ohkooliaeg

 Mõtlesin siin aasta lõpuks natuke haridusteemadel, khm, kui lubate mul kasutada väljendit, sõna võtta.
Tuleb harilik mölapostitus ka. Hiljem.

PA300001
pane kirja. unusta ära


 Kui ma õpetajaks õppisin (või oli see esimeste tööaastate täienduskoolitus), räägiti meile ühes loengus olulist õppetundi. Tegelikult meile muidugi räägiti mitmes loengus olulisi õppetunde, aga on üks, millest ma tahtsin täna. 

 Sellele, kuidas õppijad sinu klassiruumis käituvad, on mitu seletust. 

 Paljud neist on seotud hoopis kolmandate asjaoludega. Näiteks: kui nad haigutavad ja vedelevad passiivselt. See teoreetiliselt võib tähendada, et su ettekanne saaks ehk põnevam olla. Või pole ka välistatud, et nad peavad endid su kindlasti-väga-olulisest ettelugemisest targemaks ja ei mõista selle vajalikkust. 

Aga. 

 On ka võimalik, et kell on kaks ja nad tulevad just lõunalt. On võimalik, et selle hoone kohvimasin on katki või kollektiiv läkitas eelmisel õhtul laulu ja lilledega teele kedagi neile kallist ja nad on nüüd lihtsalt väsinud. Et nad on otse tulnud intensiivset keskendumist ja rasket pusimist täis tegevuselt (matemaatika praktikum) ja sinu mahe kerge teemakäsitlus ei saakski nende kurnatud tähelepanu haarata. 

 Haigutamiseks on tuhat põhjust. Enamik neist ei ole üleolev lugupidamatus ja isikule sihitud kriitika.

R1-08750-0007
kasvan kus tahan



 Ja nüüd siis need ajad, mis meil käsil on. Ei esita need õpilased oma kodutöid, ei ilmu veebitundidesse. Teed konsultatsiooni ja istud seal üksinda oma veebikaameraga. Keegi midagi ei küsi ja nägude asemel on mustad ruudud. Ja kas see on selle pärast, et üleolev lugupidamatus ja sinu isikule sihitud kriitika, te küsite? Ei pruugi olla.

Loetelu võimalikke põhjuseid, miks õppija(d) ei ilmu veebitundi.

  • Ta on metsas, uuslinnajaos, väikealevis ja seal on halb internetiühendus;
  • Midagi juhtus tema arvutiga - see läks katki või see polnudki tema oma ja kellelgi tema peres oli seda (rohkem) vaja;
  • Info veebitunni toimumisest ei jõudnud temani, sest midagi juhtus tema postkasti, seadme või internetiühendusega juba enne;
  • Eelmine kord, kui ta selles tunnis oli, katkes ühendus liiga tihti ja ta otsustas ilma tunnis osalemiseta edasi õppida;
  • Eelmine kord, kui ta selles tunnis oli, juhtus midagi muud ebameeldivat (ta kartis mitte oskamise pärast pahandada saada, keegi kiusab teda, ta ei saanud aru ja ei tihka küsida, ...) ja ta otsustas seda võimalust mõnda aega nüüd vältida;
  • Ülesandeid ja veebitunde ja online asju ja erinevaid keskkondi on juba nii palju olnud, et ta ei oma enam ülevaadet oma kohustustest;
  • Ta peab just praegu tööl olema, väikeseid õvesid hoidma, endale süüa tegema, tuba kütma, haiget last kuhugi transportima, ...
  • Online kool ei tundu reaalne ja ta ootab, et kõik läheks tagasi normaalseks;
  • Tund ei sisalda talle antud ülesandeid ja jõukohaseid tegevusi või ta ei ole neist aru saanud ja seega ta ei mõista selle vajalikkust;
  • Ta magab, sest oli öösel üleval ja need inimesed, kes tema eest hoolitsema peaksid, ei olnud olemas või ei tule temaga toime;
  • Ta magab, sest ta on hästi. hästi. väsinud;
  • ...
Loetelu võimalikke põhjuseid, miks õppija(d) ei pane oma veebikaamerat tööle:

