jõulumäletsused, alternatiiversumid, vabastatus ja asjad

PA010035
oktoober


Nagu traditsiooniks hakkab saama - me alustame kassijutust.

Uue kassi tulekuga olen taasavastanud sagedast taasavastamist vajava tõe, et armastus on funktsioon ajast. Veel koguni selline kasvav funktsioon, ma mõtlen. Neid on erinevaid, eksole. Kuigi ma olen algusest peale sellest kassipojast hoolinud ja tema eest hoolitsenud, hakkasin ma aja jooksul teda nagu rohkem ära tundma. Ta sai mulle omaseks ja sellega kaasnes uus õrnus. Kogemuste pagasisse kogunes juba mitmuses momente, kus ma tema pihta heldin ja meil koos tore on. Alguses oli ikka, et põhivajadused kaetuks ja meeletu igatsus kassiga hägimise järele käis koos meeletu igatsusega mu esialgse kassi järele. Sest mu originaalkass tundus kuidagi ainuõige ja hea kass. Nagu kassid olema peaksid. Janoh, beebid võivad olla mega tüütud. 

Servapidi mõtlesin, et hakkan siin ajama juttu sellest, kuidas see on nagu elus ikka. Kõigi alguste ja armastustegagi. Aga tegelt võibolla see juba saigi.


Mulle meeldib inimeste käest küsida, kuidas neil lapsena oli. Nüüd olen mitme inimese käest nende lapsepõlve jõulude kohta uurinud ja enda omigi meenutand.

Loetelu jõulusid, mida ma mäletan.

Mu kõige vanemas jõulu-mälestuses olen ma oma emapoolse vanaema juures (seega umbes noorem kui seitsme aastane) ja õues on lumememm. See on vist meie tehtud, aga ma tegemist ei mäleta. Ma tean, et lumememme ninaks on porgand. Ja vaatan köögi aknast, kuidas koer hüppab lumememme ees, et porgandit kätte saada. Veel on maja kõrval kuusk, see pidi mingi ilukuusk olema. Natuke sinakat tooni lopsakas. Selle kuuse küljes on ehted. Millised, ei mäeta. Punased? Mitte tuled vist. Aga äkki olid tuled ka. Ja midagi saunaga ja uusaastaga. Aga see on äkki rahva- ja muinasjuttudest iseloodud. Igatahes kujutlesin mitmesuguseid olendeid jõulude ajal saunas käimas öösel pärast meid ja kartsin lava all pimedas niiskes muldpõrandaga nurgas elavaid päkapikke. Need olid erinevad päkapikkudest, kes sussi sisse asju tõid. Tead küll. Olid hirmuäratavad sünged päkapikud ja niisama jõulu-sussi-päkapikud. Viimane oli tegelt vanaema ise, nagu ma ükskord nägin ja end nagu võitjana tundsin.

Siis ma mäletan teise vanaema juures olemist jõulude ja selle kõige ajal. Kuidas me vaatasime aknast rakette ja raketid olid nagu punased ja rohelised päikesed, mis aaaeeeglaselt üle taeva vajusid. Hiljem sain aru, et need ei olnudki ilutulestik, vaid mingi sõja-märguande-asjad. Aga nii ilusad. Vanaemal olid hästi hästi kenad kuuse-ehted, mille imetlemisse ma end korduvalt ära unustasin. Lihtsalt nii ebatõenäolised ja eksootilised. Kas pidulikud rohkete külalistega jõuluõhtusöögid olid ka või need olid uusaastapeod või sünnipäevad - ei tea. Igatahes need olid ja need olid külluslikud ja peened. Palju klaasi ja salatit ja suurte inimeste seosetut juttu ja naeru ja laulmist. Ükskord juba keskkooli ajal sattusin jõulude ajal vanaema juurde ja tal ei olnud kuuske. 'Mis ma tast ikka, kui sind ei ole.' Ja mu maailm pidi natuke end paika nihutama ja sai veidi kurvemaks. Mulle ikka meeldis mõelda, et vanaema paneb pidu ja teeb suurelt uhkelt minust sõltumata. Ja et ma ei olnud kunagi mõistnud või osanud hinnata, et see kuusk on kuidagi... mulle?

Huvitav, et mu lapseliku enesekeskse maailma sees oli ikka ruumi imestamaks, mis kõik veel ainult ainult minu pärast on.

