mõtte-eksperimentidest, uudiste ettelugemisest ja mitmesuguseist reegleist

P7080094
istu siis ka korraks


 Mulle meeldib aeg-ajalt käivitada mõtteharjutusi või teha oma peas läbi stsenaariumeid, mis ei ole juhtunud ja ei juhtu ka. Lihtsalt selle pärast, et mõtlemine on mõnus ja vahel tuleb midagi huvitavat ka välja.

Ma olen mõelnud paljude praegu normaalsete asjade peale, mida 10-15 aastat tagasi polnud. Ja kujutleda, kuidas mina, kes ma olin tol ajal, oleks neisse asjadesse suhtunud. Näiteks võtan Autovabaduse puiesteel 10-eurose pisikese peene pastaroa ja maksan õlakehituse saatel 2 eurot pandinõu eest ja vaatan basseinis hullavaid tittesid ja nende tüdimusest hullunud vanemaid. Ja mõtlen, kas ma oleksin oma lapsega sinna tulnud, kui see oleks siis olnud. Kas ma oleksin Kaubamajast snäkid kaasa ostnud, sest toiduputkad on arutult kallid. Kas ma oleksin nende putkade keskel tundnud, et see on minu koht, et ma olen kutsutud ja tahetud seal. Kas ma oleksin uhke häbematusega tetrapakist jogurtit rüüpinud ja kotist kohvitermose välja otsinud või käinud seal ainult hea raha päevadel.

(Hea raha päevad on asi. Nagu hea näonaha päevad või head juuste päevad. Hea meelekindluse päevad. Päevad vahel ise annavad ette, mis võimalik on ja mis pole.)

Või linnarattad. Või tasuta maakonnabussid. Või Onlyfans.

Aga mõtlemise mõnu alla käib ka igasugune mehaanika füüsika muu loodusteadus. Kuidas kooguga kaevu koogu jala kaugus kaevurakkest on just niisugune ja kui kaugele läheb koogu tipp tema jalast selle erinevate asendite juures ja kui pikad peavad kõik jupid olema, et see töötaks ja miks. Ja kas sa vahetad seal teises otsas oleva raskuse välja kunagi või see raskus ütlebki ette ämbri suuruse, aga kui sul on plastikust ämber, kui palju see kasutusmugavust mõjutab... arutlen ma ise kaevu ääres istudes igasuguse kavatsuseta seda oma käega järele proovida. Niisama mõeldes.

Või püüan välja mõelda, kuidas mitut osapoolt siduvas äpis info liigub-salvestub või mis on ühe või teise ettevõtmise raha-sisse-allikas või mitu inimest olid sellel tööliinil, mis viis mõne (hästi idiootse) idee teoksaamiseni.


P6250010
oskab vihma hoida



Meil võiks olla selline reegel, mis kirjutab ette, et ei tohi seltskonnas uudiseid ette lugeda. Või et viisakas inimene küsib kõigepealt kõigi seltskonnas viibivate  ja samuti kuuldekaugusel olevate inimeste käest, kas nad on nõus selle-ja-selle väljaande uudist kuulma. Sest minu maailmavaade on selline, et ma ei loe uudiseid. Ma tellin lehti küll. Müürilehte. Ja vahel vaatan ilmateadet. Aga see on ka kõik. 

Kui me istume rahulikult inimestega koos, vaatame seda ilusat ilma ja rüübime õlutit võimidagi ning olemine on suhteliselt, arvestades kõike, sulnis, tahaksin ma tegelikult umbes tuhandet teemat miljon korda rohkem kuulda, kui lugupidamatult sõnastatud uudistepealkirja rõvedast tragöödiast, mille suhtes ma ei saa midagi teha ja mis minu järgmiste tundide valikuid ei mõjuta ühestki otsast.

Hea küll, ma saan aru, inimestel juhtub, et seltskonnas hakkab järsku natuke igav või muidu ebamugav. Telefon ei ole õnneks kaugel, saad sinna süveneda ja muu maailma korraks pausile. Imeline põgenemistee. Suurepärane toimimismehhanism. Mitte eriti destruktiivne, vaikne ja kergesti manustatav. Miks oh miks siis ometi tuleb sellest teha meie kõigi tuju rikkuv algatus. Kes küsis. Millal on iial keegi palunud. Kelle palvel. Õu, kuule, sul telefon käes, äkki värskendad kõigi meie teadmisi ja loed ette, mitu inimest surnud on ja kui palju on relvastatud konflikte ja kuidas ajakirjanikud on halvad oma töös, tänks. Huuh, palju parem sai, ma korraks juba hakkasin kogemata vabamalt hingama.

