mitte niisama kurb või harilikult kurb ega midagi sellist. Nii. faking. kurb. Aganoh. Mis seal ikka. Läheb üle. Nagu elus ikka.
Aga et sina siin käid, on kuramuse tore. Hea, et sa jälle tulid. Ma ikka mõtlen su peale ja nii.

Raamatut lugedes see teema niimoodi mind ei kõnetanud, aga sarjast 'Head ended' tuli mulle see mõte. Kuidas ma seda maailma igatseksin, kui see ära peaks lõppema. Muidugi magusaid kirsstomateid ja raamatuid ja tätoveeritud poisse ja pärastlõunaseid uinakuid. Muidugi neid häid asju. Aga igasuguseid mõttetuid tüütuid asju ka. Vahel tuleb jälle meelde. Et sokid saavad läbi vihmase rohu joostes märjaks ja ma mõtlen, kui hingematvalt võimas ja imeline ilu see ikka on, et on maailm ja selles on rohi ja sokid ja märg olemise tunne ja ruttamine ja pahameel. Et sellel kõigel on praegu luba olla ja minul on võimalus sellest osa saada. Ja ma oleks jumala pahane, kui nad peaksid otsustama selle ära lõpetada. Ma pole veel isu täis saanud.

sosistavad künka taga

Ma olen viimasel ajal jälle tajunud seda igavest pendeldamist normaalsuse ja imelikkuse vahel. Mis on küllalt halb sõnastus sellele tundele, niiet ma püüan täpsustada. Siis saan äkki ise ka aru.

On normaalseid elusid ja inimesi. Näiteks normaalne elu võib olla selline, kus inimesel on töökoht, see on lepinguline ja tal on sellega seoses selged rollid, kohustused, sissetulek, rutiin. Või normaalne elu võib olla selline, kus inimesel on üks partner, kellega neil on selgelt defineeritud kestev suhe ja see on hea. Või normaalne kodu ja sellega kaasnevad lepingud, aadressid, sissekirjutus, postkast, kodutee. Normaalsed lapsed ja nendega kaasnev argipäev, diagnoosid, rituaalid, kohustused ja hool. Et on selge, on teada ja on arusaadav, on pigem jõukohane. Kahe sõnaga kokkuvõetav. 

Ja siis on imelikke elusid ja inimesi. Kus täpselt ei oska öelda, milles töö seisneb ja ega seda tegelt kogu aeg ei olegi ja ülesanded ka varieeruvad, kuidaskunagi. Või näiteks partneri(te)ga on keeruline veel selginemisel segane värk, mis võib tähendada, aga ei pruugi kaasa tuua mitmesuguseid situatsioone ja kohustusi, või siis ka mitte. Ja lapsed, need on, aga samas nendega ja nende olemisega on teatavad agad. Ja nii edasi. Et on segane, paljus teadmata, on arusaamatu ja käib kohati üle jõu. Mitte kahe sõnaga kokkuvõetav. Kokkuvõetav elulooraamatutesarjaga. Või traagilise ohkega.

Ma tajun, et normaalse elu juurde käivad teatavad väikesed asjad. Mitte et külmkapis leiduv värske piim või ülevaatusega auto oleksid normaalsuse definitsioonis, aga need kuuluvad sagedamini normaalsuse juurde. Mitte et sorteerimata hunnik eiteamida elamise ühes hämaras nurgas välistaks kohe normaalsuse. Mitte et üle viie aasta ootel olnud käsitööprojektide kast tähendaks kohe imelikku elu. Aga neis on teatav düsfunktsionaalsuse komponent. Mitte päris tervenisti selge ja kerge. 

Normaalne on heledat värvi läbipaistev ja puhas. Imelik on ebakorrapärane pruunika alatooniga kirju ja natuke raske.

On imelikke normaalseid. Kõik tassid on erinevat värvi ja kujuga, aga nad on ühes kapis ja terved. Maitseaineriiul on tehtud prügikastist leitud sahtlist, aga sinna mahub kõik vajalik ära ja see on sahtlinuppudega ühte tooni. Lapsed elavad poole ajast teises kohas, aga see on kokkulepitud graafiku alusel ja kõik on juba harjunud. 10 aastat kestnud remondiprojekti lõpuleviimiseks on kogumishoiuselt ainult 2 kannet puudu ja hinnapakkumine on võetud.

Vahel ma teen ühe nurga oma kodust korda ja siis vaatan seda ja kujutlen, kuidas oleks normaalne olla. Vahel ma tutvustan end võõras seltskonnas kuidagi just õigesti ja näen läbi teiste inimeste silmade, kuidas ma paistaksin normaalsena. Kuigi ma küllaltki olen ka. Üpriski normaalne. Paljudes asjades selge. Heledat värvi läbipaistev ja puhas. Kuigi ma tegelikult olen okei  ka imelikkusega. Ma põlgan oma enda imelikkust rohkem kui ma teiste oma tajungi. Võimalik, et ma koguni armastan veits imelikke inimesi rohkem või ühe teistsuguse õrnusega. Aga ma imetlen normaalsust. 

Vahel ma vaatan üle aia kellegi teise õue kirjeldamatut kaost ja kestvalt ajutist hullumeelsust ja nii igatsen selle keskel nende inimestega üks sõõm kohvi juua. Ilma sangata kruusist ja natuke kokkuläinud koorega.

Võimalik, et see vastandumine on siin lihtsalt vaimse tervise arutelu. Emotsionaalse tasakaalu teema. Kui keegi küsib su elu kohta, kas sa tahaksid suurelt žestikuleerides seostamata soga ajada ja siis raske ohke saatel värisedes kokku variseda. Või sa saad soojalt naeratades silma vaadata ja öelda 'praegu on mu elu nii.'

kohatine mõranemine

Gilberti uusim raamat sai loetud. Natuke liigagi kiiresti. Oleks tahtnud seda mõnu veel veidi venitada. Ju ta peab mulle lihtsalt veel mõnipäev kirjutama.
Hoidsin suve lõpus kõhtu sees ja nüüd sain end premeerida hunniku kontserdipiletitega. Meisterliku esituse kogemine on see, mis hingele head teeb. Kuigi ümberringi valetatakse, et see on šokolaad. Šokolaad võib hingele hulka asju teha, aga ta ei tee kunstiga samu asju. Ei ulatu sinnamaale.
Õpin ukulelel ühte neist Vikerraadio kummituslikest unelauludest mängima-laulma. Mina ei taha veel magama jääda. See on minu jaoks alati hästi eksootiline linnalapse laul olnud. Autod, mida akna taga kuulata oma rahutu uinumise juurde. 


Mis sinu suhe selle normaalsuse ja imelikkusega on?
Mida sa loed?