ma kohe pean selle hinge pealt ära kirjutama.
I kõigepealt sa vaatad uut asja ja mõtled, et see on lahe.
II siis sa arened natuke. saad vanemaks/targemaks/haritumaks ja jõuad järeldusele, et see tegelt ei olegi lahe.
III aga alles pärastpoole, kui sa oled ikka täiega rohkem arenenud, saad sa aru, et see asi ikkagi on lahe. ja kuidas veel.
siin lõigus: lahe = hea, kasulik, õige (olenevalt olukorrast)
näide1. ema manitseb. alguses, kui väike oled, on see hea. ema on tark ja ilus, tema teab. siis tuleb puberteet, ema muutub vähemtähtsaks, algab tema ilmeksimatuses kahtlemine. alles vanemas eas jõuad järeldusele, et tegelt oli tal kogu aeg õigus.
näide2. raamat. alguses loed, saad natuke aru ja leiad, et lahe raamat. siis hiljem mõtled selle peale ja otsustad, et need asjad on mingite rumalate meelest aint lahedad. pärast pisut targemana avastad, et tegelt nendes asjades poldki point ja et seal on oopis palju sügavam ja mõttekam point sees.
vasturääkivad argumendid.
1. peaaegu igasse asjasse süvenedes on võimalik välja nuputada selle sügavam tähendus ja tõele vastavus. siin neljandas lõigus on selle kohta selgitus.
2. mõni asi on lihtsalt nii nõme, et on juba peaaegu lahe. kui nii võtta, pole asja nõmeduse ärajagamine ja selle tähtsustamine sellesse suhtumise uued etapid vaid lihtsalt meelemuutus. või midagi...
3. kui murca istub hästi pikalt oma algebra konspekti kallal, hakkabki igast veidrusi tulema.
No comments:
Post a Comment