põletame selle silla, kui sinna jõuame

P5310177
hea, et värav kinni sai

Mis ma kujutan ette.
 Introvertidesse kiinduv kaose-deemon. Võtab omaks nende 'ei'-d. Ei lähe peole. Ei vali valjusid mustreid. Ei tee trianglit. Ei kutsu võõraid isuäratavaid külalisi. Kuulab tasa. Kihtide vahel olevaid kihte kuulab. Ja lausub iseendale. Sellest on küll. Sellest peab olema küll. Seda sadamat ma olen nendel tormistel õhtutel otsinud. Ja januneb vahutavate lainete järele. Ja siis saab ka vahutavaid laineid. Saab neid mööda kõnelemistest ja valesti mõistmistest. Seinaga rääkimisest. Saamatutest tahtmistest ja nõudlikust nõutusest saada veel. Rohkem. Enamat. Mitte kunagi küllalt. Meelas maias hingelt hoor kodukitlis kannatamatu. Kuni ise saab end lahti köidetud. Kuni peale pandud loits leebub ja kütkestus katkeb. Või sillad ise põlema lähevad. Sest nad vahel ju lähevad.


Jätkuvalt sel teemal, kuidas ka minu temperament on nõnda inimestele ja tihedale lärmakale mölale orienteeritud. Esiteks taheti ükspäev mult ekstraverdi paberid käest võtta ja kehtetuks tunnistada, sest mulle ei meeldi intensiivne muusika. Kuigi tegelt meeldib. Lihtsalt mitte kõik ja mitte tapeedina. Tapeet võiks siiski enamvähem tasapinnaline liftikõlbulik olla. Aga teine avastus oli mu küsimus sellest, et miks kõik introverdid, keda ma tean, loevad veel vähem kui mina. Ja kui nad peol ei ole ja rühmatrenne ei tee ja niisama tühja loba ei aja, siis mida nad teevad kogu selle ajaga.

Ja me oleme tagasi mu eelmise nädala(?) mõistmatuse juures. Kas inimesed tõesti teevad nii palju tööd.

P5230162
õiget pidi õhtu



Ma olen tulnud, et anda sulle luba ja õnnistus.

Sa võid kõrgete kontsadega minna ja oma soengu ehitada enda pealaele. Isegi, kui sa oled meeter kaheksakend ja niigi pikem kõigist kõigist oma inimestest ja kõigist üldse. Ma luban. See on äge. Sa tohid olla suur ja palju ja üle kõigi. See on ilus. See on äge. Sul on minu õnnistus.

Sa võid paluda kedagi teist oma lapsega tegelema, kui sa tahad vaba aega veeta või niisama molutada. See ei pea olema hädaolukord või kellegi teise õlule lükatav süü või tahe. Ei pea olema traagiline lugu, kuidas sa ei saa oma lapsega koos olla. Sul on lubatud vahepeal sa ise ka olla tahta. See ei tee sinust halba vanemat, kui sa kellegi teise abi vastu võtad või isegi küsid.

Sa tohid lugeda kasutuid raamatuid. Sa võid lugeda raamatuid, mis pole maailma kirjandusklassika ega arvukalt arvustatud bestseller populaarteadus. Sul on lubatud lugeda raamatuid, mis ei anna peale lugemisrõõmu mitte tuhkagi. Sa võid lugeda raamatuid uuesti ja üle. Võid lugeda raamatuid, millel pole vähimatki pistmist su erialaga või su müüdavate oskustega. Võid lugeda rumalaid ja lapsikuid raamatuid, halvasti kirjutatud raamatuid ja juhuslikke äraunustatud suvaraamatuid. Ja sa võid jätta raamatuid pooleli.

Katkised juuksed on ka lubatud. Sul ei pea olema terved juukseotsad. Sa pole juuksuri poolt tagaotsitav ja sa pole kohustatud tormama kääride juurde kohe, kui su juukseotsad on katki. See on okei. See on see, mida juuksed vahel teevad. Pole häbiväärne ja pole piinlik ja ei kohusta millekski. Paljudel inimestel on juukseotsad katki. Paljudel väga pikkade juustega inimestel on juukseotsad katki. Ära muretse selle pärast. Sa ei võlgne kellelegi terveid juukseotsi.


P5190144
pidu!


Ma siin vahepeal tagandasin oma juukseid natuke mahedamale pikkusele, sest elu oli juba raske. Nüüd on elu teisiti raske, sest pooled soengud, mida ma olin harjunud tegema, ei tööta enam. Inimesed üha ahhetavad mu ümber, et misasju ma teen, et mul nii pikad juuksed on. Ja lühike vastus on: vahel lihtsalt veab. Aga kui on juba natuke vedanud, siis mingeid asju sa saad teha küll. Kui sa mõtled, et äkki saad oma vedamist veel rohkem rakkesse panna ja juukseid veel pikemaks lasta.
- Ära kasuta kuumi tööriistu ja ära blondeeri. Kui sa ilmtingimata pead blondeerima, tee seda salongis.
- Kanna juukseid kinnistes punutistes ja ära pese neid iga päev. Patsipunumine on oskus. Keegi ei tule kõhust välja, osates patsi punuda. Kõik õpivad. Näiteks juutuubist. Või minult. Ilusti kinni pandud juukseid ei pea iga päev lahti võtma, uuesti punuma ja kammima.
- Kammi kannatlikult. Alusta kammimist otstest ja liigu natukesekaupa ülespoole. Kasuta paindlike piidega harja ja pusapalsamit. Kui kammimine on valus, on juba midagi valesti.

- Anna aega. Sentimeeter kuus tundub nagu arutult aeglane, kui see juhtub sinu peas ja hullunult kiire nende pidurdamatute karvikute juures, keda sa näed korra poolaastas.


