![]() |
| aigu om |
Tead, kuidas ma oma teadustööd kirjutan? Noh, esiteks, ma ei kirjuta seda. Enamuse ajast, mis ma eksisteerin, enamuse ajast, mis ma ärkvel olen, enamuse ajast, kui ma tööasjadega tegelen, ma ei kirjuta seda. Aga kui ma seda kirjutan, siis ma kirjutan seda nii:
Teen faili lahti ja vaatan ruttu mingis teises programmiaknas olevat asja hästi kaua.
Valin muusikat. Ootan Spotify järel. Teen arvutile restarti.
Tõstan koma või omadussõna ümber.
Proovin kirjutada ühe lause, ühe lause ju võiks, mul oli ju siin üks mõte, kas me palun võiks selle ühe paganama lause palun siia nüüd kurat kirja panna. See võib vigane olla, ma saan seda parandada, paneme selle fakin kuramuse neetud lause siia. nüüd. noh. Või ükskõik kuhu. Pls... Lause saab kirja, panen mingi märgi juurde, et see tahab üle vaatamist. Suunan fokuseerimata pilgu aknast välja. Pea on täiesti tühi. On vaikus. Ma ei mõtle ühtegi mõtet ja ei taha ühtegi asja.
O! Mul on nii palju mõtteid ja ma tahaksin kõiksugu igasuguseid asju. Ma tahaksin pead pesta ja juuksemaski teha ja hambaid niiditada ja praeahju ukse sisekülge küürida. Tahaksin igavat poliitikaraamatut lugeda ja õmblusmasina välja võtta ja ma tahaksin joosta ja ronida ja sõpradega mängida ja kätekõverdusi teha ja oma fotosid pildipanka panna ja õppida toataimedele potimulda segama.
Seisan pärast kirjutamiseks ette nähtud 2 tundi mitte kirjutamist asjad pakitud arvuti kinni tuled kustu keset oma kabinetti pimeduses ja ei suuda end veenda trenni minema. Ma tahan trenni teha. Ma tahan olla trenni teinud. Ma ei taha minna. Ma ei saa minna.
Hakkan otsima seda artiklit, mis ütles seda asja noh seda täpselt seda õiget asja, mis mul vaja on. Loen üht teist artiklit, mis peaaaegu ütleb ja siis avan kolmanda, mis viitab mingile huvitavale, mida ma hakkan isuga lugema, et siis end süüühüüüdi tunda, sest see pole õige artikkel, see ei puutu isegi asjasse seda ei olnud vaja keskendu nüüd aeg jookseb. Mis see oli, mis ma teha tahtsingi?
Parandan ühes kohas väikese viite ära või ühendan lõigud ja siis tahan puhkust, kommi, pikali heita, autasu, kiidusõnu.
Panen hommikuks äratuse, söön ära õhtul ettevalmistatud hommikusöögi, võtan rohtu, unustan süüa, saan peavalu. Ahastan.
Võtan rohtu ja kirjutan 5 tundi jumala asjalikult, pea valutab ainult õhtuses trennis ja ainult natuke. Hakkan uskuma, et ma olen tervenenud ja kõik saab veel korda ja tuleb ainult oma isiksusega ära integreerida see igav emotsioonitu äärmiselt tõhus funktsionaalne olend, kes liigub aeglaselt ja mõõdetult ja terve päeva jooksul ei tee midagi huvitavat, ainult oma (tervenisti mitte kellegi elu mõjutavat) tööd. Ja seda isegi mitte hiigla hästi. Teeb seda nii... suht okeilt.
