Sunday, September 29, 2019

uskumatust kuust, tüütust bussitamisest ja muu asine pudipadi

P9170157
kaks tartut

Maisaaru, kuidas inimesed saavad kuu osas nii osavõtmatud olla. Või nõnda rahulikud. Taevas on mingi helendav asi. Sel on päiksega ühiseid jooni. Sesmõttes, et see on aeg-ajalt ümmargune ja sel on mõningane tõusmine ja loojumine. Aga mitte mingit loogikat. Millal kuu tõuseb? Nagu, mis kell? Ja kust kohast. Kui kõrgele ta tõuseb? Miks ta iga õhtu ei tõuse? Millal kuu loojub? Kuhu? Kas kuu tõuseb ja siis teeb päripäeva kaare üle taeva? Või vastupäeva? Või mida ta teeb seal üldse, kas see liikumine on isegi pidevat joont pidi. Minuarust ta on kord metsa kohal ja siis majade vahel ja siis kadunud. Vahel on kuu koos päiksega taevas rippu. Vahel on täiesti selge öö ja kuust pole haisugi. Miks ainult täiskuu öid valgustab ja totaalselt läbi kardinate silma saab paista, aga näiteks poolkuu poolenisti veits ei valgusta. Poolkuu vahib niisama. Suvalisest kohast. Ei-tea-millal. Niipalju kui ise parajasti viitsib. Millal iganes. Nagu kuudel kombeks.
Ja siis inimesed ei ole selle osas üldse endast väljas. Lihtsalt lasevad sel olla.  Isegi ei tee sellest mingit numbrit. Jaa, vahel on taevas mingi latakas, kuidagi tuleb ja läheb ja teeb, keegi täpselt ei tea, aga misiganes nagu. Muarust võiks poole rohkem häiritud sellest olla. See on kõik jumala imelik.

Võinoh sesmõttes ma võiks mõnd uut raamatut lugeda, mitte Inimkroketit tükati uuesti, aga mis ütleja mina ka olen.

P9050086
valgustus

Vähendan oma ökoloogilist jalajälge. Tulen oma väikelinnast veits suuremasse linna tööle bussiga. Maakonnaliinid on tasuta, aint sõida muretult ja lase vilet, kui vähegi viitsid. Õhtul hakkan bussiga koju minema ja olen ootamatult pool tundi liiga vara bussijaama lähedal. Mõtlen, et mõtle, kui vahva. Saangi selle artikli lõpuni lugeda, mis mul kontoris pooleli jäi või hoopis toda podcasti edasi kuulata. Ma ei saa bussijaama sisse. See on lukku pandud, sest kell on palju. Bussijaama ees on külm ja istuda seal ei saa, sest pinkidel on juba pidu. Inimesed suitsetavad ja joovad, on isekeskis valjud ja joviaalsed. Kedagi pole, kes neile paremat kohta seltsimiseks soovitaks. Mul pole kuhugi minna. Mõtlen, et mõtle, kui vahva, ma lähen siia lähedale kaubanduskeskusse. Võtan toidupoest midagi rüüpida ja istun seal aatriumis aega parajaks. Kaubanduskeskuse väikesed poed on juba suletud ja ma ei pääse sellesse puhkealasse, kus alati pinke on. Koridorides on seinte äärest pingid samuti ära koristatud. Ma olen väsinud. Õues on külm. Ma tahan koju. 
Kujutlen, kuidas ma elaksin suures, päriselt suures ilusas heas linnas Lääne-Euroopas. Bussiterminal oleks ööpäevaringselt avatud. Seal töötaks sooja joogi automaat ja ruumi ühes otsas ajaks kaks muhedat turvatöötajat omavahel juttu. Kõlaritest mängiks mahe liftimuusika. Ma läheksin bussi oodates terminali sisse, paneksin oma telefoni laadima ja teeksin kojusõitu oodates kõrvuti teiste endasugustega midagi asjalikku. 
Aga hoopis ei. Hoopis kükitan poe ukse juures ja sirvin vihaselt instagrammi. Peput põrandale ei pane, sest mind on mu elus korduvalt ja korduvalt poodidest välja visatud põrandal istumise eest. Ma olen parajasti täpselt sama ahvatlev ja soovitud, nagu need lärmakad suitsuvennad seal bussijaama ees. Noh ja siis see buss on umbne, räpane ja üleköetud - täiesti täpne pikendus sellele ootamise olule.
Ja tegelikult mina olen harjunud sellise värgiga, sest ma olen vaene olnud. Ma pole üllatunud, kui mingi argine asi sisaldab mitmesugust ebamugavust ja alandust. Aga kõik need kenad viisakad rikkad inimesed, kes iga päev oma valgete lippaedadega eeskujulikust suburbiast autoga ummikuid ehitama tulevad. Kuidas sa neid veenad, et käige hoopis ühistranspordiga. Maru mugav. Õudselt sulnis. Suht sama aga hoopis säästlik. Sest ei ole ju. 


