![]() |
| õrn. roosa |
Amn ma tahaks kirjutada, aga mul ei ole kohe alustuseks ühtegi hot take'i, seega loetelud.
Loetelu headest harjumustest, mis ma olen õppeaasta alguse puhul tagasi toonud.
Enamvähem normaalne trennigraafik. Esiteks kaks tantsutundi nädalas. Mõlemad on tehnika tunnid, aga kuni ma olen ilma koreo tunnita, millega ma nõustun, peab sellest piisama. Mulle ei meeldi koreo tunnid, mis on iga tund uus õpetaja. Ja mulle ei meeldi koreo tunnid, mis on iga tund uus kava. Ma tahan korralikult ära õppida ja lõpuni viimistleda. Aga ma ei taha lavale minna. Seega. Vaene mina. Tehnika it is. Teiseks üks ronimine nädalas. Tegelt oleks vaja kahte, et progress toimuks, aga tunniplaan ei luba. Eelkõige, sest mulle meeldib ronida ligikaudu tühjas ronimissaalis, kus ma ei pea kogu aja ootama, et löögile pääseda ja kus lapsed ei karju. Mul tegelt on üllatavalt tubli baas saavutatud, arvestades, et ma viimati alustasin uuesti selle kalendriaasta jaanuaris. Iga kord, kui ma uuesti alustan, kardan jälle kõrgust ja ei jaksa midagi. Aga nüüd on, hoolimata suvisest pausist, ainult septembriga asjad nii kaugel, et osa kollaseid radu teen kohe ära, osade kallal on parajalt palju pusimist. Üht kummalist pilatese tundi püüan oma kavasse sobitada ja ujuma mõtlen ka kunagi jälle uuesti jõuda. Sellise nalja juures leiab nädalast tegelikult, kõlab uskumatult, ma tean, mitu trennivaba õhtut.
Jalgsi kohtadesse kõndimine on lihtsalt nii hea mu hingele. Hoolimata sellest, et mul on konstantne kiusatus hoopis rattaga minna. Sest maiviiiiitsi. Sest kui ma vaatan eesolevat teekonda, tundub see hästi leim ja igav ja meh ja see võiks juba möödas olla, et ma saaks juba järgmises kohas olla. Selline regulaarselt naasev tahtmine skippida lõikusid oma enda elust. Ja siis me temaga vaidleme ja proovime mitte mõelda, et see 30 minutit on lihtsalt ööööööõähh... jalus mu järgmisel tegevusel. Ja hoopis mõelda üks samm korraga ja kindlasti on siin midagi huvitavat ja head. Päris mitu korda on nende kahe tõe hoidmine - kõndimine on tüütu ja kõndimine on mulle hea - viinud selleni, et ma lähen ringiga. See on nii toredalt napakas viis mind ära petta. Siis ma hakkan kohe põnevil mõtlema, kui teistmoodi on kõndida üle teise silla või arutlema, milline on valgus selles pargis või tollel tänaval just sellisel kellaajal. Ma olen lihtne loomake. Ma ei ole veel päris veendunud järeldusele jõudnud, kas kõndimise ajal podcasti kuulamine on püüdlus lõiku oma elust skippida. Vahel tundub, et on. Et see on nagu sohk. Olla mõtetega mujal, et ma ei paneks tähele, et ma kõnnin.
Ma olen jälle filmi peale pildistanud. See on küll üha kallinev hobi, aga nii tore. Viimatine voor ilmutamist tõi loomulikult kaasa hästi tublid filmi peale pildistamise signatuur-rõõmud. Üks film oli tühi. Ju olin kehvasti kaamerasse pannud ja vinnastamisel ei kerinud edasi. Teisel filmil on mitmel fotol mu sõrm kuidagi hullult professionaalselt objektiivi ees natuke ja mitmel kaadril on täiesti harilikud, aga ka täiesti ennenägematud defektid. Kuidas sa saad filmirulli servades olevate aukude mustri muidu jumala normaalselt säritatud kaadri peale? Aga need näevad ikkkagi nii toredad välja. Kõige defektsemad on portreed, neid ma siin lehvitama ei hakka. Filmi peale portree pildistamine on ka lihtsalt kohutavalt õige praktika. Ma üldiselt portreed ei pildista, sest mulle endale on üleni ebamugav, kui mind objektiiviga sihitakse. Aga filmi peale pildistades on see jama hästi ruttu möödas, sest ma ei raatsi üht asja mitu kaadrit klõpsida. Ja lisaks pole koormat, et peab kohe vaatama, kas välja tuli ja kas on ilus. On kuidas on. Läks kuidas läks. Eks mõne kuu või aasta pärast, kui ma lõpuks selle ilmutamiseni jõuan, saame teada. Filmi peale pildistatud portreedelt paistavad inimesed millegipärast kuidagi igavikulised. Väljaspool aega. Alati olnud ja jäävad. Ja eks seda nad ju on ka.
