liiguta lille

lõuend

Laseb keelemudelil taotluse ja projekti ära kirjutada, et siis ei kulu sellele aega. Saab sisse tulnud dokumentide kallale asuda. Neist teeb keelemudel kokkuvõtte, siis ei pea ise süvenema. Mis seal siis ikka nii detailset on? Selle kokkuvõtte pealt laseb keelemudelil raporti kokku visata. Siis saab kohe asuda juba järgmise asja kallale.

Taotlusi ja projekte, mis esitatud, loeb nigunii keelemudel ja raportist järeldused ja järgmised sammud teeb keelemudel. Eks need sisse tulnud dokumendid ka sama päritolu ole. Kõik teeb ruttu ära, siis saab ruttu järgmist teha, mille saab ruttu eest ära, et järgmist. Et see ruttu ära.

Kursuse kavandab keelemudeliga ja ülesande püstitused küsib ka sealt. Siis õppijad kirjutavad oma kodutööd keelemudeliga ja laseb keelemudelil need üle vaadata. Tagasiside kirjutab keelemudel neile. Nigunii kirjutab inimesest paremini. Nigunii nad seda ei loe, lasevad keelemudelil kokkuvõtte teha. Ei viitsi süveneda igasugu sõnu teha vaeva näha tunda ja kogeda. Parem ongi, kui see asi on jalust ära, saab järgmise asja kallale asuda.

Ja nii edasi. Ja nii üha kaugemale ja rohkemale ja lakkamata. Igaüks, kellele midagi ette tuleb, proovib seda keelemudeliga. Ja kui midagi pole keelemudeliga proovida, sest midagi pole ette tulnud, ta võtab midagi ette. Teeb veebilehe või juba olemasoleva kaardimängu "ise" uuesti või kutsub esile uue täiesti enneolematu rakenduse, mis näitab hästi detailselt, kuidas ta jookseb ja mida teeb. Teeb küll valesti ja jookseb nihu. Aga näitab maru hästi. Jube tore on vaadata.

Ja kui kõik see on tehtud, mida siis teeb? Kui kiiresti on ära ja on tehtud, mis siis saab? Keegi ütles, et see on kõik selleks, et oleks rohkem vaba aega, et rahulikult oma telefonist väikeseid videosid vaadata.

Üks õhtu ma olin kõrtsis ja kõrtsis istus üks inimene, kes vaatas oma telefonist väikeseid videosid. Mitte korraks ühte natuke, vaid pikalt ja pühendunult mitmeid järjest. Ta oli üleni pehmetes koduriietes, hakkas mulle silma. Ma ei tea, eks käivad inimesed ikka neil päevil linnapeal ka pehmetes koduriietes. Kui tantsupõrandat hakati avardama, kolis ta seina äärest teise nurka. Nurka pidi ta endale valima, sest tema telefon pidi seinas olema. Et ta saaks sealt vaadata väikeseid videosid, mis valgustasid tema kapuutsialust rohekassiniseks. Pidu kulges ja inimesed sagisid, muusika läks valjemaks ja rahvas kogunes. Telefoni vaataja korjas end nurgas rohkem kokkupoole. Aeg-ajalt proovis ta enda kõrval olevale inimesele midagi oma telefonist näidata, aga see ei võtnud vedu. Õlakehitusega pöördus ta siis oma ekraani poole tagasi. Juhe seinas ja omas kookonis.

Mulle väga meeldis üks kirjutis, mis seadis kahtluse alla sõltuvuse võrdluse, mida me moodsa tehnoloogia juures kasutame, ja ütles, et see on rohkem nagu haldjatemaal käimine. Nagu nõiutud olemine. Loitsu all. Ära.

loetelu latvasid

Ma olen kirjutanud peaaegu 30 luuletust märtsis. Paar prompti jätsin vahele, sest kas ei hakanud üldse tööle või sest mul läks terveks täiesti üleni hommikustõhtuni päevaks meelest ära, et mul on kirjutamiskuu. Ja ühe kirjutasin aprillis niisama ilma etteantud ülesandeta lihtsalt juurde, sest ise tahtis tulla mingi tekst, mis  tundus vähem sisuline arutelu ja rohkem nagu üksainus point koos mitme lustliku hüperbooliga. Ehk siis mitte nii palju blogitekst kui ikkagi rohkem nagu luuletus. Ma tegelt alati ei tea, kuidas neil vahet teha.

Olen hakanud kirjutama eriti kaunilt kohmakaid neandertaallase inglise keeles teateid slackis ja eriti tormakaid alatoimetatud emaile kolleegidele. Üritan tähele panna, millest ma üritan pääseda ja kas kõigest kirjutamisest pääsemine on see kogemus, mida ma olen tulnud siia otsima. Artiklit ikka ei kirjuta. Kuigi aeg tiksub ja kõik muudkui ütlevad, et nad ootavad. Kuigi keegi ei oota artiklit, kui üldse midagi, siis pidu ja mu järjekordset kraadi võibolla. Või võimalust mulle kujuteldavaid ootusi peale panna. Eks selgi ole oma mõnu.

