 |
| mitmesugused pilveksed |
Keegi ütles mulle, et tema lapsed käivad kristlikus koolis, sest see olevat 'vaktsiin hilisemas elus usuhulluks hakkamise vastu.' Võimalik, et ta tegi tegelt nalja. Aga ma hakkasin mõtlema küll. Ja mu teooria on järgnev.
Need inimesed, kes lapsepõlves täiesti ilma kirikuta kasvasid, kahtlustavad täiskasvanuna, et neid on millestki oluliselt ilma jäetud. Täiesti ilma kirikuta ehk üleni rangelt ateistlikus peres, kus igasugust jessukese värki välditakse nagu tuld (või halvemal puhul naeruvääristatakse), jõulud on perega kingituste aeg ja kui kirikus käiakse, siis ainult peened kontserte raha eest kuulamas või arhitektuuri pildistamas. Ja lapselikud imestused ilma imede pihta vajutatakse armastavalt eakohase loodusentsüklopeediaga maha. Niimoodi kasvamine võib kasvatada inimeses kahtluse, et kusagil peab olema midagi veel. Midagi suuremat ja tähtsamat temast ja äkki see on sellesse keelatud kirikuse peidetud. Ja see üksildus ja tühjus, mis täiskasvanuid ikka saatma kipub, seletatakse oma religioonitusega.
Samal ajal need lapsed, keda saadetakse kristlikku kooli või pühapäevakooli ja lastakse piiblit uurida või väljamaa misjonäridega suvelaagrisse, võtavad sellest, mis nad tahvad. Ja suhtuvad sellesse, kuidas tahvad. Sest see ei ole tabu. Ei ole midagi keelatut ja kättesaamatut ja mingil seletamatul põhjusel 'teine'. See lihtsalt on. Võib-olla annab midagi, võib-olla jätab külmaks. Ja see tühjus ja üksildus, mis täiskasvanueas ikka peale tuleb, võib saada leevendust kirikust. Aga ei ole müstilise enneolematu kõikelahendava lahenduse staatuses, sestoh, ennegi elus kirikus käidud ja noid asju nähtud.
'No ma ei tea, kus see on, mis ma otsin. Ei, kirikusse ma juba vaatasin. Seal ka ei olnud.'
'No ma ei tea, kus see on, mis ma otsin. Ei, kirikusse ma juba vaatasin. Seal ka ei olnud.'
 |
| kohamälu |
Sest võtke näiteks mina. Käisin pühapäevakoolis ja olen ristitud. Palvetamise jätsin maha umbes 11-aastaselt, kui mul oli üht hästi tähtsat asja täiega täiega vaja ja Jumal lihtsalt ei olnud oma ülesannete kõrgusel. Kui tühjus ja üksildus peale tulevad, vahel mõtlen, et võiksin vabalt mõne koguduse liige olla, kui nad mulle tähendusrikast tööd ja ülesandeid annaksid. Aganoh, mitmed kristlased ka hirmutavad mind veits (mitte sina, Ritsik. sind ma armastan) ja kuuluvust koos vabatahtlikku tööga üldsuse hüvanguks on ilmas teisigi.
Aga ma tean mitmeid, kelle lapsepõlvekodus need teemad keelatud olid ja näen, kuidas nad täiskasvanuna sellele tähendusi omistavad. Ja ma ei ütle, et suurest peast endale religiooni leidmine on tingimata 'usuhulluks hakkamine', aga ma vahel siiski muretsen nende pärast. Sest äkki nad loodavad sellest rohkemat, kui see neile anda saab. Või sest ma usun, et mingi tühjus lihtsalt ongi ja isegi jumalail pole sinna asja?
Julgete paarishüpetega naiseks riietumisesse. Kas poisid, kellel on igatahes üleni täiesti keelatud ilusaid sädelevaid asju kanda ja nukkudega mängida ja ennast ehtida-värvida, kahtlustavad täiskasvanuna sagedamini, et neid on ilma jäetud tervest maagilisest paljulubavast maalimast. Sest, kuigi vahel kulmukortsutuse saatel, on tüdrukutele üldiselt lubatud samad asjad, mis poistele. Aga see, kuidas poistele keelatakse kokkuleppelisi 'tüdrukute asju', on olenevalt perekonnast, kaugel kulmukortsutuse leebusest. Ja sellest isegi ei räägita. Lihtsalt ei.
Niiet kas see end veidi eksinuna tundnud noor mees, kes kleidi selga paneb ja end siis kohe paljulubavalt teisena tunneb, ootab sealt midagi veel. Midagi enamat, vastust oma miskile seletamatule. Ja kui paljude jaoks see on tegelt tühi ootus, sest naise etendamises ei ole midagi maagilist.
Jaa, ma saan aru, ma tungin endale täiesti tundmatusse teemasse ja mölisen võõrastel mõistetel. Aga tundus huvitav vahemõte, mida mõelda.
 |
| vaibad on maas |
Breketid, nagu välja tuleb, on valusad. Ma teadsin, et nad seda võivad olla, arvestades, et mul lapsena oli üks tollele ajastule vastav hambumuse korrigeerimise tööriist. Olin mõnes mõttes valmis. Aga nii valusad. Kõik mu erinevad asjad alates õlgadest pealaeni on viimastel päevadel kogenud mitmesuguseid valusid. Kael ja peanahk ja põsesarnad ja põsed ise. Nosin vaigisteid ja imetlen oma bling-naeratust, aga nii kuramuse valus nii kaua ja palju.
Mõnes mõttes nagu ikka - argine valu, mis üha on. Aga selles mõttes parem, et mingi mõttega. Tavaliselt ma olen harrastanud seda argist valu, mis üha on, suht mõttetult. Või kui just mitte mõttetult, siis ilma konkreetse sihita. Et aga hakkame otsast valutama ja siis, kui me oleme mõnda aega siin tublisti valutand... noh... siis on minaeitea, veel valutamist? Midagi ära valutatud? - Arvatavasti mitte. Mõttetult valutamine on nagu majapidamistööd ja Tallinn. Mitte kunagi ei saa valmis. Aga breketid ja kehaaugustamine, intensiivne rahakogumine suurema ostu jaoks ja trenn, kirjutamisväljakutsed ja akneravi. Need on kõik mõttekad valud. Justkui meigib veits rohkem senssi, miks asjus ma parasjagu kannatan. Sesmõttes, et kui liiga palju ei mõtle, onju.