Ma mäletan mingit jõulupidu, mis oli kultuurimajas ja kuhu minek oli kodus täiega suur teema. Arvatavasti sest riided. Ilusti pidi riides olema, kõik lapsed pidid ilusti riides olema ja keegi vendadest pidi luuletust lugema või midagi sooritama ja hästi ähm ja asjad. 

Ja hulka jõulupidusid-aktuseid-asju, mida peeti koolis. Meil oli selline koolimaja, kus koridore nagu polnudki, klassiruumid paiknesid esimesel korrusel ümber aula ja teisel korrusel ümber võimla. Jõulude ajal ehitati alati võimla ühte otsa lava, millel oli kardinaga eraldatud lavatagune ja aksid ja mega peen nagu päris. Sellele jõulupeole valmistati ette näidendeid ja laule ja ma sain alati ka midagi teha. Ja jõuluvana tuli. Jõuluvana oli keegi kohalikest meestest ja see etteaste oli alati piinlik ja naljakas. Mõni kord rääkisid täiskasvanud pärast, et see mees olevat purjus olnud. Või kommenteerisid mingit nalja, millest ma aru polnud saanud. Kooli jõulupeoga kaasnes veel klassis loosipakkide jagamine ja mingit laadi triangel, äkki peolaud, kuhu pidi asju tooma, mille põhjal sai hinnanguid, sõnatatud või mitte. Igatahes palju segasust ja hägusust ja piiride eiramist. Kodu ja kool ja sõbrad ja klassikaaslased jne. Ma meenutan neid kehva skriptiga hägustunud piiridega kooliüritusi alati teatava ebamugavusega. Aga aktus ise mulle meeldis. Sestnoh, see oli ette kirjutatud ja see oli veitsa glamuurne.

Kodustest jõuludest mäletan ma ühte, kus me olime (vist) omapead, aga meil oli kuusk. Ja kuusk oli ehitud kommidega. Meil oli kuuse-ehteid ka ja neid sai isegi tehtud, aga kommid, nii hea mõte. Need ju sädelevad ja toidust ehte tegemine, puhta võõrapärane küllus. Pärast oli kuuse otsast kommide ärasöömine  mitme päeva jooksul ja nuputamine, milliste rippuvate paberite sees veel on midagi. Samuti on mul meeles kord, kui me jätsime jõulukuuse alla süüa ja juua (jälle, uusaastaööks või jõuluööks, ei mäleta) kadunukestele. Ja ma ei julgenud selle pärast öösel pissile minna. Kartsin, et astun elutuppa ja seal on need kadunukesed kuidagi moondunult, aga ma tunnen kellegi ära ja nad söövad ja on näljased ja ... brrr. Õnneks seda nalja tegime ainult ühel aastal.

Niisugust kindlat jõulutraditsiooni, et iga kord sama, ma ei mäletagi. Meil ei olnud elutuba alati sama koha peal ja alati ei olnud sama moodi aega või raha või ma ei teagi. Palju oli selliseid aastaid, kui keegi pidi ära olema ja mitmel aastal olin ise ära. Mõnel aastal tuli mõni sugulane või keegi, aga mitte alati. Kindlasti oli kordi, kui ma sain lõbusalt mõttetuid kingitusi ja need olid üllatus. Mitte spetsiifiliselt tellitud praktiline eluks vajalik asi, nagu vaestel inimestel. Ma arvan, et äkki kuusk oli igal aastal. Kuigi... võibolla mingid aastad sai midagi muud huvi pärast asemel kasutatud. Mingeid oksi või millegi muu ehtimist?

Igatahes mis ma öelda tahtsin - mul on olnud väga põnev kuulata, kuidas teistel inimestel on olnud täpselt alati ühesugused traditsioonilised jõulud. Huvitav, kuidas see võib olla. Huvitav, kuidas neile täiskasvanuna jõulud on ja kuidas just selle aasta omad, kui kõik on natuke teisiti.


PA030042
viljandi


Ma olen mõelnud sellest, milliseid iseloomustusi või koguni silte me endile anname ja kuidas need teistele kohale jõuavad. Kasvõi näiteks see praegune aeg. Inimesed on üha 'mitte jõulu inimesed' ja siis teevad õhinal kaasa kaheksakümmend sajast jõuluasjast. Mina ei ole üldse korralik ega süstemaatiline ja siis teen rahulikult mõtlematagi oluliste vestluste juures märkmeid ja tean, mitu minutit ühest projektist on puhtalt koosolekud (veits üle 16 tunni).

