Monday, August 12, 2013

Kuidas pildistada

pärlid

Siit see tuleb. Õpetuspostitus lõpuks ometi. Ehk siis - ma hakkan sulle rääkima, kuidas teha häid fotosid. Kuidas teha paremaid fotosid. Kuidas teha fotosid, mis otseselt väga ei häiri. Ja kuidas vältida halbade fotode tegemist olukorras, kus tegelikult ei tahtnud meelega halba fotot teha.
Sissejuhatuseks tuleb ära öelda ja hoiatada, et ma ei ole mingis traditsioonilises (höh-höh) mõttes pildistamist õppinud. Pole kunagi mingit spetsiaalselt pildistama õppimiseks mõeldud kursust võtnud ega selleks koolis käinud. Ma lissalt hoian silmi lahti ja kõrvu ka vahel ja pean meeles. Ja esitan (rumalaid) küsimusi inimestele, kes minust rohkem teavad. Pildistan ja vehin oma piltidega igal pool ja teinekord inimesed ütlevad mulle asju. Esitan endale väljakutseid, proovin uusi asju, vahetan harjumuspärast harjumatu vastu ja siis ajud ragisevad ja uus teadmus kerkib selle käigus pinnale nagu mingi värdjas haridusentusiasti nõrk metafoor. Nagu õppimine ikka käib.
Ja siis see ka ju. Et siin ma räägin ilusate tavaliste normaalsete fotode tegemisest. Kunst ja provokatsioon ja piiride kompamine on teine lugu. Ja kui sul on suva, miuksed su pildid välja näevad ja kõlbab küll ju niimoodi ka, sis ma ei saa üldse aru, mida sa siin vahid. Ah?


Okei. Läheb lahti.

Mis fotokaid on

Et me teaksime, millest me üldse räägime. Mina liigitaks nii: peegelkaamerad, digiklõpsud ja telefonid, mis pildistavad.
  • Peegelkaamera tunneb selle järgi ära, et ta on neetult suur ja raske, maksis palju ja on enamasti musta värvi. Nende objektiiv (ehk see toru, mis suunatakse selle asja poole, mida pildistad) on kogu aeg väljas ja see ei käi sisse. Peegelkaameraga pildistatakse tavaliselt nii, et vaatad sealt august ühe silmaga sisse.
  • Digiklõpsud on niisugused väiksemad ja natu kergemad. Vanasti olid nad pigem sellise hõbedase disainiga ja mõnel veidral puhul ka näiteks punased või mustrilised. Nende objektiiv tuleb aparaadi käividades surinal välja ja läheb pärast sisse tagasi. Digiklõpsuga pildistad oma tulevast pilti ekraani pealt vaadates. Võib vastu silma ka panna ja august sisse vaadata. Näiteks, kui tahad akut säästa või päike paistab ekraani peale.
  • Pildistaval telefonil ei ole objektiivi. Niiet mõnes mõttes pole see fotokas. Punkt.
  • Päris filmiga ja/või lomokaameratest ma igaks juhuks palju ei räägi, sest mai tea neist eriti palju.

Seadetest 

Minu pisikesel Canoni digiklõpsul, millega on peaaegu kõik siin blogis näidatud fotod tehtud, on peal niisugune ketas, millega ma saan valida pildistamise režiimi. Noh, et kas on automaatne või manuaalne või väikelapsed või öine jne.
Tegelikult kasutan ma sealt ainult P ja M. Ehk siis Program ja Manual. Program on see, mis seab sinu rõõmuks säriaja ja ava suuruse automaatselt ja sa ei pea selle pärast end vaevama, sest see on keeruline tehniline ja mehed teavad selliseid asju. Aga P režiimis pildistades saad ise käsitsi sättida teisi seadeid, sest inimene on ikkagi targem kui masin ja automaatrežiimis pildistavad ainult mingid nõrgad. Selle pärast on P mu lemmik. Manuali peale lähengi ainult siis, kui mingi eriolukord on ja tahaks mingit täiega ägedat võtet teha.