Viljandi korterid on välja lõigatud ja linna peale nõelutud maagilisest saladuslikust kangast, olles samal ajal isegi lapitehnikas. Nende eri tubades on eri kõrgusega laed ja põrandad. Toad on omavahel ühendatud pigem ideedega ustest. Uus-portaalidega, kui lubate. Samal ajal, kui korterid ja toadki neis on teineteisest eraldatud seintega, milles on mitmel pool aimata kunagi-uksi, kust kaudu praegu liiguvad ainult segased mõtted ja mõni juhuslik majas uitav vaim.
Kui sa sisened majja ja lased välisuksel enda taga kinni vajuda, pöörab linn hääletult end sinu ümber üheksakümmend või miinus üheksakümmend kraadi, kuidas kunagi. Nii et selleks ajaks, kui sa korterisse sisened ja mõnest aknast välja vaatad, ei avane sealt kunagi just see tänav või hoov, mida sa ootasid. See pöörane ümberasumine, mis leiab aset sellal, kui sina viibid hämaras trepikojas ehk vahemaal, ongi põhjus, miks Centrumi juures olev ristmik tundub alati valet pidi. Miks sa peaaegu iga kord oma öömaja otsima minnes end põhjatu järve äärest leiad.


P5190138
 Kuidas kukkusid küll rohtu sinitaeva killukesed?


Ma olen viimasel ajal eriti tüdinud elunõuannetest ja leevendust pakkuvatest lahendustest, mis on oma olemuselt: ole parem. Lihtsalt, ole parem. Sul on probleem? Noh, selle vastu aitab see, kui sa lihtsalt hakkad igapäevaselt kogu aeg olema parem. Eriti tüütab see mind selle pärast, et sageli pole probleemi põhjuseks kellegi mitte piisavalt hea olemine, vaid mingi päriselt suur takistus või halb asi ta elus. Näiteks raha või tervise või muude ressursside puudumine. Ja kõik need nõud on nii üldised, ilma ühegi konkreetse juhise või näpunäiteta. Lihtsalt, püüa rohkem. 

Selle nähtuse parim näide on arvatavasti see igiammune suvi, kui ma olin teismeline ja olin kurat-teab-kust endale sügelised saanud. Ma ei teadnud, et need on sügelised, need algasid käsivarrelt, mitte sõrmede vahelt. Kooliarst ja perearst ütlesid, et see on toiduallergia ja mul tuleks ikka jälgida, mida ma söön. Ja muidugi kõigi maailma inimeste nõuanne mitte sügada. Esiteks, kuidas see jälgimine, mida ma söön, käima peaks? Ja teiseks, kolm kuud hiljem, olles üle kere minihaavades, haigusega, mille peamine nimeandev omadus on sügelemine, polnud mitte sügamine või ise parem olemine enam isegi asjad.

Või kõik need kümned inimesed, kes ütlevad, et erinevad argised valud ja kaebused lähevad ise ära, kui sa hakkad ilusti istuma, oma selga õigesti ja kõhtu sees hoidma. Ja su suhteprobleemid lahenevad, kui sa lihtsalt armastad paremini ja lubad oma mehel mees olla. Ja su igavene häda laste trenni ja huvikooli sõidutamisel lakkab ka, kui sa tuletad endale meelde, et ise said need lapsed ja, taevashoidku, armasta paremini neid lihtsalt. Samuti kaovad kõik terviseprobleemid, kui sa 'liigud rohkem' ja 'toitud paremini.' 

Ja proovi vaid küsida, kuidas ja mis meetoditel, või vajada selles ka veel abi. Ole parem lihtsalt. 


P4300097
elu linnas


Veel olen ma mõelnud sellest, kuidas ema on alati süüdi. Kuidas siis, kui sul on väike laps, käivad kõik inimesed sulle ajudele, et sa pole piisavalt ja teed valesti. Ja kuigi sellest tekib teatav puhkus ükshetk, kui laps juba omaette inimese nägu hakkab tegema, käib osa jama ikka edasi.

Näiteks vahel arvavad inimesed, et kui mõni mees nõmedalt käitub, siis peaks tema emale ära kaebama. No johha-manna. Mis see ema siia puutub? Või üldse keegi kõrvaline. Ma ei arva isegi, et 3-aastase puhul oleks okei tema emale kaevata. Klaarige omavahel. Aga täiskasvanud mehe puhul? Kui kaua peab üks naine kannatama. Ja siin ei ole mõtet teha argumenti stiilis: ju see ema on ikka süüdi, kui ta pole kasvatanud paremat meest. Okei, aga millal mees ise hakkab valima? Mis sekundist alates siis saavad inimese valikud tema enda omaks. Keegi ei räägi, et peaks nõmeda mehe puhul kaebama selle mehe vanaisale, et see oma tütrest paremat ema ei kasvatanud, kes oleks omakorda selle nõmeda mehe paremini kasvatanud. Sesmõttes, et kui me juba perekondadest põhjusi otsime jne.


Okei, me oleme täna lühikeste lõikude maal jälle, jah. Heaküll.

Vaatame järgnevat arutelu: piirkiirusest aeglasemalt sõitvad liiklejad põhjustavad ohtlikke möödasõite. Esiteks ikkagi see lugu, et maksimaalne lubatud kiirus, piiir faking kiirus ja mida see oma olemuselt tähendab. Aga lasta olla. Räägime neist ohtlikest möödasõitudest. Neist, mis väidetavalt on põhjustatud sellest, et keegi sõidab 85-ga 90-sel teelõigul. Onju, see kõlab natuke nagu vägivalla õigustamine? Natuke nagu: lühikesed seelikud põhjustavad inetuid kommentaare. Natuke nagu: miks ta siis läks üksinda öösel koju ja pole vaja oma mehe kallal näägutada, kui sa tahad elada. Justkui ohtlikud möödasõidud ja vägivaldsed mehed oleksid paratamatu loodusnäht, mis lihtsalt on ja igaüks, kes neist lähtudes ei toimi, on ise loll.

