hobid ja hoolsus ehk miks ma kirjutanud ei ole

Nonoh. Siuke üllatus. Seda sa küll ei oodanud. 

Egas minagi.


PB200214
#labelyourshit

On detsember, see on tulnud ja me hakkame kõik koju minema. Kes veel ei ole läinud. Eks tegelikult oleks tahtnud nigunii ju. Need, kellel on kodud ja kellel seal on olemine.

Ühelt poolt võiks niisama jutuga edasi minna, aga ma mõtlesin, et hoopis huvitavam, kõik kindlasti hullupööra tahavad teada, miks ma kirjutanud ei ole.


Seega niisiis.

Mul on uus kassipoeg. See on pisike ja see on nüüdseks siidine ligi kahepoole kilone elukas. Kuna ta on veits siiami tõugu, siis ta on hästi intelligentne. Ja nagu väikese ajuga hästi intelligentsete nunnude olendite puhul ikka, arvab ta, et teda on kutsutud igal teemal sõna võtma. Ja sõna ta võtab. 

Päeva esimene sõnavõtt on teemal äratuskell. Pärast umbes nädalat küünilisest sahmimisest tükeldatud ööd ei ole ma kassi ööseks oma tuppa jätnud. Õhtul lähme koos tuttu, tüüp on ilge kaisuloom, aga pärast esimest 20 minutit kaisutamist hakkab sahmimine pihta ja ma tõstan ta ülejäänud ööks oma toast välja. Ja see kõik on meile mõlemale üleni fain. Kuni äratuskell kell 6.45. Just kuus nelikendviis, et ma saaksin enne kell seitse ärkamist täpselt kolm korda snuusi vajutada ja viie minuti kaupa unemagusat soojas voodis olemist kogeda. Või vähemalt nii oli see ennemuiste. Kui mul veel ei olnud poolpuhast tõugu intelligentset kassipoega. Sest nüüd on nii, et äratuskell hakkab laulma ja kass hakkab näuguma. Ma panen äratuskella kinni ja kass näub lakkamatult kuni ma voodist välja tulen ja temaga suhtlema hakkan. Tal ei ole midagi viga. Tal on süüa ja juua ja voodeid ja ta pääseb maja kõikidesse ruumidesse peale magamistubade. Ja siis ta karjub nende suletud uste taga. Ilma pausi pidamata. Heledal häälel. Üks hommik me pidime tund aega hiljem ärkama, aga laps unustas oma äratuskella ümber seadistada. Seega kass ärkas esimese äratuse peale ja asus karjuma. Ja ta päriselt karjus tund aega. Ma mõtlesin alul, et ta karjub natuke ära ja siis leiab omale teist tegevust. Aga ei. Tund aega järjest. 

Veel meeldib talle karjuda söögitemise või üldse köögis askeldamise kõrvale. Kui ta parajasti ei karju, siis ta limpsib midagi. Näiteks lillede kastmise vett, mingeid musti nõusid, pakendiprügist väljasikutatud pakendit, panni, pannilabidat, lauale tilkunud vett. Mitte et ma teda ei söödaks või piisavalt hästi ei söödaks. Konkreetselt tema sünnikodu perenaise juhiste järgi ostsin hirmkallist kassikrõpsu. Spets kiisupoegadele mõeldud. Väga vau. Aga tundub, et ainus asi, mida see elukas ei söö, on kassipojatoit. 

Aga muus osas üleni sulnis. Hästi armastust armastav loom on. Oskab end ise meelelahutada, kui on saanud armastust ja viibib vestlevate inimestega ühes toas. Laseb end süles kanda ja kallistada ja kaissu võtta. On närinud toataimedest ainult seda tupslille ja seni ainult paar korda potte ümber ajanud.

