suvaline pealkiri

Asjade seis. Ülehomme on eksam. Täna õhtul on vanama sünnale minek. Homme hommikul on mingid Uru asjatamised. Täna hommikul vaatsin ma tükk aega, kuidas fototudengid endale õues pildistamiseks aktimodelli sebisid. See oli põnev. Eile ma lugesin seda muinasjuttu, mis mul on. See on muinasjutuline. Eile vaatsin selle India filmi kah ära ja oligi hirmus hea. Ja veel mingid asjad olid eile.

Mh. See on natu ebamugav. Mina olen üleni avalik oma asjade koha pealt. Ma võin sulle oma telefoninumbri öelda ja sa võid mu e-maili saada/minu msnis olla, kui sa tahad. Kutsun inimesi hea meelega enda poole. Kirjutan oma isiklikust elust internetti, riputan pilte üles. Aga mõni inimene on selline, et ei anna oma telefoninumbrit ja on muidu kah selline mitte nii avalik. Siuke salajasse hoidev. Siis tundub mulle üleni vale temaga seonduvaid asju siia kirjutada. Kuigi need seonduvad minuga kah ja ma minuga seonduvaid asju ju kirjutan.

Nää, üks ühe teise päeva emolõiguke kah, üheskoos kahtlaste metafooridega:
Elu on liiga ebaõiglane ja mina olen liiga naiivne. Asjad ei käi minu tahtmise järgi ja inimesed ei allu mulle. Ma tean küll. Ja polekski lahe, kui teisiti oleks. Ikkagi kujutan endale ette, et vähemalt mõned asjad käivad minu tahtmise järgi ja vähemalt mõned inimesed võiksid lissalt selleks olla, et mulle olla. Kasvõi mõnikord. Ja siis olen üllatunud ja üleni segaduses, kui jälle selgub, et ma polegi maailma naba. Või siis ma hoopis olen maailmanaba ja maailm on lissalt mingis hullushoos otsustanud endale eriti palju nabarõngaid panna. Suts ja suts. Oli valus? Oh, kannatad ära. Suts. Kannatangi. Aga pole üldse lahe. Lausa nõme on, kas tead.

Wenn ich ein Hund bin, was bist du?
Eine Hündin.

Vahepeal tulevad siuksed hood. Näiteks see. Kõht on kogu aeg tühi. Söön või ei söö, ikka on kõhus selline tühi tunne. Vahet pole. Ma parem üldse ei söö. Puhas raiskamine, nigunii on pidevalt näljane olla. Ja siis see teine. Kogu aeg on uimane olla. Magan või ei maga. Puhkan või ei puhka. Ikka on siuke uim. Vahet pole. Fain! Ma siis parem üldse ei maga, saan ajaga midagi kasulikkku teha. Välja tuleb mudugi nagu tavaliselt.

Oo. Mul oli mingi üleni romantilise kaldega mõte kah. Vaata, kui noor inimene ütleb teisele, et ta teda kuni surmani armastab. Siis üldiselt need inimesed, kes otseselt peadpidi igast roosades pilvedes pole, peavad seda tobedaks. Sest kuidas sa saad teada, et sa teda surmani armastad? Sul on ju nii palju elu veel ees, minesatea kuhu see sind viib ja pole mõtet siuksi asju öelda, pärast nigunii midagi välja ei tule. Aga mina. Mina mõtsin siukest asja, et kui keegi midagi sellist ütleb, siis see pole tegelikult lubadus. See on hetkeseisundi kirjeldamine. 'Ma armastan sind surmani' ei tähenda: praegusega annan oma sõna, et minu tunded sinu suhtes jäävad armastuse piiridesse kuni selle hetkeni, kui ma ära suren (ja kui ei jää, olen ma oma lubadust murdnud). See tähendab hoopis, et sellel ütlejal on hetkel selline tunne. Hetkel. See on siuke hetkeemotsioon. Hullumeelsus. Selline hoog on haaranud. Praegu on tal tunne, et ta võiks kasvõi surmani armastada. Mudugi võib ta seda välja öelda. Võibolla peakski. Ikka hea teada. Ta võib mõne aja pärast tunda, et armastab kedagi teist surmani. Ja nii edasi.

There are nine million bicycles in Beijing
That's a fact,
It's a thing we can't deny
Like the fact that I will love you till I die. (Katie Melua)

Teine asi on mudugi see, et mõnikord töötab see väikeste osakeste teooria. Seisneb umbes selles, et kui üks inimene on näiteks kunagi kedagi armastanud ja armastus on täitsa otsa saanud, siis mingi väike osa temast armastab ikka. Sest kuigi ta on juba üks hoopis teine inimene, mingi väike osa temast on ikka veel seesama inimene. Alati saab olema. Ja see teine, see armastatu. Tema on ka teine inimene juba. Aga mingi osa temast on jätkuvalt see, mis ta oli siis, kui teda armastati ja seda saabki temas armastada. Kuigi ma praegu enam ei ole populaarsuse ja mulje pärast paanitsev 13aastane, mingi väike osa minust on. Ja kui ma hakkan võibolla paari aasta pärast mingit eriti eriti lahedat asja tegema, siis tegelt on mingi väike osa minust juba praegu nii lahe, et seda eriti eriti lahedat asja teha. On alati olnud. Edasi ja tagasiulatuvalt. Nagu kihiteooria mul aga mitte päris.

Hästi suure kulbiga võttes on tarkade ja rumalate inimeste erinevus selles, kas neil on peas oma mõtted või mitte. Inimene võib olla kuitahes haritud ja heade tulemustega ja kaugelejõudnud. Kui ta ei ilmuta minu silmis vähimatki originaalsust, omi mõtteid, isiklikke ideid, ma ei saa teda targaks pidada. Lissalt see ei käi minu meelest niimoodi. Võibolla läheb huvi ka sinna alla. Noh. Et kui ta pole millestki uuest huvitatud lissalt selleks et huvitatud olla. Mhmh.. Aga huvid on ka nagu oma mõtted. Niiet sama asi. Eelnev juba kirjeldas ära. Ja vastupidi ka mudugi. Isegi lõpetamata koolide ja saamata tunnistusteta inimesi võin ma targaks pidada, kui nad paistavad oma peaga olevat. Kui on näha, et seal üleval midagi toimub. Miski nagu liigutaks.

Haah, see kulbi väljend oli küll nüüd imelik.

Ohjeebusküll. Ma olen täna üleni teooriageneraator.

Koostöös avastatud tähelepanek. Kogenud söögitegijad õpetavad süüa tegema, kasutades väljendeid: parajalt ja tunde järgi. See on umbes nagu tarkades õpikutes on tõestusse kirjutatud: on lihtne näha või ilmne on.



Dont be surprised if I love you for all that you are


Õpi eksamiks, naine. Ära vahi arvuti taga, endal on sess.