Eraldi teema on igasuguste arutlustega, kus selleks 'vältimata loodusnähuks' on koolikiusamine. Küll ei tohi lastele lahedaid nimesid panna ja ei tohi lasta samasoolistel paaridel lapsi kasvatada ja peab igati mitmeti pidevalt tervele müriaadile nõudmistele vastama, sest mUiDu kOoLiS HaKaTaKsE kiusama. Kiusamise põhjus ei ole imelik nimi. Kiusamine ei tule sellest, et sul on teistsugune perekond. Kiusamine tuleb. Oled valmis? Kiusajatest. Ma tean, šokeeriv.

Ohtlikud möödasõidud ei tule sellest, et keegi sõidab maanteel veidi aeglasemalt kui maksimaalne lubatud kiirus. Ohtlikud möödasõidud tulevad ohtlikult mööda sõitmisest. Teeolude ja liiklustihedusega mitte arvestamisest. Inimeste liiga lühikesest ajust, mis ei võimalda normaalset pikivahet hoida. Ma saan aru, et sul on hästi paha selle aeglasema auto taga sõita. Aga see on selle pärast, et sa oled oma ülikalli agressiivse pilguga autoninakese sättinud hästi lähedale selle suure koleda auto pepuaugule. Selle pärast on sul halb. Selle pärast on sul akuutne frustratsioon. Mitte selle pärast, et sa võib-olla jõuad talina 10 minutit planeeritust hiljem. Sest su vaateväli on piiratud ja võõraste autode pepud on koledad. Eriti lähedalt vaadates. Sa võta natuke mahedam vahe sisse ja küll siis näed, kui mõnus hakkab. 

Kas peaks oma auto tagaosale kleepima liiklusmärgi stiilis meeldetuletuse: hoia mahedat pepuvahet.


P5190155
sõidetud


Enamik asju, kui nad on räpased, on nad seda selle pärast, et neid on katsutud ja kasutatud. Näiteks saapad või ukselingid. Kraanikausid. Riided. Uued ja kasutamata asjad on puutumata puhtad ja kasutatud on määrit.
Aga. Tolm. Mõtle korraks tolmu peale. Kõik need kasutamata seisnud asjad. Puutumata segamata näperdamata asjad, mis on, on tolmused. Kuidas asjad lihtsalt istuvad eraldi kasutult ja lähevad täiesti omapead kõrvalise abita täiesti enese algatusel ise räpaseks. Või kuidas on häbiasi, kui asi, mis peaks olema rohkesti kasutuses ja sellest rohkest kasutusest lausa särama, on hoopis tolmune. Näiteks trenažöör. Näiteks hambaniidi karp. Näiteks kaveri klahvid.
Nii oota see tahtis kuhugi välja jõuda. Ahjaa. Keegi kiitleb, et ta sai endale midagi uut, midagi kasutamata. Saad küsida üle: kas sa mõtled siis - tolmuse?

Comments

  1. Kus on tehtud see linna pilt, see on ju Eestis ja kusagil Peipsi ääres?

    ReplyDelete
  2. Jah, see on Kallaste.

    ReplyDelete
  3. Mattias10:21

    Ma nüüd ei ole hetkel nii ärkvel, et jõuaks välja arvutada, kas piirkiirus, koolikius ja lühikesed seelikud on täpselt seesama asi. Aga üldiselt, küsimus on selles mida sa saad ära teha et enda probleeme vähemaks teha. Ja teine küsimus sellest, miks sa seda tegema nõus ei ole.
    Kui sulle ei meeldi et ehitajad sulle tänaval järele vilistavad, siis on sul kaks valikut. Kas kõik maailma ehitajad viisakateks seltsimeesteks koolitada, või jätta selga panemata see miniseelik mida sinu isa vööks nimetab. Üks neist asjadest tunduks sulle õiglane, aga teine nendest asjadest oleks sulle jõukohane.
    Siinkohal tuleks lihtsalt stoikuna öelda, et ma muudan seda mida ma muuta saan ja mida muuta ei saa, sellega ei ole paraku muud teha kui ära kannatada. Miks selle asemel tihtipeale kostab solvunud nurinat teemal mina ei ole süüdi, tema on süüdi, on mulle tunduma hakanud, on hoopis selle pärast, et solvuja saab väga hästi aru, et ta tegelikult on süüdi.
    Süüdi mitte selles, et talle järele vilistati, aga süüdi selles, et ta selle miniseeliku selga pani. Sest ta pani selle selga olles täiesti teadlik, et see seelik tõmbab meeste tähelepanu. Lihtsalt selles maailmas, kus tema jonnituju elada tahaks, kujutab ta ette, et on võimalik tõmmata ainult soovitud meeste soovitud tähelepanu. Aga sõltumata sellest kui palju avalikku protestikisa ta toodab, ma arvan, et ma ei kaota seda kihlvedu iga kord, kui ma pakun, et pärast seda kui ta õhtul kodus endaga kvaliteetaega veedab, ta manab endale mingi ehitusobjekti situatsiooni silme ette.

    ReplyDelete
  4. Mida teevad introverdid, kui nad midagi ei tee? Nad magavad. Või kui ka ei maga, siis on lihtsalt magamiselaadses letargilises seisundis. Ma jätkuvalt imestan, miks ja kuidas inimesed nii palju teevad? Kuidas nad jõuavad käia tööl, trennis, laulukooris, vedada lapsi iga päev muusikakooli ja trenni ja sealt kõrvalt lugeda iga nädal paar raamatut, vaadata kõiki populaarseid laulusaateid, teatrietendusi ja käia igal nädalavahetusel kusagil puhkamas. Kas neil on mingi teine ajaarvamine? Kas nad ei maga kunagi?