Aga üldiselt pealiskaudselt kiiresti mingitest käsitsi muudetavatest näitajatest siis.
ISO on see asi, mis võimaldab sul hämaras pildistada ja teeb fotod natuke säbruseks. Näiteks need pildid samast asjast erinevate ISOdega ja muud seaded automaatselt.

Mida uhkem uuem on su kaamera, seda väiksemad ja märkamatud need ISO terad fotol jäävad. Filmi peale pildistades ongi terve film ühe tundlikkusega, minuarust on praegu kõige levinumad 200 või 400.
Mina hoian reeglina oma fotodel ISO võimalikult madala, sest mulle see säbru ei meeldi. Samas, mõne pildi teeb see nagu nunnumaks. ISO tuleb suuremaks keerata siis, kui valgust on vähe või kaadrisse jäävad asjad kipuvad liigutama. Või kui käsi väriseb. Sest kui ISO on madal, peab seda kompenseerima mingite teiste näitajatega ja siis näiteks võib juhtuda, et säriaeg peab pikem olema ja kui säriaeg on pikem, jääb liikumine peale ja vahel tahaks selgeid pilte ka ju teha.
- Aga mis see säriaeg veel on?
- Hea, et sa küsisid, mu andunud lugeja. Kohe selleni jõuamegi.



pikk säri ja fotoka jõnksutamine
Säri/ava jutt. See kõige targem jutt siin postituses põmst.
Vaata. Fotograafia on kindlasti mingis surnud keeles otsetõlgituna 'valguse pildid.' See tähendab, et seal peab olema mingi ilge teema valgusega, eksole. Foto tegemine käib põmst nii, et fotokas teeb oma silma lahti, vaatab kippelt asja üle ja paneb siis silma kinni. Selle aja jooksul, kui silm lahti oli, sattus (asjadelt ja inimestelt peegeldunud) valgus sinna fotoka sisse kas filmile või mingile digivärgivärgile ja see sattunud valgus, selle kogus määrabki pildi. Kui valgust satub liiga palju, tuleb pilt liiga valge (vanainimesed ütlevad ülesäritatud) ja kui valgust satub liiga vähe, tuleb pilt liiga tume hämar (vanainimesed ütlevad alasäritatud).
Valguse fotoka sisse sattumisel on kaks näitajat - säri aeg ja ava suurus. Üks on see, kui kaua sinna valgus paistab. See ongi säri või säriaeg või väljamaa keeles exposure. Säriaeg peaks olema hämarates oludes pikem, sest fotokas ei näe hämaras hästi ja talle tuleb kauem seda asja näidata, mida sa pildistada tahad. Teine parameeter on ava või väljamaa keeles aperture. Ava näitab, kui suurelt fotokas silma lahti teeb. Kas ainult naaatu-natuke või päris pärani. Loomulikult, nagu sa kindlasti juba aimasid (sest sa oled ni tark ju), tuleks hämaras silm rohkem lahti teha ja kui päike täiega paistab, ei tohi palju teha, muidu läheb liiga palju valgust ja kõik on ülesäritatud ja valgeplekiline ja midagi ei jää näha. Kindlasti läksid vanasti asjad põlema ka sellest, kui keegi oma fotokat liiga pärani silmaga liiga kaua hoidis.
Miks sul seda kõike teada oli vaja? Noh. Väga lihtne. Tead seda, kui vahel teed oma imikust või uuest kassipojast pilti ja pilt jääb kogu aeg udune, sest see väike tänamatu närkas ei püsi ju üldse paigal. Sul on lihtsalt säriaeg liiga pikk. Kui säriaeg on lühem, ei jää liikumine peale. Pilt käib -klõpsti- kiiresti ära ja salvestub ainult täpselt üks hetk, mitte mitu hetke järjest. Samas teine kord on mingi rahulikult paigal istuv asi suht hämaras, siis võib teda pikemalt säritada. Eelduselt muidugi, et sa saad fotokat nii kaua täiesti paigal hoida. Näiteks statiivipeal või diivaniotsal. Käsi väriseb, jääb jälle udune.
Ja siis selleks, et kompenseerida jälle seda säriaja muutust, tuleks ava muuta vastavalt kas suuremaks või väiksemaks. Et ikka täpselt õige koguse saaks valgust. ISOsse puutub see jutt nii palju, et kui sa hakkad pildistama ainult P režiimis, tuleb sul liikuvate asjade selgelt pildistamiseks ISO suuremaks panna. Säri ja avaga tegeleb P režiimis fotoka automaatika siis ise.
(Tegelikult on seal üks salajutt veel ava suuruse ja fookusesse jäävate asjadega ja sügavusega. Seda ma võin üks teine kord sulle rääkida, kui sa ilusti küsid.)