F-id on läinud pehmeteks susisevateks ja vajavad ümberõppimist. Peab rohkem vanduma. Fur fox sake! Ingliskeelne w on ka selline natuke keskendumist vajav, kui see tuleb järsku teiste häälikute järel. Kuna ma mõtlen rääkides ja rääkimine on praegu võõras ja natuke katkendlik, on mul juhe vahepeal nii koos olnud. Muus osas on ok. Lubati, et kahe aastaga saab valms. Mingipäev, kui mul vähem valus ja rohkem viitsimist on, postitan värskeid selfffisid ka kuhugi, sest tegelt suht edev värk ikka.
Tegin selle aasta 10Q asja ja avastasin uuesti ühe oma igikestvatest pidurdavatest hirmudest. Ma põen liiga palju. Oma mulje pärast, oma maine ja kõige selle pärast, mida inimesed minust arvata võivad. Kindlasti märkimisväärselt vähem, kui mingi kujuteldav keskmine inimene. Ja ma üleni saan aru, et tõenäolisemalt ei mõtle paljud inimesed must üldse, rääkimata siis halvasti mõtlemisest. Aga põdemine siiski. Võiks rohkem tšill olla ikka. Sest pidurdab. Hoiab mind tagasi. Paneb mind ennast liigselt jälgima ja ette korrigeerima. Mõtlen, et ma teeks poole rohkem ägedaid asju, kui ma nii palju ei põeks.
Tuleb mulle näiteks meelde, kui ma vahel näen erialaselt tõsiseltvõetavaid ägedaid võimsaid naisi olemas üleni häbenemata ehitud või edevalt lõbusasti riides või kasvõi lihtsalt hästi naiselikud. Sesmõttes et. Ma tahaks ka. Tahaks sagedamini. Tahaks rohkematest kontekstides julgeda lillepärga pähe panna ja hästi ilusaid põlvikuid kanda. Aga näet. Põen. Mõtlen, et ma pean rohkem olema, et endale taolisi asju võiksin lubada. Mõtlen, et seegi, mis ma olen, seatakse äkki kellegi millegi silmis kuidagi kahtluse alla, kui ma end töises kontekstis liialt naiselikuna presenteerin.
Käivitub põletava põdemislainena uuesti iga kord, kui jälle mõni minust vanem naisterahvas peab vajalikuks mainida, et mu tööriietus on mu ameti kohta liiga seksikas. Sest saadsaaru - ma pole isegi veel alustanud!!!
Ja noh loomulikult riietus on totaalne tühiasi. Selles mõttes, et mul jagub igasse eluvaldkonda täpselt nii palju põdemist, et see mind pidurdab, aga ei kannusta. Või kui kannustab, siis mitte piisavalt. Mitte kunagi mitte piisavalt.
Kuiginoh, see on mu alatine ving. Mittepiisavalt ving. Jaa nagu see laul, kui selle läägelt romantiline esimene salm välja arvata. Kogu aeg on ikka veel vaja, terve ilm ka pole veel küllalt.
Vahel kui vihma sajab, mõtlen ma sellest, kuidas vihm sajab igal pool. Metsas ka sajab. Puude peale, korjamata seentele ja samblale. Selle teeraja peale ka sajab, kus ma eile käisin. Seal on arvatavasti lombid. Sajab metskitsede turjadele. Sajab maja taga. Sajab üleküpsenud arooniatele. Tee ääres kükitava kassi peale ja linnaservas olevas romulas. Sajab õue unustatud pesu märjaks ja leotab kellegi suvilas aiamööblit läbi. Sajab mahajäetud majade katustest pimedatesse tubadesse sisse ja värava alla loigud. Sajab selles bussipeatuses, kus ma kunagi maha ei tule ja sajab mu sõprade õunapuudele. Tänavalaternate peale ja järvede sisse.
Vihm on selles mõttes hästi rahustav. Ta on nii ükskõikne ja külm. Eriti see sügisene. See sügisene vihm, mis tuleb ja siis kuidagi nagu hajameelselt jääbki. Unustab edasi liikuda. Vahepeal ohkab, laseb kuul läbi pilvede piiluda, ja siis sajab veel. Igale poole ilma igasuguse põhjuse või eelistusteta. Niisama. Lihtsalt.
---
Mida sina kirikust otsimas oled käinud või leidmata jätnud?
Mis hirm (või hirmulaadne toode) sind tagasi hoiab?
Kuhu veel vihm sajab?
Mõnes mõttes nagu ikka - argine valu, mis üha on. Aga selles mõttes parem, et mingi mõttega. Tavaliselt ma olen harrastanud seda argist valu, mis üha on, suht mõttetult. Või kui just mitte mõttetult, siis ilma konkreetse sihita. Et aga hakkame otsast valutama ja siis, kui me oleme mõnda aega siin tublisti valutand... noh... siis on minaeitea, veel valutamist? Midagi ära valutatud? - Arvatavasti mitte. Mõttetult valutamine on nagu majapidamistööd ja Tallinn. Mitte kunagi ei saa valmis. Aga breketid ja kehaaugustamine, intensiivne rahakogumine suurema ostu jaoks ja trenn, kirjutamisväljakutsed ja akneravi. Need on kõik mõttekad valud. Justkui meigib veits rohkem senssi, miks asjus ma parasjagu kannatan. Sesmõttes, et kui liiga palju ei mõtle, onju.
F-id on läinud pehmeteks susisevateks ja vajavad ümberõppimist. Peab rohkem vanduma. Fur fox sake! Ingliskeelne w on ka selline natuke keskendumist vajav, kui see tuleb järsku teiste häälikute järel. Kuna ma mõtlen rääkides ja rääkimine on praegu võõras ja natuke katkendlik, on mul juhe vahepeal nii koos olnud. Muus osas on ok. Lubati, et kahe aastaga saab valms. Mingipäev, kui mul vähem valus ja rohkem viitsimist on, postitan värskeid selfffisid ka kuhugi, sest tegelt suht edev värk ikka.
 |
| karvane kutsu |
Tegin selle aasta 10Q asja ja avastasin uuesti ühe oma igikestvatest pidurdavatest hirmudest. Ma põen liiga palju. Oma mulje pärast, oma maine ja kõige selle pärast, mida inimesed minust arvata võivad. Kindlasti märkimisväärselt vähem, kui mingi kujuteldav keskmine inimene. Ja ma üleni saan aru, et tõenäolisemalt ei mõtle paljud inimesed must üldse, rääkimata siis halvasti mõtlemisest. Aga põdemine siiski. Võiks rohkem tšill olla ikka. Sest pidurdab. Hoiab mind tagasi. Paneb mind ennast liigselt jälgima ja ette korrigeerima. Mõtlen, et ma teeks poole rohkem ägedaid asju, kui ma nii palju ei põeks.