Otsin rahutult õiget levelit stimulatsiooni: joon kohvi, tõstan töölauale valiku snäkke, panen kõrgema energiaga mussi käima, tõstan jalad istumise alla, võtan märkmiku välja, otsin kolme erineva värvi ja krabisemisega kirjutusvahendi, koorin puuvilja, kreemitan käsi, sügan vasakut kõrva, villin pähklid krõbisevast kotist ilusasse kaussi, panen muusika valjemaks ja kõlari kaugemale, võtan käekella ära, panen juuksed kinni, panen mõned rakendused kinni, muudan ekraani heledust,
Ei kirjuta, aga ei tee ka oma teisi asju, sest ma peaksin kirjutama. Proovin süveneda teise asja, aga ei saa, sest ma peaksin kirjutama. Proovin kirjutada, aga ei saa, sest teised asjad on tegemata.
![]() |
| pesapaik |
Kuidas ma luuletusi kirjutan.
Enamasti ma ei kirjuta luuletusi. Mulle tulevad ikka vahel imelikud maitsvad tantsivad mõtted, aga need kas lähvad tervenisti mööda, saavad märkmetesse poetatud või siis kellegagi läbi arutatud. Või vahel tuleb spontaanne sõnadesse valamist vajav loomepalavik ja ma otsin inimese, kes viitsib ja siis ma etendan talle kogu oma fantastilise mõtte ja siis on süda rahul. Polnudki luuletust vaja.
Kui ma kirjutan luuletusi, sest mul on parajasti luuletuste kirjutamise kuu, siis ma alustan ülesandest. Vaatan oma etteantud ülesannete loetelu ja kuupäeva ja võtan ülesande ette. Vahel on ülesandega seoses mingi hea mõte või kujund või kraaksatus kohe olemas. Enamasti vajab see kaevandamist ja lahti kirjutamist. Märkmikku või arvutisse või telefoni, kuidas parajasti vahendeid ja võimalusi käepärast on. Ja vahele on sellist uurimist. Mõnikord kõnekäändude raamat või murdesõnastik või sünonüümisõnastik. Naiste nõuandegrupp, delfi kommentaarium, ehitusfoorum, Vikipeedia... Vahel inimeste intervjueerimist, et mis nad mõtlevad või kuidas neil on kunagi olnud või mis puhkudel neil nõnda tundub. Lihtsalt marsingi tuttavatele ja poolvõõrastele ligi: "sa aitad mul nüüd luuletust kirjutada." Kuna mu enda sisekõne kogu aeg ei vatra ja teeb sõnu niimoodi sosinal ja poolikult ja mitte täislausetes, on enamus mõtete sõnadesse valamist selline avastamisrõõm. Ei teadnudki, et mul selline mõte peast läbi käis enne, kui sõnadesse panin.
Päris tihti kirjutan ma luuletusi niimoodi ka, et ma olen juba peaaegu teadvust kaotamas roppväsinud ja kurnatud ja mulle tuleb meelde, et ma pole päevläbi mõelnud hetkekski selle päeva luuletusest ja see on üleni kirjutamata. Siis ma võtan raskelt ohates telefoni kätte ja toksin kurjalt ja kärsitult midagi ja enamasti on leim. Või selline pidetult imelik. Vahel harva siis tuleb iseäranis. Aga enamasti on niimoodi tehes suht meh. Mitte et päevläbi mõeldes ja uurides mingi mehi-vastane garantii oleks.
![]() |
| kesklinna kulerkupp |
Ma olen teinud toreda tähelepaneku, et spordi tegemine või üldse igasugune liikumisharrastus on samal ajal ka jalatsite kogumine. Mul on matkasandaalid, matkatossud ja matkasaapad. Mul on ronimissussid ja jooksu/aeroobika tennised. Mul on rulluisud ja iluuisud. Mul on standardtantsukingad, paljajalutantsu päkakaitsed ja mul on tantsutossud. Möödas on ajad, kus ma sain teha suuri püüdlusi kogemaks inimeste imetlust ja imestust, et ma pole nagu teised tüdrukud ja mul on väga vähe jalanõusid. Aganoh, noil päevil olin ma ka rohkem spordipõlglik. Samuti pidurdab mu spordiharrastuste juurde ahnitsemist tähelepanek, et mu kodus ja eelarves ei ole ruumi Veel Ühtedele Jalanõudele. Näiteks postitantsuga on nõnda. Seda, mida paljajalu tehakse, ei viitsi, sest see on liiga tsirkus - triki järel trikk end muusikast mitte häirida lastes. See post, mis on rohkem tantsuline, käib saabastega, aga saapad maksavad 80-150 eurot. Ja võtavad 3 paari normaalsete tossude ruumi.