Sellel kassil on palju omadusi, mida pole olnud ühelgi mulle varasemalt tuttaval kassil. Esiteks muidugi see rohkete sõnavõttude teema. Teiseks see kass ohkab. Tuleb sülle, nurrub nurrub nurrub ja siis tõmbab oma kopsukese õhku täis ja ohkab. Pikalt ja mõnuga. Mõnikord kaasneb sellega niisugune õnnis pisike väuks. Vahel on see selline võdinaga, nagu pärast pikka nuttu lastel on. Ohkab ära ja hakkab tudima. Ja limpsimine. Ma tean, et vahel kassid teevad seda, eriti tited, aga mul pole sellist varem olnud. Alguses ta limpsis rohkem nagu tissi otsides, niiet ma veits muretsesin, kas ma liiga vara teda ei saanud. Nüüd teeb ta seda rohkem musi moodi. Vaatab silma ja tahab kakskolm korda limpsata ja siis on rahul. Seltskondlik on ta ka. Mu suur kass on rohkem selline tagumise toa vari, kes piidleb rahulolematult seda lubamatult labast korralagedust, mida on võõõhõõõrad inimesed tema eluruumides. Alles mõnda aega põlglikult piidlemise järel tuleb välja ja heidab end kogu oma lugupeetavas suuruses armulikult kellegi peale. Uus kass on iga inimese saabudes tal ukse peal vastas, saba püsti ja kärss tulija asjusse topitud.

Käed (ja vahel ka jalad) on mul muidugi veriseks kratsitud ja üks ruum haiseb ka hoolikaima hoole juures aeg-ajalt nagu magusrõve kassipeebikaka. 

Et noh jah. Nagu elus ikka.


PB150198
kunstniku tuba


Kõhutantsu kontsert, mis pidi olema kevadel, oli hoopiski hilissügisel. Seega trennid ja õppimine ja valmistumine. Ma hooaja alguse poole veel lubasin endale puudumisi ja hajevilolekut, aga siis tundus üks hetk, et lõpp on lähedal ja niipalju ikka jaksan. Niiet lõpmata tubli olemine ja prioriteetide seadmine ja muust loobumine nii, et jõuaks igasse trenni ja oleksid asjad võimalikult selged. Mitte selged-selged, aga nii selged, kui selgeks selle ajaga saab. 

See kõhutantsu hobi on üldse imelik. Ma täpselt ei tea enam, miks ma seda teen. Ja miks ma selle nimel ohvreid toon. See on nii eraldatud ja lahus kõigest muust, mida ma oma eluga teen.

Kuigi mul on trennis ühtlaselt toredad inimesed, ei suhtle ma kellegagi neist väljaspool trenni. Ja kui lugeda sõpruse definitsiooniks rohkem kui ühes vabatahtlikus kontekstis kokkupuutumise, on mu sõbrad teised. Parasjagu esinemiseks valmistume, on ülekere trenni mõttes vaja kindlasti midagi muud ka juurde teha, sest tantsudes tehtavad liigutused on samad samad. Kostüümide õmblemise jätsin seekord võimalikult viimasele hetkele, sest nii palju tähtsamat oli teha. Ja üldse ei tõmmanud. Ma mäletan, et on olnud aastaid, kui ma teen kostüüme sellise innu ja vaimustusega. Meisterdamise mõnuga. See aasta ei olnud see aasta.

Ainus inimene, keda ma neile esinemistele päriselt otse kutsun, on mu ema. Ta on ka umbes ainus, kellele taoline asi päriselt meeldib. Isegi mulle ei meeldi taoline asi päriselt. Kui mul oleks sõber, kes tegeleb mingi puhtalt harrastuse asjaga ja ta kutsuks mind selle puhtalt harrastuse asja tasulist esinemist vaatama, mis kestab kolm tundi... noh see sõber peaks mulle ikka neetult kallis olema ja mind väga paluma. Inimesed võivad hobida igasugusel moel, kuidas iganes nende südamed lustivad. Aga raha eest laval ma ise vaatan küll ainult meisterlikku esitust.


PB080165
viie tee rist


Seoses meisterliku esitusega. Kus ma käinud olen. 

Käisin PÖFFil ja tõepoolest. Tasub. Ma jõudsin 90 eurot ära kulutada, kindlasti üle 10 filmi ära vaadata ja sealhulgas rohkelt kogeda ja läbi elada. Mu lemmikud olid Igavesti Walchensee, Fortuuna - tüdruk ja hiiglased, Must piim, võib-olla siis Sugulased ja Üleujutus ka. Osa oma ette ostetud pileteid andsin ikkagi ära, sest unustasin plaani pidades oma võimlemistrennide kava arvestada. Aga jaa PÖFF, poleks olnud esinemiseks valmistumist ja kassititte, ma oleks tolleks kaheks nädalaks vist Tartusse tagasi kolinud ja ainult kinos elanudki.