Tuleb mulle näiteks meelde, kui ma vahel näen erialaselt tõsiseltvõetavaid ägedaid võimsaid naisi olemas üleni häbenemata ehitud või edevalt lõbusasti riides või kasvõi lihtsalt hästi naiselikud. Sesmõttes et. Ma tahaks ka. Tahaks sagedamini. Tahaks rohkematest kontekstides julgeda lillepärga pähe panna ja hästi ilusaid põlvikuid kanda. Aga näet. Põen. Mõtlen, et ma pean rohkem olema, et endale taolisi asju võiksin lubada. Mõtlen, et seegi, mis ma olen, seatakse äkki kellegi millegi silmis kuidagi kahtluse alla, kui ma end töises kontekstis liialt naiselikuna presenteerin.
Käivitub põletava põdemislainena uuesti iga kord, kui jälle mõni minust vanem naisterahvas peab vajalikuks mainida, et mu tööriietus on mu ameti kohta liiga seksikas. Sest saadsaaru - ma pole isegi veel alustanud!!!
Ja noh loomulikult riietus on totaalne tühiasi. Selles mõttes, et mul jagub igasse eluvaldkonda täpselt nii palju põdemist, et see mind pidurdab, aga ei kannusta. Või kui kannustab, siis mitte piisavalt. Mitte kunagi mitte piisavalt.
Kuiginoh, see on mu alatine ving. Mittepiisavalt ving. Jaa nagu see laul, kui selle läägelt romantiline esimene salm välja arvata. Kogu aeg on ikka veel vaja, terve ilm ka pole veel küllalt.
 |
| sest tegelikult samal ajal on ju see ka |
Vahel kui vihma sajab, mõtlen ma sellest, kuidas vihm sajab igal pool. Metsas ka sajab. Puude peale, korjamata seentele ja samblale. Selle teeraja peale ka sajab, kus ma eile käisin. Seal on arvatavasti lombid. Sajab metskitsede turjadele. Sajab maja taga. Sajab üleküpsenud arooniatele. Tee ääres kükitava kassi peale ja linnaservas olevas romulas. Sajab õue unustatud pesu märjaks ja leotab kellegi suvilas aiamööblit läbi. Sajab mahajäetud majade katustest pimedatesse tubadesse sisse ja värava alla loigud. Sajab selles bussipeatuses, kus ma kunagi maha ei tule ja sajab mu sõprade õunapuudele. Tänavalaternate peale ja järvede sisse.
Vihm on selles mõttes hästi rahustav. Ta on nii ükskõikne ja külm. Eriti see sügisene. See sügisene vihm, mis tuleb ja siis kuidagi nagu hajameelselt jääbki. Unustab edasi liikuda. Vahepeal ohkab, laseb kuul läbi pilvede piiluda, ja siis sajab veel. Igale poole ilma igasuguse põhjuse või eelistusteta. Niisama. Lihtsalt.
---
Mida sina kirikust otsimas oled käinud või leidmata jätnud?
Mis hirm (või hirmulaadne toode) sind tagasi hoiab?
Kuhu veel vihm sajab?
Mina olen näide täiesti ateistliku kasvatusega lapsest, kel ei ole tunnet, et ta millestki ilma on jäänud.
ReplyDeleteKuigi ma ka olen lapsena palvetanud, mitte saanud, mida tahtsin ja uuesti proovinud. Ja uuesti proovinud. Ja siis leidnud, et eip, see palvetamisevärk ei toimi.
Ja teinud asju stiilis "jumal, kui sa olemas oled, las järgmise auto number on paarisarvuline!"
Selgus, et numbrid tulid täiesti suvaliselt. Vahel paarisarvuline, vahel paaritu.
Veenev. =) Jumalat kas ei ole või on tal pohh, mis on umbes sama. Et ta sekkub ainult, kui Väga Vaja, siis ta märkab?
No ma olen elus =P Mis ei tõesta midagi ühtegi pidi, kuigi annab mõtlemis- ja tunnetamisainet.
Aga kui ta sekkub ainult kui Väga Vaja, on tal ka pohh, kas teda kummardatakse, meeles peetakse, ja kui ta vähegi midagi väärt on, teab ta, et teen oma parima ning ei hooli mingist ... maitea, RISTIMISEST või millestki säärasest.
Ja kui jumal(ad) on, ent midagi väärt pole, nad/ta on väiklased ja nõmedad, ma hea meelega teen asju, mis neile/talle ei meeldi =P
Aga muidu, elus,ma teen nagunii oma parima.
Nii et pole minu asi, kas mingi jumal on olemas või mitte. See ei muuda mu elu karvavõrdki.
Üksvahe lõin voodile risti ... eee ... ette? peale? no lõin risti ette voodi suunas - et halbu unenägusid ei tuleks.
Sellest ajast on mingi mõju alles, ma umbes korra aastas löön unedes risti ette, et mingeid kolle tappa.
Oma lastele ma tegin mängu küll, aga mitte kristliku jumala oma. Ma olin korraga aus ja lüüriline - selline ema, kes näitab liikuva udu peale heinamaal ja sosistab, et mõned räägivad, et sellistes kohtades käivad haldjad tantsimas. Ja kui nad mingit kolli kartsid, kes vbla tuleb ja teeb ja on ohtlik, ma mitte ei öelnud, et pole olemas, vaata!, vaid õpetasin meetodeid kolli vastu - nt et kui lähed magama, pliiats padja all, siis koll ei tule. Mis on täiega aus ka minu ateistliku-smonstristliku maailmapildi sees, sest kui lähed magama, pliiats padja all, koll EI tule.
Et ta ei tule ka siis, kui lähed magama, pliiatsit padja alla panemata, ei puutu kuidagi asjasse.
Mul ei ole iial mõttessegi tulnud oma lastele mingeid kristlikke asju õpetada - kultuurilugu ikka ja laste Piiblilood olid kodus raamat (ja seal on nii nunnud pildid!), aga ... Pähh.