Ma võin siin omaette jaurata ja mõlemad mu lugejad võibolla saavad teada, et mulle see komme ei meeldi. Aga mis mul puudu on, on selline sõbralik õrn pöördumine. Kuidas seda paluda. Ära loe mulle uudiseid ette, ma ei taha. Puudub selline üldiselt aktsepteeritav reegel. Ei ole vaja telefonivaba tsooni või pole keelatud oma ekraani vaadata ja ma isegi ei taha tülitseda. Lihtsalt. Pole vaja. Loe ise, loe tasa, omaette, oma pea sees, ilma hääleta.

Nagu inimesed saavad öelda, et nad liha ei söö ja siis teised teavad neile uusi toite tutvustades või restoranide ettepanekuid tehes seda arvesse võtta. Ja inimesed võivad öelda, et nad ei joo ja keegi ei pea nende ümber muretsema, et neil klaas tühi või kuhu veinipakk tõsteti. Keegi saab tulla ja paluda, et vestlus oleks inglise keeles. Võidakse teha teatavaks tundlik teema või istumispaika valides arvestada päikesekartlike vampiir-olenditega. Aga ma-ei-taha-uudiseid-kuulda on alles võõras kontseptsioon.


Kas keegi tahab uudiseid kuulda?

Kas keegi tahab pubis lõunat süües telekat vaadata?


P7060071
tubli kalmistukaev



Mis reeglitesse puutub, ma olen mõelnud sellest, kuidas tegelikult on ju kaht sorti reegleid. (Lugenumad inimesed saavad nüüd tulla ja selle kohta teooriale viidata ja mulle uusi termineid tutvustada.) 

On reeglid, mis kirjutavad ette ja reeglid, mis kirjeldavad. Ettekirjutavad reeglid ütlevad, kuidas edaspidi olema peab. Kuidas on õige. Missugune toimimine on oodatud ja aktsepteeritud. Kirjeldavad reeglid tulevad pärast seda, kui käitumine ja toimimine on juba mõnda aega toiminud ja see pannakse reeglisse kirja.

Näiteks kui asutuse tegevusvaldkond nihkub või teiseneb, võidakse algatada põhikirja muutmine, et seal oleks kirjeldatud see, mis juba toimub. Näiteks kasside või laste majja tulemisega ilmneb hulk reegleid, mis peavad paika, sest olukord on taoline. (söötmine toimub kell kuus hommikul ja ta magab siis ja kus ta ise tahab) Näiteks metsloomade eest hoiatav märk maanteel kirjeldab seal olevat olukorda, mitte ei sea põtradele reegliks just sellel teelõigul autode ees kakerdada. Nii on kirjeldavad reeglid pigem avastatud, mitte vägisi loodud.

Ega need päris puhtad ei ole vist kunagi. Paljud reeglid tulevad midagi paigasolevat kirjeldama ja hakkavad seejärel järgnevatele tulijatele ette kirjutama. Näiteks grammatika teatud määral. Kusagilt saab vaadata, kuidas käima peaks, aga kui piisavalt kaua on sellega võrreldes 'valesti' käinud, tuleb reeglit uuendada. Et oleks jälle kusagilt vaadata, kuidas peaks.

Huvitavad arutelud algavadki siis, kui tuleb hakata vahet tegema, kas see reegel kirjeldab või kirjutab ette. 

Abieluleping on siinkandis juba ammu saanud kirjeldavaks. Inimesed kolivad kokku, saavad koos lapsed või midagisellist, majandavad koos ja planeerivad koos tulevikku. Siis nad lähevad vastavasse asutusse ja registreerivad selle asja ära. Et oleks kirjas ka, kuidas sellega tegelikult juba on. Vanasti olevat olnud nii, et inimesed läksid kusagile ja panid kirja, kuidas hakkab olema ja alles siis nad hakkasid nõnda olema. Juba selle pärast peaks olema abielu sooneutraalne, sest elu on selline. Inimesed juba elavad kokku ja planeerivad tulevikke samast soost partneriga, aga millegipärast nad seda väga hästi kirja panna ei saa. Kuigi nii on. Veider.