Või on küsimus ka selles standardis, mille vastu inimesed end võrdlevad. Ütleb, et tal on väga kallis maitse ja siis ostab silmagi pilgutamata kõige odavamat kitši. Räägib oma suurest laisklemise ja edasilükkamise probleemist, suutes ise aastaid käia tööl, koolis ja omada pereelu. Väidab end olevat mitte eriti seksuaalne ja peab siiski iga ajahetkel vähemalt kaht armukest. 

Samuti - mulle ei meeldi superkangelaste filmid. Minuarust need on üksluised ja rohkelt naiivsed ja nende dialoogid alati sama valemi järgi. Noh ja siis sujuvalt olen ma viimased päevad vaadanud uuesti üle Jessica Jonesi esimest hooaega. Kuigi ma olen seda näinud. 



Aga mis superkangelastesse veel puutub. Tead seda universumi teemat, onju. Et mingi superkangelane eksisteerib teatavas universumis. Jessica Jonesiga samas universumis on kusagil veel olemas suur hulk (hehe) teisi tegelasi, kelle seiklused ja käigud on mingites teistes teostes. Aga üldine maailma loogika ja ühiskond käib samu reegleid pidi. Ja ajalugu jne. 

Inspireerituna sellest 'sama universum, teine lugu' käsitlusest olen ma avastanud viisi, kuidas teatud käsiraamatuid või memuaare lugeda. Võib-olla isegi ajalooõpikuid. Tuleb lihtsalt mõelda, et see on see küllalt paljusid teoseid inspireerinud alternatiivuniversum, kus naisi ei ole. Noh, tehakse selliseid. Minaeitea. Autori loomevabadus. Ju sobis tema lugu just sellesse universumisse kõige paremini. Ja siis nii loengi. Näiteks mul on praegu pooleli Deep Work, mis on tegelikut käsiraamat. Ja see on esialgu küllalt hästi selles naisi-pole-olnudki universumis. Kõik ajaloolised näited ja kaasaegsed eeskujud ja inimesed, keda ta on nimepidi nimetanud, on mehed. Seal on küll üks tegelane, kellele ta viitab sõnapaariga my wife, aga ma kahtlustan, et see on sümbol, mis tähistab midagi temas eneses. Sest üldiselt on selle funktsioon olnud autorit veenda, inspireerida, suunata. 

Jupp aega arvasin, et Loomingu raamatukogu tegutseb selles naisi-pole-olnudki universumis või et ma olen toote kirjeldust lugedes millestki valesti aru saanud. Aga siis pärast mitut kuud ootamist, viimaks Atwood.


Mitmesuguseid tõlgendusvõimaluste arutelu saab läbi viia ka mitte ainult lugedes. Näiteks kõik need inimesed, kes ütlevad, et nad hea meelega teatud asja ei tee, sest abikaasa ei kiida seda heaks. Mida see tähendab. Kuidas seda mõista. Teemet, sinna koduvägivalla teemasse ei lähe ja räägime normaalsetest inimestest. Kas on võimalik, et abikaasa nimetamine oma eiütlemiste ümber on tegelikult järjekordne viisakusväljend, mida peab oskama kuulata. Inimene ei taha sulle otse jämedalt ei öelda. Ta pakendab selle õrnemalt ja edastab ääriveeri. Ja kui hea, et ta on abielus ja saab niimoodi lausuda. 

Kas selle pärast inimesed abielluvad? Et neil oleks arsenalis veel üks viis oma soovide väljendamiseks ilma liiga otsekoheselt kõlamata.


PB080164
läheb-läheb



Kohvikoor on müstiline vedelik. Mõni kord läheb ta kokku 2 päeva enne tähtaja kukkumist. Teinekord töötab ka avatuna külmkapis vedelenult veel päevi pärast tõotatud lõppu. Mõni kord läheb ühe suure paki lõpuni tarvitamiseks kaks ja pool hetke, lihtsalt ongi kohe otsas. Teine kord ei saa etteantud ajaraami sees ka pisikesest pakist jagu.