Teine tore tähelepanek on, et igasugune ehitus ja remont ja asiste asjade parendamine on muu hulgas ka (võõraste) meestega rääkimine. Ehituspoe saaliteenindajatega ja autoremonditöökoja meestega. Projekteerimisfirma mehega ja oomipoe müüjaga. Elektrimehega ja torumehega ja telia tehnikuga. Abikaasa onupojaga ja sõbranna mehega ja teise sõbranna pojaga ja kellegi vennaga ja kellegi teise naabrimehega ja oma enese vennaga ja nii edasi. Ja on päevi, kus asiste asjade parendamine peatub, sest ma ise ei oska ja ma ei jaksa ühtegi meest kuulata. Kuigi vist on nõnda, et mida lähedasem mees, seda vähem ta sõnu minu pihta teeb. Venna käest kanguta sõnu nagu sõnadekangiga välja, krauta hästi südamlik saaliteenindaja teeb iga katse, et mind surnuks rääkida.
Muidu on nii, et päris mõnus nagu.
Tegime täna jälle soba nuudli salatit, mis on haigelt hea ja läheb ajaga aint paremaks. Ja minuarust täiesti ebaõiglaselt maitsev viis kogemata tatart süüa mitu päeva järjest.
Käisin talina kirjandusfestivalil kaks korda laval ja niisamagi tolknemas. Tartu omal käisin slämmil natuke aint. Igatahes megatore, sai jälle raamatut lehvitada siin ja sealpool.
Tantsutrennid lõppesid ootamatult ruttu, niiet olen aint hästi natuke roninud ja niisama lonkinud. Samas käisin mingipäev inimeste seas sellise veidike naiselikuma kostüümiga, mille pluusi ma spetsiaalselt hankisin, sest nägin sellist seljas ühel oma tantsuõpetajal. Ja saadsaaru, kaks erinevat inimest tuli juurde, et küsida, kas ma olen balleti taustaga. (!!!) Ah mistenüüd, pole ma midagi, misteajate, öelge veel, kuidas te vaatasite, et ma olen nõnda graatsiline ja kaunis, hihi. Khm.
Loen Kurvitza Püha ja õudset lõhna (ongi nii, et on poeesia, aga on romaan), tegin Fitzgeraldi Sume on öö jälle lahti, sain tuletikke armastava tüdruku kingituseks, ostsin Riste Sofie Kääri luulekogu talinast kaasa, tõmbasin lugerisse Dear Edwardi, et saaks vahel unejutuks natuke tönnida (olen saanud ka) ja ühe väidetavalt seksika homoraamatu, mida ma pole veel alustada jõudnud.
Vahelduseks on olnud siukene kevad, et olen veidi rohkem õpetanud teisest majast tulnuid ja ma ei tea, kas see on sellega kuidagi seotud, aga olen saanud jälle ilmutatud kujul otse näkku öeldult kiita oma õpetamise eest. Nende samade inimeste käest, keda ma just õpetan. Ka sellistel päevadel, kus mulle tundub, et ma pole oma kõige parem või ei tee tegelt midagi erilist.
Ja ma pole üldse jõudnud rääkida matkaauto ehitamisest ja taastavast dialoogist ja kuidas on olla 40 ja smuutiõlledest ja arutult pehmetest hiigelsuurtest flanellsärkidest. Et nagu, mu lugeja, kas sa mind enam tunnedki?! Aga teiselt poolt jällegi, küll sa hakkama saad. Polegi ju otseselt mind vaja tunda.