Ma tean vähemalt üht sellist maja, mille uksel on lemmiklooma keelumärk. Kuigi seal majas käivad loomad päris tihti. Väga head loomad kõik. See märk eksib. See ei tea. See ei tule toime olukorra kirjeldamisega väga hästi. Saaks parema märgi panna sinna. Hea looma märgi näiteks.

Osa reegleid on muidugi selleks, et midagi paha ei juhtuks. Ära kihuta kurvilisel teel ja korja ainult seeni, mida tunned. Kumba pidi peopesa postile asetada just selle triki juures või et ronimisseina lähedal ei tohi kõndida. Kui teed sööki, jää kööki. Hoia pikivahet ja ära söö kollast lund. Niiet võib-olla ei tule huvitavad vestlused ja põnevad arusaamatused nii palju küsimusest, kas reegel kirjeldab või kirjutab ette, vaid küsimusest, kas see reegel on paigas, hoidmaks ära midagi paha. Või see reegel on tekkinud-ilmnenud mõnel muul põhjusel.

Lisaks on veel huvitav vaadata, mis reegleid inimesed oma lastele teevad. Näiteks väga ahvatlev reegel on 'kui mul on tass käes, siis keegi ei roni mulle sülle'. Ja kui raske on seda elus rakendada. Või igavesti hägune tööjuhis 'käitu ilusti'. Ja igasugused segasemat päritolu noomitused. Targem annab järele. Tüdrukuid ei lööda. Mul on nii suur laps, et ma olen üleni ära unustanud, kuidas väikelapse vanem olemine käia võis. Niiet ma vahin apla huviga, kuidas teised ses osas ekslevad, avastavad ja otsivad.


P7060060
lind poseerib ilusti


Mis reegleid sinu kodus on ja kas need kirjutavad ette või on rohkem sellised tegelikkust avastavad seaduspärad?
Millal sa tahad, et sulle uudiseid ette loetaks?


Comments

  1. Meil kujunevad reeglid kas isevooluteed (sest me lihtsalt käitume nii) või vaidleme nad selgeks (kui emmale-kummale teise lihtsalt-käitumine mingi kandi pealt ei sobi).

    Nt telekat oleme selliste arutamiste tulemusel mitu korda majapidamises ringi paigutanud, et ühe telekavaatamine (häälega) ei segaks teisel magada.

    Või siis A. palus, et kui ma kraanikaussi mingi nõu panen, siis peseks ma sealt eest mõne ära ka, sest tema peseb tihemini nõusid kui mina ja talle ei meeldi nõude torni otsas asjatada.

    Või siis mina palusin, et A. sildistaks oma kõrgel riiulil asuvad riidekastid ära, et mis on musta ja mis on puhta pesu kast, sest mind ei häiri eriti, kui ma leian keset põrandat tema mustad sokid, aga ma tahan sel juhul, et ma teaks, kuhu nad jalust ära visata (see riiul on päriselt kõrge, sinna kastidesse pole niisama lihtne sisse vaadata, aga asju tagantkätt loopida annab küll).

    *

    "Vanasti olevat olnud nii, et inimesed läksid kusagile ja panid kirja, kuidas hakkab olema ja alles siis nad hakkasid nõnda olema."
    Neid vanasteid on erinevaid. Vanas Roomas oli üks abieluvorm nt just selline, mis tekkis kooselu käigus. Kui mees ja naine olid teatud aja vältel koos maganud, siis loeti nad juriidiliselt abielus olevaks. See oli vähem peen kui tseremooniaga sisse õnnistatud abielud, aga juriidiliselt sama kehtiv.

    See isevooluline abielu ka kustus samamoodi - kui naine ei tahtnud enam abielus olla, st tahtis mehe juriidilise kontrolli alt pääseda, siis piisas, kui ta oli kolm ööpäeva järjest kodust ära ja abielu loeti lahutatuks.

    A roomlased olidki üsna pragmaatilised.

    *

    Telekas kõrtsis: kui on jalgpalli MM või EM ja ma olen kuskil võõras kohas, kus ma ei saa kodus jalkat vaadata ja pole ka tuttavaid, kelle juurde selleks minna. Siis vaatan ma kõrtsis tänulikult jalgpalli. Valingi kohe kõrtsi selle järgi, kas jalgpalli näitab.