üks harv ammune kord, kui välk oli õigustatud


Välk. Välk on nõme. Mina reeglina välguga ei pildista. Kui asjad on sattunud juba nii hämaratesse oludesse, et pildi peale ei taha jääda, on aeg fotokas kotti ära panna ja hetkes elada. Üldiselt, kui sa ei taha ära teenida minu ja võib-olla veel mõne inimese üleolevat hukkamõistu, töötle vähemalt oma välguga tehtud piltidel punased silmad mustaks tagasi.
Eks ma muidugi olen mõelnud küll, et oma personaalse arengu mõttes tuleks välguga ka sõpradeks saada. Aga siis ma mõtlen pigem, et peaks selle välgu asetama kuidagi paar meetrit fotokast kõrvale ja siis on äkki ägedad varjud ja muu taoline artsi farts. Maitea. Keegi kunagi ütles, et välk teeb fotod lapikuks ja võtab ruumilt sügavuse ära ja ma kohe jäin uskuma ja nüüd olengi niisugune.

WB ehk white balance ehk valgebalanss või koguni valgustemperatuur(?). Kui sa seda enne ei teadnud, siis nüüd ma avangi su silmad. Õue päeva looduslik valgus on külm. Tubane elektrilambi valgus on soe. Õuevalgus on kohati peaaegu sinakas hall jahe ja lampidest tulev valgus on vahel nii kollane et peaaegu juba oranž.

õunale tegelt paistis aknast ka natuke valgust, selle pärast on 'õige' pilt natuke kahvatu ikkagi

Selleks, et pildid paistaksid normaalsed loomulikud ilusad, tuleb sättida valgusbalanss õigeks. Vastavaks oludele. Õnneks ei pea sa teadma neid numbreid seal, fotoka seadetesse on tehtud ilusad pildid päikesest, pilvest ja helendavast lambipirnist. Vaatad ringi, mis seis on ja sätid oma aparaadi vastavaks. Kui aknast paistab valgus sisse ja toas lamp põleb, kustuta lamp ära või tõmba kardin ette. Kui siis on liiga pime, pane tagasi endiseks ja kasuta automaatset valgusbalanssi. Kui siis tulevad pildid ikkagi veidralt sinised/kollased, pane fotokas rahulikult käest ära ja ela hetkes.

Kadreerimine

Esiteks see lihtne ja loogiline jutt. See asi, mida sa pildistad, peaks pildi peale jääma ja parem oleks, kui ta jääb enamvähem keskele ja terves ulatuses. Inimeste pealagesid ei tohiks kaadrist välja jätta ja nii edasi. Vahel öeldakse veel, et sinna poole peaks rohkem ruumi jääma, kuhu poole pildil olev inimene vaatab. Aga maitea. Mu arust tulevad täitsa diibid portreed vastupidi käitudes ka.