    ReplyDelete
  5. Mul on jälle nii palju öelda.
    Mul on alati nii palju öelda.
    Aga püüan seekord lühidalt, sest mu pea valutab natuke ja ma mõtlen, et arvutist äraminek on talle hea.
    Ehk: vahet pole pikad ilusad naised, kes julgevad pikad olla või lapse jätmine hoida, kui ei ole hädaolukorda vms - need on enamasti "niigi on hästi, päriselt, tee rahulikult!"
    Aga mina mina endale üritan õpetada: "Ei pea alati hästi. On täiesti okei teha vahepeal tavaliselt, normaalselt, mitte eriti midagi. Ja vahel lausa halvasti. Ei pea olema täiuslik kogu kuradi aeg!!!!"

    Vbla introvertidel on enda sees huvitav? Ei peagi midagi tegema, lugema, käima, rääkima vms. Äkki piisab omaette mõtlemisest ka? Äkki see ongi introvretsuse põhitunnus: et välist stimulatsiooni töötatakse enda sees nii palju ja hoolega läbi, et vajalikud vahekorrad on mõningatel näiteks 1 ühik stimulatsiooni ja 36 ühikut enda sees töötlemist?
    Lihtsalt idee.

    Aitab praegu. vbla hiljem veel.

    ReplyDelete
  6. Mattiasele: probleemkoht on seal, et kui sa ei pane miniseelikut selge, ei taga see sulle rahulikku ehitusobjektist möödakäimist. Vbla on su jalad ka dressipükstes hirmus vilistama ja kommenteerima ahvatlevad. Vbla on su käsivarred liiga paljad. Vbla on su pea lihtsalt liiga püsti. Normaalseid, ühegi nimeimelikkuseta, kallites riietes, kahe bioloogilise vanemaga peredes elavaid mitte liiga hästi ega liiga halvasti õppivaid lapsi IKKA koolikiusatakse. Sest ta lihtsalt --- vaatab valesti? On siuke? Mis ta siis on siuke!
    Ehk - tegelt ei ole sinu võimuses jätta miniseelik selga panemata ja saada rahu. See ei käi nii. Rahu saab saada aint siis, kui siuke vilistamine ja kommenteerimine on kultuuriliselt hukka mõistetud ja inimesed lihtsalt ei tee enam nii, sest see on enda ees ka piinlik käitumine.

    ReplyDelete
  7. Ma mõtlesin seda süü omistamist ka niimoodi lähemalt situatsioonis endas olles.
    Et kui sa oled maanteel 'kinni' aeglase sõiduki taga ja otsustad ise teha ohtliku manöövri, siis kes on avarii või hirmsa napika juhtumisel süüdi. Kes tegi. Ma kuulen nii tihti inimesi tulemas pikalt sõidult ja rääkimas, kui stressirohke see oli, sest palju aeglaseid sõidukeid ja kohe pidi tegema möödasõite.
    Samuti - kui sa oled kõrtsis ja kellelgi on väga lühike seelik ja ta sinu lolli kommentaari või näppimise peale su peale vihastab. Kas sina oleks pidanud paremini või sind ei saa parata ja tema vaadaku ise? Kas lühikeste seelikutega õhtu kõrtsis on sulle väga stressirohke, sest kõik muudku karjuvad su peale, et sa nõme poleks ja sa üldse ei skoori ja mis nad siis on nende seelikutega.

    Mulle tundub, et inimesed räägivad uhkemini ja avalikumalt sellest, kuidas aeglased sõidukid neid nõmetsema 'sunnivad' ja vähem uhkelt oma suutmatusest lühikeste seelikute ümber end talitseda. Kuigi sarnane ju. Ei?

    ReplyDelete
  8. Murcale: jaaaaaaaaaa, see ka =)

    ReplyDelete
  9. Selle asja ühisnimetaja on provokatsioon. Siin on kirjeldatud mitteteadlikku või tahtmatut provokatsiooni. Aeglane auto provotseerib teisi ohtlikele möödasõitudele. Miniseelikus näitsik provotseerib vilistama ja hõikuma. Teistmoodi olekuga kooliõpilane provotseerib kiusama. Selles mõttes on teema sama, jah. Ja minu arust on küsimus see, kas inimene ei võiks olla natuke stoilisem, vähem ärrituv, tasakaalukam ja mitte alluma igale (napakale) provokatsioonile. Käituma nagu normaalne arukas inimene ja mitte reageerima iga suvalise provokatsioonikese ja muidu ajendi peale. Aga seda, et inimesed oleksid arukad, on vist palju tahta.

    ReplyDelete
  10. Inimene võiks käituda mõtleva inimesena. Selle asemel on väga palju automatismi, justkui indiviid ei saaks ennast ohjata, sest "mis ta siis koperdas mul ees kaheksakümnega, mul ei jäänud muud üle, ma ju pidin pimedas kurvis mööda sõitma!". "Mis ta siis vaatas mulle niiviisi altkulmu otsa, ma ju pidin reageerima, minu sisemine etteantud programm käskis selle provokatsiooni peale talle molli sõita!".

    Ohvri süüdistamine on selle asja nimi. Olgugi, et liikluses ei saa aeglane sõita ise õnneks enamasti kahju, aga kõigis muudes olukordades on ohver igatahes süüdi, et ta pahaaimamatult käivitas kaaskondlastes automaatse hävitus- või mõnitusprogrammi. Aga inimene ei ole ju masin. Ei ole ju?

    ReplyDelete
  11. Mattias19:49

    Siin mõnded asjad on küll. Eelkõige seda, et need on ikkagi erinevad asjad mulle tundub.