![]() |
| peidukoht |
Kas sa mäletad mõnd veidrat asja, mis sa väiksena, kui sa veel maailma naba olid, hästi siiralt uskusid?
Kuidas sa oled siis, kui sa kirjutad? Aga siis, kui sa peaksid kirjutama?
Mis sul tegemata jääb või pausile läheb, sest sellega kaasneb üks teine asi, mis sellele piire seab?





Sa ei taha mu kurbi lapseuske teada. S.t. päriselt ei taha, need on nii kurvad. Sest sain natu suuremaks ja sain aru, et kui Suured ütlesid "kunagi vbla võtame koera", "kunagi vbla läheme ka sinna reisile" või "kunagi sõidame koos siit mäest kelguga alla," ei mõelnud nad kunagi, et teevad seda, vaid neile lihtsalt meeldis seda öelda ja näha, kuidas ma rõõmustan. St minu meelest oli see "võibolla" "ta teeb palju, et nii saaks olema, ta tahab seda" ja nende meelest oli "võibolla" "pole ju 100% kindel, et me seda kunagi ei tee".
ReplyDeleteJa siis ma sain seda veel mitu korda teada ja iga kord uskumatus, et ma nii loll olin ja arvasin, et nad mõtlevad seda tõsiselt ja x7 ja ikkkkka ma ei õpi ja püha kurat.
ma ei kirjuta midagi, mida ma ei taha kirjutada.
Aga sinu väljakutsete luuletusi kirjutasin ma hulk aega kui "täida ülesanne, suva, mis tuleb" ja täitsin ülesannet. Mõnikord tuli okei. Enamasti halb. Alles paaril viimasel korral mõtlesin, et oot. Võiks ju vähemalt ÜRITADA kirjutada head luuletust, mitte lihtsalt risti tabelisse saada.
Ikka ei tule kõik hea, aga % on parem.
Proosaga on nii, et mu päevane norm on Hästi Väike. Ja ma tean, et saan selle tehtud. Ja ikkagi on vahel tunne, et krt, ma kirjutan kolm päeva juba mingi sisulise progressita. keerutan mingit pisiasjade ümber, mitte midagi ei oska edasi öelda, mida ma üldse ... aga teen faili lahti.
Loen viiimast lauset.
Eriti rasketel päevadel loen viimast lauset KAKS KORDA.
Ja tuleb edasi. Korraga tean, mis järgmiseks tuleb.
Mul ei jää miski tegemata, aga see on teadlik ülesannete varasemaks nihutamine.
Ma ei hakka putru tegema ja siis ei avasta, et pekki, pott on pesemata ja teine pott tatra all kinni ja kolmandat ju ometi määrima ei hakka ja ok, söön parem võileiba.
Ma võtan ülesandeks pott ära pesta. Pesen poti ära. Ja siis täitsa sujuvalt tuleb: "Tegelt ma võiks nüüd putru ka teha!"
Kui Püha ja õudne lõhn, siis sa oled juba ilmselt kuulnud meie päästjast ja lunastajast Disco Elysiumist?
ReplyDeletema olen kuulnud ja näinud kõrvalt mängimist. aga kuna ma ise ei ole suur mängija, on selle ette võtmine tundunud maru suur töö.
Deletemulle hirmsasti meeldis.
DeleteSuvel ma (loodetavasti saan koha, ma olen nimekirjas kui keegi, kes viimase hetke äraütlejaid asendama kutsutakse) lähen Revalcholi larpile Tšehhi. Et veel selles maailmas elada.
Lapsepõlves olin ma täiesti veendunud, et laulu "Sauna taga tiigi ääres" on isa minu jaoks loonud. Sest meil oli sauna taga tiik ja seal olid igal kevadel konnakullesed ja mind kutsus isa pisikesena Manniks. Miku oli isa välja mõelnud, et laul oleks huvitavam.