Olen hakanud väikestviisi tubliks ettekokkajaks. Põhiliselt püüan seda põimida tavalise kokkamise vahele. Sest näiteks poole paki makaronide või kogu paki makaronide keetmine võtab sama kaua aega. See väike liigutus osa keedumakarone karbiga külma tõsta, ei võta mult tükki küljest. Pärast hea võtta. Sama riisi ja tatraga. Veel olen hakanud kana ette keetma. See on umbes kõige laisem preppimine üldse. Suured kanafilee kamakad viskan soolaga vette ja keedan kuni pehmed. Siis valan vee ära, kakun kana kahvliga ribadeks ja viskan külma. Pärast läheb kasvõi nende makaronidega pannile või salati kõrvale või kuhuiganes mu ikka veel kasvav laps neid paigutab. 

Neid ilusaid rohelisi krõmpsuvaid ube, mida viisakates kohtades kauss-poke-salatitesse pannakse, saab lihtsalt Selverist osta. Kusagil mujal ma neid näinud ei ole. Külmutatud roheline hernes on ka tegelt täitsa mõnusa maitsega. Aga need rohelised oad on hea leid. Üldsegi olgu tänatud taevad Selveri eest. Ma saan aru, et peenel linnarahval taolisi muresid ei ole, aga meil siin kesk metsi ja metsikult paljusid autosid ja asfalti ei ole nii, et kõht tühi, muudku tellid kulleri ja trallalaa. Aga näet, Selver võttis end kokku ja saab hakkama isegi siiani jõudmisega.


Mõtteharjutus. Või harjumus, kui soovid. Kirjelda oma ilmajäämisi vabastamistena. Et sul ei ole, sa ei saa või sulle pole antud, tähendab, et sa ei pea, ei ole kohustatud ega koormatud. Sa oled vabastatud. Vahel ei pole isegi ümbersõnastamist vaja. Piisab tooni vahetamisest. 

Ma polnud sel jõuluõhtul ühtegi lauda oodatud. Poleks saanudki minna, jõulud on eksklusiivne, ainult pühendatutele, väljavalitutele. Aga ma ei pidanud ühtegi jõululauda istuma. Mitte ainsamassegi. Ja ma ei pidanud valima. Ei laudade ega minemise-mitteminemise vahel.

Mitte keegi ei vaja mind ja kellegi heaolu ei sõltu ainult minust - milline vabanemine ja kergendus. Ma pole kellelegi see üks ainus inimene, kellele ta saab oma muresid rääkida - kui vastutusrikas see ülesanne oleks, kas ma seda kandagi suudaks. Ja nii edasi. Mul pole sauna, raha uueks autoks, kodus gini, ruutmeetritki metsa, tihedaid kulme, peokutseid laual, kostüümipidusid tulemas, kedagi mind õhtul voodisse ootamas... ja seega ma ei pea ka.



PB100168
just niisugune ö


Räägiks asjalikku juttu ka?

Kassilaser. See on seadeldis, mis istub seina peal ja tiirutab lasertäppi kuidagi enese loogikast ja rütmist lähtudes. Kass hullab selle juures omaette mängida ja inimene saab rahus kohvi teha. Kohalikust poest patareidega (siin) või hiinakas usbist laetav (siin).

Munakeetja. Täpselt õige pehmuse või vedelusega keedumunad iga kord. Minu oma maksis ainult 12 eurot ja seal saab korraga seitse muna õigesti keeta. See kõlab nagu maailma mõttetuim seadeldis, aga minu kodus seisab aukohal. Munade keetmine on muidu keeruline, eriti kui sulle siniseks keedetud munad juhtumisi üldse ei maitse. 

Metronoom. Minu oma on telefonis. Panen tiksuma, kui uut laulu või lugu õpin ja aitab hoida küll. Muidu aitaks hoida koosmäng, aganäet. Kui keegi tahab mulle mehaanilist metronoomi kinkida, sis paluks ühendust võtta.

Koos aja juhtimine. Vahel ei piisa pomodoro tehnikast, et end tublina hoida ja oleks vaja kedagi teist, kellel on samal ajal tublidus. Sotsiaalne surve ja koostegemise tõuke rõõm. Normaalses maailmas saab inimestega lihtsalt kokku tulla ja teha nt shutupandwrite sessioone. Aga distantsilt? Kõige khuulim asi, mis ma siiamaani leidnud olen on Cuckoo.team. See on ilus, see on lihtne, seda annab sättida. Hea.