Ja üldse, miks ma peaks lapsi kristluse vastu vaktsineerima? See pole nii tähtis üldse ju, mida nad usuvad või ei usu?!
Vat põdemisi mul tõesti enam ei ole pea kuskil peale kirjutamise - kas mind ikka peetakse piisavalt heaks kirjanikuks?
Mitte et ma paremini kirjutama hakkaksin sellest ja avaldamise "see on küps" osas olen kogu aeg kriitiline olnud, aga plahvatuslik rõõm, kui minust saadakse aru ja nördimus, kui ei saada, on osa mu elust.
Vihm sajab vihmaveetünnidesse ka, muuhulgas =)
Arvan, et võimaldades lastele piisavalt laiapõhise dogmadeta hariduse jõuavad enamus neist ise ilma suunamiseta arusaamisele, mis on tegelik ja mis on müüt.
DeleteMina olen kristlane, võib-olla hirmutavate hulgast, ei tea. Trehvasin siia täiesti juhuslikult. Mulle Su teooria mõnes mõttes täitsa meeldib, kuigi mu tutvuskonnas on väga palju inimesi, kes kasvasid kristlikus kodus, astusid kunagi hilisteismelisena koguduse liikmeks ja on siiamaani (peamiselt 40+) tõsised usuinimesed. Mis nende lastest, titest peale kirikus toimetanud põlvkonnast täiskasvanuna saab, ei oska veel arvata, on siia- ja sinnapoole kaldumisi. Aga pean Sinu teooria meeles ja võrdlen edaspidi päriseluga. Aitäh!
ReplyDeletema olen ka kristlane, mõtlesin kohe, kas ma olen üks neid hirmutavaid.
ReplyDeleteVaktsineerimisest - kohe meenus see loodusteadusliku kõrgharidusega noormees, keda ma hääletades kohtasin - ta oli nagu valvenäide sellest, mis juhtub, kui inimene, kes pole suurem osa elust teadnudki, et mingid usuasjad olemas on, ootamatult mingi usu sisse komistab. Ta oli liitunud millegagi, mis tundus olevat täiega sekt. Harrastas sõnasõnalist piiblitõlgendust (ma saan aru, et USAs võib see mingis piirkonnas meinstriim olla, aga Euroopas on see üldiselt ikka mingi marginaalse sekti tunnus). Ma pidin oma viisakuselihaseid kohati päris kõvasti pingutama, peamiselt selle mõtte varal, et ilmselt ei ole minul jaksu teda ümber veenda. Ja halb inimene ta ei tundunud ikka, lihtsalt sellistes küsimustes hirmus naiivne.
seda mõtlesin ka, et äkki läheb tal siiski varsti üle, põeb oma lastehaiguse läbi. Sest eks mul on ka tuttav, kes jõudis noorest ja uljast peast Elu Sõnast läbi käia ja nüüd elab rahulikku ateistielu.
Deleteja kui ma nüüd järele mõtlen, siis võib-olla käis mu mõte selle noormehe vaktsineerimatuse kohta üldisemalt - et inimene, kes on humanitaarias üleüldse võhik, on ideede ees nii kaitsetu. Sest ega usuraamatud ja -ideed ei ole ainsad, mille peale lolliks minnakse.
Deletetsiteerin oma vana postitust, mis oli mh tollest noormehest:
Delete"ta oli religiooni otsa alles hiljaaegu sattunud, suust hakkas tulema väga fundamentalistlikku juttu, ja ma ise ei suutnud muidugi oma arvamust osast asjust päris enda teada jätta, pingutades kõiki oma vaimseid tasakaaluelundeid, et seda niimoodi teha, et teda mitte solvata. Olgu siis sellepärast, et ta oli ju ikkagi kena inimene (ega olnud seda juttu mulle vägisi pähe määrima hakanud, ma ise ju lollist peast vajutasin sellele nupule), või sellepärast, et ka minu sõnum jõuab kergemini kohale, kui ma juba poole tee peal inimesi ära ei solva ja neil plokki ette ei löö.
Ja siis ma mõtlesin: näe, hea illustratsioon humanitaarhariduse hädavajalikkusest. Haritud inimene, arukas, kõrgharidusega, aga ainult reaalalal, humanitaariakiht õhuke – see paistis juba varem jutust välja, olgu ajaloo, kunsti või kirjanduse alal – nii et kui ta korra juhtus religiooni otsa komistama, oli ta abitu nagu väike laps.
Ja mõtlesin, et näh, keskaja haritlase õppejärg oli ikka kavalalt välja mõelnud – enne teaduse kallale minekut pidi omandama matemaatilised distsipliinid ja enne, kui nende kallale lasti, pidi omandama grammatika, loogika ja retoorika, mida võiks tänapäeval nimetada funktsionaalseks lugemisoskuseks – või tekstist arusaamise oskuseks."
või noh, siin teise postituse all oli juttu üldse lektüüriga vaktsineerimisest
aga vihmast olen ma vahel märganud, et mõnikord ta ei saja üldse igale poole. On mingeid rabavalt lokaalseid vihmu. Mitte päris ühe aia raadiuses lokaalseid, aga nii on küll olnud, et Ülejõel kallas nagu pangest ja Karlova küsib "mis vihm?"
ReplyDeleteAww, ma ❤️ sind ka!
ReplyDeleteMul on praegu samamoodi need otsimised, kahtlused ja üksildus - mõnikord saan kirikust vastused, mõnikord mitte. Aga tühjust, seda tõesti enam ei ole.
Ja veel: kirik, religioon, usk ja kogudus on minu jaoks täiesti erinevad teemad, mis enamasti küll omavahel seotud, aga ei pruugi üldse olla.
Mind ei kasvatatud ateistiks, ise kasvasin, kuna tundsin huvi tehnoloogia ja teaduse mitte muinasjuttude vastu. Ilusad ja lääged lood ajasid juba laspepõlves iiveldama oma ebarealistlikkusega. Usklikke vaatan kaastunde mitte põlastusega, vaesekesed raiskavad oma üürikest aega siin maamunal mõttetu ja kasutu virtuaalreaalsuse (sest mis muud usk on kui osav pettekujutlus) peale selle asemel et elu nautida.
