...ja anna meile andeks

aint veits lambikas

Vabandust palumine on peen kunst. Ja sellele on palju erinevaid lähenemisi. Mõnes mõttes on vabandust palumisega nagu lohutamisega. On käsitlusi, mis õpetavad seda õigesti tegema ja kirjandust, mis seda on analüüsinud. Aga lõpuks on küsimus ikka nende kahe inimese (või grupi) vahelises, kus juhtum aset leidis. Kuidas neile õige on. Tavaliselt on hea teada, millist vabandust sult oodatakse, kui mingi sita kokku oled keeranud. Et siis valesti ei vabandaks. Aga vahel on jälle nii, et keegi vabandab täiesti käpardlikul saamatul moel su ees ja kui tahad, võid sellest mõelda, et see oli parim vabandus, mis tal anda on.

Ma hakkasin selle peale mõtlema ja tundus, et järjestatav taksonoomia. Pealegi - ma olen oma elus täiega puusse pannud vabandades ja näinud liiga palju haledaid sorrisid. Endalgi vaja neid asju meelde tuletada. Niisiis.

Vabandust palumise viisid. Vabandava poole kaasamõtlemise keerukuse järgi järjestatud.

1. Sõnade 'palun vabandust' lausumine. Rohkem mitte midagi. Ainult need sõnad. Vahel sellest piisab. Ongi olemas. Ei pea midagi selgitama või sahmima, seda oligi tarvis. Mõni kord silub see suhted kohe ära. Mõni kord muudab see sõnavahetuse tooni nii, et saad natukese aja pärast paremini asjast aru. (Näiteks mul oli üks kolleeg, kes lendas väga emotsionaalsete sõnaohtrate teemadega peale ja kui talle öelda 'palun vabandust', hakkas ta aeglasemalt ja selgemalt rääkima. Samas, minesatea, võibolla oli see minupoolne manipulatsioon.)
    Lihtsalt vabandavate sõnade lausumise meetod teatavasti ei too oodatavat tulemust, kui seda öelda näägutaval või etteheitval toonil. Ka siis mitte, kui sul on kombeks kogu aeg alatasa igasugu asjade pärast enne probleemi tekkimistki igaksjuhuks ettetaha vabandada. See teeb sõnad tühjaks ja siis need ei tee midagi.
2. Oma valestitehtud asja nimetamine. Ise nimetad. Ütled 'vabandust' ja siis ütled täpselt mille pärast. Milline see sinu tegu või sõna see oli, mille pärast vabandust palud. Hästi nüri, aga vahel just see ongi see. Kui on olnud pikk episood, paljude sündmustega, nimetad need kõik. Selle tegemiseks peab teinekord päris tähelepanelikult kuulama, mida täpsemalt ette heidetakse või mis sündmus või tegu põhjustas teisele poolele kahjusid. Et kogemata valet asja ei nimetaks ega rõhutaks.
    "Palun vabandust, et ...' juures on oluline nimetada ainult enda teod. Näiteks ei sobi öelda 'palun vabandust, et sina pahaseks said' või 'no anna andeks, kui maailm ebaõiglane on'.
3. Kahetsuse ilmutamine. Näita välja, et sa kahetsed, et sa oled mõelnud selle situatsiooni asjade käiguga kaasa. Et oled olukorda analüüsinud ja emotsioone asjasse kaasanud. Kui see on tõsi, ütle, et sa ei tahtnud halba või ei teinud meelega. Võib-olla isegi ütle 'oh, oleks ma...' või 'ma tahaks, et...' ja kirjelda tegelikult toimunu ja sinu poolt soovitud sündmuste erinevust nii, et sinu valikud ja käitumine on fookuses. Näita, et kogu vahejuhtum on ka sulle mõjunud.
    Megalihtne valesti teha. Teha sellest suur number oma valust või hakata end nüpeldama. 'Sinu pärast ma õhtul nutsin, mõtlesin, et ma olen nihalb inimene ja parem, kui ma ärasuren.' Sesmõttes, et proovi olla, onju. Või see klassikaline 'ma oleks pidanud valetama'. Pfft.
4. Tõotus enam mitte teha. Eeldab, et sa said aru, mida sa tegid. Nimetad selle õigesti ja lubad enam mitte. Näitad, et oled õppust võtnud ja targem nüüd. Eriti tase, kui suudad nimetada, mida sa järgmine kord teed. Mittetegemise tõotamine on tussu. Seda suudab igaüks. Mõtle välja see parem käitumine, mida sa teed selle asemel. Või räägi läbi, uuri, mis oleks parem. Mida sinult oodati. Kuidas täpsemalt tehtut mitte korrata.
    Jälle suurepärane viis selles formaadis hullu panna ja näidata end halvimast valgusest, passiivagressivsete klassikutega nagu 'heaküll, ma siis teinekord ei räägi sulle' või 'sobib. ma ei tee sulle enam kunagi süüa!' 
5. Heastamine. Kahju on tehtud, aega tagasi ei saa. Uued minutid tormavad peale nagu maiteamis. On aeg nendes parem olla. Paranda ära, mis katki tegid. Või maksa välja. Tee midagi heastamiseks, hüvitamiseks. Paku välja oma ressursse, aega, raha, teeneid. Kui midagi pähe ei tule, küsi. Võib juhtuda, et ongi võimalik kuidagi midagi heastada.
    Selle valesti tegemiseks piisab panustatavate ressurssidega möödapanemisest. Näiteks vahel inimesed arvavad, et kommikarp või lillekimp heastab mistahes suure emotsionaalse kahju või et suvalise sarnase asjakese asemele ostmine tähendab, et juhtumi võib unustada.