Tartu Kunstimuuseumis on Tiit Pääsukese maalinäitus ja ma ei tea, miks sa siin istud ja juba raeplatsi suunas ei tõtta. No on hästi. Ilus ja huvitav ja imelik. Mida rohkemat tahta. On hea maja ja näitus täiesti näituseb seal sees just õigesti. Ma tean, et ma ütlen seda sageli, aga ma siis igaks juhuks ütlen jälle, et peaks uuesti minema. Ühest korrast ei piisa tegelikult.

Olen elanud oma elu selliseks, et olen korra kuus nädalavahetuse Tallinnas. See sobib väga hästi kõigega, inimestega, kultuurielamustega, vahelduse vajaduse ja leviaukliku rongisõidu viitsimisega. Kõigega peale Fotografiska. Sest seal vahelduvad näitused natuke liiga aeglaselt mu käimiste tarvis. Seega käisin sellel fantaasiafoto näitusel ühe korra veel. Et ikka oleks selge see asi. Viimase aja Juhan Kuusis olnud näitustest meeldis mulle vist kõige rohkem see tänavafotograafia näitus. Aga nüüd ma juba otsast kahtlustan, et seda ka selle pärast, et ma seal kaks korda käisin.

Kaisa Ling Thing tuleb uue albumiga välja ja see on väga imelik lugu. Tavaliselt, kui kollektiiv liigub teiste ette kirjutatud laulude ümbertegemiselt päris oma tehtud laulude esitamisele, on kõigil jube kahju. Sestnoh ei ole antud kõigile seda loomesoont alati ootuspäraselt. Aga sa vahi Kaisat. Need paar uue albumi laulu, mis nad Gennis ette kandsid, need töötasid! Need olid head laulud, korraliku lüürikaga ja stiililt puhtad ja hakkavõi arvama, aga veits isegi nagu paremad kui vanade bluusimuttide lood. Tõele lähemal. Kas nii võib öelda? Vist võib.


Seoses niisama enese lustiks harrastamisega.

Sain napilt koha pilliklubisse ja sain isegi mõned korrad kohal käia. Inimestega ühes toas ringis istuda ja pillida. Võõraid lugusid, imelikke lugusid, keerulisi ja mõnusalt lihtsaid. Titest peale pillinud lastega ja vanast peast plõnnima kukkunud täiskasvanutega üheskoos ja oli tore küll. Kuni ta kestis.

Lisasin oma lillepotiaeda sulgvõhu (võhiku), hakkan varsti ära uppuma tähtbegooniate tulva (need tüübid juurduvad ükskõik kui kurvast jupikesest) ja tunnen juba pikalt kihku koju vedada vähemalt kolme erinevat sõnajalga. Taimede valgustamisel olen kasutusele võtnud kaks uut tehnoloogiat. Esimene on 15-eurone led-pirn, mis oli niisama igaühele võtuks Prismas müügil. Talle sai üle wifi äpi teel selgeks õpetada, millal ja kui eredalt põleda ja nüüd nii ongi. Teine on Hiinast tellitud pistikupesad, millele samuti (küll teise) äpi kaudu ajastused sisse ja viola! Süttib ja kustub nagu kellavärk. Nagu öö ja päev. Taimed nende all kosuvad mõnuga ja need, mis on külmas koridoris, vajavad harva minult midagi enamat. Varasem lahendus - mehaaniline taimer oli muidu küll väga sulnis ja töötas veatult, aga nii vali. Nii kõvasti kõrises. Ja maru kobakad on nad ka.

Olen vähem pildistanud, kui tahaksin. Filmi peale veel eriti vähe. Vabandused on head - tööd on palju ja ilm pole soosinud sõite ennenägematutesse paikadesse, kus pilk oskab igavat uuena imestada. Pealegi on pildistamine üksildane aeglane mõtisklev tegevus. Ja tundus, et küll taolisteks asjadeks vajalik aeg jälle sundvõimaldatakse varsti. Ja no helde aeg. Siin ta on.