ReplyDeleteKirjutamise kohta pole suurt midagi öelda, aga muud tegevused (näiteks tellitud puukujude saagimine), need on meeleolu ja progressi osas üsna sarnased su teadustöö kirjutamisega.
Tegemata ja pausile... neid asju on igas päevas midagi. Iga asi võib pausile minna, kui sellega kaasneb Otsustamine. Ja kui ma ei ole asjaolude suhtes päris kindel ning Otsustamine on keeruline, siis sinna ma takerdangi. Eks enamus töid on mitmeetapilised ja alustuseks tuleb teha ettevalmistustöid ja siis selgub, et midagi on puudu või katki või jalus ja siis tuleb koristada ja siis selgub veel midagi, mida on vaja enne teha ja ohissand. Jõud lõpeb tihtipeale enne, kui päris asja kallale asuda saangi.
Hädavajalikud eeltööd võib jagada põhimõtteliselt kahte kategooriasse. Esimene on see, kui päriselt-päriselt on midagi vaja enne teha (näiteks enne puude lõhkumist on üsna hädavajalik otsida üles kirves).
DeleteTeine kategooria on see, mis sa arvad, et on vajalik - näiteks ei saanud mu sõbranna hakata maalima enne, kui terve majapidamine oli viimse ruutsentimeetrini põhjalikult koristatud, sest "see häiris ja ei lasknud keskenduda". Enamasti tähendas see seda, et kui valmis maali ei olnud mingiks kindlaks kuupäevaks tarvis, siis jäigi see maalimata, sest midagi häirivat või justkui olulisemat tuli ikka ette ning ei olnud harvad korrad, kui tal olid juba õlivärvidki paletile välja pigistatud ja siis need värviussikesed kuivasid seal lihtsalt ära.
Selle teise kategooria alla kuulub tegelikult rohkem tegevusi, kui me oskame arvata. Näiteks poti pesemine enne söögi tegemist - mõnikord on tõesti potti vaja pesta, sest eelmise pudru põhi ei sobi uue pudru sordiga või on alt veidi kõrbema läinud vms. Aga näiteks täitsa tühi tatralõhnaline pott ei tee uuel tatrakeetmisel reeglina midagi halba, aga me ikka peseme.
Su postituse teema kõnetab mind seekord väga ja osutab mõnelegi hädavajalikult teemale, aitäh!
Oma magistritööd kirjutasin vist umbes samamoodi. Päriselt aktiveerusin u 2 nädalat enne, aga 2 aastat andsin u päev enne tähtaega alla, sest no pool tööd oli puudu. Viimasel aastal aktiveerusin samamoodi 2 nädalat enne, aga kuna juhendaja konkreetselt keelas edasilükkamise ära, siis lõpus oli kirjutamisspurt 3 ööpäeva järjest. Sai tehtud. Isegi 10 a hiljem pole tekkinud tunnet et "ahmisseeikkaniivägaäraoli". Pigem sünnitan kui teen veel teadust :D
ReplyDeletesee teadustöö kirjutamine on sul megahästi kirjeldatud :) :) ma vahel imestan omaette, et kuidas ma üleüldse midagi tehtud saan. Samas. Mingid teised asjad saavad ju tehtud ;)
ReplyDeleteUsk inimestesse ja sellesse, et lubadusi peetakse, oli noore ja naiivsena märksa tugevam kui nüüd.
ReplyDeleteKui peaks kirjutama aga aju on otsustanud, et parasjagu on blokk ning tegevusi ei toimu siis ahastan. Liikuma see muidugi ei pane ja hoopis tekitab frusratsiooni. Kui tähtaeg ja kurjad tahajärjed on piisavalt ligidal, saab asja kuidagimoosi lõpuks tehtudl. Aga see on ka tuim töö...
Enamik asju võib vabalt jääda pausile või tegemata kui sellega kaasnev/eelnev tegevus ajule sobimatu ja blokeeriv on. Taaskord, tuim töö lõppeks võib kuhugi viia...