    ReplyDelete
  2. Reeglid... Asjad käivad oma koha peal. Enamusel asjadel on mingid kohad ka, nii et seda reeglit saab üldjuhul rakendada. Kui raamatu vahet raha võtta, tuleb see juuresolevale paberile märkida. Kui kõik lähevad kodust ära, pannakse uks lukku. Omavahalise suhtlemise reeglid tulenevad sujuvalt lugupidamisest, nii et pingsat tööd tegevat inimest ja magavat inimest ja enamasti ka söövat inimest ei segata, kui just tuli takus pole. Kuna me oleme hetkel majas kahekesi (+ kassipoeg), siis reegleid väga palju pole, lastega peredes oleks neid kindlasti oluliselt rohkem. Põhiline reegel ongi vastastikune lugupidamine ja kõik ülejäänu tuleneb sellest.

    Uudiseid võib ette lugeda küll. Kuigi katastroofiuudised ja börsiuudised ja poliitikauudised muutuvad väga ruttu tüütuks, umbes ühe nupukese kannatan ilusti välja. Novaatori või Forte uudised on juba palju paremad, neid võib rohkem ka. Ilmauudiseid võib ka, need on enamasti lühikesed ja praegu on ilm vaieldamatult kuumem (haha :D ) teema, kui näiteks koroona.

    ReplyDelete
  3. mulle võib ette lugeda uudiseid, mis on kuidagi naljakad, üllatavad, erilised, ja pigem paluks ikkagi positiivsed. ja nad võiks, noh, uudsed olla. ses mõtes, et midagi, mida ise ei tea ega arvaks ka. meie kodu üks kirjeldav reegel nt on selline, et hommikusöögi kõrvale loeme kumbki omaette oma allikatest uudiseid ja jagame teineteisega neid, mida arvame, et teine oma allikast ei leia. nt mina lugesin ükspäev ette uudisepealkirja selle kohta, et ringo starr sai 81-aastaseks. vaatasime koos pilti ka juurde. palju noorem näeb välja. ja see tundub ikka nii jabur kuidagi, et üks biitel saab nii vana olla.

    jagada võib ka juba teadaoleva uudise ootamatut sõnastust (briti pealkirjameistrite konkurents on tihe ja kunagi ei tea, milline ajaleht või kanal parema sõnamänguga hakkama saab) või mingit sotsiaalmeediast leitud vaimukat reaktsiooni kõigile teadaolevale uudisele (meemid, tabavad tviidid jne). vahel on mõne hea nalja jagamiseks vaja enne selle taustaks olev uudis ka ära rääkida.

    ReplyDelete
  4. Meil kodus on kolm ettekirjutavat reeglit: ruumides, mida jagame (köök, elutuba, magamistuba) on keelatud a) mürareostus ja b) valgusreostus. Mis tähendab seda, et kui neis asjus ühte meel ei olda, siis see, kes heli/valgust tahab, seda selles konkreetses ruumis ei saa. Meil on kummalgi õnneks ka oma avar privaat-tsoon, kus saame teha, mida tahame, muusikat või valgust või mida iganes - mul töötuba, tal suur soe köetav garaazh. Kolmas reegel on, et uudiseid ette ei loeta =) Muu ühiselu allub tegelikkust avastavatele seaduspäradele, sujuvalt ja kenasti.

    Aga kui uudiste sunniviisilise ettelugemise juurde tagasi tulla… ma olen juba nutiseadmete alguspäevadest tuntud kui nuti-nazi, ja oma kodu külalistele selle ka üheselt selgeks teinud. Ma ausalt öelda ei tolereeri isegi seda, kui veedetakse näiteks kolme-nelja-viiekesi aega, ja keegi seltskonnast näpib oma telefoni. Mine eemale või üldse ära, kui sul igav on. OK kui me oleme koos pikemat aega, siis on teine asi, aga paariks tunniks kokku tulla ja olla võimetu selleks ajaks telefoninäppimisest loobuma? Sellistel inimestel ei ole “minu” inimeste nimekirjas kohta. Oma kodunt viskan välja, kellegi teise kodus või avalikus ruumis jalutan ise minema, võetagu heaks või pandagu pahaks.

    P.S. Kas sa istusid sellele toolile?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Igaks juhuks lisan, et uudiseid sarjast "Ringo Starr sai 81 aastaseks" jagame meiegi kodus omavahel, või silma hakanud vaimukaid reaktsioone üldteada uudistele. Aga et keegi hakkaks kusagil seltskonnas uudiseid ette lugema? Ma põgeneksin ummisjalu. Või ütleksin viisakalt, et palun lõpeta, ma ei taha kuulata.