P8270067
õrn lootus

Vihtusime trennis üht tantsukava ja laul oli vana. Selles mõttes, et sajandi algusest, mitte mõnest möödunust. Loetleb särtsakas lüürika üha asju, mida see iseseisev naine ise ostis. Need kingad, mis ta kannab ja riided ja kivid kõik. Ja siis ma muudkui kuulen, et ses loetelus on: the rapture we're in, I've bought it. Ja mõtlen, et kurat. Siuke naine. Võimas värk. Veits kahtlane tundub, ülejäänud shoplist on pigem asine, aga minesatea.
Pärast muidugi selgus, et see oli the watch I'm wearing ja noh meigib rohkem senssi tõepoolest. 

Lugesin kusagilt toredat nalja ja olen täiesti ennastunustavalt seda enda oma pähe rääkinud. Mäletad, vanasti olid tamagochid - selline väike seadeldis taskus, piuksub ja vajab ebasobivail hetkedel su tähelepanu. Nüüd on inimestel spordinutikellad ja see nõudlik väike loomake, keda sa püüad elus hoida, oled sa ise. 
Seoses sellega leidsin hiljuti, kui tore on väljend 'mul ei tule sammud täis'. Ilma midagi lisamata, kõik saavad aru, miks sa tahad järsku kuhugi kaugele kõndida, ei vaja küüti, tahad ringiga minna või ruumist rutakalt lahkud. Saatearu, mul ei tule muidu sammud täis. Hakkan parem kohe astuma. 
Seejuures mul näiteks ei ole nutikella ja kedagi väga ei huvita. Nagu see, kuidas ma käin inimestega suitsupausidel kaasas ja keegi ei küsi, miks ma suitsu ei tee. 

P8270043
igatsus tume
Aga olgu siis pealegi. Pisikene postitus. 

Mis raamatuid sa jupiti uuesti loed?

17 comments:

  1. "Praktikaaruannet"

    ReplyDelete
  2. Toledo juuditar. Piibel (ikkagi tunnen vajadust selle peale ära mainida, et ma ei usu). Farheinheit 451. Viini hoora elulugu. Tugevusõpetus (see oliiviroheliste kaantega)
    Küllap neid on veel. Onon.

    ReplyDelete
  3. Mis mõttes kõik inimesed lasevad kuul olla? Näiteks mina olen kuu käikudega alati väga hästi kursis. Ja tõesti jumala imelik, mismoodi ta erinevates kohtades ja aegadel ilmub, siis kui parasjagu viitsib. Aga see ei ole õige, et poolkuu ei valgusta. Mul ei ole siin vähematki valgusreostust ümberringi, poolkuuvalgus on täitsa olemas.

    Nutikellad ja “sammud ei tule täis”. Ma reeglina nutikellakandjate kuuldes sõna ei võta, las inimesed mängivad, sest seda, mida mina säherdusest sammulugemisest arvan, neile ilmselt kuulata ei meeldiks. Meil olid hiljuti külalised, paariks päevaks, nägin nutikellasõltuvust lähedalt. Kui ma ühe sõnaga peaks asja kokku võtma, siis see sõna oleks “naeruväärne”.

    Jupiti uuesti loen Forsythe'ide saagat. Juba mitu aastakümment. Forsythed on mulle justkui lapsele pöial, mille lutsutamine turvatunde annab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kirjelda seda sõltuvust? Kasvõi privas. Ma tahaks teada, milline see välja näeb :)

      Ma ka mõõtsin oma pulsse ja kiiruseid aastaid. Noh, füüsik. Enam ei viitsi :)

      Delete
    2. Issssand, Kaur, see life hack !! =) =)
      OK, kirjeldan nutikellasõltuvust. Inimene saabub külla. Esimene asi, vaja kella vaadata ja teatada, et täna on tarvis veel X sammu teha. Tere-tulemast-dringi ajal ei seisa inimene paigal, vaid sammub maja ees edasi tagasi. Mõni tund hiljem: sel ajal kui ülejäänud seltskond looduses jalutuskäiku naudib, tormab nutikellasõltlane edasi-tagasi, rahulikke jalutajaid ja nende vestlust häirides. Veel mõni tund hiljem, õhtuse veinitamise käigus kargab sõltlane karjatades püsti, sest kell on talle öelnud, et päevanormist on mingi kümmenkond sammu puudu.

      Ma olen ausalt öeldes hämmingus, sest ei saa aru, missugust elu fitbiti omanikud ILMA kellata elaksid? Istuksid 24/7 ühe koha peal paigal? Kas neil mingit ELU ei olegi? Elu all mõtlen paigast paika liikumist ja majapidamist ja nii edasi, mis samme tekitab, ilma et KELL peaks sulle meelde tuletama, et on vaja jalg jala ette tõsta.