PB150175
võta mind ära


Mitu aastat mõtlesin, et see oleks hea mõte ja nüüd eile hakkasingi võtma edX-st e-kursust sellest samast asjast, mida ma ise kevadel õpetan. Ja saadsaaru, ongi kasulik ja saangi teadmisi sealt.

Sarnaselt mõtlesin mitu aastat, et peaks vaatama, misse Peedu siis kirjutab ometi. Ja mis tuleb välja. Ja miks ma olen üllatunud. Peedu kirjutab sama ilusnukralt ja õrnalt nagu ta isegi on. 



Kuidas sinu lapsepõlves jõulud olid?

Millest sa täna ilma ja seega vaba oled?

Milliseid toite sa ette valmistad?

Comments

  1. Lapsepõlvejõulud - kuusk oli ja kogu pere koos. Pea hommikust saati toimus meeletu kokkamine - kapsas ja praad ja piparkoogid ja värki. Õhtul siis oli päkapikk v keegi kingid kuuse alla poetanud . Ühel korral käis jõuluvana ka, see oli suht hirmus - ma lapsena olin totaalne sotsiofoob ja umbusaldasin igaseid, ka heade kavatsustega, võõraid. Hilisemas lapsepõlveeas tekkis küll see nn ootussurve, et jõuluõhtu peaks midagi erilist ja rõõmsat ja ülitoredat olema ja kui sa ennast niimoodi ei tunne, siis oled sa valesti. 

    Millest ma ilma/vaba olen. Rangelt võttes ilmselt sellest, et kellelgi mind hirmus hädasti vaja on. Mis tegelikult mõnikord võtab korralikult pinged maha, kui hakata mõtlema, et aga kui minuga midagi juhtub jnejne, et siis kuidas see v teine hakkama saab ja. Noh, paiguti mind muidugi on vaja - lastele nt ja nende bioloogilisele emale ka sedavõrd, et ta vahepeal hinge saaks tõmmata ja ennast ribadeks ei peaks tõmbama - aga keegi siiski päris pöördumatult minust ei sõltu. Igasest suhtega kaasnevast kammist olen vaba, ei pea ses osas kellegagi arvestama. Päris pikalt tundsin selle ilmaoleku pärast nördimust, enne kui suutsin teist külge nägema hakata, et aga sellevõrra olen ma ka igase kooselulisusega kaasnevatest kohustustest täiesti vaba.  Ja laenukoormast/isiklikust kinnisvarast olen vaba ja ... oh, jube vaba olen ikkagi päris mitmes plaanis, kui mõtlema hakata.
    Aga igal juhul on see hea mõtteharjutus, hakkaski vahepeal ununema.

    Ettekokkamine - kui vähegi võimalik, siis katsun mistahes sööki teha nii, et vähemalt järgmiseks päevaks jaguks, sest kokkamine on niiiiiii tüüüüütu.

    ReplyDelete
  2. Mul olid väga traditsioonilised lapsepõlvejõulud, kõik käis iga aasta täpselt samamoodi. Suurena olen püüdnud oma pere jõulusid natuke vabamalt võtta, aga abikaasa sõnul olen ma ikka üsna kommetest kinnihoidev. Et on kuusk ja praad ja kingid kuuse all ja lauldakse jõululaule.
    Mul on väga vähe vabadust, sest ma pole millestki ilma. On palju tööd ja palju lapsi ja palju raha ja palju kinnisvara ja palju sugulasi. Isegi auto on. Aa! See aasta ma olen olnud vaba reisimisest! Ega ei tunne praegu väga puudust küll veel sellest. Mõnikord kadestan inimesi, kes on rohkem ilma.
    Ette ei õnnestu mul eriti kokata, kõik süüakse ära, mis jaksan teha. Olen vanaks läinud toidu foobik ka, kolmandal päeval mulle söök juba enam ei kõlba.

    ReplyDelete
  3. Eee... miks sa viskad kana keetmise vedeliku ära? See on ju kodustehtud kanapuljong, parim asi. Seda saab kasutada kastme tegemiseks sellestsamast kanast või ka lihtsalt ära juua. Mina panen veel selleri/ petersellivarsi ka keetmisel juurde

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle tundus, et filee keetmise vedelik ei ole väga hea puljong. Kui koibi keedaks, oleks teine lugu.
      Ma muidugi ei tee kastet peaaegu kunagi. Võib-olla kui see komme külge hakkab, tekib puljongiküsimus ka.