    Alustame mahlasemast. Ega ma ütle et ebasoovitavat tähelepanu saab sisse-välja lülitada, ja ma olen nõus, et selles osas kuidas temast üldse lahti ei saa, on kahtlemata tegemist ebaõiglusega. Ühiskondlikku kultuursuse taset paraku toodab ja õpetab meile meedia, (kollane, ainuke sort mis alles on,) ja muu sellesarnane. See omakorda on osa meie sisemajanduse koguproduktist, mille me usume olevat enda kuldse tuleviku võtme, ja ühiskondlikust narratiivist ja enesekirjeldusest, mis ütleb meile, et asjad on meil kõik vägahästi korraldatud ja veel paremini enam olla ei saagi.
    Õiglustundega pole kõige selle juures muidugi midagi pihta hakata. Ja see on see miks ma ütlen et tee mis sa teha saad, ja ülejäänu kannata ära. See on ainuke lähenemine, mis sulle täiendavat kannatust juurde ei tekita.
    Ma võin veel juurde pakkuda, et kui kõik naised ette võtaks ja kehtestaks käitumise standardi, millest allapoole langejaga keegi tegemist ei teeks, kepist rääkimata, siis tõmbaks päris hea hulk mehi kõhud sissepoole või persed püksi tagasi küll. Aga probleem on siin ka selles, et kui naised isegi tahaks, nad ei suudaks sellist käitumise standardit välja mõelda, sest pooled neist tahavad jobusid ka, sest jobud on enesekindlad ja kehtestavad ennast, igas olukorras, ja see on apetiitne.

    Õigluse asemel on meil olemas ainult võimalus tähelepanu rohkemaks-vähemaks häälestada. Mis on oluline, ja mis mulle rohkem huvi pakub, ja millise riski teadliku võtmise tunnistamise kohta pealt leidub hunnikutes silmakirjalikkust, on see, et kui häälestatakse juurde soovitavat tähelepanu, häälestatakse juurde ka ebasoovitavat. Küsimus on mingis topeltstandardis, justnimelt selles et kui endale tähelepanu juurde häälestatakse, siis ei ole õigust viriseda, kui seda ka saadakse. Kui üksik punane pihv baarileti taga vingub selle üle, et talle jobutähelepanu osutatakse, siis minu süda pumpab pissi talle. Mida ta ootas? Kas ta on eile sündinud? Miks ta korraldas ennast sinna?
    Aga kui minna teoreetiliselt tervema tähelepanu juurde , siis eksisteerib ka veel teine topeltstandard. Nimelt see, et inimesed ja nende ootused on erinevad, ja kelle ja milline tähelepanu on kellegi jaoks soovitud või mitte, see selgub tihtipeale alles siis, kui tähelepanu on juba osutatud. Aga see punane pihv seal baarileti taga, me oleme aru saanud, et kuna ta seal on siis ta pole alati just naissoo kõige arukam esindaja, see on täiesti võimeline ära karistama ka täiesti elutervet tähelepanu, lihtsalt selle eest, et tähelepanu osutaja ei olnud tema maitse. Kui sa mõne nõnda liiga palju kordi ära karistad, siis on incel valmis ja mine siis võta ja imesta, kuidas mõni ikka nii tuksis on omadega.
    Aga kui sa pihvi sellel teemal grillida üritad, siis ta läheb ja kirjutab ajalehte viimase laine feministliku artikli sellest, et punane huulepulk, punane seelik ja üksi baarileti taga istumine tähendab ükskõik mida, aga mitte seda, et tähelepanu oodatakse. Ja saab veel kiita ka selle eest.

    ReplyDelete
  12. Mattias19:50

    Siin mõnded asjad on küll. Eelkõige seda, et need on ikkagi erinevad asjad mulle tundub.

    Alustame mahlasemast. Ega ma ütle et ebasoovitavat tähelepanu saab sisse-välja lülitada, ja ma olen nõus, et selles osas kuidas temast üldse lahti ei saa, on kahtlemata tegemist ebaõiglusega. Ühiskondlikku kultuursuse taset paraku toodab ja õpetab meile meedia, (kollane, ainuke sort mis alles on,) ja muu sellesarnane. See omakorda on osa meie sisemajanduse koguproduktist, mille me usume olevat enda kuldse tuleviku võtme, ja ühiskondlikust narratiivist ja enesekirjeldusest, mis ütleb meile, et asjad on meil kõik vägahästi korraldatud ja veel paremini enam olla ei saagi.
    Õiglustundega pole kõige selle juures muidugi midagi pihta hakata. Ja see on see miks ma ütlen et tee mis sa teha saad, ja ülejäänu kannata ära. See on ainuke lähenemine, mis sulle täiendavat kannatust juurde ei tekita.
    Ma võin veel juurde pakkuda, et kui kõik naised ette võtaks ja kehtestaks käitumise standardi, millest allapoole langejaga keegi tegemist ei teeks, kepist rääkimata, siis tõmbaks päris hea hulk mehi kõhud sissepoole või persed püksi tagasi küll. Aga probleem on siin ka selles, et kui naised isegi tahaks, nad ei suudaks sellist käitumise standardit välja mõelda, sest pooled neist tahavad jobusid ka, sest jobud on enesekindlad ja kehtestavad ennast, igas olukorras, ja see on apetiitne.