ReplyDeletePole kunagi kohanud midagi müstilist peale 26 fundamentaalse konstandi, mis kirjeldavad meie universumit. Selle probleemi kallal töötavad teravaimad pliiatsid, küllap vähehaaval nokitsevad probleemi lahti kui inimkond aega annab ja tsivilisatsioon enne oma kollektiivse lolluse või looduskatastroofide tõttu kokku ei kuku. Erilist lootust pole, sest tsiteerides Albert Einsteini: "On ainult kaks lõpmatut asja: Universum ja inimlik lollus, aga esimeses pole ma päris kindel" :P
Paraku ei häiri mind selline tulevik sugugi, sest suures ja pikas plaanis ei muuda inimkonna, planeet Maa või päikesesüsteemi tulevik absoluutselt mitte midagi.
Hmm, huvitav, ma pole küll kunagi tundnud, et usk segaks mul elu nautimist või tekitaks muul moel piiranguid.
DeleteMul on millegi pärast jäänud mulje, et usklikud ei saa tunda ennast vabalt, sest jumal hoiab nagu emme lapsel pidevalt silma peal, et too pättusi ei teeks. No ja kui teedki "pattu" siis põed selle pärast. Siit need ärevushäired ja igasugu muud psühholoogilised probleemid tulevad kui üritad muudkui teiste (jumala, naabri, ühiskonna, ...) meele järele olla aga raske on.
DeleteMuidugi kui kirikus käimine või palvetamine naudingut tekitab on iseasi. Inimesed on erinevad ja naudivad eri asju: üks käib kirikus, teine vahib pornot, kolmas mängib arvutil, neljas teeb sporti, viies viskab viina ... jne ... Minu arust pole üks teisest halvem ainuüksi selle pärast et naudib teistsuguseid asju, no muidugi seni kui ta oma tegevusega teistele otsest kahju ei tekita.
Mina olen üks neist, kes kasvas väga ateistlikus kodus - aga samas peeti lugemist ja kultuurilooga kursis olemist oluliseks, nii et raamaturiiulis oli olemas nii Piibel (sh mingi lasteversioon), kui ka ntks Iidsete Aegade lood, mis olid siis Kreeka müüdid. Lisaks indiaanlaste loomislugusid, mingid islamitekstid, ühesõnaga erinevaid vähem ja rohkem religioosseid tekste oli külluses. Kui küsisin nende kohta, öeldi lihtsalt neutraalselt, et "mõni inimene usub neid lugusid", ilma ühegi negatiivse kommentaarita. Kuigi seda mäletan küll, et ma ütlesin korra kellegi kohta "usuhull" (sest ta oli üks neist imelikest pideva naeratusega usklikest) ja mu ema ütles selle kohta manitsevalt, et "ole nüüd, usklikud võivad ka toredad inimesed olla" - mis in muidugi tõsi, aga isegi mina lapsena sain aru, et see, et ta tundis vajadust seda öelda, oli ise märgilise tähendusega. See ütlemine teisestab gruppi, nad on kohe "venelased" või "usklikud" või mõni muu selline "mitte nagu meie" grupp. Sest kui keegi on nagu meie, pole vaja eraldi rõhutada, et ta võib ikkagi tore inimene olla, kuigi vahel teeb midagi totrat.
ReplyDeleteAga mingit usuga seotud survet pole ma tundnud, usk lihtsalt ei tundu mulle ... omane? Loogiline? Selles mõttes, et ma võiks isegi uskuda, et jumal(ad) on olemas, kuidas sa vastupidist tõestad, aga vahet pole ju, kas nad on olemas, kui kõik märgid näitavad, et üksikindiviidi saatus neid igatahes ei huvita. Mis on ka loogiline, inimesi üldiselt ei huvita, kuidas läheb ühel sipelgal sipelgapesas - ja nad ei halda metsa lähtuvalt sellest, et sipelgatel seal võimalikult hea oleks, neil on omad prioriteedid. Arvata, et mõni omnipotentne tegelane viitsiks oma aega raisata just sellele, et mingil Rentsil oleks hea rahulik elu, oleks kergelt öeldes totter. Nii et selles mõttes on igasugu härjapõlvlased, kaitsevaimud jne hulga targem investeering - võimu on vähem, aga samas, kuni sul neile midagi anda on, on neil selge huvi sind aidata, eks ole.
Aga ma olen kohanud ühte meest, kes kasvas ateistina ja siis sai ühel hetkel valgustatud ning aru, et jumal on olemas. Sealt edasi otsis paar aastat seda kõige sobivamat usulahku. Ja mitut usklikku tean ka, kes on lapsest saadik jumalasse uskunud, aga ühel hetkel otsustanud, et eelistavad temasse vähe teistmoodi (teise pühakirja järgi) uskuda. Ühel neist oli veel isa preester jne, nii et need tülid on nii suured olnud, et mina küll ei usu, et ateisti peres suurem tüli oleks, kui laps järsku usklikuks hakkaks. Eks kõik tahavad lapses peeglit näha, aga mitte liiga ausat.
Rents, minu ema on enda meelest ateist. Kui ma ei oleks tema ainusündinud tütar, kellele umbes nagu kõik andeks antakse, oleks ta minust ilmselt juba ammu lahti öelnud, sest kristlus on tema meelest täielik jubedus ja ta ei väsi seda rõhutamast. Nuttu ja kirkuskäimise-teemalisi tülisid on viimase paarikümne aasta jooksul palju olnud, ema algatab. "Hullude kristlastega" suhtluse lõpetamist perekonnasiseselt olen ma mujalt ka kuulnud.
DeleteKristlus, kirik ja kogudus käivad minu jaoks kokku, aga see peab olema õige konfessiooni kirik (kellele sobib luterlus, kellele metodism, kellele vene õigeusk jne) ja kogudus, kus inimene ennast hästi tunneb, muidu asi ei toimi.
Lihtsalt lugu - lastega oli eile õhtul nii, et umbkeelsete vahetusõpilaste tõttu on meil perekondlik õhtupalve pidamine (ei midagi hirmsat ega pikalevenivat, mõneminutiline tänu Jumalale möödunud päeva eest) vahepeal unarusse jäänud, liiga keeruline olnuks seletada, mis ja kuidas. Eile pakkisid külalised oma toas asju ja meie kõik kolm last kogunesid elutuppa küsima, kas võiks õhtupalve pidada. Me abikaasaga isegi ei mõelnud, et peaks neid kuidagi seda tegema suunama… Eks nad ise otsustavad, kui tunnevad vajadust midagi suuremat otsustama hakata.
