inimestest purju, garderoobi väljakutsed ja unehelid

P8180040
mis kasvada tahab


Ma alles jahin selle nähtuse täpsemaid omadusi, aga üldfoon on teada. Ma jään inimestest purju. Vahel ka seosusetult sõnaohtraks, koos üldise tegevusfookuse ja koordinatsioonikahjudega, seejuures peapööritus ja kergelt tulev naer. Enamasti lihtsalt aja ja ümbritseva taju mõttes. Ja piiripidamise mõttes. See on natuke nagu vooseisund, aga ma ei tee selle käigus ühtegi koodirida ega ainsatki pintslitõmmet. Ainult tohutu palju sädelevaid ühendusi, mis on mulle nagu taevaste saadetud eeterlik neste. Ja võimalik, et neis hetkedes ainult mina tunnen seda. 

Teadmist, et ma inimestest niimoodi joovastun, saan ma kasutada selleks, et enda jaoks natuke teatud ebamugavaid tagajärgi ennetada.

Näiteks olen ma oma alkoholitarbimise osas valvas, kui on oht, et ümbritsevad inimesed mul pea segi ajavad. Tavaliselt aiman ma selliseid olukordi ette ja käivitan oma valvsuse enne esimest jooki. Vaatan joogiga alustades kella ja püüan meeles pidada, mida ma joonud olen. Näiteks keeldun keeldun ja keeldun uutest jookidest enne eelmise lõpetamist. Näiteks proovin rekvisiidina käeskantava tugitopsikese vahetada võimalikult tihti veeklaasi vastu. Lihtsalt - ma olen juba vana ja ma ei saa väga palju alkoholi enesesse valada ilma pärast kannatusi kogemata. Ja noh, ma ei ole väga purjus peaga kuigi tark.

Näiteks kui mul on kellaaja peale minek või lubadus täita, püüan joovastavaid inimestega seotud olukordi vältida. See on teema, sest mul on see hiljuti ebaõnnestunud. Läksin pooleks tunniks ühele peole. Lihtsalt, et läbi astuda. Korraks. Inimestele tsau öelda ja edasi lepitud kohtadesse minna. Ma sain sealt peolt tulema kaks ja pool tundi hiljem. Paar korda proovisin kella vaadata või minema hakata, aga siis keegi ütles midagi huvitavat ja siis ma tahtsin midagi lõpuni kuulata ja siis tuli vahele teine teema ja veel üks uus inimene ja jumalkuitore.

Üldiselt võin ma käsitleda seda natuke nagu tsüklis olemist. Mitte et ma oleks olnud, aga kõrvaltvaadates paralleeletõmmates. Kui ma ei saa endale lubada igasugust ülepeakaela kadumist, tuleb mul vältida üleni. Kui ma ülepeakaela kaduma hakkan, pean hoiduma teiste ainetega segamast. Või arvestama, et kui ma läbisegi tarbin näiteks alkoholi ja inimeste joovastavat mõju, läheb ekstra kaua aega enne, kui ma ühtegi kohta kellaajaks jõuan või ühegi iseantud lubaduse teoks teen. Tsükliga selle poolest ka sarnane, et kui ma seda parajasti teen, siis on mul hästi hästi isekalt hea. Aga pärast, kui tagajärjed käes, jutustan, nagu ma kannataksin selle all.

Niisugust aruniitvat joovet tekitavad ainult uued inimesed. Nii selles mõttes uued, et ma polegi neid iialgi varem kohanud. Kui ka kauged tuttavad, keda ma harva näen või uued kombod inimestest ja olukordadest, keda-mida ma pole varem koos näinud või kogenud. Aktiivne ja tihe kontekst aitab kaasa. Liikumine, müra. Igasugused aistingud, näiteks tants või puudutamine, erinevad pinnad. Võõrad lõhnad ja maitsed. Sage suhtluskeele vahetus. Aga põhiliselt see, et inimesed on ise kuidagi vapustavad, ütlevad uusi asju või on ootamatult põnevad. Niiet saab näiteks kontoriski juhtuda. Ma pole küll küsitlenud, arvatavasti mõjub ka see, kui teised inimesed minu ümber on sama moodi täiega sees ja üleni haaratud. Ja ei peagi kogu aja megaintensiivne olema, et ma vahepeal ära kaoksin. Mõni kord on suhteliselt igav koosviibimine, rahulik etteaimatav veidi igavgi ja siis midagi nihkub ja vaimustaval moel, siuhvälks, kell on järsku kolm hommikul saanud ja ma ei pannud üldse tähele. Selles mõttes on isegi raske valvas olla. Selles mõttes väga sõltuvusttekitav. Nagu külmkappi vaatamine, heroiin või facebook - alati ei hakka maru hea, aga mõni kord on hakanud küll ja kurat kui hea.