Minu arust on kõik need loetletud viis viisi täiesti okeid vabandamised. Kui neid teha siiralt ja ilma igasuguse jampsita nende ümber - siin nimetatud või mitte. Millist neist kasutada, sõltub sellest, kellega suhteid taastatakse ja konflikti lahendatakse. Mida tema tahab. Millest tema välja loeb, et see nüüd see oligi. 

Vahel on nii, et kahetsed-kahetsed, heastad-heastad, aga sõnad on lausumata. Ja just sõnu ongi vaja. Või teinekord muudkui lausud sõnu, aga ei nimeta tegu või paistad liiga puudutamata, et veenva vabandusega maha saada. Mõni kord oleneb oodatav vabandus teo tõsidusest, teinekord puhtalt inimesest või sellest suhtest endast.

Vahel on jälle nii, et keegi käitub korduvalt valesti, kuigi talle on tema eksimust esile toodud. Ja siis võib kaua aega minna enne, kui taipad - ta on alati mingit häma ajanud ja mitte kunagi vabandanud ju! Ja siis küsimus sellest, et mis andeks andmisest me räägime, kui seda pole meilt palutud.

Või arutelu sellest, kas andestamine on ohvri hinge tervenemiseks vajalik ja mitte-andestajaid tuleb guilt-trippida Suuremad Inimesed olema. Või tohib mõnd inimest lihtsalt mitteandestavalt põlata, sest tundub õigem.

Igatahes väga huvitav nähtus.

o. hei :)

Kõik need asjad, mida inimesed teevad vabandamise asemel, et vabandamist või üldse kogu situatsiooni vältida, saab vist suvalise demagoogiavõtete loeteluga katta.

Vaata, milline sa ise oled.

Teised küll arvasid, et see oli naljakas.

Sa ei tea, kui raske päev mul oli.

Misasja, me oleme alati nii hästi läbi saanud.

Nii väikse asja pärast pahandadki vä?

Sa kujutad seda ette.

Sinu süüdistavad sõnad tabasid mind nagu kirvendav põud mu südame põhjavee lättesse!

Veini?

Sa oled nii nunnu, kui sa vihastad.

Läheb kenasti sellesse teemasse, mida ma olen viimasel ajal palju mõelnud. Kuidas mõni kord annab teatav käik või lüke dialoogis kohe soovitud tulemuse.  Nagu võluväel. Aga seda ainult pealiskaudselt ja lõhub pikemas perspektiivis midagi oluliselt rohkemat. Kasvõi enese maine, kui ses midagi oli. Nii on need ebavabandused natuke nagu lapsele laksu andmine või õpilasega õelutsemine. Töötab isenesest, aga (lausuda õud-dramaatilisel toonil) mis hinnaga?!? Mis hhhinnaga, küsin ma teilt.

Ja kõige lõppu mu kõige lemmikum nõuanne, millega ma ikka vehkida armastan. 

Kui veel ei ole konflikti, veel pole sulle midagi öeldud, et sa oleksid valesti teinud või eksinud. Kui sa ise järsku tunned, et tahaks, lihtsalt lambist, igaks juhuks natukene oma käitumise pärast vabandada. Siis ära tee seda. Hoopis ütle aitäh. Leia viis tänada seda inimest või grupi, kelle suhtes sa kuidagi omaarust äkki oma parim ei olnud.

Ma arvan, et see on parim võimsaim ilusaim suhtlusnõu, mis ma saanud olen viimase, maitea, 10 aasta jooksul. 

luuderohi on tähine pusa

Kuidas sul? 

Mis halbu vabandusi sa oled kuulnud-näinud ja mida sa ise eelistad (nende asemel) saada?