  • Veebikaamera ei tööta;
  • Toas on teisi inimesi ja tal ei ole rohkem tube, kuhu seda tundi kuulama minna;
  • Ta on voodis või paljas või muidu vaadeldavalt haavatavas seisundis, mis ei kuulu avaldamisele;
  • Veebikaamera põhjustab ärevust, ebamugavust, juhib tähelepanu tunni sisult kõrvale;
  • Tal on häbi oma kodu pärast ja ta ei taha, et keegi teaks;
  • Tal on laps(ed) süles;
  • ...
Loetelu võimalikke põhjuseid, miks õppija(d) ei lülita mikrofoni sisse:
  • Mikrofon ei tööta (haa! seda sa juba oskasid oodata);
  • Mikrofonil on mingi häiriv viga, tekib kaja või keegi ei saa jutust aru;
  • Toas on teisi inimesi ja nad on valjud (nutavad, tülitsevad, vestlevad, kolistavad asjadega, vaatavad telekat) ja tal ei ole teist tuba, kuhu seda tundi kuulama minna;
  • Ta liigub väljas või ühistranspordis ja taustahelid segaksid;
  • Ta on juba pahandada või naeruvääristada saanud valesti vastamise või rumala küsimuse eest ja ta ei taha sellega uuesti riskida;
  • Ta elab koos väga valjude lemmikloomadega;
  • ...
Seejuures ükski neist ei tähenda, et tuleks neile õppijatele kõrgelt positiivsed hinded sisse kirjutada ja oma suures mõistmises arutult järeleandlikud olema. Aga see tähendab, et ei pea võtma ootustele mittevastavat käitumist otsese rünnaku ja tülinorimisena. Kuni on õpetaja aeg õpetada, peab kehtima jääma võimalus õppida. Lapsed jonnivad. Õpetajale ei ole jonn veetlev rüü.

P7130078
lõputöö kirjutamise ilm



 Mulle tundub, et paljudel neist, kes õpetavad, on hästi ilustatud veidi naiivne ja üldistav ettekujutus sellest ideaalsest õppijast. Kes istub üksinda oma kirjutuslaua taga oma puhtas vaikses toas stabiilse internetiühendusega personaalse arvuti ees ja kuulab, selg sirge ja silmad säramas, seda peaaegu nagu päris koolipäeva. Kui tegelikult ei pruugi olla ei oma tuba ega oma arvutit, ei pruugi olla kõht täis või pea puhanud. Kodus olles ei ole kool ainus asi, mis on.
 Vanasti oli nii, et lapsed pudenesid hommikul kodudest välja ja kuhugi peale kooli polnud eriti minna. Siis nad lonkisidki kooli ja seal hakkas neile asju juhtuma. Tunniplaan hakkas juhtuma ja tegevused ja ülesanded. Isegi, kui keset päeva on tund, kus on ainult kuulamine ja midagi eriti ei tehta, kusagile mujale minna oleks ka ettevõtmine. Noh ja süüa saab ja seal on miskid inimesed, kes meeldivad või vähemalt pakuvad huvi. Kuskile klassiruumide vahele tolknema jääda, tullakse torkima, kus mujale pääsu. Piisavalt palju päevi järjest seda jama korrata, hakkab üht-teist külge. Kui mitte juttu, siis vähemalt matkitud sooritust või normegi. Hinded välja, suvi vaba ja otsast alga. 
 Õppimine juhtus siis nagu iseenesest. Suurele osale lastest kergema vastupanu teed pidi.
Nüüd on nii, et iga uus tund iga järjekordne õppimise tegevus nõuab teadvustatud endast lähtuvat algatamist. Kujutle koolikoridori, kus uudishimulik õppija kõnnib, ühe ukse taga ootab teda ajaloo loeng, potentsiaaliga pahandada saada ja kohe kõrvalukse taga naljakas videomontaaž ja järgmises lõbus vestlusring või haarav mäng. Ja ta peab seda valikut tegema 7 korda päevas. 
Mina olen pooleks päevaks rivist väljas, kui ma olen pidanud poes endale hambapastat valima.


PA060011
eivõimla


Ja noh selline mõte oligi. Et teised ajad. Vajavad harjumist. Ongi raske.
Kuidas sul (ja su lastel) koolis läheb? Ja mis aitab?

Comments

  1. Anonymous11:26

    Just nii ongi, väga kena ülevaade. Ei maksa maailma isiklikult võtta :-)

    ReplyDelete
  2. Mikrofonist - ma lausa arvasin, et on hea toon mikrofoni väljas hoida, kui õpilasel midagi parajasti öelda ei ole. Vähemalt veebilaulutundides palus õpetaja seda otsesõnu ja üldse mitte ainult laulmise ajaks. Mitu mikrit korraga sees tekitas kohe mingi jama.