Aga kristlasena elades on oluline mõista, et Jumal ei ole jõuluvana. Ei ole nii, et mina palusin, Jumal andku. Meie palvetame küll ühe või teise mure pärast, aga enamasti, et Jumal annaks lahenduse, mis Tema plaaniga kõige paremini sobib… ja annaks meile arusaamist, et nii ongi hea.
Ma mõtlesin pigem seda, et ma võiksin isegi uskuda, et jumal(ad) on olemas, aga seda, et nad oleks inimese oma näo järgi teinud, ei usu ma iial, sest vastasel juhul ei vasta tõele see, et jumal on täiuslik. Nii et see osa PEAB olema inimeste lisand, eks ole. Ja kui jumala jaoks on inimene kõigest üks paljudest loomadest tema aias, siis on ka loogiline, et ta muretseb aia tervise pärast tervikuna rohkem kui iga indiviidi pärast - saadab näiteks kaheksale lapsele kümnest taudi kaela, kui inimesed ise ei mõista kondoomi kasutada, aga muidu on oht, et aed päris ära laastatakse. Kui hetkel toimuvat vaadata, siis ei saada ta piisava aktiivsusega neid taude, aga sellisest jumalast saaksin ma aru - aga siis pole ka üldse mõtet teda paluda, sest tema ajab oma asja ja mina enda oma ning eks igaüks vaatab, et tema arust hea oleks. Minu palvetamine või heaks arvamine või halvakspanu ei mõjuta seda, kas ta saadab kuskile maalihke, sest ta ei arvesta oma maalihkeid välja saates, kus iga mutukas parajasti on, skaala on ju teine. Nii et kui mind huvitab just inimeste heaolu, võiksin ma suunata oma energia pigem ligimeste aitamisse ja armastamisse, mul pole sinna vahemeest vaja. Ma üldse ei vaidle selle vastu, et mõnel on ja mõni tunneb end paremini, teades, et keegi valvab tema üle. Mul aitab öòsiti magada (minu isiklik) teadmine, et universumit ei huvita mu elu või surm ja sureme me kõik üksi, nii et tuleb elu elamisväärseks teha.
DeleteAga kui ma ütlen "usuhull" mõtlen ma konkreetselt neid lolli naeratusega inimesi, kes ignoreerivad igasugust loogikat. Tunnen paljusid usklikke, aga seda sõna olen ainult kahe kohta kasutanud. See esimene, keda esimeses kommentaaris mainisin, on mingi puudega. Teine ... on aktiivne koguduse liige ja tihti näiteks sõidutab teisi liikmeid, sh lapsi, kuigi tal on ilma naljata aastas vähemalt kolm-neli autoõnnetust, sest see tainas ei suuda aru saada, mis tema ümber toimub, awareness on täiesti null selle koha pealt + nägemine kehv jne. Ja kui ma ütlesin korra, et kle, äkki sa ei peaks vähemalt lapsi sõidutama, siis ta naeratas seda lolli läbinisti õnnelikku naeratust ja ütles täiesti tõsiselt, et "küll jumal hoiab". Kurat, ma lähen isegi sed kirjutades täiesti närvi, sest sind ehk tõesti hoiab, sul on ju käpp sees, aga mina ei ole temaga samas meeskonnas, mind ja minu lapsi ei hoia, kui ma sinusuguse hulluga ühel ajal tänavale satun, raisk. Ja ma ei taha enneaegselt surra selle pärast, et poolpime keskendumisvõimetu inimene, kes iga kord paremal ja vasakul vahet ei tee, arvab, et küll Jeesus haarab rooli, kui vaja peaks olema.
mulle tundub, et sellist "küll jumal hoiab" suhtumist esineb ka ilma, et sõnastuses või uskumustes peaks tingimata jumal olema. vt kõik need, kes usuvad, et heade inimestega halba ei juhtu, selle üks kitsam näide on see, et "küll koer tunneb ära, kes on hea ja kes halb inimene" (inimestelt, kelle koerad on kasvatamata ja lendavad lõuates teistele peale).
DeleteSeda on raske niiviisi väljendada, et see ka kellelegi teisele kui mulle endale midagi ütleks, aga konkreetselt minu elus on uskumine midagi sellist et... ma ei pea ennast vihkama, mis siis, et ma ei ole täiuslik. võiks väljendada ka nii, et jumal on see sisemine hääl, kes meenutab, et mind võib ikka armastada (sh ma ise tohin ka), isegi kui ma olen nõme, kole ja ebaseksikas.
ReplyDeleteKindlasti on olemas inimesed, kellel tuleb see enda armastamine niisama välja. eks selle kohta olegi öeldud, et arsti ei vaja terved, vaid haiged.
Muus mõttes on mu deus nii absconditus nagu ta luterlastel laias laastus peakski olema (mis annab põhjust spekuleerida, et kristlus vähemalt oma õhtumaises vormis on protoateism - sest jumalapilt on juba nii abstraktne, et ettekujutuses maailmast ei pruugigi sellest miski muutuda, ja ei eeldata, et usk seisneks mingite maagiliste nuppude vajutamises, mille eest nänni saab.
mitte et mõni ikkagi ei võta usku selliste maagiliste nuppude vajutamisena, aga selliseid maagikutest nupuvajutajaid on igas ühiskonnagrupis, ka nende hulgas, kes enda kohta "usklik" ei ütleks.
Ma ise ei tunne nii, aga see on kuidagi väga ilusasti sõnastatud (see esimene lõik), aitäh. Ja huvitav sissevaade. Aitäh tõesti.