      Delete
    3. See, et mõnel nutikellakandjal on kramplik sõltuvus, ei tähenda ometi, et kõik kellakandjad sama asja käes vaevleksid.
      Linnas elades tõesti "ei tule sammud täis" igapäevaelu käigus. Lähen jala tööle, jala koju, jala poodi, elamine on väike - no ei tule sammud täis, selge, et liigungi liiga vähe igas mõttes. Kella pealt on hea vaadata, et mul on nüüd tore ettekääne üks muidu võibolla kasutuna paistev jalutuskäik teha.

      Delete
    4. Isegi mina ei tunne selliseid inimesi. Endal lülitasin kõik märguanded välja (peale selle, et hommikul ütleb, mis ilm väljas on) ning kasutan seda kellana või vajadusel konkreetseid äppe (kontrollin kaamerat või kasutan intervalltreeningu jaoks).

      Sõpradega tuli just ükspäev jutuks, ühel on sihuke, mis ütleb õhtul, et "sulle kuluks veel pisike jalutuskäik ära", aga tema alati ignob. Minu oma isegi ei ütle selliseid asju. Aga samas näiteks telefoniga rääkides või lifti oodates jalutan ma alati edasi-tagasi nagu närvihaige, jalutasin ka enne kella saamist, sest ma lihtsalt olen sihuke. :D

      Delete
  4. Väga lahe postitus! Tõepoolest, milleks ärrituda teiste inimeste arusaamatute käitumiste ja ütlemiste peale, samal ajal lastes Kuul rahulikult omi asju toimetada? See asi ei saa enam niimoodi kesta! Peaks mingi üleskutse tegema, hakkama allkirju koguma. - - - Ja see nõudlik väike loomake, keda sa püüad elus hoida, oled sa ise. - - - Väga hea.

    ReplyDelete
  5. Seal on see, et hakkan jupiti lugema, aga kui on hea raamat, ma avastan ühel hetkel, et ei loe jupiti, loen ikka uuesti üleni läbi juba.
    Ja peab ju olema hea raamat, muidu ma ei hakkaks ka neid juppe üle lugema!
    Viimati "Kirg". Enne seda "Viimane ükssarvik". "Inimkroketit" olen ka palju kordi sedasi kätte võtnud ja endalegi üllatuseks taas läbi lugenud. See lihtsalt läheb nii!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Üldiselt sama - kui on hea raamat, loen järjekordselt üleni läbi. Jupiti ainult siis, kui on tahtmine tsiteerida ja täpselt ei tule meelde. Aga lemmikraamatute puhul ka päris sageli tuleb ilma sisse vaatamatagi.

      Delete
  6. Igasuguseid vanu lemmikuid fantaasia teemast. Praegu näiteks Harry Potteri esimest osa. Aga et end veidigi asjalikumana tunda, siis vahelduseks prantsuse keeles. Täitsa nauditav on!

    ReplyDelete
  7. Aah, ja nutikekkellast - olen kohanud inimesi, kes sammude täissaamiseks võtavad kella pihku ja kõlgutavad-raputavad kätt. Ei kõnni, solgutavad kella. Ilusad numbrid saavad, ju see on neile tähtis. Peaasi, et vaim on rahul.

    ReplyDelete
    Replies
    1. "Life hack: if you eat cookies fast enough, then fitbit thinks you are running."

      Delete
  8. ... sügan VVNi pühapäeva puhul kõrva tagant =) - olen „Kuigi sa proovid...“ juba täitsa mitu korda jupiti üle lugenud.

    ReplyDelete
  9. Jupiti üle loen Muumitrolle või "Uhkust ja eelarvamust".
    Bussijaamade teema, jaa. Roheline mõtteviis ei peaks olema sitaks ebamugav asi.

    ReplyDelete
  10. See, et seal kaubanduskeskuses normaalselt istuda ja bussi oodata ei saa, on pealegi eriline alatus. Sest õigus sinna kaubanduskeskus ehitada saadi ju üldse ainult selle ettekäändega, et see tglt on osa bussijaama infrast või umbes nii. Ühtegi muud õigustust Taskule ei ole, sest vana maakivist bussijaamahoone oli bussijaamana parem kui praegune pisike putka.

    Lisaks hauvad nad plaani Taskut laiendada, misjärel peaks bussijaama busside osa jääma katuse alla nagu kuramuse Viru keskuse bussiterminal, kus teatavasti tuleb heitgaase sisse hingata. Selle planeeringu vastu vaieldi, aga volikogus läks ikkagi läbi suhtega 25-13.

    ReplyDelete