    Õigluse asemel on meil olemas ainult võimalus tähelepanu rohkemaks-vähemaks häälestada. Mis on oluline, ja mis mulle rohkem huvi pakub, ja millise riski teadliku võtmise tunnistamise kohta pealt leidub hunnikutes silmakirjalikkust, on see, et kui häälestatakse juurde soovitavat tähelepanu, häälestatakse juurde ka ebasoovitavat. Küsimus on mingis topeltstandardis, justnimelt selles et kui endale tähelepanu juurde häälestatakse, siis ei ole õigust viriseda, kui seda ka saadakse. Kui üksik punane pihv baarileti taga vingub selle üle, et talle jobutähelepanu osutatakse, siis minu süda pumpab pissi talle. Mida ta ootas? Kas ta on eile sündinud? Miks ta korraldas ennast sinna?
    Aga kui minna teoreetiliselt tervema tähelepanu juurde , siis eksisteerib ka veel teine topeltstandard. Nimelt see, et inimesed ja nende ootused on erinevad, ja kelle ja milline tähelepanu on kellegi jaoks soovitud või mitte, see selgub tihtipeale alles siis, kui tähelepanu on juba osutatud. Aga see punane pihv seal baarileti taga, me oleme aru saanud, et kuna ta seal on siis ta pole alati just naissoo kõige arukam esindaja, see on täiesti võimeline ära karistama ka täiesti elutervet tähelepanu, lihtsalt selle eest, et tähelepanu osutaja ei olnud tema maitse. Kui sa mõne nõnda liiga palju kordi ära karistad, siis on incel valmis ja mine siis võta ja imesta, kuidas mõni ikka nii tuksis on omadega.
    Aga kui sa pihvi sellel teemal grillida üritad, siis ta läheb ja kirjutab ajalehte viimase laine feministliku artikli sellest, et punane huulepulk, punane seelik ja üksi baarileti taga istumine tähendab ükskõik mida, aga mitte seda, et tähelepanu oodatakse. Ja saab veel kiita ka selle eest.

    ReplyDelete
  13. Mattias19:50

    Aga mis süüd puudutab, siis see asi ei käi reeglina nii et üks on süüdlane ja teine puhas. It takes two to tango. Kõik on süüdi by default ja keeravad kogu aeg tuksi asju, tõestada tuleb süütust, mitte süüd. Vanasti oli selle probleemi lahendamise jaoks olemas mingisugune viisakus. Rõhk ei olnud süül vaid motivatsioonil. Kui keegi tuksi keeras me eeldasime et ta ei teinud seda pahapärast, vaid üritasime olukorda ja tema nägugi päästa ja talle mõista anda, kuidas järgmine kord parem oleks. Kui keegi tänapäeval tuksi keerab siis me eeldame et ta tegi seda isiklikust kurjusest ja me üritame ta maa sisse tampida ja ära canceldada. Vaata kui hästi meil see välja tuleb, kas pole me ühiskonnana mitte kaugele jõudnud oma probleemide lahendamisega viimastel aastatel?
    Aga süüd on muidugi ka pahatahtlikku. Võrdleme näiteks sellise maise asjaga nagu Ukraina. Kes on süüdi? Kas ameeriklased, kes sinna aastaid relvi kokku tassisid ja kõik endast oleneva tegid, et sõda ikka tuleks? Kas ukrainlased, kes selle "heatahtlikkuse" hurraaga vastu võtsid ja tuumapommi ehitada lubasid? Kas venelased, kes sõja ikkagi valla päästsid? Kõik on süüdi, lihtsalt erinevates asjades.
    Minu jaoks üks maailma kõige raskemaid asju on vastu hakata oma ajuolluse suurele tungile kellegi halvaks tunnistamise peale kuskilt võrrandisse keegi hea leida. Ja vastupidi ka, kui keegi on hea, siis järelikult kes temaga raksus on on kohe halb. Kuidagi on see mõistus niimoodi üles ehitatud, et ta asju ainult vastanditena mõelda tahab. No anna siis järele talle ja ela seal platonikoopas, või hakka talle vastu ja otsi mingit tõde taga.

    ---

    Koolikiusamine on ühiskondliku matslikkusega võrreldes lahendatavam probleem. On lihtsalt vaja seda, et õpetajad, lapsevanemad ja ka teised lapsed oma ülesannete kõrgusel oleks. Vaja koordineerida 3-4 tähtsamat inimest kes probleemi enda omaks tunnistaksid, 30-40 inimest enamvähem lahendusse kaasata ja õpetadki äkki pudrupeale selgeks, kuidas käituma peab. Omaette konks on siin see, et kiusaja motivatsioonide hulgas ei ole ka tähelepanu viimane asi. Aga on suur vahe sees kas sul on protsessis 30 või 300000 inimest.

    Autoga sõitmine on hoopis vastupidine, mulle tundub nüüd. Nimelt sõidukiiruse valimise osas kehtib üksühene ühiskondlik norm - see, mis liiklusmärgi peal on, sellega sõidadki. Just selle pärast, et ei oleks neid möödasõite. Ühiskondlikult me eeldame, et inimesed ei taha kogu oma elu maanteel veeta, aga me ei taha ka et nad oma eluga kraavi läheks. Seega me kehtestame neile mingisuguse kiiruspiirangu ja üritame selle teha nii suure kui ohutult võimalik ja nii väikese, kui ohutuse jaoks vajalik. Me eeldame, ja vaatlusandmed kinnitavad, et absoluutne enamus on huvitatud täpselt sellesama kiirusega sõitmisest ka, ja sellest tulenevalt tungivalt soovitame, et kõik peaksidki selle kiirusega sõitma. Kui demokraatia oleks olemas, siis selline ta olekski. Aga sellest tulenebki, et inimene, kes sõidab aeglasemalt, on ebaviisakas ja põhjustab tõepoolest ohtlikke möödasõite.

    Mis selle jutu moraal nüüd oli, mine võta kinni. Midagi sellist ehk? https://www.smbc-comics.com/comic/solved

    ReplyDelete
  14. Anonymous08:38

    Kõige parem inteoverdiasi, mida teha, on istuda niisama trepil ja aknast välja vahtida. Lasta mõtetel vabalt ringi loksuda.
    Seda ei saa väga sageli ega kaua teha,
    Ikka tuleb lõpuks mingi kodune toimetus ja hakkab jalga nügima ja tähelepanu nõudma, aga kui saab, siis on hea.

    Mattias ei tea, millest ta räägib, mitte üheski punktis. Mattias võiks kooli tagasi minna.