Ma olen jõudnud DnD mängima. Pärast suvepuhkuse lõppu lausa kaks korda, kui uskuda mu kalendrit. Ma ei tea, kuidas inimestel tavaliselt need asjad lähvad, aga mulle on mu päris elu esimese mängu kogemus eelkõige õpetanud, et see mäng on 12-aastase poisi mäng ja maailmas pole midagi kannatlikumat kui algajatega mängiv DM. See, kuidas ta suudab hoolimata meie mingi neljandast(?) levelist hoolimata jätkuvalt kannatlikult vastata iga kord korduvalt korduvatele äärmiselt arukatele küsimustele nagu: mida ma veeretan? kas see on d4? aga see? dexterity? kust ma seda vaatan? Samuti ei ole ma kindel, kuidas peaks mitte olema murderhobo mängus, kus on ainult jumalast antult halvad tegelased ja neutraalsed ilma sügavuseta tegelased ja iga natukese aja tagant on vältimatud lahingud. Me ei saa kõndiva puuga sõpradeks ja me ei saa beebidraakonit lapsendada ja mõmm-uhhuu ei taha meiega hängida ja mitmesuguste paharettide hingeelus kaevata üritamine avaldab nende lihtsakoelist pahelisult lihtsalt. Aga mulle nii meeldib, et ma saan istuda inimestega laua ümber ja iba ajada. Et see on kohati 'iba, mida 12-aastane poiss ajaks,' on lihtsalt huvitav lisaboonus.

taevas teeb mis tahab
(ainult natuke viltu)
Asjad, mis hakkavad justkui harjumuspäraeks saama, aga ei ole head harjumused, aga mis parata.
Kuramuse vaibkooditud kõik. Igal asjal on äpp ja see imeb. Igal asjal on koduleht ja see töötab kuidagi hästi hapralt. Loominguliselt. Lambist näitab valet infot või üllatab mind tervenisti üleliigse info või funktsionaalsusega, endal ülesehitus ja kasutuslood ja -loogika sellised, et intellektist on asi kaugel - tehis või mitte. Lisaks erinevate oluliste algatuste ja üleskutsete postrid ja infolehed, mis ajavad oksele. Kirjastiil, asjade paiknemine, värvide valik. Ök. Ei taha minna ütlema ka, et hea inimene, palka endale kunstnik või disainer, linn on neid täis. Sest väike algatus, vabatahtlik, negatiivne eelarve jne. Ja mul on kahtlus, et vähemalt disani poolest hakkavad need paari aasta pärast tunduma nagu ilus-irooniline nostalgia. Nii nagu need liialdatud suurte kehaosadega joonistatud tegelased või mõni muu varasema aja disainitrend praegu tundub. Muidugi, kui meil veel on paar aastat. Samuti liiga paljud videod ja mulle tundub, pooled infot kandma pidavad veebilehed on täis kespärast sõnaliselt ülepaisutatud eimidagi ütlemist. Tekitab tahtmise kõik ekraanid ära panna ja karjudes metsa joosta. Kas sa näed, kui hästi meil kõigil see praegu õnnestub?
Linnas avatakse uus restoran ja ma lähen suure rõõmu ja uudishimuga selle menüüd uurima. Ja loomulikult see restoran, nagu iga varem avatud restoran siin linnas, serveerib igas kategoorias mingit igavat siga. Kui see on iseäranis peen linnarestorani matkida üritav koht, siis tal on kusagil mingi juust pannile sattunud või tükike väidetavat veist. Vegan valikute hulgas on täpselt üks 15-eurone salat ja kahtlase nimega külm magustoit.
Linna ehitatakse uus hoone, kuhu tõotatakse alumistel korrustel ärid ja ülemistel korrustel korterid. Ma kujutlen lasteraamatu illustratsioone, kus alumise korruse ärid on sellised sealkandis elavatele inimestele rõõmu toovad kohad nagu: kohvik, pagariäri, väike toidupood, ajalehekiosk. Või eriti pööraselt unistades: noortekeskuse lauamängutuba, raamatukogu harukogu, mänguasjalaenutus, pesumaja. Hoone saab valmis ja tänava-äärsete äripindade peal hakkavad tegutsema asutused, mida on ühel keskmisel inimesel tarvis külastada kas korra 5 aasta jooksul või mitte kunagi: veini degusteerimise tuba, lilleseaded, ülikureeritud disain vintaaž rõivad, täpsustamata IT teenused, prillid, ortopeedilised jalanõud, erootikakaubad, küünetehnik.
Mulle meeldib see harjumus ka, et ma vahepeal ikka proovin (blogi) kirjutada ka.
Mis sul muidu toimub? Mis su head harjumused on?


Minu head harjumused? See on nii diip küsimus, et ma ei suuda sellele kohe vastata, vaja kohe pikalt-laialt mõelda ja meenutada. Et kas üldse on. Mul on harjumusi üldse vähevõitu. Seda, et hommikul suudan regulaarselt oma ravimid manustada, võib vist lugeda heaks harjumuseks?
ReplyDeleteAga mulle VÄGA meeldivad su fotod!!!
sekundeerin Lendavale, et kohe raske öelda, kas mul on harjumusi.
ReplyDeleteJa fotod on jah toredad. See filmile pildistamine on andnud neile eelmise sajandi fotode välimuse, näevad välja nagu seitsme- või kaheksakümnendatel tehtud, ja see on juba üksi kuidagi huvitav ja rohkem päris.
tahtsin veel lisada, et Tartu Raekoja platsi nurga peale on Däp endale püsikohviku teinud ja neil nägin ma menüüs vegesuppi (see oli päevasupp, mis oli ühtlasi vegan), -kooki, -poket, -salatit ja-wrappi. Müüja ütles, et vegesaiu on ka, aga tänaseks olid otsas. Pmst oli neil igas kategoorias taimne variant olemas (ja supist ainult taimne variant oligi).
ReplyDeletema pole ise vegan, aga vahel lihtsalt eelistan taimetoitu ja nii oli mul sellest hea meel.