      Delete
    2. Nutitelefon seltskonnas on kole küll, aga televiisor on koledam veel.

      Delete
    3. Minu jaoks on nutitelefon kohati selline teadlik ... ma ei taha öelda, et passiivagressiivsuse märk, sest ma tegelikult pole vihane või pettunud ega üldse midagi sarnast. Aga vahend, millega anda märku (oma igavuse peletamise kõrvalt), et mind ABSOLUUTSELT ei huvita see, millest te praegu räägite, aga kuna te olete arvulises ülekaalus, siis ma olen nüüd nii kaua omas maailmas, kuni teema läheb millelegi, millesse ma TAHAN kaasatud olla. Näiteks kui inimesed hakkavad seltskonnas rääkima päevapoliitikast või jalgpallist. Mind ei sega, rääkige aga, aga miks ma peaksin aknast välja vahtima või huvi teesklema, kui mind see teema tõesti ÜLDSE ei huvita? See ei tähenda kuidagi, et lõbustage mind vms, ma lõbustangi end ise, kuni te olete oma Kaja Kallas vs Mart Helme jutu lõpetanud.

      Delete
  5. Amaalie02:18

    Uudised on sündmused mille järgi sa peaks ennast häälestama , et kui keegi just viina ei joo, siis esimest korda ongi see uudis, teist korda pole see uudis. Järelikult uudist saad kuulda ainult 1x edasi pole see enam uudis., vaid teadmine. Kui sa mõtled neid välja mõeldud uudiseid mida leheneegrid treivad uudisemudelite järgi, siis need pole uudised vaid need on nagu uudise asendajad täite aine. Uudis on see mida sa pead teadma, et homme hakkama saada. :)

    ReplyDelete
  6. Üldiselt kui keegi hakkab lugedes naerma (ükskõik, mida ta loeb), ma rõõmustan, kui ta nalja ette loeb.
    Mul ei ole uudiste kohta eraldi kategooriat, mul on üldine: "Ära koorma mind infoga, mul on niigi raske pidevalt uue info tingimustes, jaga ainult siis, kui see on sulle emotsionaalselt tähtis!"
    Näiteks "aww" asjad või "hakkad naerma" asjad.
    Reeglite osas: tee nii, et hea on, on vist põhiline? Ja headus on defineeritav mingi üldheadusena. Et enda hea on tähtis, aga kui kolm lähedast isikut saaksid rõõmsaks su teistmoodi käitudes, sina ise ka tunneks end seejuures ka suht okeilt, no pole ka probleemi ära teha ju.

    ReplyDelete
  7. Anonymous11:48

    kodust välja viskamise reegel on küll... julm. mul on nt korralik sotsiaalne ärevus kohati ja eriti kohtades, kus seltskond on väga "koos", kellegi juures, vaikuses, on mul vahel väga vaja välja lülituda, hetkeks telefoni vaatamine on selleks suurepärane viis. või siis tuleb suitsetama hakata, saab eralduda :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. No see “viskan välja” oli kirjanduslik iialdus, oleksin vist pidanud täpsustama. Välja visanud pole, aga märkuse olen küll teinud, noorematele sugulastele.

      Ma ei tea, mul pole juhtunud, et seltskond on minu juures koos, ja tekib (piinlik) vaikus. Mitte et me vahetpidamata lamiseks, aga inimestel, kes minu juures koos käivad, on reeglina mõnus üksteise seltskonnas olla, kasvõi vaikides. Samuti on alati ka võimalus eraldumiseks, suitsetama minna või niisama ringi jalutada. Aga et keegi mulle keset koosolemist sisuliselt selja pöörab ja oma telefoni sukeldub – no ma ei tea, minu jaoks on see ebaviisakuse tipp. Nagu ma ütesin – enda kodus kutsuks korrale, võõras kohas pööraks omakorda selja/jalutaks minema. Ei hakka ju oma seltskonda peale suruma, kui teine suhelda ei taha.

      Ning jaa, ses mõttes võib mu kohta küll sõna “julm” kasutada, et mu tolerants nutisõltliku käitumise suhtes on väga vähene, ja ma ei pelga seda välja näidata.