    ReplyDelete
  15. Ainult et ega kool targaks tee =)
    Nagu ... ma ei taha kõlada nagu rumal eluülikoolikiitja, aga MINU elokogemus on, et elukogemus on see, mis loeb, ja kooliharidus nii palju, et annab võimet mõtteid vormistada.
    NB! Vbla neil, kes reaalainetest sügavuti aru saavad, on teisiti. Aga mulle olid nad lihtsalt "teen seda, mis nõutakse, nii hästi kui suudan, mate 3-4 vahel, füüsika 4, keemia 4-5 vahel, aga ARU ei saa ma matemaatikast üldse ja teistest kahest saan natuke."
    Tegelt keemia anorgaanilisest sain hästi. Aga orgaanilisest ... halvasti.

    ReplyDelete
  16. Mattias17:20

    Ega koolis jah selliseid asju ei õpi, ikka elu(üli)koolis. Ärgu mind ka keegi süüdistagu et ma koolipingist kõrvale hiilin, aga näed, kahtesid pannakse, aga tunde ei anta...

    ReplyDelete
  17. Mõtet edasi arendades, mu meelest on sellel miniseelikulool veel variant C ka olemas (kui arvestada, et A oli, et terve meessugu käituma õpetada ja B, et üldse mitte panna mini selga): mitte hinge võtta ja chill edasi olla. Ma saan aru, et siin oli küll pigem juttu ekstreemjuhtudest, kus miniseelik või möödasõit lõppevad õnnetusega ja siis see variant C tõesti ei päde, aga mu meelest on see iga asja peale solvumiskultuur jube väsitav. Noh nagu Lendav ka juba kirjutas - ei pea ju igale provokatsioonile alluma-reageerima. Just nagu selle aeglase auto taha jäädes tasuks mitte ärrituda ja chilliks jääda.

    ReplyDelete
  18. Privileeg ja jõupositsioon on mõnna. Mõnnamõnnamõnna. Selle säilimise nimel võib natuke jobusid ja litse mõnitada kyll. Las jobud käivad mööda seinaääri ja litsid olgu sõnakuulelikud. Enamus inimesi õpib selle titena selgeks ja ei ole kogu ylejäänud elu enam võimeline muid vaatenurki omandama muidu kui ainult sunnimehhanismide abil.
    (Mulle meeldib kasutada erksaid värve ja pakse kujundeid.)

    ReplyDelete
  19. Ja Ameerika vedas relvi Ukainasse ja too võttis need rõõmuga vastu mispärast? Et Venemaad ohustada ja provotseerida? Päriselt nii mõtledki? Et mitte selle pärast, et olla valmis, kui Venemaa päriselt teist korda peaks ründama...

    No ja selle kiirusega on paraku see asi, et ka siis kirutakse jalusolemist ja tehakse ohtlikke möödasõite, kui selle mõistliku seatud kiirusega sõidad. Midagi on, Mattias, Su arutelus valesti.

    Ma seelikutest üldse ei hakka.

    Mida mina oma lastele õpetan on see, et mitte keegi mitte kunagi ei ole süüdi selles, kuidas keegi teine reageerib. Mitte keegi mitte kunagi ei saa valida, kuidas keegi teine reageerib, see on alati reageerija valida. Igaüks vastutab oma eest, mitte iial teise eest. Ka siis, kui võrrandis on provokatsioon.

    ReplyDelete
  20. See, mida kuukala ütles =)
    Jup. Hullud propid jne.

    ReplyDelete
  21. Mattias18:35

    Kuukala jutu kaudu hakkab kuhugi välja jõudma küll.

    Esiteks, et sõjaasjad jalust ära saada, siis kui hästi neil siis välja tuli see valmisolek? Millegipärast on niimoodi, et iga aasta-paari tagant lähevad ameeriklased jälle mõnda riiki või rahvast hädast välja aitama ja tulemus on alati sama - kõik on sada korda hullemini tuksis ja inimesed surevad tuhandete, kui mitte miljonite kaupa. Kui mitu korda tuleb sama asja kordumas näha, et aru saada, et nad on osa probleemist, mitte lahendusest? Ja kui oled aru saanud, siis pole muud enam teha, kui huvi korral üritada välja selgitada, kas probleem seisneb ebakompetentsis või pahatahtlikkuses.
    Aga neile, kellel päästikusõrm selle peale nüüd tõmblema hakkas, kordan igaks juhuks veel üle, et ühe süüdiolek ei tähenda automaatselt teiste süütust.

    Niih. Autosõidust. Kui üks sõidab piirkiirusest madalama kiirusega, siis ta on ebaviisakas, sest kaasreisijatel on õigustatud ootus mitte sattuda liiklusohtlikkudesse olukordadesse. Kui üks sõidab piirkiirusest suurema kiirusega, siis ta on ebaviisakas, sest kaasreisijatel on õigustatud ootus mitte sattuda liiklusohtlikkudesse olukordadesse. Mainin igaks juhuks, et liiklusohtlik olukord ei pruugi piirduda ainult nende kahe omavahel toimuvaga, maanteel on teised ka, keda kistakse olukorda ilma et neil selle vastu midagi teha oleks. Aga asja point on see, et minu sellekohases arutelus pole midagi valesti; vale on hoopis inimese soov, et mõlemas olukorras oleks mingi lihtsa valemiga võimalik süüdlast välja selgitada või ette teada. Kui sa tahad ennast hästi ja mugavalt ja turvaliselt tunda, siis palun väga, kuuluta välja, et sinu sümpaatiat omava grupiidentiteediga tegelasel oli õigus; kui sa tahad päriselt õigust või õiglust või tõde, siis sa pead ette võtma ja natuke vaeva nägema, selgitamaks välja, mis konkreetses olukorras täpselt toimus.