Kirjutasin novembris 30 uut luuletust, millest osa isegi mulle meeldisid. Oli jälle hea nagu puhastava rituaali mõjuga see kirjutamishoog. Eriti see tunne, kui üldse mõtet ei ole ja ei tule ja ei hakka ka mitte kunagi tulema ja siis järsku nagu peaaegu ebausutavast kehavälisest allikast on selge, mida kirjutada. Või kuidas punnitamine ka jääb parimagi silumise korral ridade vahele kirja. Nagu see tavaliselt läheb. Nagu see tavaliselt on läinud. Veits mõtlen ja siis saadan midagi avaldumaks ka kusagile. Eks näis.

PB080167
tegelikkus



Vanainimesed võivad tervisest ka pajatada.

Mul on natuke üle poole breketiravist tehtud. Kui uskuda esialgu antud tõotusi. Jätkuvalt pean inimestega maha vestlusi, kus nad küsivad, miks mul breketid on, kui mul nendemeelest üldse vaja polnud. Ja siiamaani pole ma ühegilt neist halvasti allasurutud sisina saatel uurinud, kas ma pean nende konsultatsiooni võtma enne iga spetsialisti külastamist või tegelevad nad ainult ortodontiaga. Breketitega sobib väga hästi smuutidieet, mis on nigunii mu lemmik vaikimisi toitumine, kui mul vähegi järg käest ära läheb. Lisaks neil päevil ka tõsiasi, et mulle piparkoogid ei maitse. Piparkoogid on nii loll. Kõvad ja tobeda kujuga ja liiga magusad. Küpsistest ma veel mingi piirini saan aru. Küpsis saab olla võine kohev suussulav. Kuigi küpsis on ka imelik. Pehme küpsis veel. Või ampsu-suurune miniküpsis. Aga need suured objektid, väga veider. Piparkoogimaitse iseenesest on tore ja seda maitseainet ma ostsin mitu pakki, et kõik asjad sellega üle ja kokku valada nüüd ja edaspidi. Näiteks eile muffinitaigen. 

Akneravi viimatine peatumatu hoog algas varsti juba kaks aastat tagasi. Olen selle aja jooksul olnud pausideta kogu aeg mingi retseptiravimi mõju all. Alguses paar kuuri seda antibiootikumi ja siis järjest erinevad välispidised. Praegune on suht kõige mahedam - ainult õhtuti kasutamiseks ja isegi verd võib anda. Nägu on peaaegu kogu aeg nüüd korras. Kui seda maskikandmist ei oleks, oleks vist kogu kogu aeg. Maski kandmine tekitab aknet. See on akne äraspidist kiuslikku loomust tundes täpselt oodatav taolistel puhkudel. Et oleks ebamugav hingata-suhelda ja siis lisaks ka kihelev põletikune valus ka. Aga kui ravimid on olemas ja vahepeal lihtsalt kontakte (ja seega maski) vältida, saab hakkama.

Käesoleval nädalal otsustasin võimalikult paljudel õhtutel kell 10 magama minna. Et vaadata, kas hakkab parem. Ja kujutapilti hakkaski. Päeva jooksul oli kohe rohkem jaksu ja kannatust ja vähem sellist tunnet, et ma kaotan ka oma parema vastupanu juures kohe-kohe teadvuse. Tulemus on muidugi see, et mõttetut internetis tillitamist on vähem. Teen koju saabudes kas hädavajalikku majapidamist või kosutan end mõne lugemistootega ja ongi aeg otsas.


PA190119
lipp lipi peal


Mis su hobid praegu on ja keda meisterlikku sa oled käinud viimasel ajal vaatamas.


Comments

  1. Lugesin esimese hooga, et said napilt koha Piibliklubisse ja mõtlesin, et ammu oli aeg hakata ka oma hinge eest hoolt kandma. Aga ei, pidin taas pettuma.