Taasalustasin paari ingliskeelset mitte-ilukirjandust, mis on ilusad (see ja see). Ja olen lugenud Lutsu Sood ja Saare Ukuarut. Viimane teeb mind küll aegajalt lootusetult tüdinuks, sest seal on nii halvad mehed kõik. Soos on vähemalt teatavat lavakõlbulikku intriigi ja Asjatult Suurte Sõnade tegemist. Kaks asja, mis mulle meeldivad. Lisaks harilikule mahedale võbinale. Mahe võbin on tegelikult peamine, mida raamatud võiksid pakkuda. Ka nukrat võbinat. See on ka hea. Nukrate võbinate jaoks on need ajas kinni olemise raamatud.

Mis mu enda kirjutamisse veel puutub, siis kolm toredat esinemist on ees, kõik kenasti kevade ja suvealguse oluliste kirjandussündmuste sees. Vikerkaares tuli jälle uusi luuletusi. Selles mõttes uusi, et novembris kirjutatud. Aga nii me neid asju siinmaal ajamegi. Tavaliselt ongi novembritekstid just kevadises Vikerkaares. Lisaks märtsi Loomingus ilmus ju mu luulekogule arvustus ja sellest oli rõõmu. Rääkimata kõigist neist toredaist inimestest, kes on Goodreadsi kirjutanud, kuidas neile oli mu raamatut lugeda ja kõik need, kes on otse tulnud mulle ütlema, kuidas neile oli. Väga tore.

hästi mitmeti. ja siiski piisavalt

Nii nagu titasid peab panema päeval natukeseks ajaks kõhuli. Ja sama moodi, nagu koera peab vahel laskma ilma rihmata ringi jooksma. Või kuidas mõned toataimed peavad saama võimalusel vahepeal õues olla või üleni vette kastetud. Just nii on minul vaja vahel põrandal olla. Mitte tingimata iga päev, kuigi iga päev on hea sagedus küll. Mul on vaja põrandal olla, kui mul on mõtted otsas. Mul on vaja põrandal olla, kui ma olen liiga palju mõelnud. Ma pean saama põrandal olla, et vaadata asjadele teisiti ja põrandal olla, et tunda end mitmest punktist stabiliseerituna ja ühenduses millegagi, mis on päris vankumatult kindel. Mulle on vaja argist annust põandaaega.

Kui nüüd kogemusi tublisti tükeldama hakata, peaks ütlema, et põrandal olemist on vaja mu ajule. Ükskõik, mis seisus on mu keha, kui heades suhetes ta põrandatega parajasti on, vajab mu aju põrandal olemist.

Läksin jälle kaasaegse tantsu põrandatehnika tundidesse. Ja see on olnud väga väärtuslik. See üldvõimekus ja vorm, mida need tunnid annavad, sobib väga hästi mu vajadusega aegajalt olla põrandal. Kui ma pole ammu põrandatehnika tundides käinud, lähen ma põrandale maha nagu kange vanainimene. Objektidele toetudes ja natuke ägisedes. Patja pepi alla otsides ja end seina najale sättides. Kui ma käin põrandatehnika tundides, oskan kaheteistkümnel erineval moel hääletult põrandale pudeneda ja seal end mõnuga ringi rullida nagu pallimerre sukeldunud tuhkur. 

poseerivad perepildile

Ükspäev käis mingi klõps ära ja võimalikuks sai spontaanne heldimine objektidest, mis on omavahel sõbrad. Ma ei oska seda seletada. Nad on kõrvuti või kuidagi koos ja selles on midagi kohutavalt liigutavat, et nad võiksid seejuures ka natuke sõbrad olla ju. Vahel lekib see loomade-lindude vaatamisse. Vahel inimeste vaatamisse. Selline täiesti ebavajalik ja natuke objektistav heldimine minusse mitte puutuvatest olenditest ja nendevahelisest oletatavast suhtest. Ülekäiguraja ääres ootava tüdruku seljakotis on kaks kassipoega, vedelevad rahulikult teineteise kaisus ja vaatavad läbi võre maailma. Nad on kassipojad ja nad on sõbrad. Pirogovi platsil kakerdavad rebitud ja paigatud riietega noored, kes seletavad üksteisevõidu teistele, kuidas sellega tegelikult on. Ja siis tormavad hoogsalt embama kampa lisanduvaid sama rebitud ja paigatud rõivais noori - sest nad on punkarid ja nad on sõbrad. Kännu küljest turritab välja kaks kõverat kübarat - kas sa saad aru kui kuramuse nunnu! Nad on seened ja nad on sõbrad.

No igatahes jah. Ma ei tea. Mis ise?

Kas sa oled proovinud või juba tähele pannud, mida teeb sulle vahelduseks natuke põrandal olemist?

Mille (kirjutamise) kogemisest sa üritad ära pääseda ja kuidas see sul õnnestub?