      Delete
  8. Huvitav küsimus. Mulle tundub, et enamik reegleid on nn vaikimisi meis sees, et need on pigem rutiinid. Ja siis, kui rutiini rikutakse, saab aru, kas tegemist oli reegliga või mitte.
    No näiteks, kass tuli täna hommikul 10 min ENNE äratuskella äratama. Meil oli väga tõsine jutuajamine. Ehk siis reegel: uni on püha.
    Mingi aeg tagasi vihastasin lapse peale, sest ta " lõikas arbuusi valesti". Kohe muidugi ka vabandasin, aga tuleb välja et on olemas reegel kuidas arbuusi peab lõikama :)

    Siis on vist reegel, et kui vets on vaba, on uks paokil, et kass sisse saaks. Ja et välisjalanõudega toas ei käida. Samas, kui keegi külaline paneb kogemata ukse kinni või kui ma ise tatsan saabastega magamistuppa, sest unustasin midagi.. pole sest midagi.

    Ilmselt on reegleid vaja, kui on suur seltskond. Väiksem grupp saab vast ilma hakkama ja peab pigem läbirääkimisi.

    Sellest uudiste asjast ei saa aru. Kes ja miks neid ette loeb? Mulle ei loe keegi uudiseid ette :(
    ainult raadiost loetakse ja see pole üldse häiriv.

    ReplyDelete
    Replies
    1. "Ilmselt on reegleid vaja, kui on suur seltskond." - eks seadusedki ole niiviisi kujunenud. Väikeses grupis räägitakse läbi, aga kui suures grupis tekib uut laadi tüli ja sellele leitakse lahendus, siis hoiab edaspidi aega ja energiat kokku, kui see lahendus tähendatakse tuleviku tarbeks üles, "kui tekib selline tüli, vat siis teeme nii".

      Kuni kriitiline mass tegelasi leiab, et see vana lahendus tekitab ise rohkemgi probleeme (näiteks sellepärast, et kombed on muutunud ja samadele tüliõuntele ei reageerita enam eraeluski vanamoodi - à la pole vaja veritasu ennetavaid asenduskaristusi, kui veritasu kommet enam nagunii ei ole).

      Delete
    2. Lisaks tahavad kassid ja koerad ja lapsed olemasolevaid reegleid tihti testida. No et kas ikka veel ei tohi. Näiteks meil oli hiljuti kassiga tüli, sest ta hüppas mulle kõhu peale, kui ma magasin. Siis oli meil kohe järgmisel ööl tüli, sest ta ASTUS mulle kõhu peale, kui ma magasin. Sealt edasi olid reeglid paigas, mitu nädalat rahu majas ... ja täna öösel ärkasin selle peale, et ta asetas HÄSTI ETTEVAATLIKULT käpa mulle kõhu peale, et näha, mis saab. :D Tee oma sotsiaalseid eksperimente päevasel ajal või saab sinust soe sussipaar, raisk.

      Delete
  9. Kui on kolm last ja lemmikloom, siis on reegleid - palju. "On viisakas oma nõud ise ära loputada." "Välisuksed olgu kinni, sest me ei taha kassi linnas õue lasta." "Kui teed kohvi, siis küsi teistelt, ehk soovivad nemad ka." "Õhtusöök võiks juhtuda enne keskööd." "Külalisi kutsudes küsi enne teiste pereliikmete käest üle." "Kui prügikast on täis, siis vingu ja kaur viib selle välja."

    Ühiskondlikesse reeglitesse suhtun ma üldiselt tõrjuvalt, sest arvan, et meil on neid liiga palju ja tuleb aina juurde. Nii et ma loen oma kodanikukohuseks rumalaid reegleid demonstratiivselt mitte täita. Seejuures hoolikalt teisi kodanikke v ühiskonda mitte häirides. "Demonstratiivselt" ja "mitte häirides" on muidugi omavahel vastuolus, a ma püüan.

    ReplyDelete
    Replies
    1. "Nii et ma loen oma kodanikukohuseks rumalaid reegleid demonstratiivselt mitte täita. Seejuures hoolikalt teisi kodanikke v ühiskonda mitte häirides. "Demonstratiivselt" ja "mitte häirides" on muidugi omavahel vastuolus, a ma püüan."

      +1. Just see kodanikukohuse tunne. Või iseenda kodanikujulguse ja -teadlikkuse kasvatamise vajaduse tunne. "Täna järgin halvasti paigutatud-reguleeritud valgusfoori, homme annan tagakiusatuid gestapole üle."

      Delete

Post a Comment