    Seelikute juures, nagu näha, on inimeste soovid muidugi selgemini tajutavad. Aga võtame olukorra "mees ja naine suhtlevad". Ilma olukorrast midagi muud teadmata, on võimalik, et süüdi on mees, naine või mõlemad, on võimalik, et kumbki pole süüdi aga ikka läks tuksi, on võimalik, et üks või mõlemad olid ikkagi süüdi aga ikka oli hea ja tore ja meeldiv mõlemale, ja on võimalik, et keegi polnudki süüdi ja kõik oligi hea ja tore ja meeldiv mõlemale, ja ilmselt on veel igasuguseid võimalusi mida väljagi ei oska mõelda.
    Mis mulle huvi pakub, on see, kas meie ühiskondlik taand/areng ei ole jõudnud punktist "naine on alati süüdi" punkti "mees on alati süüdi". Ma ei leia et üks nendest variantidest oleks parem kui teine, ma leian, et võta üks ja viska teist. Mis mulle samuti huvi pakub, on see, kas me oleme üldse ühiskonnana suutelised nendest asjadest rääkima nii, et mingit nüanssi vestlusse tuua saaks. Ilma, et me tuleriidale ei ajaks inimest kes lintšimisele pidurit tõmmata tahab või lihtsalt keeldub kambaga kaasa karjumast. Kohtus määratakse ka kõige paadunumale retsile riiklik kaitsja. Seda mitte sellepärast, et me tingimata arvaks, et rets on äkki ikkagi hea inimene, vaid sellepärast, et me tahame ise head inimesed olla ja nendeks ka jääda. Me tahame enne järelduste tegemist asjaolud välja selgitada, sest kirvereegli järgi tegutsemine teeb meist endist retsid.

    ReplyDelete
  22. No kui minna juba otseselt filosoofiliseks, siis mu arust ei ole süüd olemas. On põhjused, miks teha üht ja miks teha teist ja mõned põhjused on mu jaoks elunapakad ja mõned päris head ja mõned väga head, aga SÜÜD kui sellist ei ole.
    Ja kogu küsimus "kes on süüdi" absurdne, sest keegi pole kunagi süüdi, AGA see ei välista mölakas olemist. Ja seal ma hakkan lõrisema, et mis mõttes Ukraina ja putinistid KUIDAGI võrdsed on? Mis mõttes on enda relvastamine kaitseks KUIDAGI samaväärne teisele kallale minekuga? Mis mõttes on miniseeliku selgapanek KUIDAGI samaväärne rõveda kommentaariga (vile ja "ilusad jalad" mind nii väga ei segaks ka samas)? Need ei oloe ju üldse sarnased mölakluse tasemed, wtf?!
    Mis krdi süü????

    ReplyDelete
  23. Ehk siis: kogu teema taandub sellele, et ära ole mölakas.
    Lihtne.

    ReplyDelete
  24. Mattias20:12

    Ma arvan et süü mõistel tasub peatada kull, veelgi enam, ma arvan et erinevad arusaamad sellest mis süü tähendab on siinses jauramises tubli rolli mänginud küll.
    Enamasti vist mõeldakse süü all seda, kes tegi midagi sellist mille eest kehtivate õigus- või õiglusnormide alusel karistada või hukka mõista saaks. Mina olen siin mõelnud pigem seda, kes oleks saanud midagi teha, et midagi ebasoovitavat oleks toimumata jäänud. Näiteks kui ma kunagi ammu jommis peaga Zavoodi ees mingi emopoisi käest järjekindlalt uurisin, miks tema hääl kõlab nagu tal oleks vesi ahjus, andis ta mulle lõpuks lõuga. No mina arvan et kuna mina norisin lõuga ja sain ka, siis olen süüdi selles mis juhtus, aga kui politsei käest küsida, siis ilmselt ikkagi tema. Ja kolmandat pidi, kuna minul oli valik möliseda või mitte, ja temal oli valik, kas sisse kütta või mitte, siis mõlemad olid süüdi selles, et asi ära ei jäänud.

    Mina süüdi selles, et mölisesin.
    Tema süüdi selles, et molli andis.
    Mõlemad süüdi selles, et asi ära ei jäänud.

    Mitte kusagilt ei taha ma öelda, et need süüd oleksid võrdsed.

    Samamoodi ei ole võrdsed Ukraina ja putinistid. Ameerklased on ammu otsinud võimalust, et Putiniga arved ära klaarida, aga nad ei julge seda otse teha, sest kardavad tuumasõda. Ukrainas leidsid nad need õnnetud, kelle hoovi peal see kaklus läbi viia. Nii nad siis panid sinna pärast Maidani oma valitsuse püsti, tassisid relvi kokku, treenisid sõjaväge ja lasid juntsudel ida poole rusikatega vehkida. Rahvast läänemaailmas on selleks sõjaks pidevalt kestvate vihaminutitega juba kuus aastat ette valmistatud, nii et see une pealt ka teaks, kelle poole verist vahtu suust välja ajada. Ent verise vahu tootmise asemel ma pööraks rohkem tähelepanu sellele, et kuigi me iga asja kohta tagantjärele teada saame, et meie juhtkond oli kamp valetavaid ebakompetentseid korruptante, siis ometi iga parajasti päevakorral oleva asja kohta neelame me küsimata alla ükskõik mida, mida meile selle kohta ette söödetakse. What gives?

    Ameeriklased süüdi selles, et sõja korraldasid.
    Venelased süüdi selles, et sõja vastu võtsid.
    Ukrainlased süüdi selles, et pole ajaloost ära õppinud, mis juhtub, kui ennast suurte poiste mängudesse mässida.

    Need on erinevad süüd ja määra nende suurusteks mida tahad, need olid need kolm kellel oli võimalus muud varianti otsida, ja kõik nad jätsid selle võimaluse kasutamata.

    Miniseelikutega sama lugu. Süüd ei ole samaväärsed, aga sellest ei järeldu, et millestki rääkida ei oleks. Asjal on rohkem tahke kui see kõige suurem, ja kõige suurem ei ole alati kõige tähtsam, ja kõige suurem ei ole alati see, millest asi lahenduma hakkab.

    Mis puudutab mitte mölakas olemisse, siis kahe käega poolt.

    ReplyDelete

Post a Comment