      Delete
    2. Ma olen vaba igavusest. Et on energiat ja tahet igasugu asju teha, aga pole midagi teha. Ja ma olen vaba vajadusest valida mitme igatepidi nunnu ja ahvatleva mehe vahel, kes kõik tahaks mu eksklusiivsed olla.

      Delete
    3. puljongiga saab ka näiteks risotot (või tatrotot või mis iganes -otot) teha.

      Delete
  4. Kunagi tahtsin ka munakeedumasinat osta, aga mulle ei meeldinud, et kõik masinad olid 6 muna jaoks, aga meid oli 7. Hiljem olen aru saanud, et mune saab väga edukalt keeta ka tavalise kella pealt aega vaadates. Kui meile tuled, siis demonstreerin.

    ReplyDelete
  5. Anonymous01:37

    Jäin mõtlema, et kui kõigest ilma olla, et kas siis oledki kõigest vaba? Vabaloom. Kas siis on üldse midagi enam peale hakata?
    Ja miks ilmaolemine peaks üldse vabaks tegema? Kas hoidmine vastupidi ootusetele ei vabasta?
    Pisut naiivsed küsimused ehk.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ööö ... ei?
      Nagu päriselt. Kuidas SAAB hoidmine vabastada?

      Tõsi, mul on teadmine, et mul on vaja kohustusi, et õnnelik olla, elule struktuur leida. Aga kui oleks ainult kohustused, 0 vabadust, ma sureks.
      Või noh, suringi.
      Kuigi kogu aeg oli tunne "hoian-teen-sunnin püsima, sest muidu oleks ju veel halvem".
      Aga reaalselt selgus, et ei.
      Vabadus on tähtsam kui mingi krdi peenikesed reied, head hinded või puhas kassiliivakast. Pole vabadust, pole elurõõmu.
      Vähemalt minul.
      Minu puhul kehtis ka selgelt "Ficht Clubi" tõdemus, et ainult siis, kui sul pole enam midagi kaotada, saad tõeliselt vaba olla.
      Ma tajusin seda peale enesetappu nii väga. Nii väga! Ma olin kõik ära andnud, mis anda sai ja ma olin NII VABA!

      Delete
    2. Anonymous22:44

      Lahe mõttekäik. Vist poleks elus kohustustele jõudundki.
      Siin saartel ongi natuke teised tuuled. :)
      See on ka kena, et "Fight Club" sult midagi kaotab. Minuarust ta annab, mitte ei vöta, noh, ilmselt jälle andmise-võtmise dilemmma elukogemuse pealt.
      Kas enesetapp pole ühekorndne (huvi pärast)?

      Delete
    3. Hm. Olles paar päeva oodanud, teen testpostituse: kas mu vastus anonüümsele kadus ära ja Murca ei saa seda avaldada, sest seda pole, või ta lihtsalt teeb muid asju ja ei tegele kommentaaride avaldamisega?

      Delete
    4. Ok, vastan uuesti: üldiselt on enesetapp suht ühekordne ja üldse inimesed surevad aint korra. Aga ma olin NII hoolikas, ei hakanud mingite tablettide või veenilõikamisega riskima - aga kuu aja pärast tulin teadvusele, veel kuu pärast tekkis lausa teatud adekvaatsus ja ma loen ennast niisiis kord surnud naiseks ja võtan seda kui harukordset "kord suri, aga ikka elab" asja.
      Aga üldiselt ei saa ma su lausetest väga aru. Mis mõttes Fight Club mult midagi kaotab? Et film või? Või mida?Või mis kohustustele poleks jõudnud?

      Delete
    5. Kuna ma nüüd kahtlustan , saadan veel korra.
      Ok, vastan uuesti: üldiselt on enesetapp suht ühekordne ja üldse inimesed surevad aint korra. Aga ma olin NII hoolikas, ei hakanud mingite tablettide või veenilõikamisega riskima - aga kuu aja pärast tulin teadvusele, veel kuu pärast tekkis lausa teatud adekvaatsus ja ma loen ennast niisiis kord surnud naiseks ja võtan seda kui harukordset "kord suri, aga ikka elab" asja.
      Aga üldiselt ei saa ma su lausetest väga aru. Mis mõttes Fight Club mult midagi kaotab? Et film või? Või mida?Või mis kohustustele poleks jõudnud?

      Delete

Post a Comment