    ReplyDelete
  2. hakaksin mängima üht pikka, suurt, PÄRIS arvutimängu (sellist, et mu arvuti vaevalt jaksab sammu pidada. mitte mingi telefonis pokemonide otsimine või minesweeper) ja ei ole seni lakanud hämmastumast selle meisterlikkuse üle, millega see tehtud on. pilt ja heli ja sisu ja väljakutse ja kõik. täiega tasub jätta mingi terve suur kultuurižanr endale neljakümnendatesse eluaastatesse avastada, nii põnev on. uus hobi kah kohe nagu maast leitud :D

    ReplyDelete
  3. Seda viimast lugedes ma mõtlen pisar silmanurgas sellele, et Cyberpunk 2077 tuli ju täna välja. Aga kui ma veel seda mängima hakkaksin, võiksin igasuguse täiskasvanueluga hüvasti jätta.

    ReplyDelete
  4. Eks minagi käin tantsutrennides ja mh sellel esinemisel. Mille kohta ma olen samamoodi mitu korda mõelnud, et kuidas küll õnnestub mitmetunnise harrastajate kontserdi pileteid sellises koguses raha eest müüa.

    Kuigi mustlastantsuga juhtus nii, et kui sai ükskord kevadkontserdile korralikumalt reklaami tehtud, siis tasuta kontserdile ei mahtunud kõik ära ja muist ukse taha jäänuid olid pärast hirmus kurjad ja sõimasid Facebookis korraldajaid. Järgmine kord sai just sellepärast pilet organiseeritud, et tunglemine oleks väiksem. Vbla Duendel on sama kogemus seljataga.

    Mulle muide väga meeldivad sellised hobid, kus kas kogu seltskond või suurem osa sellest on muust elust täitsa eraldi. India tants on suht-koht selline olnud, gregooriuse laul oli ka, ainult et seda pole sel aastal isegi neti kaudu tehtud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Meisterlikkusest:
      Käisin just kinos, "Kallid seltsimehed". Kontšalovski näitab Venemaa kriisijuhtimist 1962. aasta rahutuste eskalatsiooni läbi. Väga soovitan, inimlik ja mõtlemapanev.

      Kaut

      Delete
  5. Viie tee rist!! Mul on üks sarnane foto, aga teid vaid neli. Arenguruumi niisiis jagub. Ning mina lugesin kah esimese hooga “sain koha piibliklubisse”.

    Käisin üsna mitmel korral kalli sõbra hobiklubi ca kolmetunnistel india tantsu etendustel. Jah, üksnes seetõttu, et see sõber oli mulle, kui sinu sõnu kasutada, ikka neetult kallis.

    Hobidega on keeruline. Ses mõttes, et ma ei tihka ühtegi neist tegevustest, mida heal meelel teen (ja neid tegevusi on palju) otseselt_hobiks_tituleerida. Aga tänu ühest blogist leitud mootorrattateemale tuli praegu pähe, et ühe hobi võin küll selgelt välja tuua: motoringrajasõit, tugitoolisportlasena. Täpsemalt, MotoGP iga-aastased World Champion karikavõistlused. (Ehk Marca seda kommentaari lugema ei juhtu, mu mäletamist mööda on tal väga madal arvamus nimetet spordialast =). Anyway, me mehega oleme MotoGP kirglikud jälgijad juba hea mitu aastat. Maksame streamingu eest, lisaks kõikidele MM tiitli etappidele vaatame ka kiiruskatseid ja kvalifikatsioone ja võistlejate pressikonverentse.

    Meisterlike vaatamas käimisega on viimasel ajal kehvasti olnud. Aga ma värvisin väga meisterlikult üle pooled oma kodu seintest ja vaatan neid igapäevaselt, kas see läheks arvesse?

    ReplyDelete
  6. Käin improteatri kursustel. Esimene moodul oli ära, lõppes etendusega. On väga lõbus, soovitan absoluutselt kõigile, eriti muidugi noorematele - saab hirmus palju kiita ja enesekindlust.

    Vaatamas, noh, pöffi, aga suht vähe ja eimidagi ülearu ägedat. Eks asjade kohapeal vaatamisega on väga nii ja naa. Kim Ki-duk käis ka pöffil ja suri ära sellepeale. :(

    ReplyDelete
    Replies
    1. Keegi kuskil veel arutas, et Läti on korealastele üks ohtlik koht: kui tihti neid sinna ikka satub, aga näed, suri seal Tsoi, suri Kim Ki-duk...

      Delete

Post a Comment