DeleteMina kasvasin ateistlikus peres. Isa on tuline igasuguse "teistsugususe" põlgaja, ema on avatum. Meil oli tuttav perekond (perekonnasõpradest perekond?), kes hakkasid 90ndatel Jehoovatunnistajateks. Paljud hakkasid sel ajal, eksole. Ja sellest johtuvalt oli meilgi kodus lastepiiblid ja Vahitornid ja muu selline. Lugesin lastepiibli korduvalt risti-põiki läbi, lugesin ka Vana-Kreeka müüte ja muude maade folkloori ja Eesti rahvapärimust ja nagu lapsed ikka, tahtsin uskuda maagiasse. Et minust midagi sõltub. Et mina olen eriline. Et mind armastatakse. Ja nii oli periood, kui viisin Vana-Kreeka jumalatele kodu lähedale kivikangrule ohvriande ja oli ka periood, kui palvestasin kristliku jumala poole oma rumalaid lapsepalveid, tahtsin saada ristitud ja jumala tallena lõvi kõrvale seisma. Ilusale värvilisele aasale :)
ReplyDeleteAga kord julgesin koolis öelda, et usun jumalasse, mille peale minu jaoks autoriteetne laps mind lolliks tembeldas. Ka ei saanud ma peretuttava jehoovatunnistaja käest müistlikke vastuseid oma küsimustele. Näiteks evolutsiooni kohta. Et miks on ikkagi dinosauruseluud maa sees? Noh, Jumal pani, et inimestel huvitavam oleks. Okei?! Isa andis hagu juurde ja tembeldas kõik usklikud idikateks. Kasvasingi üles teadmisega, et usklikud, eriti Jehoova tunnistajad on imelikud ja ebanormaalsed.
Olen humanitaar, religioosseid tekste olen lugenud, folkloori tunnen, kirikutes käin mõnikord ka, panen lähedastele küünlaid, ei palveta, ei usu millessegi ega kellessegi ebaloomulikku. Ei tunne ilmajäetust. Endiselt vaatan veidi... imestava pilguga Jehoovatunnistajate peale. Ja pelgan pimedat fanatismi. Aga samas mõtlen nii, et noh, ma olen kõige poolt, mis aitab inimesel päeva üle elada (loe - elamise mõttetusest, tühjusest, valust, üksindusest pääseda) nii, et ta endale ja teistele liiga ei tee. Ja ses suhtes on usk parem kui enesehävituslikud asjad nagu alkohol jm meelemürgid. Ma oleksin ka pigem eelistanud, et mu pere oleks ühtehoidev ja helge, mitte maadelnud alkoholismi ja perevägivalla jms eestlaslikuga. Aga ma ei arva samas, et usklik olemine selle taganud oleks.
Ehh.. ühe sõnaga... teooria on huvitav, aga nagu näha, on palju kõrvalekaldeid. Mina maadlen parasjagu sellega, kuidas oma 4- ja 2-aastasele lapsele maailma selgitada. Vanem laps tahab kirikutes käia, sest talle hooned meeldivad. Käime ka, kui aega on ja tahtmist. St jumalateenistusel pole käinud, ainult niisama küünlaid panemas ja kirikutorni ronimas. Ja kui laps on tahtnud minna mõnele jehoovatunnistjate üritusele (sest et kodutee viib ühest kogudusehoonest mööda ja seal voorib rahvast ja laps huvitub), siis olen ikka selgitanud, et ei lähe praegu, sest seal käivad need, kes usuvad jumalat, aga mina ei usu. Samas, kui ta hiljem tahab näiteks pühapäevakooli minna, ei hakka ma ka keelama. Kõike võib nuusutada. Harry Potterisse usub mu laps praegu ka ja mul on väga raske talle selgitada, et tead, tegelikult on see ikkagi väljamõeldud raamat ja sa ei saa päriselt võlukooli minna. Oeh. Õpetataks kuskil, kas on õigem laste fantaasiad purustada või neil jätkuda lasta, oleks jube hea.
Kas see tundub väga cheesy, kui ma tunnistan, et kui sult uue postituse avastan, siis ma ei loe seda kohe, vaid panen ootele, ja loen siis, kui on käepärast a) värske tass kohvi ja b) aega? Hmm, on vist cheesy jah. OK, ma siis vaidlen natuke.
ReplyDeleteVihm EI saja igale poole. Mu kodumetsatukas on sadade suurte kadakapuude hulgas kaks konkreetset puud, mille peale vihm EI saja. Miks? Ma tõesti ei tea. Aga nende kahe okstealune on ALATI kuiv, ehkki puud ise tükk maad hõredamad kui mõned teised suguvennad.
Su vaktsineerimisteooria on huvitav, ja võib mõnel juhul isegi pädeda, aga mingi reegel see küll mu meelest ei ole, ligilähedaseltki. Ma elan Eestist mitukümmend korda religioossemal maal, ja siin on neid variante lõpmatuseni, alates ateisti perest võrsunud padu-usklikuga ja lõpetades usuhullude hulgas kasvanud ateistiga, ning kõik, mis nende kahe vahepeale jääb.
Teiseks, ma lähen alati veidi turri, kui kenad inimlikud baasomadused ja/või tegevused religiooni teeneks loetakse. Tähendusrikas töö üldsuse hüvanguks. Õhtune tänu möödunud päeva eest. No halloo, kulla inimesed! Teisi inimesi aidata ja päeva eest tänada, selleks ei pea tigimata Jumalat teenima. Võib, aga ei pea. (Ma vist olen kusagil juba maininud, et kui tingimata silti otsaees peaks kandma, siis minu omal seisaks ‘agnostik’.)
Samas, ateism ja üleloomuliku uskumine ei välista teineteist. ‘Paranormaalne’ ja ‘jumalik’ on kaks täiesti erinevat mõistet.
Hirm? Kui sa hirmu all põdemist mõtled, siis see on üks neist iga elatud aastaga üha rohkem ja rohkem mahapudenevatest taakadest. Mul on kandam täitsa kerge juba =)
tirriteerimise mõttes: samaarlase tähendamissõna ja mäejutluse kombinatsiooni järgi otsustades ongi tähendusrikas töö teiste hüvanguks põhiline Jumala teenimine üldse, uskumisest olenemata. :P
Deleteinimestel on muidugi maru erinevad ettekujutused, kuidas kristlus peaks käima, aga ma olen kohanud ka mingi vaimuliku sulest/klaviatuurist selle samaarlase loo versiooni, kus samaarlase asemel oli tnp inimesele arusaadavamaks tegemiseks ateist ja preestri ning leviidi asemel kristlased.