    Ja mida rohkem funktsioone töötab, seda kergemini hangub ka sessioon ära, kogesime kunagi veebimälumängu mängides oma võistkonnaga. Kui me piirdusime guugeldokis suhtlemise ja mikrofoniga (leppides kaja ja kahinaga, sest operatiivsus oli olulisem kui müravabadus), siis oli kohe palju ladusam kui kaameraga.

    ReplyDelete
  3. "Haigutamiseks on tuhat põhjust. Enamik neist ei ole üleolev lugupidamatus ja isikule sihitud kriitika." - mhmh, olen endalegi meenutanud ja mitte ainult haigutamise kohta.

    Ja vahel tasub meenutada ka vastupidist. Kui ma olen ise väsinud või mingist haigusest veel päris taastumata või mingi muu kõrvaline jama kimbutab, siis kipun ma omaenda õpetamise taset halvemaks hindama kui mõnusa enesetundega. Pärast teiste käest kuulen, et polnud häda midagi.

    ReplyDelete
  4. Tagajärjed ja põhjused, näitlik loetelu - tõepoolest, ei tasu isiklikult võtta ja solvuda.
    Kuidas virtuaalkoolis läheb? Loobusin veebivahendusel toimuvast võõrkeele koolitusest. Põhjus: žonglöörimine erinevate google klassiruumide vahel ja mitte just kõige "aktiivsemad" kaaslased, kellega keelt harjutada. Õpetaja oli armas ja püüdlik, mul oli kahju, ta pingutas igati, et asju atraktiivsemaks muuta. Selgitasin talle loobumise põhjusi, sai väga hästi aru. Mulle virtuaalne keeleõpe ei sobi, klassiruumis on vahetu ja seal ei domineeri nn vaikivad õppijad.

    Lastel: ühele sobis ja teisele mitte. Virtuaalne vene keele õppimine on jätnud sügava augu, st teadmiste puudumine (sõnavara ja selle kasutamine), ausalt tegemist on kraatriga. Koolis jäid vähemalt sõnad meelde ja suutis 5 sõnalisi lauseid moodustada - lapsel on hea keele vaist. Virtuaalselt kukkus laps (nagu ka enamus klassikaaslasi) rajalt maha. Õpetaja üksi rääkis, küsis 2-3 klassikaaslast, kes midagi oskasid (pärit kakskeelsest perest) ja ülejäänud seltskond ei saanud miskit aru ja küsima ei hakanud, sest ei osanud. Ja nii nad seal venekeele tunnis käisid ja osalesid - kaamerate ja mikrofonidega - kuid kasu ei miskit. Kodutööd jäid enamuses tegemata. Võrdluseks teine võõrkeel (inglise) - sujus ja seal uute sõnade, grammatika omandamisega probleeme ei ole - kõik tööd said tehtud, suhtleb vabalt. Laps oleks soovinud vene keele asemel õppida hoopis saksa/hispaania keelt. Ent sellele klassile seda valikut ei võimaldatud.

    ReplyDelete
  5. Lõpetan magistrit ja homme on suuline eksam ja kavatsen vist ka käed üles tõsta ja öelda, et ma ei tea, kuidas osa jaksas kirjutada makatöö, minu jaoks oli juba eksami essee (10 lk) kirjutamine praegusel ajal täielik tössis palli põrgatada proovimine. Midagi tuli välja, aga see oli nii meeh, sest ma ei jaksanud stressata ja vaimukas olla ja lugeda-sünteesida-analüüsida. Ja nüüd on selline tunne, et terve aasta on maha visatud, sest see õpe oli nii poolik. Eks. Et mis siis veel lapsed... kelle distsipliin ja enesejuhtimine ja kõik need muud jutud, mis sa ülal kirjeldasid.
    Aitavad muidugi kaaskannatajad ja nendega lõõpimine, arutlemine ja tõdemus, et kohe-kohe (homme) saabki läbi. Jagatud mured jätkuvalt poolduvad.

    ReplyDelete
  6. Oh, jah. Kuldne ülevaade.

    Aga on ka teispidi. Mõnikord ON haigutav õppur isiklik kriitika. Eriti, kui haigutamine kordub tunnist tundi ja on õppuriülene. Ja ka SIIS ei tohi solvuda, vaid peaks mõtlema, mida saaks paremini teha.

    ReplyDelete

Post a Comment