Teiseks silmapiir. Pildista oma pildid otse. Silmapiir peaks jääma pildi servaga paralleelseks. Majade seinad ka paralleelseks ja püstised inimesed püsti ja rippuvad asjad ja kõik see. Et ära pildista viltu. Kui läks natuke nihu, paranda fototöötluse programmis ära. Kui sageli jääb viltu, lülita mingid abijooned oma fotokal sisse ja harju neid kasutama. Need natukene kaks-kolm kraadi viltused pildid on õudselt kõhedad. Brr.
Kolmandike jutt. See on see jutt, mida inimesed mulle alati räägivad, kui nad tahavad jätta muljet, et nad on ägedalt fotograafiateadlikud. Et peaks sättima mingeid tähtsaid asju fotol kolmandiku peale mitte otse keskele. Näiteks merd pildistades kolmandiku jagu taevast kaadrisse jätta, siis on mõnus pilt. Või üksikut puud pildistades see kuskile kolmandike vahelisele piirile jätta. Või maja pildistades sättida, et ümber maja oleks mõlemal pool sama palju muud asja kui palju on maja. Eks see vist on tõsi ka ja teeb mitut pilti heaks. Niiet ma ei saa jätta seda soovitamata. Aga ma ei ütleks, et ma olen selle juhtnööri suurim fänn.
Tsensuur - kohatud asjad kaadrisse ei pääse. Kui see asi ei puutu asjasse, ära seda pildi peale jäta. Siis ongi ilus. Suumi natuke sisse või pildista teise nurga alt. Siis on grupi pildi peal ainult see grupp, mitte kõrval amelevad alaealised ka. Ja ilusa vana puu taga olev rõve prügikast ei paista. Ja need samad öökapil seisvad dildod ei jää beebipiltidele ja laenurgas kõõluvatest ämblikuvõrkudest ei pea ka kõik teadma.
Raamid. Kui sa pildistad mingit hägust mõttetut asja nagu pilved või vesi, säti nii, et kaadri servast paistab mingeid teisi asju, mis justkui moodustavad raami su mõttetule asjale. Siis on äge. Näiteks puuoksad või majad teevad häid raame.

raam on ümber
(see kärbes seal on vist lind tegelt)

Töötlusest ka 

Kõige kindlam alatikehtivam lihtsam reegel on pildistada kohe alguses hästi. Siis ei pea töötlema. Sest esiteks sittagi sa töötled. Arvuti koguneb täis mingeid halbu pilte, mis ootavad, et su patsiga tädipoeg külla tuleks ja kõik su pildid oma targa arvutitarkusega õigeks teeks ja sugulastele polegi midagi näidata. Teiseks ei saa töötlusega reeglina teha neid asju heaks, mis sa pildistamise hetkel halvasti tegid. Kui ikka ei ole seda infot kaadris, on pilditöötlusega seda sinna ilge nuss saada. "Aga.. aga.. ma olen näinud, kuidas inimesi kõhnaks tehakse ja foto-šopp ja.. ja.. saaab ju igasuguseid asju.." Ei.
Programmidest meeldib mulle Picasa, sest sellega saab hästi toredalt lihtsalt kõiki asju teha ja üles laadida ka. Ta küll tahab tervet su arvutit ära skännida ja sulle mingeid omaarust ägedaid albumeid ja kategooriaid näidata, aga sest pole midagi. Ei pea ju välja tegema. Sest ta on muidu kena.


Aga olgu. Kõik ongi. Räägi siis mulle ka pärast, kuidas läks. Ma tahaks teada.

3 comments:

  1. Võid vabalt fotokoolitusi hakata tegema.
    Sa oled 2x kirjutanud, et vanainimesed ütlevad ülesäritatud, teine kord peab olema alasäritatud.

    ReplyDelete
  2. Oih. On jah. Kohe teen korda. Aitäh

    ReplyDelete
  3. Aitäh õpetuse eest. Ma muudkui tegelikult loen viimasel ajal täpselt seda sama asja avast ja särist aga ikka ei jõua nagu kohale, et milline see pikk ja lühike ja suur ja väike ava on. Okei, tegelt ava-st olen aru saanud. Mida väiksem number, seda suurem ava. Aga säri läheb muudkui sassi ja manuaalis oleksin nagu midagi tuksi keeranud, oeh.

    Võtab veel aega see õppimine.

    ReplyDelete