Et phmt olen ma õigel teel ka kristlase arvates, kui teen, mis õige ja hea tundub =)
DeleteTegelt ma teadsin seda enne ka (noh, toredatest kristlastest räägime), aga ikka ilus lugeda =)
minu arust on ka see loogika, et sa ei tee head mitte selleks, et kelleltki preemiat ära teenida, vaid lihtsalt sellepärast, et süda nõuab (nagu sellel samaarlasel), väga uuetestamentlik. Seal on iga natukese aja tagant meeldetuletusi, et asi ei tööta nii, et kui hüpata läbi õigete rõngaste, siis võib autasuks paradiisi nõuda ja teistele pähe sülitada. Pigem nii, et kui süda sunnib teiste vastu hea olema ja seda õnnestubki olla, siis see üksteisele tehtav hea ongi ise autasu. jumalariigi maa peale toomine/loomine. Ja teistele pähe sülitamiseks ei anna õigust mitte mingi muu valdkonna tublidus ja vooruslikkus, vastupidi, see teeb selle muu tublidusponnistuse pmst tühjaks. (suurest tublidusest ülbeks minemine on just see, mis on uuetestamentlikus tähenduses variserlus. Mitte silmakirjalikkus - variserid olidki reeglina päriselt väga tublid ja vooruslikud ja täitsid kõik reeglid ära. Aga ülbeks kippusid minema.)
DeleteMuide, Epp: ma teen Murca postitustega samamoodi =)
Deleteaga ateismi ja üleloomuliku uskumise kohta: jaa. Eestis leidub küll neid ateiste, kes usuvad näiteks horoskoope.
ReplyDeleteMa olen ka kuulnud seda vaktsineerimise juttu. Ise käisin kristlikus koolis, aga parajasti oli usulise kasvatusega suhteliselt kehvasti ja suur osa mu klassist suhtus religiooni pigem skeptiliselt/põlastavalt. (Oli selline mitte just väga koolivaimu kandev lend.) Mäletan, et ükskord laulsin mingi tähtpäeva teenistusel kirikulaulu kaasa ja kõrvalt irvitas klassiõde: "Mingi usklik oled vä?" Njaa. Nii et ma pole just hea näide, mille põhjal otsustada, kas vaktsineerimine töötab või mitte. Mul endal oli lapsena vb mingi Pascali kihlveo tüüpi loogika. Kuigi mäletan väga selgelt, et teatav skepsis institutsionaalse religiooni suhtes algas eelkoolieas, kui keegi tõi piltidega lastepiibli ja seal oli JUMAL HABEMEGA. Tähendab, mees! Aga ma teadsin ju kindlalt, et jumal on naine (kust ma üldse jumalast kuulsin - ei mäleta, võib-olla emalt ja vanavanaemalt). Kõik muutus kohe küsitavaks.
ReplyDeleteHiljem ülikoolis lugesime ükskord paari sõbraga teksti, mille autor muuhulgas poetas väite, et inimesel on kaasasündinud vajadus religiooni järele (ja ülejäänud tekst oli pmst õpetus, kuidas lahendada seda vajadust olukorras, kus haritud, maailma oluga kursis olev inimene OMETI ei saa uskuda sellist usku, nagu varasemad põlvkonnad). Mulle kõlas see väide usutavalt, sõpradele rumalalt. Noh, teise inimese sisse ei näe, aga ma ei hakka ka eeldama, et see, kes väidab, et tal mingit vajadust usu järele ei ole, TEGELIKULT on selle vajaduse endas kuidagi maha matnud / ümber tõlgendanud / otsib asenduslohutust maisest tühisusest ja on seega määratud õnnetu olema vms - mida vahel kipuvad tegema need, kellel endal see vajadus on (ja enamasti sellisel kujul, millele mingi institutsionaalne religioon vastab).
Keskkooli ajal jõudsin järeldusele, et mul on mingit transtsendentset jõudu (jumalalaadset toodet) vaja selleks, et oleks midagi püsivat (ja püsiv saabki olla ainult kättesaamatu, st transtsendentne, st... lõppeks miski, mis on olemas isegi siis, kui ei ole), sest ma veedan suht suure osa ajast kurvastades/muretsedes kõige kaduvuse üle. Mõtlesin enda/jumala õigustuseks isegi mingi pooliku teodiike välja, aga ülikoolis läksin religioonifilosoofia kursusele ja sealtpeale ma ei tea, mida ma usuasjadest arvan. Mitte et oleks "usu kaotanud" vms. Aga lihtsalt mõte kui selline tundub juba definitsiooni poolest küündimatu.
Aga mõtlemise või mittemõtlemise kõrval on olemas ka mingi (panteistlik?) pühadusetunne, mis ei pea otseselt konkretiseeruma mingi religiooni kanalisse, aga noh, kui ma juba siia õhtumaale sündinud olen, siis väljendub ikkagi enamasti õhkamises, et "Issand jumal, kui ilus".
Kirikus ma käin vahel mõtlemas.
Ma olen kirikuõpetaja lapselaps ja sünnist saati jõulude tähistamisest osa võtnud, mul on piibel kaanest kaaneni läbi loetud ja ma ei usu teps mitte.
ReplyDeleteOlen kunagi üritanud flirtida budismi või maausuga, aga lähemal tutvumisel selgus lõpuks ikka, et ka nende uskude taga on üksnes inimlik edevus, soov et keegi suurem ja tugevam uskuja eest keerulised olukorrad ära lahendaks ja lõpuks annaks uskujale parema positsiooni kui teistele.
Ma ei välista midagi. Aga inimeste leiutatud usunditesse ma ei usu. Tühisus, tühisus, kõik on tühisus.
Hirmud on mul ratsionaalsed - kardan liiga suurt kiirust, kõrgust ja liiga läbinähtamatut pimedust. Isiklik kogemus muidugi võib lõpuks veenda, et kardetav olukord on enamjaolt üleelatav.
Vihm sajab Piibe maanteele ja seda suure plärina ja aplombiga. Ja just siis, kui mina sealtkaudu autoga sõidan.
Sõgedad, kel hauatagusesse ellu kiire, kihutavad minust mööda, kui ma vahepeal bussipeatuse taskus närve rahustada püüan.
Kirikud on muidugi ilusad, jah. Ja imeline psühholoogia on nende taga. Omal ajal, kui maailm oli palju piiratum paik ja sul enamasti ainult üks usk ja tunnistus, see, mis su kodukülas valitses, oligi käepärast, oli usk ilmselt ka oluliselt argisem asi, miski selline, mis lihtsalt kehtis, pole mõtet vaielda. Ja kirikute ülesanne oli siis oma ümbritsevaga võrreldes erakordse ehituse ja kaunistustega tekitada inimestes tundeid, mida argielu nii väga ei pakkunud ning kogukonda seeläbi ühte liita.
ReplyDelete