P8090028
sellest taimest on niisugune ka, kus lehe peale on joonistatud arbuus. aga ma pole seda veel leidnud



Enesega läbisaamise ja oma harjumuste haldamise teemasse läheb mu järgmine sage dialoog iseendaga:

Mis see on? Miks see siin kapis on? Anname ära.

Ei anna! See on mu armaskallis asi, mis ma ostsin/sain/leidsin.

Okei, aga millal sa seda kannad?

Mingi... vabalt võiksin kanda! Kasvõi homme panen selga.

Homme? Sa paned selle homme selga? Tahaks näha.

Näedki. Ma sulle näitan.

Noh ja siis pärast seda kas ongi nähtud ja olemas ja garderoobi integreeritud või ma pean endaga nõustuma, et see ei kõlba kuhugi ja ikkagi annan ära. Niiet kui sa näed mind mõnipäev täiesti enneolematult jabura asjaga seljas, siis tea, et see võib vabalt olla minu iseenese provokatsiooni tulemusel saavutatud julguseproov. Või teine, oluliselt tõenäolisem variant, ma tegelt arvan, et ma olen megastiilne ja see on algusest peale olnud muarust totaalselt vapustav mu parimaid külgi rõhutav ese, millega avalikkuse ette ilmuda. Ja mingit siseheitlust pole olnudki.


Ja samas jätkuvalt - minaeitea. Ükspäev läksin Tartus linnapääle taolise asjaga, millega ma olen näinud inimesi Tallinnas käimas. Eriti Telliskivis. Eriti ägedaid naisi, kes paistavad, nagu nad teaksid, mida nad teevad. Läksin sellise asjaga linnapeale ja inimesed pidid pikali kukkuma. Nii julge.

Julgus üldse, kuidas see käib. Ja kas kõik teevad seda aeg-ajalt kogemata.

P8090021
asjad. igal pool


Ma olen kunagi sellest kirjutanud ka, aga jätkuvalt - on helisid, mille saatel on hea magada. Teatud muusika, kassi nurr, end mõnusalt tundva seltskonna jutusumin, ritsikad, meri akna all ja maantee kauguses, rong metsa taga. Mul on plekk-katusega maja katusealune magamistuba ja mu õu on soo. Nii ei ole vihmaga magamine tegelikult mu päris lemmik. See on natuke liiga vali ja ma muretsen oma vundamendi pärast. Nagu see käib.

Aga üks mõnus heli, mille saatel magada, on kuulda, kuidas laps mängib üksinda. Sobrab legokastis ja räägib oma mänguasjadega. Joonistab või otsib pliiatseid. Keerab vihikulehti. Hüpitab end pallil või kiigub tooliga. Laulab endale. Ma olen ka jubedalt õnnistatud taolise lapsega, kes on sünnist saati üksimängimist osanud. Vahel lihtsat tahan seda jutustada inimestele, kes tahaksid lastest hoolimata päeval uinakuid teha või hommikul sisse magada. Omaette mängiv laps, kui see on, on hea rahustav uneheli...

...tuletan ma endale meelde, kui ma veel pärast südaöödki kuulen kõrvaltoast noore mehe enesekindlusest pakatavat ingliskeelset seletamist ja lõkerdavat naeru. Hea on magada, kui kuuled, et laps mängib üksinda.


---

Muus osas kooliaasta tuli peale taolise hooga et hoia ja samuti keela. Olen rabanud ja raban edasi. Eks hiljem siis näeb.


Mis helide saatel sulle meeldib magada?
Räägi mulle oma (imelikest) joobumustest.


Comments

  1. Jaa! Kõik nii mina, nii joobumine inimestest kui helid. Mängiv laps - just! Kuigi ma saan aru, et see on privileeg, aga ikkagi. Need helid on vist sellised, mis sisendavad turvatunnet - kõik on hästi, miski ei ähvarda. No näiteks kui kõrvaltoas on normaalsete inimeste normaalne koosviibimine, siis ma saan magada, aga kui ma ei ole neis inimestes kindel, kui ma kardan, et midagi ebameeldivat võib sellest tulla, siis ma ei maga. Helifoon võib täpselt sama tugev olla.

    ReplyDelete
  2. Mind ei sega magamast ükski heli peale puurimiste ja saagimiste ja ootamatute paukude. Aga soe koht on mul hinges üsna lähedalt kostva rongihääle koha peal. Sest ühe mu vanaema maja oli raudtee ääres ja lapsepõlve 10 000 meeldivat emotsiooni.

    Ja inimestest olen purju jäänud isegi mina.
    Viimati küll EnneRongi, aga täiesti oli teema.

    ReplyDelete

Post a Comment